Arva, ära arva

Kustmaalt alates muutub oma arvamuse avaldamine ebaviisakaks?
Kus ja kellele oleks üldse viisakas arvamust avaldada?
Nii et ei solvuta ja valesti aru ei saada?
Kas üldse on mõtet mingit arvamust avaldada?
Näide 1.
Inglased teatavasti elavad jupp maad soojemas kliimas kui eestlased. Sestap nemad ei riieta oma lapsi eriti soojalt. Inglismaal hakkab eestlasele valusalt silma, kui poolpaljalt nad tittesid lasevad olla.
Mu inglannast sõber sünnitas siin oma esimese lapse ja sai tükk aega imestada, miks eesti naised teda nii kortsus kulmul vahivad, kui ta oma titaga jalutab. Sellepärast, et tital polnud mütsi peas ega kampsunit seljas, mõni mammi ütles talle seda. Ega nad paha pärast, ikka hea pärast ütlesid. Tema ainult naeris selle peale, ei teinud väljagi. Kelle asi. Õige kah. Tita sai küll varsti kõrvapõletiku aga see läks mööda. Ilus terve poiss on praegu. Poleks ilmselt olnud vaja midagi öelda.
Näide 2.
Minu esimene armastus oli suht nõme tüüp. Vanemad olid endast väljas - kassa loll oled peast, et temaga sebid. Ma ei mäleta, kas mu sõbrad arvamust avaldasid. Võibolla avaldasid aga mina olin ju siis kurt ja pime. Vihastasin kõigi peale, kes mulle “aru pähe panna” püüdsid. Ärge segage mu eraelusse ennast! Mis see teie asi on!
Oli kurb küll pärast olla. Võibolla oleks õige inimese õigel ajal öeldud õiged sõnad suutnud katastroofi ära hoida? Aga ma ei kuulanud ju.
Mis siis, kui kutt oleks mulle aeg-ajalt näiteks peksa andnud? Mina ütleks oma sarnases olukorras sõbrale- jookse ja ära tagasi vaata. Jah, sekkuks teise inimese eraellu ja ütleks. Samas ei oleks sellel ilmselt mõtet. Armunud inimene ei kuula niikuinii kedagi.
Näide 3.
See võib olla mis iganes. Poisid sodivad seina. Ema tuuseldab kassajärjekorras oma nutvat last. Tüdruk nutab pargipingil. Kaks kutti kaklevad.
Lähed mööda või reageerid. Sinu meelest asi ei ole ilus. Aga see ei puutu sinusse! Okei, kui suisa politseid on vaja, siis ehk tuleb sekkuda. Aga on ju palju vahepealseid variante.
Olin koolitüdruk, kui nägin kaht poissi, kes väntsutasid ja togisid üht koera. Vapper loomakaitsja, nagu ma olen, kukkusin poisse sõimama. Millepeale koer lõi mulle hambad säärde.
No comments.

Tahad maailma parandada, kirjutad arvamusartikli. Kui sa oled nõud taluma kümneid tigedaid kommentaare.

Mõni avaldab kogu aeg arvamust ja kõigile. Õudselt tüütu.
Teine peab enne pudeli viina hinge alla panema, kui midagi üldse arvata julgeb.
Oma seisukohaga lagedale tulemine nõuab julgust taluda teistsuguseid seisukohti. Ja võimalikke tagajärgi.
Naqgu poliitikaski. Kui suured poisid kaklevad, kas pisike Eesti peaks midagi selle kohta ütlema või oma arvamuse enda teada jätma ja omaette porisema? Igaks juhuks. Või?

Kuulasime T-ga Birgiti plaati. Eh, mulle ei meeldi, liiga meinstriim popp, ütlesin mina.
No mine saatesse ja laula siis ise paremini, selle asemel, et siin iriseda, muigas T.
Däämn, ütlesin mina. Kas ma isegi oma kodus ei või enam midagi arvata?
T- naerab.
Järgmine kord, kui mind haarab kiusatus midagi avalikult arvata, teen seda, mida ma oma lastele vahel soovitan jonnides teha.
Lähen kempsu, panen ukse kinni ja räägin kõik hinge pealt ära. Äravoolutorusse.