Hakikool

Hakid on muidu lahedad linnud. Vareslased on kõige intelligentsemad linnud üldse, papagoi on ka vareslane, kui ma ei eksi.
Meie kodu lähedal on suht salgakesi suuri puid, kus hakkide ja vareste pesad. Kevadeti kajab nende kriiskamine kaugele ja kui puud veel lehes pole, on hea vaadata, kuidas nad mustade mantlite lehvides pesakohtade ja naiste pärast riidlevad.
Nüüd on hakijõnglased piisavalt suured ja tutvuvad suure maailma võlude ja ohtudega.
Meie aias on raudse järjekindlusega igal hommikul kell 7 hakkide koolitund. Kuna meie majal puudub ikka veel katus ja aia poole avanevat katuseakent katab vaid kile, ärkan nädalate viisi enne 7t hakkide jubeda kisa peale. Tundub, et noorsugu on aias praktikal ja paar vanakest istuvad meie poolikul katusel ja kamandavad teisi valjuhäälselt. Tavaliselt ma oigan ja poen peadpidi veel pooltunnikeseks padja alla, täna ajasin ennast püsti, et oma silmaga vennikeste õppus üle vaadata.
Terve aed oli sebimist täis. Noored, veel väljakujunemata halli värvi kuuega hakid keksisid ringi nagu tüüpilised pubekad ekskursioonil. Enamus tuustis rohu sees süüa otsides, mõned turnisid puude otsas, kaks tükki toimetasid puuriida otsas ja kiskusid koort nokaga pahupidi. Mõned avastasid rohu sees redeli ja proovisid, mis tunne on selle peal edasi-tagasi astuda. Paar kädistajat läksid kaklema ka.
Isegi õue lastud koer ei seganud eriti hakikooli, lennati lihtsalt sutsu eemale.
Peab ikka selle Fred Jüssi Linnuaabitsa ära ostma. Samas poes lehitsedes tundus suht pealiskaudne- nagu aabits ilmselt olema peabki. Loen siis lastele unejutuks, kui endale ei sobi.
Pilt Veljo Runneli blogist.