Sinu elu on hea, kui..

.. su tuju on hea.
Nii lihtne see ongi. Seda ütles Vain oma teisel dvd-l. Too oli rohkem eneseanalüüsist ja polnud nii huvitav, ma olen enese kallal urgitsemises hea niigi.
Mulle avaldas muljet, et Vainu meelest saab emotsioone nii teadlikult juhtida. Ta väitis, et eelmisel aastal elas ta üle neli tõsist jama, millest kolmest tuli ta välja kahe päevaga ja ühest ühe kuuga. Kuidas, seda ta ei öelnud.
Mul on elus olnud jamasid küll ja veel. Viimane tõsine endakaotamine oli mingi 6 aastat tagasi ja siis oli põhi mis põhi. Põhiliselt põhjustas seda iseenda ja lähedaste tervislik seis, vist oli osa ka koduperenaise rutiinis ja ebamääraselt kõrgetel ootustel elule üldse.
Asi oli nii hull, et ma ei tahtnud kodust väljas käia, kartsin, et kukun maha tänavale, minestan või viskan sussid üldse püsti. Paanikahood. Midagi ei suuda teha. Hirm juba hommikul ärgates, et kindlasti juhtub midagi halba. Jõle.
Võtsin natuke rahusteid ja antidepressante aga ei midagi. Mingit muutust enesetundes polnud. Vist käisin paar korda psühholoogi juures ka - ikka suurt efekti polnud.
Siis toimus kaks asja.
Esiteks hakkas minu eest palvetama üks proua. Ja veel keegi tema tuttav, väga haige proua, keda ma isegi ei tundnud. Neil oli igal hommikul oma aeg selleks, et palvetada erinevate inimeste ja probleemide pärast. Nad tundsid, et see on nende kutsumus. Ma ei mäleta isegi nende nimesid aga olen siiani tänulik.
Teiseks lugesin raamatuid. Natuke kristlikku kirjandust ja Piiblit ja rohkem psühholoogiaalast. Oli üks hea raamat depressioonist, mis pani otsekui peegli mu ette ja näitas, millest hirm ja meeleheide toitu saavad. Mul on meeles see õhtu, kus ma SAIN ARU, miks olin auku vajunud. Nutsin kergendusest. Sealtmaalt algas paranemine.

Veab neil, kes tabletikuuriga depressioonist üle saavad. Pole vaja oma alateadvuses tuustida ja raamatuid lugeda. Mina ei saanud enam tablette ka võtta, sest jäin lapseootele. Aga polnudki enam vaja.

Vain oleks võinud rääkida, kuidas see negatiivsete emotsioonide juhtimine käib. Klõks ja teine emotsioon. Mina ei saa nii, pean ikka endaga pikalt aru pidama.
See jäi ka Vainu loengust meelde, et tervitage väikeseid jamasid oma elus. Mõttega, et need karastavad teid võimalike suurte jamade tarvis. Ohh, palun, kas kuidagi üldse ilma jamadeta ei oleks võimalik, pliis?

Mis puutub eesmärkidesse, siis just põrusin: leidsin, et täisväärtuslikuks toimimiseks pean kell 23 magama minema aga kell on juba pool 1! Mees on Riias Sex Pistolsi kontserdil, lapsed magavad ja mina naudin oma mõnusalt üksildast õhtut....