jõhvikahapu reede

Turulkäik on akude laadimine. Eriti ilusal päikeselisel sügispäeval.
Kuhjad kokku tomateid, mis maitsevad nagu tomatid, kukeseeni, mis lõhnavad nagu mets ja Pidulaua vorsti, mille lõhn paneb juba leti ees suu vett jooksma.
Jõhvikate müüja, reibas venelanna valab mulle marju kotti ja lobiseb sõbrannaga, kuidas seal jõhvikarabas, kus tema mees neid korjab, ulatub vesi kohati juba kalavinskite äärteni.
Lihamüüja soovitab ahjukartulite jaoks sobivat ribitükki, teine müüja laulab reedese rõõmuga kõrval viisijuppi "Armastus, sa magus mesi".
Ratastoolis põllemüüja-memm lappab oma kaupa kokku, tal vist ei olnud täna edukas päev.
Juustumüüja suhtleb korraga kolme kliendiga, kuhjates letile sinke, juuste ja grillvorste, veel jagub tal aega naermiseks, kauba kiitmiseks ja rahalugemiseks.
***
Hakkan vist haigeks jääma. Pea valutab ja pisikesed õelad külmavärinad kiusavad.
Sain eile külma. Tööd on nii palju olnud, et keha tahab vist põdemisega puhkust võtta. Lapsed on nohused.
Nädalavahetuseks on kohustusi. Mõned neist isegi peaaegu meeldivad. Või oleksid meeldivad, kui kodus poleks mitte halligi teha ja ma pakataks energiast ja töötahtest.
Huvitav. Terve suve pole mind vähimalgi määral häirinud hall ja märg ilm, tänane särav sügispäev aga toodab minus kurbust ja üksindust.