Segased uned, tornaadode ja seebivahuga

Imelikud unenäod painavad mind juba nädal aega.
Ühel ööl pladistasin vahuga täidetud soojas basseinis.
Teisel ööl käisin sünnitamas.
Kolmandal ööl külastasin vana koolimaja.
Neljandal ööl osalesin Priit Võigemasti korraldatud teatritudengite näidendiproovil. Keset proovi saadeti mulle telefonile sõnum: näitleja X-l tekkisid luuüdiülekandest rasked tüsistused, sõida kohe siia! Hakkasin minema aga ümber maja (Tartu kodu) tõusis tohutu torm, tornaadod rebisid liiva üles, siis algas lumetuisk ja elekter läks ära.. brr..
No torm oli eile hilja õhtul vaadatud filmis kah, aga ülejäänud jurad?
***
Film oli Toskaana päikese all, tahtsin sellepärast vaadata, et hiljuti loetud raamatuga võrrelda. Väga ei olnud võrreldav, sest filmis on põhirõhk armastusel ja murtud südame ravimisel, raamatus vana maja remontimisel ja Itaalial.
Kaks asja jäid filmist siiski meelde. Vana ekstsentriline daam, kelle elukreedoks oli mitte iial kaotada lapselikku avastamisrõõmu ja entusiasmi (mulle ka see põhimõte on tähtis) ning ilus itaallane, kes lohutab üksikut ja õnnetut peategelannat faktiga, et "Raudtee üle Alpide (? vist oli, pealeloetud tõlge oli suht nigel) ehitati valmis ammu enne seda, kui siinkandis üldse rongid liikuma hakkasid."
Tahtsin filmis Toskaanat rohkem näha. See, mida nägin, olid pruunid põllulapid, pleekinud oliivirohelised puud ja pidevalt pilves taevas.
Mulle meeldis peategelanna otsus üldse Itaaliasse sõita. See tuli välja ka raamatust, et reisimise eesmärgid on erinevad- vahel inimene lihtsalt otsib OMA kohta, maad, loodust või maja kus on ootamatult hea olla, tekib äratundmisrõõm, et see koht ongi see õige, täidetud rõõmust, rahust, ilust ja turvalisusest.

Mul on kaks sellist kohta.
Strasbouri kanaliäärne, kus suured puud oma oksi vee poole küünitavad, mööda veepiiri jalutavad naeratavad inimesed ja sõbralikud koerad. Sealsamas on turg, kuhu varahommikul kiirustavad korvidega elegantsed pereemad, ilusad härrad ja noored emad, kohtudes kärarikkalt tervitades, üksteist põsele suudeldes ja üksteise lapsi nunnutades.
Ja Inglismaa üks lossipark, mille nime olen unustanud. Nii paks muru, et sõrmed mullani ei ulatu, lillade õitega kohevad puud ojakese kohal ja uimastavalt lõhnavad hiigelsuured roosipõõsad. Lossimüürid on meetripaksused ja õhkavad jahedust aga päike on puust aknaluugid ja laudised kütnud soojaks. Hoovipealses kohvikus tilksuvad lusikad kellaviietee portselantassides ja või sulab värske moosi sisse skoonide peal.
Millised teie "need õiged" kohad on?

PS. Mul on blogi uue väljanägemisega Sitemeter kadunud, account on mul veel olemas ja saadab mulle iga nädal kokkuvõtteid aga need on kõik nullid, sest sitemeeter on blogilehelt kadunud. Kuidas ma selle tagasi saan, ei mäleta ju enam, kuidas ma selle üldse kunagi lehele paigaldasin?