Huvitav, et blogardid eriti palju oma elukaaslastest ei kirjuta. Või kui, siis umbmäärases vormis "ja X vahetas ära mu auto talvekummid."
Selles mõttes arusaadav, et eraelu on eraelu, kui midagi on hästi, siis ei taha ära sõnada ja kui halvasti, siis netis seda siunata on minu meelest ka mõttetu.
Muidugi on erandeid. Marta. Inno. Märt. jne.
Ma ise pole just kuigi palju oma mehest kirjutanud. Ma ei tea, kas see talle meeldiks. Minu blogi ta ei igatahes ei loe, kuigi teab, et ma seda pean.
Paarisuhe on samas nii suur osa elust, lastest kirjutan küll pidevalt aga meeskast... jah...
Hakkasin mõtlema, et mitme väga toreda blogija suhtes on raske isegi tuvastada, on tal mees majapidamises või mitte. Hakkasin mõtlema, et pigem kirjutatakse rohkem sellest, kui meest pole. Sellega seotud üksindusest, igatsusest või üksi elamise "tehnilistest raskustest".
Hakkasin mõtlema, et töölgi on sama. Poolte kolleegide kohta ei tea ma praktiliselt mitte midagi, ei perekonnaseisu ega täpset laste arvu. Muidugi 50 inimesega ei jõua ja pole vajagi nii tuttavaks saada, et küsida, kuidas perel läheb.
Jah.
Ilmselt polegi vaja teada.
Kuigi vahel jääb kriipima, kui näed, et inimene tahaks mingist murest rääkida aga tööl- nagu ikka, aeg ja koht ei sobi. Vahel tahaks ise midagi kelleltki küsida, mittetööalast, inimlikku-kasvõi- saad sa ikka hakkama? Oled sa millegipärast õnnetu? Sul on nii kurvad silmad pikemat aega? aga jälle pole koht ja aeg õiged, tegelikult puudub see läheduse aste ja jääb küsimata.
Võibolla pole vajagi.
Minu esimeses töökohas olime kolmekesi kahes pisikeses ruumis- kaks värskelt keskkooli lõpetanud tüdrukut ja 50aastane naine. Pluss kaks hiiglaslikku autoklaavi igast riistade steriliseerimiseks, katseklaaside ja kolbide virnad.
Ükskord nuttis too vanem naine tööl pika nutu maha. Ma ei mäleta, mis juhtus aga meie, tüdrukud, püüdsime kuidagi toeks olla. Teinekord nutsin mina, sest mu ema viidi operatsioonile. Ja siis nuttis teine tüdruk, sest tema onuga juhtus raske õnnetus. Olime nii erinevad aga julgesime seal kamorkas oma nutud ära nutta.
Ma praeguses töökohas küll ei julgeks. Isegi oma toas mitte.
Viimati nutsin hoopis tänaval, kui sain telefonis teada klassiõe surmast. Tööle jõudes võtsin ennast kokku ja neelasin tunded alla.
***
Ahjaa. Minu mees on pigem kinnise loomuga, kaldub ületöötamisele aga muidu huumorimeelne ja hea südamega. Kui laseb habeme ette kasvada, siis on Jüri Krjukovi moodi:)
kelle ees sa nutta julged?
Friday, August 22, 2008
Posted by ritsik at 1:20 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Su postituse pealkirja nähes mõtlesin, et ahh, mina julgen kõigi ees nutta. Mis seal siis ära ole. Aga lugu lugedes hakkas tunduma, et tõesti.. Ma ei nuta kõigi ees. Viimati nutsin oma tööjuures oma toas, sest muud kohta lihtsalt polnud. Aga mugav nutta mul küll polnud.
Claara
jah, tuleb nii välja, et tänaval võõraste inimeste ees on märgade silmadega lihtsam käia kui tööl
Huvitav arutlus... Egas minagi võõraste ees pisaraid näidata ei soovi... ent vahest on see möödapääsmatu. Viimane ekstreemne nutuhoog tabas mind töökoha liftis, oma kabineti poole sõites. Teadsin, et 15 min pärast hakkab koosolek, mida pidin läbi viima, ent ei suutnud end tagasi hoida - kabinetti jõudes nutsin lahinal, õnneks olin üksi. Aga kolleegi juurde läksin palderjani tabletti paluma küll.
Aga elukaaslase blogis nimetamisega on mul sama lugu - mu mees teab, et blogin, ent ta ei loe seda.. samuti ei soovi ta tõenäoliselt, et temast kirjutaksin.
Minu mees on igati 'avaliku elu tegelane'. Hakkasin ju blogima just soprade ja tuttavate parast kes teda niikuinii tunnevad.
Siis tuleb tuba vahetada :)
Mul muid nutuhooge töölt meelde ei tule, kui üks kord, siis, kui helistati ja öeldi, et vanaisa suri. Kuna see ei olnud meile just väga ootamatu sündmus, siis arvasin kogu aeg, et pisarateni asi ei lähe, siis aga ei suutnud tagasi hoida ja hakkasin oma laua taga nahistama.
Kõik mu neli meest olid mul karjas ümber, üks tõi taskurätte, teine patsutas õlale, kolmas tormas klaasi vee järele. Minu jaoks selles mõttes hea kogemus, et nägin neis tahke, mida varem märganud polnud, kuigi oleme juba aastaid külg-külje kõrval istunud... Ma oma toakaaslasi tööl ei vahetaks vist kellegi vastu.
Post a Comment