Sain koera

Sellise väiksemapoolse ja valge, pikakarvalise. Kaelas on ereroosa jäme rihm hõbedaste kondikestega.
Kata ei jõudnud ära kiruda oma kojutulekut jala, mitte bussiga. Kohtas nunnut aga püstilolli koera, kes sihitult autode vahel slaalomit sibas. Kuna tänavale jättes oleks elukist suht varsti vaid pinnalaotus järele jäänud, siis võttis ta koju kaasa. Varjupaik teatavasti paneb oma uksed kell 17 kinni ja järele tullakse vaid vigastatud või surnud (?) loomale, sai Kata teadmise võrra rikkamaks.
Kui peni oli üürikorteri seinu üksjagu tapeedist vabastanud ja veel üht-teist kriimuliseks disaininud, tõi Kata koera meile. Vedasin puukuurist jalgrattad ja muruniiduki välja, panin tekid maha ja seal tema nüüd on. Hommikul läheme kliinikusse vaatama, ega kiipi pole (niikuinii pole) ja siis varjukasse. Loodetavasti taipab perenaine oma lemmikut sealt otsima tulla.
Koer on hüperaktiivne ja teeb kõike, mis ise tahab. Ma ei tea, miks inimesed arvavad, et toakoertele pole vaja õpetada, mida tohib ja mida mitte.
Muidu kena nässu. Kammitud ja puhas.