Elu seitsmes purgis

Tööle peaks tulema hommikul sellise tundega, et tahan maailmale midagi anda.
Mul ei ole täna hommikul midagi anda. On küll paar tööd, mis peavad valmis saama ja saavadki aga need justkui ei puutu minusse. Need on vaid pisikesed killud pusles ja kui need sealt puuduksid, ei läheks see kellelegi korda. Noh, kaks-kolm inimest on sellest isiklikult huvitatud aga muidu... nagu viskaks kivi kaevu. Tõstaks kühvliga peotäie liiva vasakult paremale. Hüüaks paar lauset tuulde.
Iseasi, kui midagi halvasti läheb, viga juhtub. Oo kui paljudele sinu töö siis äkki korda läheb!
Tegelikult sinu töötamise intensiivsus ja pühendumus ei tohiks ju sõltuda sellest, kui paljudel seda vaja on. Ükskõik, kas määrad ministrina seaduse, mis tuhandete inimeste elu mõjutab, ravid arstina terveks ühe inimese või pühid kojamehena puhtaks tänava. Mängid partii kabet oma lapsega.
Kõik on tähtis. Kõik on üks kiriku ehitamine. Mitte kivide kandmine või vundamendiaugu kaevamine vaid kiriku ehitamine. Iga päev.

Lihtsalt mõnel päeval tunduvad kivid nii rasked.

Mõnel päeval kaevad enda meelest valmis imeilusa augu. Oled kohe uhke. Ja siis kukub keegi sinna sisse ja kostab roppu sõimu. Millegipärast kipub vahel juhtuma, eriti kui sa oled oma töösse eriti palju iseennast sisse pannud. Siis kohe kaua aega ei taha enam midagi endast anda. Teedki pooles vinnas.
Ei, mul pole seda küll õnneks tükk aega juhtunud, lihtsalt...

Ilmselt panin liiga palju iseennast eile õunamoosi sisse.
Siin ma nüüd istun. Osa minust aga istub kodus, roostesel pliidiplaadil käterätiku all ja piidleb maailma läbi seitsme klaaspurgi seina.