Silmad kinni ja tekk üle pea

Kaks asja.
Ma põhimõtteliselt ei loe ilmateateid ega lase end neist kõigutada, kui nad mulle kuskil ette jäävad. Minul on ikka veel puhkus ja suva, kas loen toas raamatut või rohin õues peenraid. Ikka olen rõõmus.
Teine asi on raskem. Ma sõjateateid ka ei loe. Õhtustes uudistes korra kuulmisest piisab. Püüan veel natuke oma mulli sees olla, kui tööle lähen, vajub kogu see negatiivne info niikuinii kohe kaela. Las ma veel olen natuke.
Poti linnas me muidu ükskord vanematega suvitasime. Midagi ma sellest ei mäleta, sest olin 10aastane...