Peaksin minema õue rohima aga lükkan seda tüütut tegevust veel veidi edasi.
Lapsed on jalga lasknud ja maja tühi, seda hetke iseendale on kahju rohimisele raisata..
Miku kimas rattaga sõbra poole. Miku on selline ühesõbramees meil. Veedaks temaga kõik ööd ja päevad koos, kui saaks, teised poisid tulevad vaid siis meelde, kui see üks sõber parajasti kuskil ära on. Hommikul on esimene asi (peale lubatud tunnikese arvutis veetmist muidugi) sõbrale helistada ja siis tema poole sõita. Ma väga ei tea, mdia nad seal teevad aga õhtul laekub koju väsinud ja õnnelik poiss igatahes. Ise ütleb, et jalgpall ja peitus ja niisama.
Üleeile sadas ja mina ütlesin, et püsi mõni päev kodus ka, seepeale oli tükk aega nuttu ja hala maailma ebaõigluse üle. Siis hakkasime tasapisi tuba koristama, vanu vihikuid minema viskama ja kooliasju sättima. Õhtul isegi loeti raamatut paar tundi.

Krissul on kaks sõbrannat, kellega samuti kogu võimalik aeg ninapidi koos veedetakse. Päris naljakas, kuidas neil huvid ajas muutuvad. Eelmisel aastal tegid nad bändi. Selle nimi oli Black Cats, repertuaaris kaks lugu, millest üks Helesinise vaguni viisil ja kandis nime Must sümfoonia. Igal hetkel kaoti sõbranna juurde laulusõnu mõtlema, pilli mängima ja kostüüme õmblema. Suve lõpuks olid potensiaalse publiku ootused kõrgel aga mida me ei näinudki, oli bändi presentatsioon...
Sel suvel on neiudel rulamaania. Ikka samasuguse kire ja kaasaelamisega.
Hümniks on Avril Lavigne lugu Skaterboy, kõik kolm käivad ühe sileda asfaldiga tänavajupi peal harjutamas ja vihmasel päeval joonistavad rulatajaid, logosid või tuunivad kleepsudega oma rulasid. Hea, et meiekandis päris rulaplatsi pole, mulle väga ei meeldiks kui nad mingeid hüppeid otsustaksid rampide peal tegema hakata.
Eile saabuti koju marraskil küünarnukiga, plaasterdasin selle siis ära ja sidusin erepunase siidiriidega kinni (sidet polnud kodus), punane side muudeti dekoratiivseks nelja kunstipärase haaknõela ja ketikeste abil...
Veel on kuumaks teemaks meil kalapüük. Kõik kolm last pluss sõbrad käivad lähedalasuva jõekese ääres kalal, üritavad ritvadega püüda või madalas vees kalapoegi ämbritesse ajada. Koju on toodud päris pakse kokresid, mingeid maimukesi, veetigusid ja muud elavat. Kogred oleme pannud vihmaveetünni aga esimesed lihtsalt haihtusid sealt kuidagi ära ja viimased kolm viskasid täna hommikul sussid püsti. Nii mindigi taas jõe äärde, ütlesid, et püüavad siis niisama ja lasevad lahti. Ma nimelt protesteerisin, et järjekordselt kastmisvett võtma minnes vahivad mulle kogred kastekannust vastu.
Peab ikka rohima minema.
***
Ma seda raamatumeemi ei viitsi teha, ehk kirjutan niisama ükspäev mulle olulistest raamatutest.
Ja vanasõnu, mis minu kohta käivad, ei suutmud ma ka välja mõelda peale ühe:
Julge hundi rind on rasvane. Kõik elupöörded ja huvitavad asjad, mis minuga on juhtunud, on võimalikuks saanud ainult tänu minu otsusele mitte karta ja väljakutse vastu võtta. Näiteks oma praeguse töökoha sain lihtsalt uksest sisse astudes ja paludes- kas ma võiksin proovida? Võisin, sain, sobis. Mitte et see mu rinna väga rasvaseks oleks teinud aga ikkagi.
No nüüd ma tõesti lähen rohima.