Natuke kurb

Loll mõte on kodus töömaili lugeda. Sain tutistada ühelt lugejalt, ebatäpsuse üle ühes loos kuu aega tagasi... Irooniline. Ma tegin taas tõesti südamega seda lugu.
Miks ma seda tegin? Jälle sama reha...
Täitsa jama. Mulle meeldib mu töö enamuse ajast aga vihkan seda pidevat avalikkuse hambus olemist. Igaüks võib "lolli reporterit" mudaga loopida sest meediarahvas, häh, need on ju ühed sitarattad kõik, ainult sensatsioonide peale väljas, hingetud mullipuhujad, petturid, äraostetavad libedikud!
***
Plusspoolele võib kanda klantsivad maasikapeenrad, pikad jalutuskäigud koeraga ja võimalus keset päeva silm looja lasta. Sel nädalal on kunstikoolis avatud uste päevad ja tasuta meisterdamine. Kui linnas on mingid lastekursused, siis on tavaliselt kohal umbes üks perekond ja need oleme meie:))
Kui laste sõbrad kaasa võtan, siis on meid rohkem. Täna voolisime. Paha on vist see, et mind ei saa juhendada! Mulle meeldib omamoodi asju teha. Miks juhendaja ütleb mulle, et pole mõtet potsikut ühevärvilisest savist teha ja kõik teevad ju kahe värviga? A mulle meeldib!
Eriti imeilus tuli mul küünlahoidja. Homme teeme nukke. Can`t wait.
***
Lastega on imelik. Vahel passivad nad päev otsa toas ja üritavad igal võimalusel teleka ette imbuda. Teisel päeval jälle kihutavad omad ja võõrad lapsed uksest sisse-välja nagu tuul ja keegi ei oska arvata, kelle pool kamp parasjagu platseerub. Täna vilkus Kati oma pisikeste kaaslastega mööda küla ringi, meie pool pandi selga printsessiriided ja võõbati silmad ja põsed roosaks. Suuremad kütsid ratastega mingeid oma väga salajasi asju ajades, näiteks oli neil käsil tänava kõige suurema lombi sügavuse mõõtmised.
***
Süda on natuke kurb. Tahaks, et poleks vaja muretseda homse päeva pärast. Ma olen alati õudusega mõelnud päevale, kui algas teine maailmasõda. Imeilus kuldne ja muretu suvi, kõik õitseb ja küpseb, lapsed mängivad, noored astuvad koolidesse, armuvad, perenaised teevad peenraid ja-
mõned kuud hiljem on see kõik pea peale pööratud. Mõttetu. Kohutav.