töö töö ja veelkord töö

Seltsimehed, nii ei saa ju! Ei saa nii palju tööd teha ühekorraga!
Täna olen mässanud teha väiksemaid töid ja ühte suurt aga mõnusat. Muidu oleks kõik tööajal ja töökohal valmis saanud aga oli vaja vahepeal objektil kohal käia. Seep olin sunnitud kodus veel paar tundi trükkima ja see on paha. Lapsed jätsid korrapealt kõik tegemata, ei ole leebe tunne avastada kell 22.30 poisi tegemata mataülesanded...
Lisaks toimus järjekordne näituseavamine. Need kunstnikud küll... Tseremoonial oli kuus pudelit veini, kaks pudelit vett ja paar peotäit soolapähkleid. Manustanud tühja kõhu peale pool klaasi märjukest ja tiba pähkleid, läks keel korrapealt pehmeks ja samm ujuvaks. Hea veel, et intervjuud jõudsin enne ära teha, mõtlesin pool tundi hiljem täiesti jokkis peaga bussipeatuses konutades. Miks just minul peab selline kanapea olema! Järgmine kord võtan avamisele oma võileivad kaasa.

Töö tõttu olen täna ära vaadanud 560 fotot Itaaliast ja 100 fotot Boliiviast. Päris niuksuma võttis. Sellised mäed ja eresinised järvekesed Verona lähistel, sellised vihmametsad ja troopilised liblikad Boliivias pluss Andid... Viimased jäävad vist kättesaamatuks aga Itaalias loodan ikka kunagi ära käia.
Boliivia lugu, mis laupäevases lehes peaks ilmuma, on väga huvitav muide. Noormees käis koos kahe sõbraga seal kuu aega matkamas ja liblikaid püüdmas. 2-3000 liblikat tõi koju! Boliivia on Lõuna-Ameerika vaeseim riik ja maailma kolmas kokaiinitootja. Kuu aja jooksul kohtasid nad nelja valget inimest. Jne.
Hea on vahel kodust ära käia.
Hea on bioloogikiiksuga olla ja vihmametsadest unistada. Mis siis, et unistused teoks teevad vaid tõelised bioloogid. Mina ainult kirjutan neist...