mängukoopa mured

Minu kõige suurem laps nuttis täna mis hirmus. Peadpidi minu süles, nagu viieaastane.
Asi järgmine.
Neil see Mängukoopa värk on õudselt oluline. Koguvad punkte ja tuunivad oma virtuaalvälimust, pmst mängivad virtuaalnukkudega ja ma pole kõigest veel aru saanudki, mida seal tehakse. Millegipärast on neil kombeks oma kasutajanime salasõnasid vahel sõpradega jagada, käivad üksteise alt sees ja see on punktide kogumiseks hea.
Krissu pani eelmisel nädalal millegipärast oma vana salasõna tagasi ja blokkis ära oma endise bestika (sõbra), kes oli enne just teda ennast blokkinud. Aga see endine sõber teadis Krissu salasõna, logis end tema kasutajasse sisse ja kulutas ära kaks kolmandikku tema kuude viisi hoolega kogutud punktidest, ostes talle (virtuaalselt muidugi) mingeid koledaid meesteriideid ning käis igal pool roppusi kirjutamas, selle eest blokivad koopajumalad üldjuhul kasutaja üldse ära. Huh, nii segane värk.
Igatahes keeras ekssõber arvestatava käki kokku ja laps oli lohutamatu.
Mina ei tea, kuidas ilusad väikesed tüdrukud sedasi õelutseda oskavad. Kõigest 5aastat tagasi jooksid koos meil aias ringi, patsid lehvimas ja kõik oli nii kena..
Ma ei osanud ka lapsele midagi soovitada. Hoiatasin, et ärgu oma paroolidega teinekord sedasi lehvitagu. Ja hoidugu oma pilte kusagile riputamast, sest tehakse ju kuskilt näpatud fotodega näiteks rates selliseid imeasju ja selliseid kontosid, et aina imesta ja minesta.

Aga jah, netiprobleemidega mul seni kogemused puuduvad. Kui mina, eideke, kord noor olin, siis olid asjad lihtsamad: kiusatavat tiriti juustest ja joonistati tahvlile koledaid pilte.
Huvitav, kas ma annan kiusatusele järele ja helistan tollele tibinale homme, et teda pisut sõimata? Või tema emale, keda ma hästi tunnen? Krissu arvas, et proovib esialgu ise homme asju selgitada.

Tõehetk

Meie lehe onliinis on gallup, et mis saatest arvatakse. 0% arvas, et ea saade ja läheks isegi. 33% arvas, et hea saade aga ise ei läheks, 33%, et õelaim ja rõvedaim saade ever ja ülejäänud, et keskmine meelelahutus või et pole näinud.
Ma olen selle never ever protsendi hulgas. Nii kahju, et asi on pühapäevaõhtusele prime timele pandud. Meie pesakond ootab just sel ajal teleka ees muffineid mugides oma vannijärjekorda. Õnneks samal ajal on mingi tv3 multikas. Samas Ärapanijat nad vaatavad...
Ma tunnen seda eile laiaks rullitud näitsikut, päris kahju temast. Ei kujuta ette, kuidas tema lapse klassikaaslased täna kommenteerida võisid. Kahju, ma ütlen, kahju.
Kuigi alastipildid, noh, see pole ju seadusega keelatud. Ilusat inimest ikka tahetakse pildistada-joonistada, noor oled, siis jätkub seda edevust küll ju. Kes seda ette teab, mis ambitsioonid kunagi tekkida võivad.

***

Kuna mul on nüüd kuidagi paljas olemine, loen oma vanu postitusi ja tirin liiga paljaste kohtade peale tekki.
Kohati on päris uudislik lugeda, mis aasta või paar tagasi toimus.
Ja kommentaare on tore lugeda.
Annan virtuaalse auhinna kõige staažikamale blogilugejale ja püsikommentaatorile - Claarale. Aplaus ja lilled!
Teine-kolmas-neljas visa lugeja auhind lähevad Katale, Elsale ja Triinule. Taas aplaus!
Aga kes on salapärane Ni? Ja kust on mind leidnud maailmakodanik Liina?

Vaijummel

mu süda jäi enne seisma ja teeb praegu tuhat lööki minutis.
Avastasin kolleegi blogi ja iseennast tema blogrollis. Mitte et mul midagi uute lugejate vastu oleks aga tont teab, mitu kolleegi veel mind avastanud on ja ma siin halvematel päevadel mitte vähe ei vigise ülemuste ja kõige muu teemadel. Äkki
ükskord prahvatab vimm
mis kogunend
salajaaaa...
Iga öeldud sõna ja mõeldud mõtte eest tuleb sul, inimene, kord vastust anda- ütleb Jumal.
Aga noh, tere tulemast!
Ritsik eemaldub palderjanipudelit otsima.

jõhvikahapu reede

Turulkäik on akude laadimine. Eriti ilusal päikeselisel sügispäeval.
Kuhjad kokku tomateid, mis maitsevad nagu tomatid, kukeseeni, mis lõhnavad nagu mets ja Pidulaua vorsti, mille lõhn paneb juba leti ees suu vett jooksma.
Jõhvikate müüja, reibas venelanna valab mulle marju kotti ja lobiseb sõbrannaga, kuidas seal jõhvikarabas, kus tema mees neid korjab, ulatub vesi kohati juba kalavinskite äärteni.
Lihamüüja soovitab ahjukartulite jaoks sobivat ribitükki, teine müüja laulab reedese rõõmuga kõrval viisijuppi "Armastus, sa magus mesi".
Ratastoolis põllemüüja-memm lappab oma kaupa kokku, tal vist ei olnud täna edukas päev.
Juustumüüja suhtleb korraga kolme kliendiga, kuhjates letile sinke, juuste ja grillvorste, veel jagub tal aega naermiseks, kauba kiitmiseks ja rahalugemiseks.
***
Hakkan vist haigeks jääma. Pea valutab ja pisikesed õelad külmavärinad kiusavad.
Sain eile külma. Tööd on nii palju olnud, et keha tahab vist põdemisega puhkust võtta. Lapsed on nohused.
Nädalavahetuseks on kohustusi. Mõned neist isegi peaaegu meeldivad. Või oleksid meeldivad, kui kodus poleks mitte halligi teha ja ma pakataks energiast ja töötahtest.
Huvitav. Terve suve pole mind vähimalgi määral häirinud hall ja märg ilm, tänane särav sügispäev aga toodab minus kurbust ja üksindust.

Kas koer on nagu koer või nagu ukselukk?

Eile võtsin lapsele lasteaeda järele minnes koera kaasa, nagu ma tihtipeale ikka teen. Kõik teda seal teavad ja paljud teda patsutavad. Üks tüdruk küsis oma kasvataja käest:
Kas sina ei tahagi kutsut silitada?
Ei, ütles kasvataja. Ma ei silita kunagi isegi omaenda koera.
? küsis laps.
Mul on teistsugune filosoofia, seletas kasvataja. Ma ei nunnuta loomi ega maga nendega ühes voodis. Minu jaoks on koer tarbeese.
***
Kolks kolks kolks kukkusid mul suhtlemistõkked ette. Tarbeese! Tarbeese??
Samas ei lähe tema filosoofia mulle tõepoolest korda. Minu lapse kasvataja ta niikuinii enam ei ole ja inimene võib oma eraelus ju uskuda, mida iganes ja teha mida iganes. Murelikuks muutuksin alles siis, kui mõni kasvataja hakkaks tööl lastele seletama, et koeri peab kohtlema kui tarbeesemeid või et neegrid on orjadeks loodud või et transtsendentaalne meditatsioon on ainus tee õnnele.
***
Muutun millegipärast umbusklikuks, kui keegi teatab, et ei armasta loomi. Muidugi on see minu enda piiratuse probleem. Kahtlemata või olla vägagi toredaid inimesi, kes ei salli loomi. Mina näiteks ei salli… inimesi, kes ei salli loomi.
Mõni armastab loomi hullupööra. Või lapsi. Krissu kaebab, et tema uus terviseõpetaja kallistab lapsi vahetpidamata. Oli kohe esimesel tunnil hoiatanud, et ärgu pandagu pahaks, tema lihtsalt armastab lapsukesi nii väga, et ei suuda ilma neid kallistama olla.
Krissu oli ärritunud, kuna tema pisikese, roosajuukselise ja nunnukesena langes muidugi esmajoones tormiliste kaisutuste ja silituste ohvriks.
Mul pole laste vastu üldjoontes midagi aga nii palju ma neid küll ei armasta, et koolis õpetaja olla:). Lapsed on ju nagu suured inimesedki: suurem osa neist on toredad, mõned väga toredad ja mõned üsna ebameeldiva käitumisega. Iial ei suudaks ma 30 inimesehakatisega pidevalt mõistev ja sõbralik olla, ma ei suuda seda alati isegi oma kolmega.
Aga koerad ei ole ikkagi tarbeesemed.

Sügis on tulekul

Kas sul on ikka kedagi, kelle kaisus pikki, külmi ja pimedaid talveõhtuid veeta?
Kui pole, siis soovin, et sa leiaksid.

Koolilauad

Esimene laud on Kati jagu. Millegipärast ei meeldi talle selle ääres eriti istuda, pigem joonistab, lõikab-kleebib ja kirjutab kõhuli põrandal või köögilaua taga. Tegemist on kuskilt ilma rahata saadud veneaegse kolakaga, raske küll aga sahtlid mahutavad meeldivalt palju ja lõputult tugev on ta ka.

Teine on Miku oma. Temalgi on kellelgi üleliigseks osutunud laud aga natuke kitss, ruumi on vähe. Laminaatplaat, ebameeldivalt külm ja sahtliboks ei taha alla ära mahtuda. Pildistamishetkel isegi suht korras.

Kolmas on Krissu laud. Tehtud tuttava ameeriklasest pereisa poolt, ise saagis plaadi ja pani jalad alla. Meie saime selle endale kevadel, kui nende pere Kameruni misjoneerima sõitis. Üle kahe meetri pikk ja sale laud on keskelt natuke lohkus, mina oma võrdlemisi kaaluka füüsisega seal peal istuda ei julge.
Aga see, mis laua peal valitseb.. no comments! Avanenud vaatepilt sundiski mind eile fotokat haarama. Pärast ajaloo jäädvustamist koristati siiski enamus kräppi ära, sest ma keeldusin selle essuhunniku ääres miljardite ja miljonite kirjapildi ja inglise keele sõnadega tegelemast.
Mis mul siin kisada. Kui mina veel noor olin- irv irv - tavatsesin aegajalt kõik oma riided kapist välja kraamida ja neid selga proovida. Garderoobi tagasi kappi paigutamine võttis muidugi päevi...
Ja kui ma diplomitöö kaitstud sain, rebisin kõik oma mustandid, märkmed, koopiad ja mõned eriti vihatud konspektid tibatillukesteks tükkideks, kultuurkiht sai mitme sentimeetri paksune ja kattis mu põrandat mitu nädalat. Lihtsalt vabastav oli paberivaiba peal tallata ja sõpradega seda õhku loopida.

REMist ja liivast

Täna on siis REM Tallinnas. Mõtlesin mis ma mõtlesin aga ei riskinud piletit osta, et uus plaat ja kes teab, mida see sisaldab. Mulle on rohkem nende vanem muusika meeldinud.
Täna loen lehti ja põen. Äkki oleks ikka võinud riski võtta ja minna....
Kui keegi juhtub minema, muljetage siis pärast.
Ja ma ikka ei ole leidnud kedagi, kes minuga ooperisse tuleks. Poiss arvas, et tema võib tulla küll, kui ainult liiga pikalt ei kesta. Oojaa, kestab kestab, hoiatasin mina. Noh, eks ma pean siis enne kodus natuke magama, tunnistas poiss puhtsüdamlikult. Tal ju Oistrahhi lõppkontserdi ajal kippus vägagi silm looja minema:)

***
Eile õhtul lasteaias rühmakaaslase emaga jõudsime vaevalt tere öelda, kui võsukesed pistsid hädaladama- me tahame veel mängidaaa!!!
Mina ohkasin: No küll on lugu, lasteaia viimases rühmas keegi enam ei rõõmusta, kui emad järele tulevad.
Kasvataja kommenteeris: Kuidas ei rõõmusta, kasvatajad rõõmustavad vägagi!
Raskustega õnnestus laps liivakastist kätte saada, kus koos sõbrannaga lasti omaehitatud liivamäest tagumikkupidi alla. Pükste värv paistis vaevalt liivakihi alt välja ja kummikutest kallati pool kilo liiva välja.
***
Õhtujutt.
Mina: ja nad jõudsidki lõpuks lõunamaale, pääsuke pani Pöial-Liisi...
Kati: ..lille peale
Mina: ...ja seal ootasid teda...
Kati: MEHED!

Objavleenie!

Ära anda moosiõunu. Hädapärast kõlbavad ka süüa.
****

Vahetan purgi õunamoosi purgi marineeritud seente vastu. Piprad ja küüslaugud võivad purki elama jääda.
***

Ära anda üks pilet V. Tormise ooperile Luigelend. Pärnu Kontserdimajas 14. septembril kell 17. Kaasapanus- veidi skeptiliselt meelestatud ja eelarvamusi täis siinkirjutaja.

Elu seitsmes purgis

Tööle peaks tulema hommikul sellise tundega, et tahan maailmale midagi anda.
Mul ei ole täna hommikul midagi anda. On küll paar tööd, mis peavad valmis saama ja saavadki aga need justkui ei puutu minusse. Need on vaid pisikesed killud pusles ja kui need sealt puuduksid, ei läheks see kellelegi korda. Noh, kaks-kolm inimest on sellest isiklikult huvitatud aga muidu... nagu viskaks kivi kaevu. Tõstaks kühvliga peotäie liiva vasakult paremale. Hüüaks paar lauset tuulde.
Iseasi, kui midagi halvasti läheb, viga juhtub. Oo kui paljudele sinu töö siis äkki korda läheb!
Tegelikult sinu töötamise intensiivsus ja pühendumus ei tohiks ju sõltuda sellest, kui paljudel seda vaja on. Ükskõik, kas määrad ministrina seaduse, mis tuhandete inimeste elu mõjutab, ravid arstina terveks ühe inimese või pühid kojamehena puhtaks tänava. Mängid partii kabet oma lapsega.
Kõik on tähtis. Kõik on üks kiriku ehitamine. Mitte kivide kandmine või vundamendiaugu kaevamine vaid kiriku ehitamine. Iga päev.

Lihtsalt mõnel päeval tunduvad kivid nii rasked.

Mõnel päeval kaevad enda meelest valmis imeilusa augu. Oled kohe uhke. Ja siis kukub keegi sinna sisse ja kostab roppu sõimu. Millegipärast kipub vahel juhtuma, eriti kui sa oled oma töösse eriti palju iseennast sisse pannud. Siis kohe kaua aega ei taha enam midagi endast anda. Teedki pooles vinnas.
Ei, mul pole seda küll õnneks tükk aega juhtunud, lihtsalt...

Ilmselt panin liiga palju iseennast eile õunamoosi sisse.
Siin ma nüüd istun. Osa minust aga istub kodus, roostesel pliidiplaadil käterätiku all ja piidleb maailma läbi seitsme klaaspurgi seina.

kõige ilusam koer

Mul tekkis veider mõte Lottega koertenäitusele minna. Või noh, MATCH-show-le, mis pole tegelikult päris näitus. Niikaua ma keevitasin, kui läksimegi. Ema tuli ka ja T ja Miku ja Kati.
Me oleme nii palju oma koeraga vaeva näinud. Tundus nagu iseendale väikeseks preemiaks võimalus olla väljanäitusel.
Lots pidas end kenasti üleval. Võistlesime "suurte tõutute koerte" klassis ja saime kolmanda koha. Aplaus! See on muidugi tähtsusetu pisiasi, et vaid kolm koera seal klassis võistleski... Aga vähemalt me kvalifitseerusime ja saime sinise lindi. Hindaja laitis meie plika liiga paksuks. Muidu oleks äkki isegi punane lint antud.
Saime auhinnaks termostassi, nutsu krõbuskeid ja hõbeplekist aumärgi. Tore üritus oli tegelikult, me kõik elasime nii kaasa.
Aga üks väga puhas ja kena vanainimene ütles meile: "Minu arust on teie koer kõige ilusam! Mulle nii meeldivad bernhardiinid, mul on siiani meeles üks kooliraamatu pilt, kus laps läheb kooli ja bernhardiin istub truult kõrval."
Ja kuigi Lotte on vaid ruutjuur bernast, on ta ikkagi meie jaoks kõige -kõige ilusam.

Õhtul keetsin 7,5 liitrit õunamoosi. T ja Kati aitasid lõigata. Õunaplödi peksis potis nii vihaselt vastu kaant, et põletasin näpu ära aga moos sai hea. Ingveriga.

Arva, ära arva

Kustmaalt alates muutub oma arvamuse avaldamine ebaviisakaks?
Kus ja kellele oleks üldse viisakas arvamust avaldada?
Nii et ei solvuta ja valesti aru ei saada?
Kas üldse on mõtet mingit arvamust avaldada?
Näide 1.
Inglased teatavasti elavad jupp maad soojemas kliimas kui eestlased. Sestap nemad ei riieta oma lapsi eriti soojalt. Inglismaal hakkab eestlasele valusalt silma, kui poolpaljalt nad tittesid lasevad olla.
Mu inglannast sõber sünnitas siin oma esimese lapse ja sai tükk aega imestada, miks eesti naised teda nii kortsus kulmul vahivad, kui ta oma titaga jalutab. Sellepärast, et tital polnud mütsi peas ega kampsunit seljas, mõni mammi ütles talle seda. Ega nad paha pärast, ikka hea pärast ütlesid. Tema ainult naeris selle peale, ei teinud väljagi. Kelle asi. Õige kah. Tita sai küll varsti kõrvapõletiku aga see läks mööda. Ilus terve poiss on praegu. Poleks ilmselt olnud vaja midagi öelda.
Näide 2.
Minu esimene armastus oli suht nõme tüüp. Vanemad olid endast väljas - kassa loll oled peast, et temaga sebid. Ma ei mäleta, kas mu sõbrad arvamust avaldasid. Võibolla avaldasid aga mina olin ju siis kurt ja pime. Vihastasin kõigi peale, kes mulle “aru pähe panna” püüdsid. Ärge segage mu eraelusse ennast! Mis see teie asi on!
Oli kurb küll pärast olla. Võibolla oleks õige inimese õigel ajal öeldud õiged sõnad suutnud katastroofi ära hoida? Aga ma ei kuulanud ju.
Mis siis, kui kutt oleks mulle aeg-ajalt näiteks peksa andnud? Mina ütleks oma sarnases olukorras sõbrale- jookse ja ära tagasi vaata. Jah, sekkuks teise inimese eraellu ja ütleks. Samas ei oleks sellel ilmselt mõtet. Armunud inimene ei kuula niikuinii kedagi.
Näide 3.
See võib olla mis iganes. Poisid sodivad seina. Ema tuuseldab kassajärjekorras oma nutvat last. Tüdruk nutab pargipingil. Kaks kutti kaklevad.
Lähed mööda või reageerid. Sinu meelest asi ei ole ilus. Aga see ei puutu sinusse! Okei, kui suisa politseid on vaja, siis ehk tuleb sekkuda. Aga on ju palju vahepealseid variante.
Olin koolitüdruk, kui nägin kaht poissi, kes väntsutasid ja togisid üht koera. Vapper loomakaitsja, nagu ma olen, kukkusin poisse sõimama. Millepeale koer lõi mulle hambad säärde.
No comments.

Tahad maailma parandada, kirjutad arvamusartikli. Kui sa oled nõud taluma kümneid tigedaid kommentaare.

Mõni avaldab kogu aeg arvamust ja kõigile. Õudselt tüütu.
Teine peab enne pudeli viina hinge alla panema, kui midagi üldse arvata julgeb.
Oma seisukohaga lagedale tulemine nõuab julgust taluda teistsuguseid seisukohti. Ja võimalikke tagajärgi.
Naqgu poliitikaski. Kui suured poisid kaklevad, kas pisike Eesti peaks midagi selle kohta ütlema või oma arvamuse enda teada jätma ja omaette porisema? Igaks juhuks. Või?

Kuulasime T-ga Birgiti plaati. Eh, mulle ei meeldi, liiga meinstriim popp, ütlesin mina.
No mine saatesse ja laula siis ise paremini, selle asemel, et siin iriseda, muigas T.
Däämn, ütlesin mina. Kas ma isegi oma kodus ei või enam midagi arvata?
T- naerab.
Järgmine kord, kui mind haarab kiusatus midagi avalikult arvata, teen seda, mida ma oma lastele vahel soovitan jonnides teha.
Lähen kempsu, panen ukse kinni ja räägin kõik hinge pealt ära. Äravoolutorusse.

Osavad mehed ja ilusad asjad

See töönarkomaania on ikka karm. Nii pingeline tööaeg on olnud, et ei saa enam kodus ka kirjutamist enam pidama.
Aga ma lihtsalt pean rääkima oma tänasest avastusest!
Teadsin, et maakonnas elab üks kutt, kes parandab vanu pille ja restaureerib vana mööblit. Kohtusime ühel üritusel mõned päevad tagasi ja täna käisin tal töökojas külas. Täiesti finuminaalne vend!
Peale selle, et ta restaureerib mööblit, on ta teinud koos paari abilisega mänguväljakud tervele Sauga vallale ning lastemööbli tervele lasteaiale. Raha teenib ta veel treppide ehitamise ja muu tarvilikuga. Peale selle, et ta teeb tavalisi kappe, voodeid ja kummuteid, oskab ta teha nii meisterlikke uusvanasid mööblitükke, mis kogenematuma vaataja täiesti ära petavad. Rääkis, et tegi kliendile kiikluige ja vanutas kenasti ära ka, nagu sooviti. Klient viis asja mänguasjamuuseumi ja müüs seal maha. Töötajad olid rõõmustanud, et oi kui haruldane ja huvitav asi, kahju ainult, et natuke ajahambast näritud, vaja restaureerima hakata.
Meister ise kirjutab ausa mehena igale poole aastaarvud peale, nii et kui keegi hakkab oma vaarisa kappi uuendama, siis ülla-ülla kapi tagaseinast 1998 aastanummer leida!
Nägin piltide pealt tema tehtud kiikhobust ja oleksin võinud vanduda, et see on sada aastat vana. Isegi valjaste vaskneedid olid rohekaks oksüdeeritud! Võibolla kui asja reaalis ja lähedalt vaadata, siis saaks aru.
Lisaks teeb ta imetillukest nukumööblit ja armastab kõige rohkem ise mööblit disainida. Kass-laud, viiul-laud, veimevakk-reejalased-laud, hiigelraamatu (1001 ööd)kujuline riidekirst...
Ja kõige huvitavam on fakt, et ta pole päevagi õppinud üheski vastavas koolis ega kursustel, pole olnud tal osavat vanaisa ega üldse mingit õpetajat. Lihtsalt tekkis huvi ja hakkas ise proovima. Vaatas, kuidas vanad asjad olid kokku pandud ja tegi järele.
Täielik looduslik, Jumala antud anne!
***
Armastan väga vanaaegseid hästi tehtud asju. Ventspilsi lossis on üks suur must riidekapp, mille seinad on umbes 20 sentimeetrit paksud. See oli nii suur nagu vaese mehe vannituba, kaalus mingi miljon kilo ja giid rääkis, milline vaev oli seda üldse ruumi sisse lohistada. Tagasihoidlikud nikerdused, läikivad pealislakk, massiivsed sahtlid ja õrn soe puidulõhn, mis laseb endas veel aimata kunagi siin rippunud kleitide ja valgete satsiliste padjapüüride parfüümi. Seisin ja silitasin kappi nagu napakas. Sest ta oli täiuslik!
Armastan ka inimesi, kes oskavad midagi väga hästi teha. Tänapäeval ei ole väga palju inimesi, kes oma käsi muuks tööks oskaksid kasutada kui arvutiklahvidel klõbistamiseks. Mulle avaldab muljet, kui keegi oskab tooli valmis teha, ise akna ette panna või kasvõi priskeid kapsaid kasvatada.
Kui ma meest otsiks, siis hoiaksin silmad lahti pigem Decoras või K-Rautas mitte ööklubis või riidepoes.

töö töö ja veelkord töö

Seltsimehed, nii ei saa ju! Ei saa nii palju tööd teha ühekorraga!
Täna olen mässanud teha väiksemaid töid ja ühte suurt aga mõnusat. Muidu oleks kõik tööajal ja töökohal valmis saanud aga oli vaja vahepeal objektil kohal käia. Seep olin sunnitud kodus veel paar tundi trükkima ja see on paha. Lapsed jätsid korrapealt kõik tegemata, ei ole leebe tunne avastada kell 22.30 poisi tegemata mataülesanded...
Lisaks toimus järjekordne näituseavamine. Need kunstnikud küll... Tseremoonial oli kuus pudelit veini, kaks pudelit vett ja paar peotäit soolapähkleid. Manustanud tühja kõhu peale pool klaasi märjukest ja tiba pähkleid, läks keel korrapealt pehmeks ja samm ujuvaks. Hea veel, et intervjuud jõudsin enne ära teha, mõtlesin pool tundi hiljem täiesti jokkis peaga bussipeatuses konutades. Miks just minul peab selline kanapea olema! Järgmine kord võtan avamisele oma võileivad kaasa.

Töö tõttu olen täna ära vaadanud 560 fotot Itaaliast ja 100 fotot Boliiviast. Päris niuksuma võttis. Sellised mäed ja eresinised järvekesed Verona lähistel, sellised vihmametsad ja troopilised liblikad Boliivias pluss Andid... Viimased jäävad vist kättesaamatuks aga Itaalias loodan ikka kunagi ära käia.
Boliivia lugu, mis laupäevases lehes peaks ilmuma, on väga huvitav muide. Noormees käis koos kahe sõbraga seal kuu aega matkamas ja liblikaid püüdmas. 2-3000 liblikat tõi koju! Boliivia on Lõuna-Ameerika vaeseim riik ja maailma kolmas kokaiinitootja. Kuu aja jooksul kohtasid nad nelja valget inimest. Jne.
Hea on vahel kodust ära käia.
Hea on bioloogikiiksuga olla ja vihmametsadest unistada. Mis siis, et unistused teoks teevad vaid tõelised bioloogid. Mina ainult kirjutan neist...

Nii tekivadki lollid naised

Kahju, et ei jaksa lehti lugeda. Korjan lehed nädala jooksul koju ja loen a) siis kui supp keeb, b) nädalavahetusel, kui lapsed juhuslikult varem magama lähevad.
Tööpäeva õhtul ma ei suuda tavaliselt süveneda. Ja ei taha ka. Kui sa oled päev läbi tekstide ja infoga töötanud, siis kulub ära pigem koeraga jalutamine, lastega rattasõit või peenarde rohimine.
Ühe uudistesaate püüan päevas ikka ära vaadata. Isegi lapsed vaatavad vahel. Aga kaks õhtut järjest pole ma sedagi suutnud teha. Eile panin õpikutele pabereid ja üleeile vihikutele. Mees tegi sedasama ja kirjutas peale. Meile mõlemale meeldib see töö:)
Vahel mõtlen, et võiks õhtuti näiteks kõik tähtsamad infoportaalid läbi vaadata. Kui mul puhkus oli, siis lugesin netist uudiseid hea meelega. Nüüd ei taha. Pigem teen väikese blogiringi. Tunnen, et vajan õhtul pigem emotsionaalset laadimist, mitte vaimset.
Plaan oli mul õhtuti ajalooraamatuid lugema hakata. Nii rumal on rumal olla…
Üleeile sattus näppu gümnaasiumiõpik Baltimaade ajalugu. No nagu hiina keel. Nii tihe tekst, nii palju arve ja fakte, nii kuivalt kirjutatud. Vaesed lapsed.
Eile tegin suvalisest kohast lahti 5. klassi ajalooõpiku ja lugesin suurest näljahädast Eestis. Küll oli huvitav! Järeldus- mu aju areng on seisma jäänud 11aastaste tasemele...
Tahaksin kursis olla gruusia-osseetia konflikti tagamaadega ja Kulka võlglaste looga. Aga ma ei suuda ennast õhtuti sundida mõtterikast teksti lugema. Vahel olen nii läbi, et isegi kellegi pikem ja filosoofilisem blogitekst on lugemiseks liig.
Võibolla teen valesti, et oma intelligentsi investeerimise asemel rohin peenraid või lobisen lastega. Selle asemel, et süveneda mõtisklustesse eesti rahvusluse tulevikust või majanduslanguse tempost teen pliidi alla tule ja segan koogitaigna kokku. Ma tean niigi, et majandus langeb ja Venemaaga on halvasti. Ma pean maja soojaks saama, viiele inimesele, kassile ja koerale söögi ette leiutama ja lasteriided pessu panema ning nende igapäevaste tegevuste juures ei aita mind kuidagi teadmine KUIDAS täpselt majandus langeb ja MIKS on Venemaaga halvasti. Muidugi oleks huvitav seda teada aga …
Keegi võiks leiutada, kuidas aju ööseks teadmisi vaikselt laadima panna, nagu telefoni. Seni jätkan oma piiratud kodukanaintelligentsiga. Palun ärge küsige mu käest, kes täpselt alustas, osseedid või grusiinid ja mis aastast see konflikt hõõgub. Kui pensionile jään, ju siis saan mõnest ajalooraamatust teada, mis tolleks ajaks ehk kirjutatud on.

uus aasta ja irl- kohtingud

Et siis head uut aastat kõigile, kellele ma isiklikult või blogide kaudu pole jõudnud seda soovida!
Meil läks rõõmsalt ja rahulikult. Kui välja arvata Suure Päeva eelõhtune ainultühepaarisukkpükste ostmine; tuli lõpuks osta nii palju puuduolevaid asju et ega ma oma pangaarve seisu praegu ilma ahastusekarjeta vaadata ei saa....
Kõigile lastele värvisin pähe ereroosad salgud või triibud. Krissu tahtis Avril Lavigne stiilis olla ja kuna värvi jäi üle, määrisin seda lahkelt nooremategi pähe. Ilus tuli välja. Krissu sai Humanast 35 krooni eest maailma kõige ilusama väikese musta kleidi ereroosade detailidega ja veetis pool õhtut peegli ees.
Esmaspäeval ärkasid kõik vähimagi vaevata kell pool 7 üles, manustasid oma kakao ja tipsisid koos issiga kooli. Neil on nimelt koolis suur remont ja klasside leidmisega on igavene tegu.
Mikul toimuvad tunnid autokoolis ja Krissul pooled tunnid võimlas, mis on ajutiste vaheseintega klassideks jagatud. Täna Krissu ütles, et ega ikka ei kuule küll õpsi juttu, kui samal ajal seina taga õpitakse vene keele tähestikku ja teisel pool käib laulutund. Pealt on ju need nn klassid ülevalt lahti ja kujuta ette, kuidas võimlas kajab! Kuidas nad asjadest aru saavad ja mis hindeid nii saama hakkavad??
Krissul on uus pinginaaber ja klassijuhataja. Mikul on lihtsalt jubetult palju õpikuid ja pikad päevad...

Õhtul käisime pitsas. Kõik nii elevil siiani.
Krissu, mööda tube kepsutades: "mai tea, mul on energia ülejäägid, see on vist pitsast."
Miku, unelevalt pikutades: "Essa koolipäev on nii äge. Uued raamatud ja kõik. Kahju, et varsti enam ei ole nii huvitav kooli minna."
Kati, nukke ritta seades: "Me käisime (oma lasteaiarühmaga) loodusmajas ja seal oli NII suur liblikas või kiil nagu minu kaks kätt kokku. Aga loomad olid kõik alles puhkusel."

***

Üks blogard kutsus külla mõned oma lugejad ja olevat olnud tore. Huvitav, kas mina julgeksin midagi sellist teha? Mul käis eelmisel suvel külas paar Perefoorumlast ja oli ka tore. Üks neist osutus mu blogilugejaks:) Ja A, sina käisid külas aga sind ma teadsin pmst varem ka.
Mitme kaasblogardi suhtes on küll selline soe ammu tuttav-olemise tunne ja hea meelega saaks päriselt tuttavaks. Päris võhivõõraga kohtuda ilmselt ei riskiks...
Võibolla on see nagu kunagi jututubades pimekohtingud? Et kui virtuaalselt jutt sobib ja teineteise tekstid meeldivad, siis sobib reaaliski? Mul vähemalt küll läks alati hästi. V. a üks kord, kui kohtumisele ilmus Dyna, kes oli küll tore poiss aga miski 17 aastat vana ainult. Professori, Wanuri ja Rubiiniga saime lausa sõpradeks, mõtlen nostalgiaga meie pannkoogiõhtutele...
Enivei, kui keegi tõesti peaks tundma soovi mind reaalis kohata, siis miks mitte.

Hakkab jälle peale

*Laste kooliriided üle vaadatud- tsekk
*Virn sokke, mütse, pluuse, jalanõusid jne kooli jaoks ostetud- tsekk
*lapsega silmaarstil käidud, rohud ostetud ja prillid tellitud- tsekk
(prillid maksid hoolimata igast soodukatest 2 tonni, niuniu...)
*neli masinatäit pesu pestud-tsekk
*muru niidetud ja lillepeenrad rohitud-tsekk
*laste remondis koolimajas homsed tundide ajad ja kohad välja peilitud-tsekk
*pool maja koristatud-tsekk

*teine pool maja koristatud- mitte
*poisi valge pluus pestud-mitte
*pesamuna lasteaiariided valmis-mitte
*koolilaste jalanõud üle vaadatud-mitte
*lõunasöök tehtud-mitte

Rahu, ainult rahu! Uus aasta algab igal juhul ka ilma minu paanikata ja poole segamini majaga.

Hüüe ebavajalikele inimestele

Ma olen maailmas ringi vaadates aru saanud, et eksisteerib terve hulk oma olemasolule mitte rakendust leidvaid inimesi. Nad käivad tööl, mis neile ei tundu ei meeldiv ega tähtis. Või on nad õnnetud, et neil pole lähedasi inimesi, kellele oma tähelepanu pühendada. Või on nad üldse arvamusel, et terves maailmas ei ole ühtegi inimest, ühtegi tegevust, ühtegi kohta, mis oleks SOBIV, just nende jaoks.
Nii halb on olla, kui oma kohta maailmas ei ole. Või on tunne, et keegi, mitte mitte mitte keegi EI VAJA SIND. Võta aga muudkui antidepressante ja käi teraapiaid mööda.
Kui te teate kedagi sellist, siis palun, kas te ütleksite edasi, et NEID ON VAJA.
Just praegu on nii palju inimesi, kes meeleheitlikult vajaksid oma kõrvale kedagi!

Need kaks määrdunud ja poolpaljast plikatirtsu, kes bussipeatuses pulgakommi limpsivad. Ma tean seda peret. Nende ema ei vaja oma tüdrukuid millekski muuks kui lasteraha allikaks.
Ja see kaunis ema, kes jalutab oma ilusate väikeste lastega. Tal on kodus viimases vähi staadiumis voodihaige ema pluss veel sellised probleemid, mida jaguks kolme pere jaoks. Ei paista välja, aga ta on murdumas. Tõesti on.
Kui te elate juhuslikult Pärnus, siis käige ära Raba tänaval loomade varjupaigas. Seal töötavad kolm vaprat naist kella 8st 18ni õhtul aga puhtfüüsiliselt ei jõua nad koerte junne iga päev ära koristada ja territooriumil vohavad malts ja ohakad juba rinnuni sest neil pole aega seda niita. Teate kui väga tahavad need kassid seal suhtlemist ja mängimist? Ja need koerad lähevad rõõmu pärast lolliks, kui neid pooleks tunnikski ketist päästa ja jalutama viia.

Kas te teate kedagi, kes arvab, et maailmal pole teda vaja? Helistagu mulle, ma viin ta kättpidi nende juurde, kellel on abi vaja.

Edit hiljem:
pinginaaber ütles mulle, et kui temal oleks tõsiselt eluisu otsas ja tuleksin talle kiisudest rääkima, saaksin ma piki pead. Ma muidugi ei pea "kasutute" isikute all silmas tõsises depressioonis inimesi, enne tuleb ikka kuidagi ise pinnale ujuda, et teisi aidata. Lihtsalt vahel tundub kuulates kellegi kaeblemist, et elu neist ei hooli, et mõeldakse pigem- maailm ei tee midagi minu heaks, ei hooli minust- selle asemel et endalt küsida, mida minul oleks maailmale vastu pakkuda.

Kenzo ja Kuri Kristall lähevad kooli

Paar viimast päeva on ilmatu kiire olnud. Pole aega söömagi minna.
Täna nägin näiteks vaeva esimeste klassidesse astuvate laste nimekirjade toimetamisega. Kellel on titenimesid vaja? Vanemate vohav fantaasia on lihtsalt imepäraseid nimesid vorminud: Getryn, Gerlyn, Celery, Kimo, Romando, Melany-Marlone, Ramis, Enrice, Kenzo, Gizi, Clen-Raith, Mic, Bärlin... Sekka ka eestimaist nagu Villu, Juula ja Mats.
Aga Evil Crystali vanemad oleksid minu meelest võinud ikka eestimaist eelistada. Kurjuse Kristall või Õelella või Põrgu-Liine.
Mulle jäi silma armas nimi Linde-Mari. Mitte et mul seda vaja oleks. Kuigi ma ei tea, miks ma jälle pidevalt lapsesaamise unenägusid näen...

selline siis ongi vanadus...

.. kui asutuse suvepäevadel viibimine järgmise päeva ebameeldivaks muudab:(
Et vältida vildakaid järeldusi, olgu öeldud, et jookidest tarbisin ööpäeva jooksul vaid klaasi pirnisiidrit, mis praktiliselt kohe välja higistatud sai.
Fotojaht, seebijalgpall, seltskondlikud mängud, kella kolmeni tantsimine ning majas valitseva tümpsu tõttu katkendlikult magatud öö on mu ihule ja vaimule valusalt mõjunud.
Keha on disko- ja sambaliigutustest kange nagu oleks päev otsa heina niitnud või midagi.
Vaim on nüri lõputust diskost. Tantsima inspireerisid paar rokilikumat plaati ja 80nendate disko. Ma kannatasin ära KAKS 90nendate diskocd-d oodates, et saan ka diskoripuldi ligi ja inimesi Korpiklaaniga rõõmustada. Sain sain ma jee oma plaadiga löögile, rrr!
Lähen ootan nüüd, kuna 400ne ibukas mõjuma hakkab ja mu peas aju kaevandavad vihased päkapikud maha rahunevad.

kelle ees sa nutta julged?

Huvitav, et blogardid eriti palju oma elukaaslastest ei kirjuta. Või kui, siis umbmäärases vormis "ja X vahetas ära mu auto talvekummid."
Selles mõttes arusaadav, et eraelu on eraelu, kui midagi on hästi, siis ei taha ära sõnada ja kui halvasti, siis netis seda siunata on minu meelest ka mõttetu.
Muidugi on erandeid. Marta. Inno. Märt. jne.
Ma ise pole just kuigi palju oma mehest kirjutanud. Ma ei tea, kas see talle meeldiks. Minu blogi ta ei igatahes ei loe, kuigi teab, et ma seda pean.
Paarisuhe on samas nii suur osa elust, lastest kirjutan küll pidevalt aga meeskast... jah...
Hakkasin mõtlema, et mitme väga toreda blogija suhtes on raske isegi tuvastada, on tal mees majapidamises või mitte. Hakkasin mõtlema, et pigem kirjutatakse rohkem sellest, kui meest pole. Sellega seotud üksindusest, igatsusest või üksi elamise "tehnilistest raskustest".
Hakkasin mõtlema, et töölgi on sama. Poolte kolleegide kohta ei tea ma praktiliselt mitte midagi, ei perekonnaseisu ega täpset laste arvu. Muidugi 50 inimesega ei jõua ja pole vajagi nii tuttavaks saada, et küsida, kuidas perel läheb.
Jah.
Ilmselt polegi vaja teada.
Kuigi vahel jääb kriipima, kui näed, et inimene tahaks mingist murest rääkida aga tööl- nagu ikka, aeg ja koht ei sobi. Vahel tahaks ise midagi kelleltki küsida, mittetööalast, inimlikku-kasvõi- saad sa ikka hakkama? Oled sa millegipärast õnnetu? Sul on nii kurvad silmad pikemat aega? aga jälle pole koht ja aeg õiged, tegelikult puudub see läheduse aste ja jääb küsimata.
Võibolla pole vajagi.
Minu esimeses töökohas olime kolmekesi kahes pisikeses ruumis- kaks värskelt keskkooli lõpetanud tüdrukut ja 50aastane naine. Pluss kaks hiiglaslikku autoklaavi igast riistade steriliseerimiseks, katseklaaside ja kolbide virnad.
Ükskord nuttis too vanem naine tööl pika nutu maha. Ma ei mäleta, mis juhtus aga meie, tüdrukud, püüdsime kuidagi toeks olla. Teinekord nutsin mina, sest mu ema viidi operatsioonile. Ja siis nuttis teine tüdruk, sest tema onuga juhtus raske õnnetus. Olime nii erinevad aga julgesime seal kamorkas oma nutud ära nutta.
Ma praeguses töökohas küll ei julgeks. Isegi oma toas mitte.
Viimati nutsin hoopis tänaval, kui sain telefonis teada klassiõe surmast. Tööle jõudes võtsin ennast kokku ja neelasin tunded alla.
***
Ahjaa. Minu mees on pigem kinnise loomuga, kaldub ületöötamisele aga muidu huumorimeelne ja hea südamega. Kui laseb habeme ette kasvada, siis on Jüri Krjukovi moodi:)

Sinu elu on hea, kui..

.. su tuju on hea.
Nii lihtne see ongi. Seda ütles Vain oma teisel dvd-l. Too oli rohkem eneseanalüüsist ja polnud nii huvitav, ma olen enese kallal urgitsemises hea niigi.
Mulle avaldas muljet, et Vainu meelest saab emotsioone nii teadlikult juhtida. Ta väitis, et eelmisel aastal elas ta üle neli tõsist jama, millest kolmest tuli ta välja kahe päevaga ja ühest ühe kuuga. Kuidas, seda ta ei öelnud.
Mul on elus olnud jamasid küll ja veel. Viimane tõsine endakaotamine oli mingi 6 aastat tagasi ja siis oli põhi mis põhi. Põhiliselt põhjustas seda iseenda ja lähedaste tervislik seis, vist oli osa ka koduperenaise rutiinis ja ebamääraselt kõrgetel ootustel elule üldse.
Asi oli nii hull, et ma ei tahtnud kodust väljas käia, kartsin, et kukun maha tänavale, minestan või viskan sussid üldse püsti. Paanikahood. Midagi ei suuda teha. Hirm juba hommikul ärgates, et kindlasti juhtub midagi halba. Jõle.
Võtsin natuke rahusteid ja antidepressante aga ei midagi. Mingit muutust enesetundes polnud. Vist käisin paar korda psühholoogi juures ka - ikka suurt efekti polnud.
Siis toimus kaks asja.
Esiteks hakkas minu eest palvetama üks proua. Ja veel keegi tema tuttav, väga haige proua, keda ma isegi ei tundnud. Neil oli igal hommikul oma aeg selleks, et palvetada erinevate inimeste ja probleemide pärast. Nad tundsid, et see on nende kutsumus. Ma ei mäleta isegi nende nimesid aga olen siiani tänulik.
Teiseks lugesin raamatuid. Natuke kristlikku kirjandust ja Piiblit ja rohkem psühholoogiaalast. Oli üks hea raamat depressioonist, mis pani otsekui peegli mu ette ja näitas, millest hirm ja meeleheide toitu saavad. Mul on meeles see õhtu, kus ma SAIN ARU, miks olin auku vajunud. Nutsin kergendusest. Sealtmaalt algas paranemine.

Veab neil, kes tabletikuuriga depressioonist üle saavad. Pole vaja oma alateadvuses tuustida ja raamatuid lugeda. Mina ei saanud enam tablette ka võtta, sest jäin lapseootele. Aga polnudki enam vaja.

Vain oleks võinud rääkida, kuidas see negatiivsete emotsioonide juhtimine käib. Klõks ja teine emotsioon. Mina ei saa nii, pean ikka endaga pikalt aru pidama.
See jäi ka Vainu loengust meelde, et tervitage väikeseid jamasid oma elus. Mõttega, et need karastavad teid võimalike suurte jamade tarvis. Ohh, palun, kas kuidagi üldse ilma jamadeta ei oleks võimalik, pliis?

Mis puutub eesmärkidesse, siis just põrusin: leidsin, et täisväärtuslikuks toimimiseks pean kell 23 magama minema aga kell on juba pool 1! Mees on Riias Sex Pistolsi kontserdil, lapsed magavad ja mina naudin oma mõnusalt üksildast õhtut....

pooles vinnas tööpäev

Kõik see eesti rafas puhkab aga mitte meie kollektiiv...
tõele au andes puhkasime meie eile.
Minu puhkusel viibides on minu vaene arvuti ägedat troojahobustõbe põdedes veetnud terve kuu tehnikute hoole all. Esmaspäeval toodi ta tagasi aga ta ei mäletanud eelnenust enam midagi:((((
Ehk siis oli meie itimees ta nii ära puhastanud, et pidin alustama uuelt puhtalt lehelt ja exploreri asemel mozilla firefoxiga. Ei muud poleks hullu aga kõik mu fotod läksid kaotsi je eriti vihastamapanev, et ka kogu kirjakast koos aadressidega. Nüüd pean enne iga maili saatmist kodulehekülgedelt aadresse otsima ja erakontakte üldse teab kust taastama. Hoiatanud siis ette, oleksin kasvõi puhkuselt korraks tööle tulnud ja mulle vajalikud asjad kuskile mujale kopinud!
Muidu läheb töölainele saamine vaevaliselt. Kolleegidega niisama jututada on tore aga kirjutamisteemasid leida pole just hõlbus...
Ma olen puhkusest hoolimata kuidagi kergestiärrituv ja kiirestiväsiv. Huvitav, kas see võiks titevastastest vahenditest tulla?

Kuna täna on niikuinii poolpidune tööpäev, kuulan Peep Vainu cd-d, mis õpetab saavutama seda, mida sa tahad saavutada. Päris huvitav. Muidugi midagi kardinaalselt uut seal ei ole aga värskema vaate annab küll. Ma varsti mõtlen nüüd välja, mida ma tahan saavutada ja siis hakkan saaavutama!!!
Tegelt ma tean, mis mu nimekirjas esimene asi on. Autojuhiload. Häda on ainult sellega, et ma kardan pööraselt. Mina uduheeringas kipun isegi jalgrattaga avariiohtlikesse olukordadesse sattuma, mis siis autoroolis veel saab! Aga vaja oleks küll. Esiteks kaubavedudeks (toidukotid, ehitusmaterjalid), teiseks laste transpordiks väljaspool linnapiire või ebameeldivate ilmastikuoludega ja kolmandaks suvisteks mõnulemisreisideks pluss vanaema-vanaisa juurde sõiduks.
Äkki ma ei saa hakkama! On ju teatud protsent inimesi, kes ei tee ka 10 korraga eksamit ära ja jäavadki jalameheks. Vana ka üsnagi olen, teab, kas suudan nii põhimõtteliselt uue asja ära õppida.
Samas vahel sõidan bussis ja olen ainuke oma vanuseklassis inimene laste ja pensionäride seas. Minuvanused sõidavad kõik autodega. Mina olen luuser....

Julgesti vennad nüüd tööle!

Tänane päev, puhkuse viimane, oli emotsionaalselt seinast seina. Lihtsalt hämmastav, kuidas üks laps oskab su närvid juba hommikul viimase katkemispiirini viia. Kemplemisteemaks oli sedakorda omletitegu, mis kulges lakkamatu vingumise "ma ei oska, ma ei saa, tee ise" saatel. Lõpuks sai see õnnetu ollus pannile ja laps põgenes joostes arvuti taha, jättes kööki rippuma viimase karje AGA NÕUSID MA IGATAHES ÄRA EI PESE!!!.
Eile olid mul ka plaanid. Et kogu järglaskond aitab mul aias heina riisuda ja mahakukkunud õunu korjata ja. Unistamine ei ole ju kurjast, mis?
Esimene võsuke seisis õues oma rehale toetudes tubli 10 minutit, kuni tuli sõbranna, kellega koos tuppa plagati. Teised kaks kaklesid iga heinakärutäie juures, ei sobinud tööriistad ega töö ise, kord hakkas kõht valutama, siis jalg, siis läks kõht tühjaks...
Töötasin siis enamuse ajast üksi, mõeldes, millised kasvatuslikud kitsaskohad ma olen tekitanud.
Üleeile käisid sõbrad külas. Istusime aias ja panime maailma paika. Muuhulgas ütles üks ema: kui suhtled lapsega juba pisikest peale, õpetad talle oma tegude eest vastutamist ja head ja kurja, siis on kõik korras. Jahh, ütles too ema malbelt ja vaatas hellalt oma inglilokilist tütrekest, kes õuebasseinist hoogsalt vett murule kühveldas, satsiline kleidike tilkumas. Jahh, ütlesid heakskiitvalt kõik teised neli ema. Jahh, mõtlesin mina. Huvitav, ma nagu muud polegi teinud viimased 11 aastat kui püüdnud seletada, mis on ea ja mis pole seda mitte.
Nad teavad suurepäraselt, mis on hea. Aga piire on vaja proovida, iga päev, iga tund.
***
Isegi pärast kõige närvelaastavamat päeva tuleb õhtu, kus sa silitad unesooja niisket juuksesalku ja heldid pisikesest, ikka veel nii pisikesest käest padjal.
Kas armastusest piisab? Heitlikust, vahel kulunud ja väsinud aga siiski visast armastusest?
Täna kirikus oli nii armas vaadata tittesid ja natuke suuremaid lapsi. Päranisilmi kõigile naeratav imik või julgelt maailma avastama tatsav põnn on täiuslikult uued väikesed inimesed, rikkumata, täidetud oma vanemate lootustest. Lapse stardipakett on ju super: Jumala ja vanemate tingimusteta armastus.
Sellest peab jätkuma. Ja kui minu aku saab vahel tühjaks, siis tuleb seda lihtsalt laadida. Vaikusega, magamisega, raamatutega. Jumala armastusega.

Wall-E

on üks parimaid multikaid, mida ma viimasel ajal kinus näinud olen. Teate küll seda lastega kinoskäimist: püüad üle popkornimatsutamise ja saja roti tegutsemisele omase krõbina ja lurina saatel ekraanile keskenduda ja piilud vargsi kella, et kaua veel.
Aga seekord mul läks kellavaataminegi meelest ära.
Täitsa huvitav, et ameerikamaal suudab keegi lastele sedavõrd taheda filmi teha ja veel tõsisel teemal. Filmi algusepool oli lausa sürrealistlik ja apokalüptiline oma rämpsu mattunud Manhattanivaadetega. Kosmosekaadrid meeldisid samuti, no pani unustama, et multikas.
Kõik robotitesse puutuv oli armas, liigutav ja naljakas, samas liigse siirupita.
Vahepealne kosmosejaamas toimuv tehnika ja virtuaalmaailma tulevärk kippus veidi väsitama. Vaid lamamistoolides liikuvad ja vilkuvate ekraanide kaudu suhtlevad-elavad tulevikuinimesed tundusid- reaalsed, paraku, üsna reaalsed....
Nii et kinno, seltsimehed alaealised ja nende vanemad!

Mõnusalt sisutud päevad

Ammu pole nii palju mittemidagitegemist tehtud. Päevad läbi kohe. Kaif!
Puudub visioon, et kohe kohe peab jälle tööle minema ja hommikul normaalsel ajal ärkama. Huvitav, kui kaua peaks puhkus kestma, et tast villand saaks ja tagasi tööle tahaks?
Inimesed ei viitsi enam blogida. Mõni mu favoritsidest pole üle kuu aja sõnagi kribanud. Otsin, sõltlane nagu ma olen, hädaga juba uusi blooge ja hakkan vist varsti vanu lemmikuid otsast peale lugema... Õnneks on meil nurga peal raamatukogu aga raamatuid lugeda saan ainult siis, kui lapsed magavad. Blogiring on aga hea rahustav rutiin, mis palju süvenemist ei nõua. Uudisteportaalide ring paraku praegu närve ei rahusta.
Ühinen Larkoga. Blogige ometi, inimesed!

Tänane päevatöö

Lapsed läksid täiega hoogu nukuvabrikus. Poisid vehkisid valmis Runescape tegelaste nukud, need on need kübarate ja habemetega tüübid, papist ammud ja mõõgad käes. Kati poolt on kaks tiivulist olevust, Krissu tegi rulaga plika, kes hoiab emoprintsessi ligi ja mina olen trobikonna naiste autor.
Ja neid nukke on täesti VÄGA lihtne teha, Katit veidi aitasin aga suurematele näita ainult korra ette.

Top 5, veidi punastades

Ma olen mitu päeva mõelnud, mis raamatud need siis on, mis on mind tuntavalt mõjutanud. Nii raske! Enamus raamatuid sai loetud keskkoolieas, ülikooli ajal oli rohkem erialast kirjandust ja seoses laste ilmumisega kadus mu elust pikaks ajaks vaba aeg kui selline üldse.
Viimased aastad siis püüan kaotatud tagasi teha.
***
Gerald Durrell on mind igatahes kindlalt teinud selleks, kes ma olen. Eriti võrratu "Minu pere ja muud loomad", teised kipuvad natuke lahjemaks jääma. See on üks parimaid asju, mida üks raamat saab anda: huvi ja armastuse kõige elava vastu sinu ümber. On see siis tilluke skorpion või paks kreeka vanamees. Alati uuele avatud ja rõõmsat avastamishasarti täis laps võiks säilida igas inimeses kõrge vanuseni.
Durrelli kõrval on sedasama huvi maailma vastu aidanud tekitada ka Herriot, London ja Konrad Lorenz, lisaks saated "Klub puteshestvennikov" ja "V mire zivotnõh".
Noh, mäletan end tugevalt elamas sisse Exupery "Väikesesse printsi" ja mis see teine oligi, "Öine lend?" Inimene üksi iseendaga. Võimas oli.
Luule pole minus eriti kuumi emotsioone tekitanud. Erandiks on Ahmatova, natuke ka Jessenin, Pushkin. Ahmatovat õppisin pähe, nii väga meeldis.
Millegipärast puudub mul soojem suhe eesti kirjandusega. Ühegi "eestlasega" pole ma poole ööni aega veetnud. Küll on mulle meeldinud "venelased". "Sõda ja rahu" meeldis kooliajal rohkem kui "Tõde ja õigus". Pean ma nüüd punastama? Olen suure huviga lugenud Ülesküntud uudismaad ja Pedagoogilist poeemi. Täitsa huvitav, mis mulje praegu neist jääks?
***
Kui tänapäeva jõuda, siis viimane suur lemmik on Pratchett. Üsna stiilipuhas meelelahutus, väga mõnus ja kohati irooniline. Muidugi kõik ei ole, ta on ju terve riiulitäie raamatuid kirjutanud, osad tunduvad niisama tehtud olevat, et üüri maksta ja fännid nõuavad ja nii. Just lõpetasin Carpe Jugulum, taas istusin poole ööni üleval ja itsitasin nagu segane.
Mis teha, selline lapsemeelne ma olen. Muidugi olen suuri ja tähtsaid raamatuid lugenud, klassikat ja moodsaid mehi. Aga näe, jälge jäänud ei ole..
***
"Väikeste asjade jumal" vajab äramärkimist.
***
Ilma Piiblita oleks ka jama. Mitte et ma seda vahetpidamata loeksin. Aga hea on teada, et ta on olemas. Ma ei viitsi siinkohal oma vaateid selgitama ega tõestama hakata. Piiblis on palju kohti, mis on nii igavad, et halliks võib peast minna. Palju kohti, mis ajavad vihale, tekitavad küsimusi ja vaidlusi. Ja kohti, mis lohutavad, selgitavad, õpetavad. See just ongi huvitav.

Kaks raamatut on mul "antitopis". Svejik on üks ja Gulliveri reisid teine. Jõle.

Natuke kurb

Loll mõte on kodus töömaili lugeda. Sain tutistada ühelt lugejalt, ebatäpsuse üle ühes loos kuu aega tagasi... Irooniline. Ma tegin taas tõesti südamega seda lugu.
Miks ma seda tegin? Jälle sama reha...
Täitsa jama. Mulle meeldib mu töö enamuse ajast aga vihkan seda pidevat avalikkuse hambus olemist. Igaüks võib "lolli reporterit" mudaga loopida sest meediarahvas, häh, need on ju ühed sitarattad kõik, ainult sensatsioonide peale väljas, hingetud mullipuhujad, petturid, äraostetavad libedikud!
***
Plusspoolele võib kanda klantsivad maasikapeenrad, pikad jalutuskäigud koeraga ja võimalus keset päeva silm looja lasta. Sel nädalal on kunstikoolis avatud uste päevad ja tasuta meisterdamine. Kui linnas on mingid lastekursused, siis on tavaliselt kohal umbes üks perekond ja need oleme meie:))
Kui laste sõbrad kaasa võtan, siis on meid rohkem. Täna voolisime. Paha on vist see, et mind ei saa juhendada! Mulle meeldib omamoodi asju teha. Miks juhendaja ütleb mulle, et pole mõtet potsikut ühevärvilisest savist teha ja kõik teevad ju kahe värviga? A mulle meeldib!
Eriti imeilus tuli mul küünlahoidja. Homme teeme nukke. Can`t wait.
***
Lastega on imelik. Vahel passivad nad päev otsa toas ja üritavad igal võimalusel teleka ette imbuda. Teisel päeval jälle kihutavad omad ja võõrad lapsed uksest sisse-välja nagu tuul ja keegi ei oska arvata, kelle pool kamp parasjagu platseerub. Täna vilkus Kati oma pisikeste kaaslastega mööda küla ringi, meie pool pandi selga printsessiriided ja võõbati silmad ja põsed roosaks. Suuremad kütsid ratastega mingeid oma väga salajasi asju ajades, näiteks oli neil käsil tänava kõige suurema lombi sügavuse mõõtmised.
***
Süda on natuke kurb. Tahaks, et poleks vaja muretseda homse päeva pärast. Ma olen alati õudusega mõelnud päevale, kui algas teine maailmasõda. Imeilus kuldne ja muretu suvi, kõik õitseb ja küpseb, lapsed mängivad, noored astuvad koolidesse, armuvad, perenaised teevad peenraid ja-
mõned kuud hiljem on see kõik pea peale pööratud. Mõttetu. Kohutav.

Silmad kinni ja tekk üle pea

Kaks asja.
Ma põhimõtteliselt ei loe ilmateateid ega lase end neist kõigutada, kui nad mulle kuskil ette jäävad. Minul on ikka veel puhkus ja suva, kas loen toas raamatut või rohin õues peenraid. Ikka olen rõõmus.
Teine asi on raskem. Ma sõjateateid ka ei loe. Õhtustes uudistes korra kuulmisest piisab. Püüan veel natuke oma mulli sees olla, kui tööle lähen, vajub kogu see negatiivne info niikuinii kohe kaela. Las ma veel olen natuke.
Poti linnas me muidu ükskord vanematega suvitasime. Midagi ma sellest ei mäleta, sest olin 10aastane...

Peaksin minema õue rohima aga lükkan seda tüütut tegevust veel veidi edasi.
Lapsed on jalga lasknud ja maja tühi, seda hetke iseendale on kahju rohimisele raisata..
Miku kimas rattaga sõbra poole. Miku on selline ühesõbramees meil. Veedaks temaga kõik ööd ja päevad koos, kui saaks, teised poisid tulevad vaid siis meelde, kui see üks sõber parajasti kuskil ära on. Hommikul on esimene asi (peale lubatud tunnikese arvutis veetmist muidugi) sõbrale helistada ja siis tema poole sõita. Ma väga ei tea, mdia nad seal teevad aga õhtul laekub koju väsinud ja õnnelik poiss igatahes. Ise ütleb, et jalgpall ja peitus ja niisama.
Üleeile sadas ja mina ütlesin, et püsi mõni päev kodus ka, seepeale oli tükk aega nuttu ja hala maailma ebaõigluse üle. Siis hakkasime tasapisi tuba koristama, vanu vihikuid minema viskama ja kooliasju sättima. Õhtul isegi loeti raamatut paar tundi.

Krissul on kaks sõbrannat, kellega samuti kogu võimalik aeg ninapidi koos veedetakse. Päris naljakas, kuidas neil huvid ajas muutuvad. Eelmisel aastal tegid nad bändi. Selle nimi oli Black Cats, repertuaaris kaks lugu, millest üks Helesinise vaguni viisil ja kandis nime Must sümfoonia. Igal hetkel kaoti sõbranna juurde laulusõnu mõtlema, pilli mängima ja kostüüme õmblema. Suve lõpuks olid potensiaalse publiku ootused kõrgel aga mida me ei näinudki, oli bändi presentatsioon...
Sel suvel on neiudel rulamaania. Ikka samasuguse kire ja kaasaelamisega.
Hümniks on Avril Lavigne lugu Skaterboy, kõik kolm käivad ühe sileda asfaldiga tänavajupi peal harjutamas ja vihmasel päeval joonistavad rulatajaid, logosid või tuunivad kleepsudega oma rulasid. Hea, et meiekandis päris rulaplatsi pole, mulle väga ei meeldiks kui nad mingeid hüppeid otsustaksid rampide peal tegema hakata.
Eile saabuti koju marraskil küünarnukiga, plaasterdasin selle siis ära ja sidusin erepunase siidiriidega kinni (sidet polnud kodus), punane side muudeti dekoratiivseks nelja kunstipärase haaknõela ja ketikeste abil...
Veel on kuumaks teemaks meil kalapüük. Kõik kolm last pluss sõbrad käivad lähedalasuva jõekese ääres kalal, üritavad ritvadega püüda või madalas vees kalapoegi ämbritesse ajada. Koju on toodud päris pakse kokresid, mingeid maimukesi, veetigusid ja muud elavat. Kogred oleme pannud vihmaveetünni aga esimesed lihtsalt haihtusid sealt kuidagi ära ja viimased kolm viskasid täna hommikul sussid püsti. Nii mindigi taas jõe äärde, ütlesid, et püüavad siis niisama ja lasevad lahti. Ma nimelt protesteerisin, et järjekordselt kastmisvett võtma minnes vahivad mulle kogred kastekannust vastu.
Peab ikka rohima minema.
***
Ma seda raamatumeemi ei viitsi teha, ehk kirjutan niisama ükspäev mulle olulistest raamatutest.
Ja vanasõnu, mis minu kohta käivad, ei suutmud ma ka välja mõelda peale ühe:
Julge hundi rind on rasvane. Kõik elupöörded ja huvitavad asjad, mis minuga on juhtunud, on võimalikuks saanud ainult tänu minu otsusele mitte karta ja väljakutse vastu võtta. Näiteks oma praeguse töökoha sain lihtsalt uksest sisse astudes ja paludes- kas ma võiksin proovida? Võisin, sain, sobis. Mitte et see mu rinna väga rasvaseks oleks teinud aga ikkagi.
No nüüd ma tõesti lähen rohima.

Minutid saastamarketis

Säästukas on ainuke suurpood meiekandis. Igavene häda on seal käia aga mis parata. Esiteks on see alati rahvast pilgeni täis. Laod tomateid korvi ja vasakult ja paremalt vajuvad mammid sulle peale. Seisad sabas oma raske korviga, seisad
seisad
seisad
tunned kuidas elu minutihaaval mööda tiksub, lihtsalt, seismisega täidetud elu...
Teiseks on kaubavalik seal alati üks ja seesama. Paned silmad kinni, kaks sammu vasakule ja kalapulgad, kaks sammu vasakule ja rakvere viinerid.
Kolmandaks on aedviljakraam seal alati kuidagi läbi tuustitud, poolenisti mööda põrandaid veerev ja haisev. Vahel ajab täitsa närvi: aja poolkõdunenud kartulite vahel paljaste kätega kobedamaid kotti, pärast näpud ligased, kuhu neid panna või pühkida.. Teine pidev jama on piimakottidega, mis kassalindil koost laiali vajuvad ja kõik maailma üle ujutavad.
Täna just oli selline trügimise, katkise piimakoti ja mudaste kartulite päev.

Üks asi on hea kogu selle säästukaporno juures. Kusagil mujal kauplustes ei kohta selliseid huvitavaid tüüpe, kui säästuka sabades. Vaatad ühte, vaatad teist ja ongi tore, et saba pikk on.
Paar parmutädi on puhtad riided selga pannud ja täiesti kained ning ostavad kenasti porgandeid. Nii tore, et neil on tänasel hommikul selline stiimul olla viks ja ontlik. Mis see stiimul võis olla?
Kaks isaparmu jällegi ei ole just klantsivad ja kained, sebivad kassasabas ja on närvilised, ühele tuleb meelde, et kassitoitu pidi ostma. Ah, saab ilma ka läbi, kiirustab teine, esimesel aga ei jää siiski süda rahule, kass tahab ju süüa.
Ühel naisel on lükkab toidukäru teismeline poiss, pikkade lokkidega, nii ilus ja sihvakas, et rõõm vaadata. Aitab emal kaupa kenasti kärusse laduda, kaks plokki joogiveepudeleid ja terve pakk kaustikuid. Poisil on aega küll, tema vaatab unistades ringi, ema aga jõllitab mind närviliselt ja pahakspanevalt, kui minu piimapakk kassalinti kastab ja kassiir uue piima järele jalutab.
Teises kassasabas seisab meiekandi Paks Naine. Kõik teavad teda, kuna ta on väga, väga, väga paks. Kui ta istub, voolab pool temast üle bussiootepingi ääre. Ta on ilmselt jõllitamisega harjunud aga tal on raske seista, toetub küünarnukkidega kassalindile, tuustib oma rahakotis. Huvitav, mida ta ostab? Kas kärus on lillkapsas või on ta kõigele käega löönud ja viib koju saiakesi ja rasvast vorsti?

Õhtul sõitsime poisiga ratast Jaansoni rajal, küll oli seal rahvast! Tagasiteel loendasime 50 jalgratturit, kepitajat, uisutajat, jooksjat, 10 korvpallimängijat ja umbes 20-30 õngitsejat. Rada on hea aga mulle see rahvarohkus ei istu, rulluisutajad tahtsid eriti jalust niita.

Hullud päevad

Lastevanematel on ostuhullus lisaks jõuludele ja augustikuus. Jeh, nagu jõulud, ainult kuuske ei pea ehtima ja salme lugema...
Käisin poes ja sattusin paanikasse. Mõtlesin osta poisile kooliteksad ja kingad, igal pool aled ja nii. Aga. Seal, kus aled, on 33-36 kingadel poistenummerid üldse kadunud või on tonnased eccod ja vagabondid. Eccol on kahtlemata kenad jalavarjud aga mul on vaja osta träni kolmele lapsele, pluss krissule uued prillid, pluss koolivärgid, septembris tulevad kohe trennide-ringide tasud, ja sedagi ei tea, kuidas sel aastal koolitoidu ja töövihikutega saab.
Pealegi tuhandekroonised kingad jäävad poole kuni kolmveerandi aastaga väikeseks ja ma pole väga kindel, kas nad ikka püsivad koos oluliselt kauem, kui 300kroonised.
Kingad on viimasel ajal üldse täielik saast, kasvõi lastejalatsid, mida varem südamerahuga sai noorematele lastele edasi antud. Nüüd ei saa! Krissu viimased kingad elasid kaks kuud, miku viimastele tossudele tulid kuu ajaga augud sisse...
Lisaks on häda laste pükstega, miku on keskmisest paksem keskkohast ja krissu keskmisest kõhnem. Ühel kukub kõik üle puusade maha, teisel ei mahu 160 pikkusel ka püksinööp kinni:(
***
Tartus kuulsin bussipeatuses pensionäriprouade keskustelu.
"Einoh mina küll ennem võtaksin koolitoidutoetuse ära, kui õpetajate palku alandaksin."
"Just. Õige. Sai omal ajal ise võileivaga koolis käidud ja said meie lapsed oma leivakotiga hakkama ja mitte midagi ei olnud häda."
"Need tänapäeva lapsed nagunii midagi ei söögi, anna aga krõpsukesi ja kommi ja burgereid. Narrivad niisama toitu, loobivad leiba ja. Ei ole neile mingit tasuta toitu vaja kui nad toidust lugu ei pea."
"Noored jah. Ajaviitekks teevad igasuguseid lollusi. Näe seesama bussipeatuse klaaski on mitu korda sisse visatud. Kuradi nolgid, neil vist tore vaadata, kui klaas katki läheb, pole enne näinud!"
Mul tekkis kange soov sekkuda ja väita, et minu kolm last juhuslikult ei veeda aega bussipeatuseid purustades ja minuteada söövad koolis-lasteaias alati kenasti kõhud täis ega loobi sööki lakke kinni. Aga ma hoidsin suu kinni.
Nojah, lasteaias on toit 300 krooni kandis, kui koolis hakkab sama palju olema, tuleb kokku umbes 1000kroonine laks vist siis ära. Hurraa. Aga mis ikka, ega ma ju teagi, mida oma palgaga muidu peale hakata, kleebi teist ajaviiteks seinte peale.

Jeesus jõi veini. Aga kui palju?

Ükspäev võtsin kätte ja sõitsin pesamunaga maale, sõbrale külla.
Maabussiga on tore sõita. Autoga vurades selliseid tüüpe ei kohta.
Mõnusad muhedad mammid ja taadid, kes nii bussijuhti kui poolt reisijatest tunnevad ja omavahel naljajuttu räägivad. Lähevad kuskil külavahel maha, kohendavad oma keemilisi lokke ja linnaskäimise seelikuid (mammid, ma mõtlen) ning hiivavad oma toidukompsud mööda metsateed minema. Mutikesel mu kõrval olid tööinimese käed, päevinäinud sitsseelik ja kulunud kandekott aga sõrmes siras suur ja imekaunis punase kiviga sõrmus.
Sõbra juures kolletusid viljapõllud, sirtsud saagisid ja oli
vaikus
vaikus
vaikus
Viltisime natuke. "Minu meelest võiksid kõik päevad sellised olla: ilus muusika, ilus ilm, mõnus tegevus koos mõnusa kaaslasega," ohkas sõber. Seda minagi.

Reedel kuulasime teise sõbraga aia taga kontserti, ega see meist ilus ei olnud aga pilet oli hull kallis. Siis Tex-Mexis väikesed margaritad. Margarita on kaval jook. Mitte mingisugust tekila maitset tunda ei ole aga kui klaas tühjaks saab, on tuju ilmatu lõbus...
Sõitsin rattaga kodu poole, õhetades ja itsitades (ma ei tea, mille üle) ja mõtlesin-
kas kristlasel kõlbab veidi vintis olla? Ühed ütlevad- jajaa, Jeesus jõi veini.
Teised ütlevad- a tollel ajal teisiti ei saanudki, sest vein oli puhtam kui vesi.
Piiblis on palju kirjakohti, mis manitsevad alkoholi liigtarbimise eest.
Ma pole totaalselt purjus kunagi elus olnud, klaasike kokteili või veini aga ei tee minu meelest paha. Mul on muideks selline kanapea, et pool purki longerit tühja kõhu peale ja Ritsikul on juba kilk peas: silm särab, jutt jookseb:)

Muidugi saab ka ilma joogita lõbus olla. Olid ajad, kui olin 100% täiskarsklane, pikka aega aga see oli tingitud isiklikest põhjustest.
Minu meelest võib võtta just niipalju, et pärast piinlik ei ole. Ei oma käitumise ega öeldud sõnade pärast. Ei iseenda, teiste inimeste ega Jumala ees.
Huvitav, mida teised kristlased (või mittekristlased) asjast arvavad?

Parool- naiiiiivitar

Huvitav, kas mul on midagi viga, et mina parooli peale panna ei taha?
Küsisin eile Krissu käest, et kas tal on midagi selle vastu, kui ma temast kirjutan? Mkm, pigem vastupidi, mulle meeldib tähelepanu, ütles tema.
Võibolla olen ma tõesti nii naiivne, et usun inimeste heatahtlikkusesse liiga palju. No ei mahu mulle pähe, et mingid perverdid käivad koduperenaiste titeblogisid lugemas ja laste pilte jahtimas. Minu meelest käivad need asjad pervertidel hoopis lihtsamalt, läbi oma saitide või nii. Nõuab ikka vastupidavust lugeda läbi kolme kuu kirjeldused tärkavast lillepeenrast, laste köhimisest, migreenihoogudest ja millest iganes ja jõuda siis ühe lapsepildini. Või?
Või oma laste privaatsuse säilitamine. Et klassivennad loevad ja naeravad. Ei usu ma sedagi, et üks pubekas jaksab samamoodi koduperenaiste blogidesse sukelduda. No juhtub keegi kogemata peale, mis siis? Kui keegi on kiusatav, siis on hoopis lihtsamaid meetodeid (ka internetiseerituid) tema elu põrguks teha. Ja kui ei ole kiusatav, siis inimene vaatab ja ei juhtu midagi! Jah, mul on siin pilt oma pojast, pirukataldrik käes, mis siis, seesama pilt on tal endal rates ka!
Muidugi pole mina ka mingi blogistaar ja lugejanummerid on väikesed. Epust saan ma aru küll.
Seda ma tahan ükskord teha küll, et lappan oma blogi algusest peale läbi ja võtan mingid isiklikumad asjad sealt ära, ei mäleta ju, millest kunagi kirjutatud on.
Samuti teeks kopi-peist lastest kirjutatud asjadele ning vormistaks kolmeks raamatukeseks. Paberraamat on mul nende kohta niikuinii.

Natuke teeb nukraks, kui keegi otsustab lihtsalt, laksust blogi sulgeda ja ei annagi võimalust parooli küsida. Et ma olen nagu automaatselt arvatud "anonüümse hirmutava kommentaatorite massi" hulka. Ma enda meelest pole hirmutav aga noh, eks igaüks ise teab. Lihtsalt kahju on toredat lugemist kaotada.

Segased uned, tornaadode ja seebivahuga

Imelikud unenäod painavad mind juba nädal aega.
Ühel ööl pladistasin vahuga täidetud soojas basseinis.
Teisel ööl käisin sünnitamas.
Kolmandal ööl külastasin vana koolimaja.
Neljandal ööl osalesin Priit Võigemasti korraldatud teatritudengite näidendiproovil. Keset proovi saadeti mulle telefonile sõnum: näitleja X-l tekkisid luuüdiülekandest rasked tüsistused, sõida kohe siia! Hakkasin minema aga ümber maja (Tartu kodu) tõusis tohutu torm, tornaadod rebisid liiva üles, siis algas lumetuisk ja elekter läks ära.. brr..
No torm oli eile hilja õhtul vaadatud filmis kah, aga ülejäänud jurad?
***
Film oli Toskaana päikese all, tahtsin sellepärast vaadata, et hiljuti loetud raamatuga võrrelda. Väga ei olnud võrreldav, sest filmis on põhirõhk armastusel ja murtud südame ravimisel, raamatus vana maja remontimisel ja Itaalial.
Kaks asja jäid filmist siiski meelde. Vana ekstsentriline daam, kelle elukreedoks oli mitte iial kaotada lapselikku avastamisrõõmu ja entusiasmi (mulle ka see põhimõte on tähtis) ning ilus itaallane, kes lohutab üksikut ja õnnetut peategelannat faktiga, et "Raudtee üle Alpide (? vist oli, pealeloetud tõlge oli suht nigel) ehitati valmis ammu enne seda, kui siinkandis üldse rongid liikuma hakkasid."
Tahtsin filmis Toskaanat rohkem näha. See, mida nägin, olid pruunid põllulapid, pleekinud oliivirohelised puud ja pidevalt pilves taevas.
Mulle meeldis peategelanna otsus üldse Itaaliasse sõita. See tuli välja ka raamatust, et reisimise eesmärgid on erinevad- vahel inimene lihtsalt otsib OMA kohta, maad, loodust või maja kus on ootamatult hea olla, tekib äratundmisrõõm, et see koht ongi see õige, täidetud rõõmust, rahust, ilust ja turvalisusest.

Mul on kaks sellist kohta.
Strasbouri kanaliäärne, kus suured puud oma oksi vee poole küünitavad, mööda veepiiri jalutavad naeratavad inimesed ja sõbralikud koerad. Sealsamas on turg, kuhu varahommikul kiirustavad korvidega elegantsed pereemad, ilusad härrad ja noored emad, kohtudes kärarikkalt tervitades, üksteist põsele suudeldes ja üksteise lapsi nunnutades.
Ja Inglismaa üks lossipark, mille nime olen unustanud. Nii paks muru, et sõrmed mullani ei ulatu, lillade õitega kohevad puud ojakese kohal ja uimastavalt lõhnavad hiigelsuured roosipõõsad. Lossimüürid on meetripaksused ja õhkavad jahedust aga päike on puust aknaluugid ja laudised kütnud soojaks. Hoovipealses kohvikus tilksuvad lusikad kellaviietee portselantassides ja või sulab värske moosi sisse skoonide peal.
Millised teie "need õiged" kohad on?

PS. Mul on blogi uue väljanägemisega Sitemeter kadunud, account on mul veel olemas ja saadab mulle iga nädal kokkuvõtteid aga need on kõik nullid, sest sitemeeter on blogilehelt kadunud. Kuidas ma selle tagasi saan, ei mäleta ju enam, kuidas ma selle üldse kunagi lehele paigaldasin?

Pikad puhkepäevad

Uhh. Puhkus väsitab seitse korda rohkem ära kui töölkäimine. Ma mäletan, et kunagi uduses minevikus sai palava ilmaga mindud suvel randa ja seal lebatud vaheldumisi vees solberdamisega. Huvitav, kuidas see võimalik oli?
Mina olen viimased kolm päeva sisustanud
1. Vana eterniitkatuse minemaviskamisega (tõrvapapp pisikesteks tükkideks ja prügikottidesse, eterniit autosse ja teetäiteks, naelad vanarauda).
2. Kraavikalda niitmine vaheldumisi muruniiduki, poolsurnud vikati ja murukääridega. Oi vaeva. Tuttavad käivad mööda ja annavad üllatavat nõu: oi, sul oleks TRIMMERIGA ju mugavam! Kujutage ette. Meil on selline tubli kahejalgne trimmer ju, mis sest mootortrimmerist veel osta.

Eile käisime Mikuga Oistrahhi festivali lõppkontserdil. Päris tore oli! Mina, kes ma klassikalisest muusikast midagi ei tea, olin meeldivalt üllatunud, et üldse polnud igav. Kuna oli Oistrahhi sünnipäevafestival, oli põhirõhk viiulimängul. Noored kuumad viiulimehed ja kaunid viiulineiud tegid oma pillidega imetrikke ja võlusid sellise trillereid, kiune, helinaid ja kräginaid, et aina imesta. Nii emotsionaalsed ja elavad esitused, et minu eelarvamused hallipäistest onukestest-tädikestest, kes morni näoga viiulit vingutavad, lendasid küll tükkideks.
Hallipäine oli tshellist Geringas Leedust. Tema mängis teiseks palaks Kimalase lendu ja see ajas publiku nii pöördesse, et ta plaksutati koguni tagasi ning vana pani lisaloona veel ühe kimalase maha.
Siis sai esimene osa otsa ja Miku pobises, et on ilus küll aga uinutav, tema ööbis eelmisel ööl sõbra pool ja kole uni peal. Läksime siis koju ja Lahkumissümfoonia jäi kuulmata. Oh. Aga esmakordse ürituse kohta isegi hästi.

Eilse päeva lõpetasin hirmsa tüliga oma vanima lapsega. Temagi veetis eelmise öö küla peal sõbranna juures telkides ja koperdas ringi, unine ja mossis, iga asja peale vastu vaieldes ja vigisedes. Hakkas saabuma magamaminemise aeg ja tema polnud ikka veel oma telkimiseks kasutatud magamisalust jalust vedelemast ära viinud (kõigest viis tundi pärast kojusaabumist). Kurtis hoopis traagilisel ilmel, kuidas õe ja venna asjad võivad päevade kaupa laiali vedeleda ja nad ei saa pahandada aga tema, vaene vaene tema peab alati kõike koristama. Rullis varvastega seda alust kuidagi kokku, ikka virisedes, rullis ja rullis (ilma käte abita ei ole teatavasti lihtne midagi maast üles korjata) ja virises ja virises KUNI mu kannatus katkes ja ma kanakullina talle kallale lendasin, virutasin madratsiga (pehme, vahtkummist, rahu lastekaitsjad) talle kuklasse ja karjusin koledaid sõnu. Mille peale tema südantlõhestavalt pisaratesse puhkes ja oma tuppa pages (koos madratsiga). Stseeni lõpp.
Õhtul käis vanaema veel vaese kannataja toas haavu tohterdamas. Mina ei saanud. Ikka veel olin jube vihane.

Täna paistab taas päike. Me mõlemad saame oma vigadest aru ja lepime- järgmise korrani. Kuidas, ma küsin kuidas, saab ilma igapäevase palderjaniannuseta pubekaid kasvatada?

Ja veel. Hakid on täitsa vahvad linnud aga ma kardan, et nad on meie pirnipuu otsa pesa teinud. Lärm kestab hommikust õhtuni ja hakkide hommik algab juba kell 5! Täitsa õudne! Ma ei saa magada ja aias töötades hakkavad kõrvad huugama pidevast hakikisast. Ma ei suuda pirnipuu otsa ronida võimalikku pesa tsekkima, pirn on kahekordsest majast tublisti kõrgem. Ja mida ma teeksin kui ma sinna otsa roniksin? Viskaksin pesa alla? Teevad uue! Õhupüssist neid hirmutada? Vaevalt see neid kotiks. Pealegi ei taha ma põhimõtteliselt selliseid asju teha, mida lapsed siis õpiks? Püssiga haavleid tagumikku, kui miski ei meeldi?
Alles eelmisel suvel hüppasin vahel hommikul kell 7 voodist välja kõrvulukustava kõmaka peale- naabrimees, vana jahimees, lasi meie pirni otsas istuvaid vareseid. Ise põhjendas: naabrinaised palusid, varesed lõhuvad teiste pesasid ja on muidu ülbed. Korjasime suvega mitu vareselaipa kokku, lapsed matsid maha.
Naabrivanameest enam pole ja mina ei tea, mida hakkidega peale hakata.

***

Tagasi Pärnus. Ilmad on ebatavaliselt soojad.
Tartus käisime tavapärasel mänguasjamuuseumi tiirul, botaanikaaias, ahaa-kinos,sõpradel külas ja tagasiteel koju ka pokumaal.
Tundub lahja hakata tagantjärele kirjutama, kuidas kõik oli.
Praegu juurdlen dilemma üle, kas asjad või elamused. Puhkuseraha kahaneb meeletu kiirusega.
Loodetavasti tuleb lähipäevil kirjutamistuju tagasi. Ma ei teadnudki, et arvutisõltuvus nii kerge on kaduma, kui tekib suvi ja vaba aeg.

Nädal arvutivõõrutustpaus

Puhkus on käes, lapse sünnipäev peetud ja kõik suuremad kohustused täidetud.
Ma ise olen viimaste päevade närvipingest üsna lössis ja ebaterve.
Sõidan jõnglastega Tartusse nädalaks ajaks, loodan, et saan nüüd puhata ja mängida.
Mida tehke teiegi.

Hakikool

Hakid on muidu lahedad linnud. Vareslased on kõige intelligentsemad linnud üldse, papagoi on ka vareslane, kui ma ei eksi.
Meie kodu lähedal on suht salgakesi suuri puid, kus hakkide ja vareste pesad. Kevadeti kajab nende kriiskamine kaugele ja kui puud veel lehes pole, on hea vaadata, kuidas nad mustade mantlite lehvides pesakohtade ja naiste pärast riidlevad.
Nüüd on hakijõnglased piisavalt suured ja tutvuvad suure maailma võlude ja ohtudega.
Meie aias on raudse järjekindlusega igal hommikul kell 7 hakkide koolitund. Kuna meie majal puudub ikka veel katus ja aia poole avanevat katuseakent katab vaid kile, ärkan nädalate viisi enne 7t hakkide jubeda kisa peale. Tundub, et noorsugu on aias praktikal ja paar vanakest istuvad meie poolikul katusel ja kamandavad teisi valjuhäälselt. Tavaliselt ma oigan ja poen peadpidi veel pooltunnikeseks padja alla, täna ajasin ennast püsti, et oma silmaga vennikeste õppus üle vaadata.
Terve aed oli sebimist täis. Noored, veel väljakujunemata halli värvi kuuega hakid keksisid ringi nagu tüüpilised pubekad ekskursioonil. Enamus tuustis rohu sees süüa otsides, mõned turnisid puude otsas, kaks tükki toimetasid puuriida otsas ja kiskusid koort nokaga pahupidi. Mõned avastasid rohu sees redeli ja proovisid, mis tunne on selle peal edasi-tagasi astuda. Paar kädistajat läksid kaklema ka.
Isegi õue lastud koer ei seganud eriti hakikooli, lennati lihtsalt sutsu eemale.
Peab ikka selle Fred Jüssi Linnuaabitsa ära ostma. Samas poes lehitsedes tundus suht pealiskaudne- nagu aabits ilmselt olema peabki. Loen siis lastele unejutuks, kui endale ei sobi.
Pilt Veljo Runneli blogist.

Vaesed lapsed

Lisaks pani nukralt pead vangutama eilses Postimehes (vist) avaldatud fakt, et iga seitsmes 15aastane saab aru vaid lihtsatest tekstidest. Ma ei tea küll, kustmaalt on tekst lihtne aga siiski. Tänases veebiküsitluses arvasid mingid pooled vastajad, et selles on kõige rohkem süüdi vanemad.
Minu meelest asi ei taandu lihtsale titest peast unejuttude lugemisele. Sellega saab heal juhul ehk tekitada huvi raamatute vastu. Samas mina olen oma pisiritsikute pesakonnale lugenud- ausõna, titest peale – kilode viisi raamatuid, ma arvan, et 98% igal õhtul. Tulemus- 11aastane on meil Vassilissa ülitark ehk väike vanainimene ja tassib ise raamatukogust koju kilode viisi kraami, millest praegu, tõsi küll, moodustavad põhiosa Printsessi päevikute laadis naistekad.
9aastane loeb ka aga kas just vabatahtlikult... see peab siis midagi eriti lahedat olema, mida on poisterahvale teatavasti raske leida. Kui anda valida, meeldivad talle pigem liikuvad pildid arvutis ja telekas.
Sama käib kohe-kuuese kohta. Aga talle meeldib väga unejutte kuulata ja ta võib kord kuuldud pika-pika muinasjutu täiesti täpselt nädalate pärast uuesti meile jutustada.

Ehk on asi mitte unejuttudes vaid tänapäeva laste põhiprobleemis- püsivuse puudumises. Telekas ei nõua ju süvenemist. Õnneks on mu lapsed käinud nn Hea Alguse lasteaias, kus lastega tegelevad korraga 3 inimest ja mõtlemis-arutlemisvõimet treenitakse teadlikult, mitte lihtsalt ei õpetata tähti.
Koolis on ühte õpetajat 30 lapse peale ikka üle mõistuse vähe. Eriti kui on igav aine. Seda filmifestivali ”Hoia mind, lase mul minna” filmi nägite? Taolised hullude pereprobleemidega lapsed, lisaks hüperaktiivsed, kergelt autismi kalduvad jne õpilased käivad meil tavaklassis - ajades hulluks nii õpetajaid kui kaasõpilasi (kes ju ka tunnis nii õppida ei saa). Tolles Inglismaa koolis tegeles ÜHE lapsega 2 õpetajat!

Ma väga ei jõudnud süveneda, kas too õnnetu uurimuse iga seitsmes on arvestatud tavakooli õpilaste hulgast või on eriprogrammiga lapsed ka seal seas. Sedagi nägin lasteaias, et 20liikmelises rühmas on keskmiselt 2 last, kes EI SAA ÜLDSE tavaprogrammile toetudes õppida. Paned lapse töölehega laua taha ja ta lihtsalt jääbki sinna, hoolimata sellest, et kasvataja kõrval istub, aitab, julgustab ja olematut tähelepanu iga kahe minuti tagant püüab. Ja mõlemad lapsed läksid tavakooli kuigi Pärnus on midagi Montessorikooli laadset ka olemas. Üks neist lastest oli/on sealjuures väga laia silmaringiga, hea fantaasiaga ja arukas laps. Lihtsalt ta ei suuda istuda 30 (ega ka mitte 5) minutit laua taga ja midagi paberile kirjutada.

Veel paar last vihkasid südamest kõiki käelisi või kunstiga seotud tegevusi. No tegid ära aga patuga pooleks. Inimesed on erinevad.

Minu meelest ainuke võimalus lapse intelligentsi üldse arendada on temaga koos ”kvaliteetaega” veeta. Lihtsalt jalutad, käid kinos, kontserdil, näitusel ja räägid pärast sellest. Näed kerjust või narkomaani ja räägid sellest. Kuulad muusikat, vaatad koos multikat ja räägid sellest.
Kerge öelda

laste uus ja popp lõbutaim

Leidsin statistikaameti uurimuse 11-15aastaste laste kasvukeskkonna kohta. Toon mõned väljavõtted.
2006. aastal meeldis väga koolis käia vaid 15%-le 11-aastastest, 6%-le 13-aastastest ja 6%-le 15-aastastest lastest.
Suitsetas vähemalt kord nädalas 1% 11-aastastest, 9% 13-aastastest ja 23% 15-aastastest õpilastest.
Alkoholi tarbis 15-aastastest poistest üle 1/4 ja tüdrukutest ligi 1/5 vähemalt korra nädalas.
:Nii 15-aastaste poiste kui ka tüdrukute hulgas on vähemalt korra kanepit proovinute osatähtsus nelja aastaga 7–8% suurenenud. 2006. aastal oli viimasel 12 kuul kanepit tarbinud 24% 15-aastastest poistest ja 14% sama vanadest tüdrukutest.
Põhjalikum ülevaade kogumikus ”Lapsed. Children” www.stat.ee/19014

Trooja hobune

... oli minu tööarvutis!
Eile u-netti logides küsis masin minu käest äkki 10 pangaparooli. Mina ei andnud ja peale natukest mõtlemist sain ikkagi sisse. Täna algas sama jama. Käisin seepeale pangas, kus anti mulle igaks juhuks kõik uued tunnused ja paroolid.
Itimees kratsis kukalt ja kammis minu arvutit kolm sisutihedat tundi. Tulemuseks saigi troojalasel natist kinni, väga kaval asi olevat. Kust ma selle sain, pole teada. Itimees arvas, et mingi täitsa suva lingi peale sattudes võib ta end külge haakida ning ka MSNist. See oli mitu kuud tagasi, kui ma lolli peaga MSNist oma parooli kuskile sisestasin, noh, ehk siis nüüd aktiveerus. Võibolla.

**

ikka veel närvide rahustuseks:
JÄÄRadega saan mina läbi kahte moodi: oleme suured sõbrad või ajab nende sirgjoonelisus, edevus, egoism ja nõudlikkus mind esimese paari minutiga endast välja. Hea, et jäärad ütlevad tavaliselt välja, mida nad mõtlevad ja eriti seda, mida nad tahavad. Jäärad võivad olla väga ohvrimeelsed, visad ja heatahtlikud aga samas ajada ikka sedasama lapselikku jonni. Tavaliselt positiivse ja eluterve mõtlemisega inimesed.
KALAD –ohh, nemad on ja jäävad mulle mõistatuseks. Kogu nende hingelisus, heatahtlikkus ja empaatiavõime võivad ühe hetkega pöörduda riiakuseks, solvumiseks, apaatiaks või agressiivsuseks. Ja hops- jälle tagasi! Kalalik “kord vahvasti vastuvoolu, siis põhjalikult põhja ja allavoolu” filosoofia ei lase mingil pikemajalisel tasakaalul eriti tekkida.

oligi juba liiga muretu olla...

VIHKAN ÜLE KÕIGE HAIGUSI!
Pesamuna oksendas hommikul ja oli muidu ka üsna kaeblik- just, ikka, täpselt siis, kui sünnipäevani on 4 päeva, kutsed laiali saadetud, Tartusse sõit paika pandud...
Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks, kuidas selline olukord mind endast välja viib. Ma ei suuda rahulikult istuda ja oodata, kuna see mööda läheb või kui ei lähe, siis mõelda, mida järgmiseks ette võtta.
Nutt ja hala!
Seegi fraas pärineb eilsest Arabella filmist...
Närvide rahustamiseks panen kirja, mida Kaaludest arvan.

KAALUDega on hea ja lõbus olla, kui nad on tasakaalus. Empaatilised, püüavad alati parimaid lahendusi leida, mis kõigile sobivad. Vihkavad tülisid ja konflikte. Head suhtlejad kuid üpris pealiskaudsed. Vahel üleliia lobisemishimulised. Parajasti sisemise tasakaalutuse küüsis vaevlev kaal on viimane hädapätakas.
SKORPION võib salvata küll. Kõige vastikum ülemus, keda ma oma lühikese elu jooksul kohanud olen, oli skorpion. Ma rohkem igaks juhuks ei ütle midagi...
AMBURid, keda ma tunnen, on tohutu elujõuga. Nad on võimelised taluma selliseid koormusi ja pingeid, mis iga teise maoli maha murraksid. Vahel nad murduvad ja kaeblevad aga taastuvad üllatavalt ruttu. Amburiga läheksin ma luurele ja sõttagi!

tubane õhta

Vihma ikka veel sajab. Mhh, ma ei viitsi õue minna, arvab Lotte. Imbun parem vaikselt elutuppa, pererahva seltsi, saab kõhu alt sügamist nuruda.
Fui, milline pori! arvab kass Vedru. Ei mina oma valgeid sokke õue vii. Lesin siin ja hoian ühtlasi külmkapil silma peal.
Pererahvas vaatab Arabella dvd-d. Vägev eesti film vene kinoliidu või mille iganes rahadega valmis tehtud. Petersonist uhkemat röövlikaptenit pole ilmselt filmilinal olemas ja röövlid olid esmaklassilised. Visuaalselt leidsin väga mõjuvaid ja ilusaid kohti. Filmimuusika oli meelest läinud, seegi üllatas meeldivalt. Ainult Ulfsaki debiilne sandarm oli ebanmeeldiv. Krissu eelistas arvutis istuda, ütles, et talle meeldis raamat rohkem kui film.
Järgmisena tahaks näha Naerata ometi. Huvitav, on see dvd üldse tehtud?

Ritsik paneb päikesemärgid paika;)

Vihma sajab. Ritsik ei saa seega oma lemmikelemendis- aasal-metsas heina sees uusi taimi otsida ja peab tubaste tegevustega leppima. Töölt koju ei saa veel minna, kõik on küll tehtud aga peab veel ühe asja ära ootama. Seni vaja aega surnuks lüüa.
Mu pesamunal on kohe-kohe sünnipäev. Aja möödumise üle mõtteid mõlgutades jõudsin otsapidi tähtkujude juurde. Libe tee, jah, seda küll, tegelikult olen ma väga tõsine ja asjalik inimene:)

Mina ei pea midagi lehesabahoroskoopidest stiilis - kuvähhis, minge ilusalongi ja võite kohtuda mõne tundmatuga.
Päikesemärkide kohta arvan natuke rohkem. Tunnistan, et Linda Goodmani “Päikesemärgid” lugesin omal ajal mitu korda läbi.
Natuke infot inimese kohta tema tähtkuju ikkagi annab. Tekitab eelarvamusi- seda küll, samas aitab ehk ka kedagi paremini mõista? Umbes nagu saad tundmatu inimese kohta teada, et ta on itaallane. Või jaapanlane. Jaapanlasi võib olla igasugust sorti ja kindlasti pole ka kõik itaallased käratsevad ja temperamentsed tüübid aga mingi ettekujutus inimeste ja võimalike suhtlusstiilide kohta tekib.
Nii ka tähtkujudega. Erandid loomulikult on alati.
Seega ärge pange palun pahaks, kui siin mõne tähtkuju kohta suud pruugin. See vaid mu enda kogemus ja subjektiivne, väga subjektiivne arvamus.
Ütlen kohe ära, et ma ei kommenteeri kaljukitsi, veevalajaid ja kaksikuid, pole neid nii palju elus kohanud, et midagi üldistavat arvata.

Alustan kevade- ja suvelastest
SÕNN- minusugune kadestab väga sõnnikeste sisemist rahulolu ja tasakaalu. Nii mõnus on olla koos kellegagi, kes alati teab, mida teha ja teeb seda siis, kui on vaja teha – et mitte igaks juhuks ülearu pingutada. Mõnusad asjalikud tüübid.
Mõni sõnn on VÄGA aeglase ühendusega. Mina küsin midagi, tema hakkab vastama ja mina olen ammu juba tema vastuse põhimõttest aru saanud ja mitu uut küsimust valmis mõelnud, tema ikka alles ütleb esimest lauset. Olen kohanud ka (õnneks vaid mõnda) üleliia maistele naudingutele pühendunud sõnni, keda vaimsemad asjad elus üldse ei huvita. Tööalaselt võib alati usaldada ja hea sõnaga võidab ajutise kangekaelsuse.

VÄHke on keeruline, kui mitte võimatu üldistada, kuigi tunnen mitut vähki ja kaua. Raske temperament. Kord asjalikud ja hakkajad, siis emotsionaalsed ja haavatavad, siis jälle kiuslikud ja lärmakad. Minul on oma vähkidega raske mõistlikke lahendusi leida. Ikka kiputakse vihastama või solvuma ja oma urgu tagurdama. Millegipärast nimetavad horoskoobid vähkinaisi ujedateks kuukiireneiudeks- mina ei tunne ühtegi sellist! Kõik on parajad vigurid.

LõVI- neid ma väga palju ei tunne. Vahel käib nende edevus ja enesekindlus närvidele. Kindlasti on suuremeelseid ja heldeid tüüpe ka aga ma enamasti pole suhetes helduseni jõudnud, enne olen vihastanud ja minema läinud:) Vihastav lõvi on hirmus vaatepilt! Aga kui lõvi on su sõber, siis tema laia selja taga on väga muretu ja soe olla.

NEITSItega on lust teha tööalast koostööd aga minusugusel põrsal on võimatu nendega koos elada. Jalanõud peavad ühtlaste vahekaugustega reastatud olema. Kartulikoored peavad ühtlase paksusega olema ja mitte katkema. Appi! Põgenemise koht!
Naisneitsid on tolerantsemad ja mõnusamad kaaslased. Natuke liiga haavatavad, võibolla seda nad oma kontrollivajadusega varjata püüavadki. Oma neitsitest sõpradega olen maha pidanud tundidepikkuseid telefoni-msni-ja reaalisvestlusi, nad on taibukad ja teravmeelsed kaaslased.

Kas keegi tundis ennast ära või tahaks hoopis vastu vaielda?
Järgmine kord sügiselapsed.

Kodu

Leides Larko kodumeemi, tekkis huvi seda isegi teha. Francis Mayes kirjutas "Toscana päikese all" inimese seosest oma koduga. Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma tean, kes sa oled ise- sama kehtib ka kodu kohta. Sobivat elukohta otsides ja seda sisustades paneb inimene sinna palju isennast sisse.

Mina olen majainimene. Vahepeal elasin kuus aastat korteris, polnud viga. Aga kui kevad saabus, käisin eramajade rajoonis ringi, vedasin nukralt ja kadedalt ninna esimeste kevadiste lõkete ja tärkava rohu lõhna. Hakkasin pisitasa puudust tundma isegi rohimisest, mida ma aastaid ja aastaid olin pidanud üheks kõige vihatumaks tööks, mis ei lase suviti sõpradega ringi lipata.
Kui mehega kuus aastat tagasi meie praegust kodu esimest korda vaatama tulime, hoiatas maakler meid juba välisukse taga- noh, see vajab siin remonti kõvasti. Kahe vanainimese maja oli seest pruun, määrdunud ja lagunenud. Toanurgas, kus praegu arvutis istun, mulksus koduveinipudel, tõusid ilged aurud ja lendas pilv äädikakärbseid. Samas võidunud diivanil vedeles hunnik ebamääraseid kaltse ja tekke.
Teisel korrusel polnud veel keegi elanud. Kõik oli juba üle kipsitatud, avar ja valge, lausa kergem hingata. Läksime aeda, mis oli kui nõiamets. Kõikjal vohasid õunapuud, kreegivõsa, sõstrad ja tikrid, mida aastakümneid polnud keegi lõiganud. Maakler murdis koos meiega läbi dzungli, peatus hingeldades ja osutas käega: näete, krundipiir on seal kuskil veel 10 meetrit edasi. Vaatasime T-ga vaimustunult üksteisele otsa. Meile sobis! 1700 krunt, seal mahub olema.

Lootsime, et paneme uue tapeedi seina ja hakkame kenasti elama. Oo nooruse naiivsust!
Vana tapeedi alt sibasid laiali ämblike hordid. Lõhkudes lahti pliidi veepudeliga seina pudenesid niiskunud seinast vihmaussid. Põrandate ja lagede alt ilmusid lagedale rottide ja hiirte pesad. Talvel külmus lõhki veetoru ja veetsime jõulude ajal kolm päeva ilma veeta. Põrandad olid nii külmad, et vaibale pandud kraadiklaas näitas vaevu 1o soojakraadi- aga meil oli roomav titt majas! Pliit andis otsad juba esimese nädalaga. Pliitide-ahjude mahalõhkumine kattis terve eluaseme (kaasa arvatud nõud ja pesu kappides) õrna ühtlase nõekorraga. Uue pliidi ehitamine tegi vanast köhivast pottsepataadist nädalateks meie pereliikme, seekord kattusid seinad ja ka meie ise tiheda punase tolmuga.
Aias uppus kõik naati. Suvel ei saanud titat aeda maha panna, sest kuskil ei kasvanud murujuppigi, vaid paljas muld, naadid ja nõgesed. Kreekide juurimine kestab siiamaani. Vanad elanikud olid aastakümneid oma prügi lihtsalt aeda maha matnud- kuhu labida aga maasse lõid, krigises see vastu klaasikilde, konservikarpe, kaltse. Lapsed veristasid sõrmi klaasikildude ja maast ühtäkki ilmuvate ziletiterade vastu...
See oli nii raske aasta, et ise ka ei usu tagantjärele.
Aga oli ka rõõmu. Talvel sai lapsed lasta õue lume sisse möllama, ilma et ise oleks pidanud tundide viisi liivakasti serval istuma.
Kaua aega häiris mind mälupilt kaltsuhunnikutest ja vulksuvast pudelist nurgas. Naabrid rääkisid vastikuid jutte vanaperemehest, kes tassis oma töö juurest koju hunnikute viisi metalli, jõi, sõimas naabreid ja ajas purjus peaga oma öösärkides tütreid ümber maja taga. Hea, et vanamees omas majas hinge ei heitnud vaid haiglas. Muidu äkki veel kummitaks, huh.
Lõpuks leidsin, et oli siin, mis oli, nüüd täidab seda maja meie pere ja minu laste noor, puhas, rikkumata energia.

Mulle tundub, et vana maja on oma umbusust meie vastu üle saanud ja kuidagi hoolitsuse eest tänulik. Ta teab, kui palju higi, pisaraid ja raha oleme temasse matnud. Kõik ei ole veel kaugeltki valmis aga kõik on ise tehtud ja oma. Vanad palkseinad pudeneva silikaatvooderdise all on tugevad. Varsti saab uus katus peale.
Ma ei näe mõtet kirjeldada tubade paiknemist. Minule on tähtis selle maja ja koha hing. Kõige õnnelikum olen õues. 1700 krunt on nüüd murustatud, on tilli, lilli ja maasikaid, mis iial punaseks ei lähe. Kiiged, nöörredelid ja liivakast. Lohmakas koer ja laisk kass. Kaks 80aastast pirnipuud, mis meid igal septembrikuul saagiga üle ujutavad. Igivanad õunapuud, mida maha võtta ei raatsi, sest nad annavad varju ja lapsed armastavad nende otsas ronida.

Mulle on tähtis, et lapsed julgeksid paljajalu muru peal käia. Et nad teeksid vahet vesiheinal ja maltsal. Et nad õpiksid lilli ja kurgitaimi istutama ja teaksid, et kui kasta ei viitsi, siis saaki ei tule. Et nad torisemisest hoolimata kaevaksid peenraid ja korjaksid mahakukkunud õunu. Et nad oskaksid vaimustuda maja ümber õhtuhämaruses hääletult lehvivast nahkhiirest ja kirevast kiirgliblikast, kes käärivate pirnide kuhjal purjutab.
Majainimene, noh. Mis teha.

Botaaniline viktoriin

Siin ta nüüd on. Uuri pilte hoolega ja vaata, mitu taime ära tunned. Kes tunneb ära kõige rohkem taimi, saab auhinna! Piltide kvaliteet on muidugi siin olematu paraku aga klõpsates saab suuremaks. Üheksa liiki on.
Auhinnaks pole mul paraku midagi erilist anda. Kes soovib, saab midagi endale valida 24. mai postituse piltidel näidatud asjadest. Ja 11. detsember 2007 asju on ka mõni veel alles. Võin teha ka midagi spetsiaaaalselt, neist värvidest, mida tahetakse.
Või kausitäis pirukaid aga neid ma postiga saatama ei hakka!

suvepealinnast

Juba täitsa suve moodi ilm. Pane või seelik selga- mõni veel mahub.
Suve kättejõudmisest annab märku ka tõsiasi, et olin lõunapausil ilmselt ainus eesti keelt rääkiv inimene peatänaval. Kui peatänavalt ära keerata, siis lööb magus lõhn üle pea kokku-PÄRNAD õitsevad! Üks maailma mõnusamaid lõhnu mu meelest. Tõin isegi endale mõned oksad tuppa vaasi.
Chaplini söökla oli ka võõramaalasi täis. Pidevalt sööki maha ja klientide sülle loksutav ärevil ettekandja jäi hätta ühe igati katkutud ja võidunud onuga, kes soovis neiuga inglise keeles suhelda. Läksin siis ja tõlkisin. Oli filmifestivali mees, teab, mis kuulus rezzizzöör narmendava pealispinna all peitus.
Üleeile sõitsin plikadega mere äärde, eesmärgiks koguda vaasi sobilik lilleühendus. Kogusingi. Ära määrasin ka kõik.
Kuidas tekitada järeltulevas põlvkonnas huvi taimede määramise vastu?
VÄGA lihtsalt.
Tuleb lillevaasi kõrvale jätta paar taimeraamatut ja pakkuda 5 krooni iga õigesti määratud taime eest. Ja Krissu määraski ära!
Peaks vist blogilugejatele ka sellise määramismängu tegema, ma ei tea ainult, kui hea foto ma taimedest saaksin. Äkki proovingi homme.
VIIS täistööpäeva puhkuseni. Ja siis neli. Siis kolm...
Siis plaanin minna nädalaks Tartusse ja peale seda võib mulle külla sõita.