Krisu kirjutas eile oma elu esimese kirjandi. Huvitav, miks alles nüüd? Vanasti ikka juba nagu 2-3 klassis kirjutati oma perest ja kelleks tahan saada ja nii.
Teema oli neil väga imelik: Kuidas oleks maailm, kus puuduks keel ja inimesed saaksid suhelda vaid lõhnade kaudu?
Krisu fantaseeris, kuidas siis oleks poes piima osta. Et läheb kellegi juurde, kel piim korvis ja vaataks haledalt otsa, laseks end piimariiuli juurde viia, seal raputaks ja rebiks piimapakke kuni müüja vaatab, et hull ja kutsub politsei. Siis leidis veel, et maailm oleks palju vaiksem. See kirjandi teine pool mulle päris meeldis.
Ise ta oli rahul.
Kirjandikirjutamine oli kooliajal minu nõrkus. Mulle nii meeldis! Ilmselt tärkasid juba siis minu grafomaanikalduvused. Raamatukirjandid ei meeldinud. Eriti kui raamat ise ei meeldinud. Näiteks Hamlet. Ma miski 10 klassi neiukesena sellest küll midagi arvata ei osanud. Lemmikud olid looduse- ja keskkonnateemad. Kõva roheline olin enda arust.
Huvitav, kuidas tänapäeval kirjandeid hinnatakse? Kas võib ikka kirjutada nii, nagu mõtled, või peab "poliitiliselt" korrektne olema?
Minu meelest on koolis loomingulisust kohutavalt vähe. Mis loomingulisust saab mate tunnis olla? Või ajaloo? Ainsad võimalused ennast välja elada ongi vaid kirjandid ja kunstitunnid, pluss tööõpetus.
Samas näiteks bioloogias, inimeseõpetuses jne annaks näiteks mingeid projekte või installatsioone teha, mis mujal maailmas tunduvad päris moes olevat.
Koolis tahetakse kõige rohkem lihtsalt teadmisi anda. Heal juhul peaks seejuures ka mõtlemisvõime arenema. Aga loovus?
Lasteaias tervest rühmatäiest armastab loovtegevusi mingi 70%, 25% mitte väga ja 5% vihkab seda. Koolis kahjuks see protsent (70 siis) aina väheneb. Meie 50liikmelises kollektiivist tegeleb erinevate kunsti- ja käsitöövormidega umbes neljandik, ma arvan. Noh, hea küll, enamuse igapäevatöö on ka miskitpidi looming.
Ma alati imestan, et kui on mingid klasside ühisüritused, käiakse näiteks koos klaasi sulatamas või savi voolimas, siis on terve hulk lapsi, kes ei oska mitte midagi teha. Vaatavad kurva näoga töövahendeid, käed süles ja ütlevad, et ei tea, mida teha, pole mõtteid. Nelja-aastased oskavad alati midagi teha.
Ometi peaks peale põhikooli terve hulk noori kutseõppesse suunduma, usun, et loomingulist suhtumist vajavad oma töös nii tislerid kui kokad. Treialid vist ei?
Aga juristid? Projektijuhid? Mitte, et projektijuht peaks heegeldada oskama kuid uusi, ootamatuid lahendusi leida ju ikka?
Lapse esimene
Friday, October 24, 2008
Posted by ritsik at 12:52 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
see loovus sõltub ikka väga õpetajast. võõrkeeles sai küll loovalt läheneda. installatsioone ja presentatsioone on ju hea teha. omadussõnadega nt mul oli alati tund, kus muusika mängis ja siis lapsed pidid muusika kohta kasutama omsõnu. jnejnejne. aga enamik õpse pingutab muidugi veri ninast väljas eksamitulemuste suunas (mis pärast ju ajalehes kõigile võrdlemiseks avaldatakse)
mulle ka meeldis kirjandeid kirjutada. mina tegin kirjandid ja pinginaaber mate. siiani toimib meil hea koostöö ja läbisaamine :D
mis hinde Krissu sai? nii imelik teema kohe alustuseks?
Neid pole veel hinnatud.
Täitsa arusaadav, et õpetajad peavad tegema sada miljon asja, jõuad sa siin veel lastega luua ja lehvitada. Õnneks on võimalus huvikoolides maailma teisest kandist tundma õppida.
Mis ainete õpetaja sa Karin oled? Ja kas kavatsed seda ametit edasi pidada, kui Aksel juba kaela kannab?
Ma õpetasin peamiselt inkat. Kuigi päris algharidus oli mul käsitöö (seda ma polegi paljude muude ainete hulgas üldse õpetanud :D )
Aga see tagasiminek. Käisin täna kooli sünnipäeval. Armas maja ja mõnusad kolleegid. Samas on õpetaja töö selline, mis tuleb meeletult koju kaasa. Teisest küljest on rõõmu ka palju. A mul veel see asi, et ma erikoolis töötasin. Ei ole veel otsustanud, kas tahan oma peret sellega koormata :D
Post a Comment