Minu sünnipäeva on peetud igasugust moodi

Mäletan oma viienda sünnipäeva torti, seened ja võikreemist oksastega siil peal. SIIL! Erakordne tort.
Klassikaaslasi mul palju külas ei käinud. Ema tegi kartuleid ja šnitslit. Minul oli vahtralehtedest pärg peas. Gümnaasiumis jäid kaks sõbrannat, kes käisid. Mulle piisas.
Ülikoolis ja edaspidi toimus vabanemine. Omasuguste seas oli lihtsam isesugune olla. Sünnipäevad on olnud erinevad: seltskonnaga EPA- klubis diskol, kuskil karu p-s suvilas, kallimaga kahekesi, niisama kodus, rabas matkates. Mulle on koguduse üritusel 60 inimest sünnipäevalaulu laulnud ja oleme sõbraga kahekesi olnud ainult minu jaoks tuulisel rannal korraldatud piknikul. Parim üllatus, mis mulle on kunagi tehtud. Minu sünnipäevalilled on krüsanteemid või potiroosid, mille oskan paari kuuga välja suretada.

Seekordne sünnipäev oli eriline. Mul ei käinud ühtegi külalist. Ma ei kutsunud ka. Sain mõned sõnumid, e-kirjad ja telefonikõned. Pea valutas päev otsa. Mees ja lapsed olid mu ümber ja see oli hea. Pesumasin otsustas pärast äravoolust mündi eemaldamist taas tööle hakata ja see oli puhh- kui hea.
Olin väga tasa ja iseeneses. Ei teagi miks. Pole kaua aega tundnud ennast nii väikese, mõtliku ja alandlikuna.
Sünnipäevasoovid ütlesid: hea ritsik, kallis ritsik, armas ritsik, andekas ritsik.
Ritsik pole kunagi veel tundnud ennast nii võõra ja ebaheana.
Mul pole kunagi varem olnud nii palju tuttavaid, pooltuttavaid, teretuttavaid, kolleege, poolsõpru ja blogisõpru.
Mul pole kunagi varem olnud sünnipäeva, kus ükski pärissõber mind reaalselt ei kallista. Pole osasid pärissõpru ausalt öeldes mitu kuud näinudki.

Pole kaua aega kellelegi midagi lihtsalt niisama, heast meelest kinkinud.
Või kedagi tulemusrikkalt aidanud. Loobunud millestki kellegi teise heaks. Palvetanud kellegi pärast. Kuulanud kellegi muret.

Selline elu peaks olema siis soolaks ja valguseks? Blogi inimestele rõõmuks ja innustuseks?
Unustage ära.
Sorri.