Kuidas karistada

Inimene ei ole eksimatu.
Tegijal juhtub.
Olen siin jupp aega mõtisklenud, kas ja kuidas lapsi peaks karistama. Kas tuleb karistada sellepärast, et ta saaks aru, mis on hea ja mis halb või vajab ta karistusega kaasnevat füüsilist või vaimset valu, alandust, piinlikkust (et ikka paremini meelde jääks)? Üldjuhul ju teab normaalse intelligentsiga ja normaalses keskkonnas kasvanud laps isegi, mis on õige aga- lihtsalt proovitakse piire, vahel lähevad reeglid meelest ära, vahel vihastatakse ja reageeritakse üle. Nagu täiskasvanudki.
Aga kui saadakse aru ja ikka tehakse? Vaja oleks ju kuidagi reageerida? Jälle rääkida? Rääkisime ju!

Ma olen vilets karistaja. Noore (ja rohelise) emana jagasin ikka väikeseid laksusid ja panin nurka. Noh, kui keegi ei kuulanud sõna või keeras meelega käkki või kiusas väiksemaid. Justkui mõjus. Te ju teate väikese lapse suurisilmil öeldud “kallis emme, anna andeks, ma tõesti enam ei tee!”. Mihkel oli eriti tõhus. Tema ütles “emme, palun ole minuga rõõmus!” Ja ma olingi.
Ma pole riielnud köögipõrandale kuhja valatud kohvipaki või ümberläinud piimaklaasi pärast. Või laiskuse pärast. Või kui juhtub pahandus ja laps on ise siiralt õnnetu. Viimasel ajal karistan lapsi hoolimatuse pärast nende suhtlemises. Kui meelega teine viimasele piirile viiakse.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel olid suurematel sõbrad külas. Mingi kemplemine tüdrukutel ja poistel omavahel käis ja selle tulemusena tõmmati üksteise ustelt sildid maha, loobiti asju ning kõige krooniks pihustati üksteise tubadesse pudelitäis laste lõhnavett. Vähe maja ei haisenud, iiik!!
Lugesin moraali. Teise tuba on privaattsoon. Räägi ja kuula, mitte ära loobi asju. Ja järgmisel päeval jälle poisid Krissu toas mädade õunasüdamete ja lõhnaveega! Vihastasin end siniseks ja väänasin Mikule nädal arvutikeeldu.
Eile rääkisime asjast tagantjärele. Poisid on nooremad, tahavad plikadega mängida. Plikad on juba suured või “suured” ja tahavad kinniste uste taga oma asju sosistada. Poistele muidugi ei anna see rahu ja nad lähevad pealetungile. Miku oli õnnetu, et tüdrukud ei viitsi enam nii tihti nendega tegemist teha ja Krissul suu kõver, et ei austata tema vajadust sõbrannadega salajuttu ajada. Püüdsin kuulata, peegeldada, lasin neil lahendusi pakkuda – ei pakkunud, mõlemal silmad märjad. Lõpuks mul juhe läks kokku ja kupatasin nad magama. Mul pole psihholoogi kutset L

Mu meelest peaaegu iga pahanduse taga on mingi lahendamata probleem. Selgeks rääkimata suhted, igavus, tähelepanupuudus vms. Jaksaks vaid iga kord pahanduse põhjusega tegeleda!

Karistamise viisid on inimestel nii imelikud. Mihklil eile oli just inimeseõpetuses sellest juttu olnud. Nii 5-6 last olevat saanud või saavad peksa. Preilikesed, nagu Miku väljendas, peavad näiteks 100 korda kirjutama: ma ei tee enam seda ja seda.
Üks tüdruk pidavat minema riidekappi ja seal 15 minutit elu üle järele mõtlema!!
Mina rakendan arvutikeeldu, sõpradele küllamineku või küllakutsumise keeld on olnud. Ja taskuraha. Mul on tabel seina peal ja pluss- või kõverate nägudega on võimalik taskuraha summat mõjutada. Vahelduva eduga täidame seda tabelit aga päris hästi töötav süsteem mu meelest.
Kui kirjutasin siin paar nädalat tagasi artikli agressiivsetest lastest, siis oli Tarbija 24s meeletult kommentaare ja teate mis! Üle poole kommijatest väitsid, et ikka ilma vitsa või rihmata ei saa. Ma üsna üllatusin.
Korra andsin poisile vitsaga paar sähvakat, mitu aastat tagasi. Täiesti vastupidine efekt. Poiss läks niimoodi raevu, selline alandatud ja solvunud viha tekkis ja mitte vähimatki, mitte, mitte kõige vähematki -oijah, olin paha, ma enam nii ei tee- efekti. Õudne. Mõttetu.
Isegi laksu ei anna ma enam. Mõtlen, kuidas ise end tunneksin, kui keegi vastuseks minu veale, pahateole, eksimusele võtaks ja lööks mind. Kas paneks järele mõtlema? Kurvastama? Rohkem pingutama? Või jääks ainult samasugune alandatud raev?
Mu tuttav psühholoog ütles, et tema tuttavatest mitmed 16aastased saavad rihma.
Kuidas endapikkust poisivolaskit karistada? Paned nurka? Ei anna suitsuraha? Varsti võtab ta ise rihma ja lööb vastu! Hilja juba üritada midagi muuta, inimene on peaaegu valmis. Jääb üle vaid loota, et kunagi sai piisavalt õpetatud, mis õige, mis ei.

Suured inimesed karistavad ennast ise kõige paremini. Elu karistab samuti ja mitte hellalt. Kõik eksimused saavad kord kinni makstud. Häbiga. Enesesüüdistustega. Vaimse eneselõikumisega. Valudega südames. Kortsudega laubal. Kui seda ei toimu, pole lapsena aru saadud, mis õige ja mis mitte. Seda juba arvutikeelu ja peksmisega selgeks ei tee, on mul tunne. Või teeb?