Ilmselt on see ebaprofessionaalsuse tunnus, kui tunnen ennast negatiivsetest asjadest kirjutades isegi füüsiliselt halvasti. Tulen siis õhtul koju tundega, nagu oleks päev läbi hargiga sõnnikut tõstnud ja tahaks valju häälega ropendada.
Üks intervjueeritav, tähtis ja lugupeetud mees ütleski mulle kord: jõudu siis sitas sobramises.
Üldiselt püüan valida teemasid, mis mulle endale sobivad ja huvitavad tunduvad aga vahel ei ole võimalust, pannakse asi kaela ja pead selle ära tegema.
Õnneks ei ole ma pidanud otseselt südametunnistusega vastuollu minema, katsun olla neutraalne ja pigem teravad nurgad ära siluda (see viimane ei meeldi jälle ülemustele). Välja arvatud siis, kui tõesti tunnen, et kellelegi on jõhkralt liiga tehtud ja vaja on õiglus jalule seada. Siis on pigem raske erapooletuks jääda.
Kui teha ükskõik milline uudisteportaal lahti ja kogu kompott läbi lugeda, siis jääb tunne: kas see ongi meie igapäevane elu? Kas mina ja minu tuttavad elame mingis teises riigis? Ei ole ju võimalik, et elu on nii hukas? Või on ja mina olen naiiv?
Mõni päev tagasi ütles üks isik mulle, et kohutav, kui kurjad inimesed on. Et ta tunneb seda iga päev oma argitoimetustes - hoolimatust, ükskõiksust, üleolevust ja kurjust.
Mina vaidlesin vastu. Mina ei pane seda tähele. Olen terve päeva keset virtuaalset sullerlust, pahandusi ja hädasid ja ma ei tunneta ikkagi reaalset kurjust.
Säästuka sabas on pensionärid küll tihti väga mossis ja emad taplevad oma lastega. Iseenda laste kaudu olen tajunud üleolevat suhtumist endast väiksematesse. Ka laste endi omavahelist julmust. Teenindajad mõnikord ülbavad. Bussijuht lööb uksed nina all kinni. Auto pritsib su kõrvuni täis.
On see kurjus? Või hoopis raske elu, kibestumine, isiklikud probleemid?
Väikesest argipäevasest sigadusest ilmselt suured pahandused algavadki. Peaks märkama ja – niipalju, kui võimalik- vastu astuma?
Üks hea inimene ütles, et kurjust peaks vaatlema inimesest eraldi. Võibolla tõesti.
Ma ei tunne reaalselt ühtegi kurja inimest. Küll aga õnnetuid, üksikuid, karjeriste, pessimiste, hüsteerikuid jne.
Kas on mul vedanud või käin kinniste silmadega?
Ja mida teie tahaksite lehest lugeda?
Virtuaalne kurjus ja roosad prillid
Monday, October 27, 2008
Posted by ritsik at 2:27 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
ma pigem usun, et inimesed on head. vahel küll delfi kommentaaride lugemine paneb mõtlema, et mida? kust sellised tüübid on välja hüpanud? aga siis rahustan end sellega, et neid on võibolla saja ringis, seda on üsna vähe :)
ja see et auto sind täis pritsib... jube nõme on ise sahmakas vett kaela saada, aga autojuhina ma pole 10 aasta jooksul suutnud hakata vahet tegema pritsival ja mittepritsival lombil ja reeglina kui vihma sajab, on terve tee ühtlaselt loigu all, ja sul puudub ülevaade sellest, kui kaugele või kõrgele vesi pritsida võib. meelega ma ei pritsi küll kedagi täis, aga vahel võib see lihtsalt juhtuda.
Anu
ma olen täiesti ühte meelt - et kuda see elu siis ikka nii hull saab olla, kui mina ja minu sõbrad ja nende sõbrad ja vanemad ja nende naabrid ja sõbrad ja naabrite sugulased ja sõbrad :D on kõik toredad, abivalmis ja kenad inimesed.
Eks ikka jama juhtub. Aga enamasti on noil jamadel palju (sageli mõistetavaid) põhjuseid.
Ma muuseas ei saa sind kodust kommida. Aga see ehk minu jama. Varem sain. Nüüe ei saa ja mõistus otsas :( Eks ma hoian enda tagasi :) Ja kommin kui olen tööl.
No hea, et maailma headust uskuvaid naiivikuid on mõni veel peale minu:D
Triin ma küll ei tea, miks sa ei saa kodust kommida. Kommi töölt siis kahekordse hooga:)
mulle endale meeldiks, kui ma kodus üldse suudaksin ennast arvutist eemal hoida, samas siis ma kulutaks tööajast jälle rohkem aega niisama-arvutis olemisele.
mulle tundub sageli, et inimesed on head, sest nii on kombeks. anonüümsena, siis ei pea hea olema. nt need kommentaarid, millest Anu räägib. ma ise küll delfit ei loe aga eks need ole siis igalpool suht sarnased. või välismaal. siis võib ju ükskõik, milline olla, kui keegi ei tunne.
aga tegelikult, äkki on hoopis vastupidi. inimesed on head aga ühiskond justkui suruks peale seda, et peab hambaid ka näitama. et kui oled hea, siis oled justkui suss või nii...
aga Triinu jutuga jällegi tuleb meelde üks Eestis valitsev partei. minu pere ega nende sõbrad ega naabrid - keegi ei vali. aga ometi valituks nad saavad. kesse valib siis???
karin
ps bloggeriga on mingi üldisem jama. ma ei saa nt Evelyni juures kommida
Post a Comment