Ma olen maailmas ringi vaadates aru saanud, et eksisteerib terve hulk oma olemasolule mitte rakendust leidvaid inimesi. Nad käivad tööl, mis neile ei tundu ei meeldiv ega tähtis. Või on nad õnnetud, et neil pole lähedasi inimesi, kellele oma tähelepanu pühendada. Või on nad üldse arvamusel, et terves maailmas ei ole ühtegi inimest, ühtegi tegevust, ühtegi kohta, mis oleks SOBIV, just nende jaoks.
Nii halb on olla, kui oma kohta maailmas ei ole. Või on tunne, et keegi, mitte mitte mitte keegi EI VAJA SIND. Võta aga muudkui antidepressante ja käi teraapiaid mööda.
Kui te teate kedagi sellist, siis palun, kas te ütleksite edasi, et NEID ON VAJA.
Just praegu on nii palju inimesi, kes meeleheitlikult vajaksid oma kõrvale kedagi!
Need kaks määrdunud ja poolpaljast plikatirtsu, kes bussipeatuses pulgakommi limpsivad. Ma tean seda peret. Nende ema ei vaja oma tüdrukuid millekski muuks kui lasteraha allikaks.
Ja see kaunis ema, kes jalutab oma ilusate väikeste lastega. Tal on kodus viimases vähi staadiumis voodihaige ema pluss veel sellised probleemid, mida jaguks kolme pere jaoks. Ei paista välja, aga ta on murdumas. Tõesti on.
Kui te elate juhuslikult Pärnus, siis käige ära Raba tänaval loomade varjupaigas. Seal töötavad kolm vaprat naist kella 8st 18ni õhtul aga puhtfüüsiliselt ei jõua nad koerte junne iga päev ära koristada ja territooriumil vohavad malts ja ohakad juba rinnuni sest neil pole aega seda niita. Teate kui väga tahavad need kassid seal suhtlemist ja mängimist? Ja need koerad lähevad rõõmu pärast lolliks, kui neid pooleks tunnikski ketist päästa ja jalutama viia.
Kas te teate kedagi, kes arvab, et maailmal pole teda vaja? Helistagu mulle, ma viin ta kättpidi nende juurde, kellel on abi vaja.
Edit hiljem:
pinginaaber ütles mulle, et kui temal oleks tõsiselt eluisu otsas ja tuleksin talle kiisudest rääkima, saaksin ma piki pead. Ma muidugi ei pea "kasutute" isikute all silmas tõsises depressioonis inimesi, enne tuleb ikka kuidagi ise pinnale ujuda, et teisi aidata. Lihtsalt vahel tundub kuulates kellegi kaeblemist, et elu neist ei hooli, et mõeldakse pigem- maailm ei tee midagi minu heaks, ei hooli minust- selle asemel et endalt küsida, mida minul oleks maailmale vastu pakkuda.
Hüüe ebavajalikele inimestele
Thursday, August 28, 2008
Posted by ritsik at 6:16 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comments:
Selles osas on su pinginaabril õigus, kui ikka maailmavalu tahab maha murda, siis ei huvita sin ei aafrika nälgivad lapsed ega ka kodumaised kodutud kiisud. Tean seda üsna hästi omast käest.
No ja teine mõte ka. Vaata siis kui inimene võtab antidepressante, siis on ta juba sammukese lähemal iseenda aitamisele. Aga väga paljud lihtsalt ei tule selle pealegi. Nad on ma mures nii kinni ja peavad end rumalalt liiga tugevateks. Tavaliselt ei saa keegi teine sind aidata muul moel kui ärakuulamisega. See võike pooltunnikest juttu võib päästa kellegi elu.
Claara
Post a Comment