Top 5, veidi punastades

Ma olen mitu päeva mõelnud, mis raamatud need siis on, mis on mind tuntavalt mõjutanud. Nii raske! Enamus raamatuid sai loetud keskkoolieas, ülikooli ajal oli rohkem erialast kirjandust ja seoses laste ilmumisega kadus mu elust pikaks ajaks vaba aeg kui selline üldse.
Viimased aastad siis püüan kaotatud tagasi teha.
***
Gerald Durrell on mind igatahes kindlalt teinud selleks, kes ma olen. Eriti võrratu "Minu pere ja muud loomad", teised kipuvad natuke lahjemaks jääma. See on üks parimaid asju, mida üks raamat saab anda: huvi ja armastuse kõige elava vastu sinu ümber. On see siis tilluke skorpion või paks kreeka vanamees. Alati uuele avatud ja rõõmsat avastamishasarti täis laps võiks säilida igas inimeses kõrge vanuseni.
Durrelli kõrval on sedasama huvi maailma vastu aidanud tekitada ka Herriot, London ja Konrad Lorenz, lisaks saated "Klub puteshestvennikov" ja "V mire zivotnõh".
Noh, mäletan end tugevalt elamas sisse Exupery "Väikesesse printsi" ja mis see teine oligi, "Öine lend?" Inimene üksi iseendaga. Võimas oli.
Luule pole minus eriti kuumi emotsioone tekitanud. Erandiks on Ahmatova, natuke ka Jessenin, Pushkin. Ahmatovat õppisin pähe, nii väga meeldis.
Millegipärast puudub mul soojem suhe eesti kirjandusega. Ühegi "eestlasega" pole ma poole ööni aega veetnud. Küll on mulle meeldinud "venelased". "Sõda ja rahu" meeldis kooliajal rohkem kui "Tõde ja õigus". Pean ma nüüd punastama? Olen suure huviga lugenud Ülesküntud uudismaad ja Pedagoogilist poeemi. Täitsa huvitav, mis mulje praegu neist jääks?
***
Kui tänapäeva jõuda, siis viimane suur lemmik on Pratchett. Üsna stiilipuhas meelelahutus, väga mõnus ja kohati irooniline. Muidugi kõik ei ole, ta on ju terve riiulitäie raamatuid kirjutanud, osad tunduvad niisama tehtud olevat, et üüri maksta ja fännid nõuavad ja nii. Just lõpetasin Carpe Jugulum, taas istusin poole ööni üleval ja itsitasin nagu segane.
Mis teha, selline lapsemeelne ma olen. Muidugi olen suuri ja tähtsaid raamatuid lugenud, klassikat ja moodsaid mehi. Aga näe, jälge jäänud ei ole..
***
"Väikeste asjade jumal" vajab äramärkimist.
***
Ilma Piiblita oleks ka jama. Mitte et ma seda vahetpidamata loeksin. Aga hea on teada, et ta on olemas. Ma ei viitsi siinkohal oma vaateid selgitama ega tõestama hakata. Piiblis on palju kohti, mis on nii igavad, et halliks võib peast minna. Palju kohti, mis ajavad vihale, tekitavad küsimusi ja vaidlusi. Ja kohti, mis lohutavad, selgitavad, õpetavad. See just ongi huvitav.

Kaks raamatut on mul "antitopis". Svejik on üks ja Gulliveri reisid teine. Jõle.