Naisteajakirjad ja tüütud kulturnikud

Saabunud on toimetamise nädalad taas.
Juba olen paari päeva jooksul jõudnud vihastada liiga hoogsalt oma ürituste promoga mind ründavate kultuuritegelaste peale ja katkunud juukseid liiga hilja laekuvate (kui üldse laekuvad) kaastööde peale. Suurimat naudingut pakub mulle kellegi teksti kõplamine:) siis tunnen oma suuurt tähtsus ja võimu SÕNA üle.
Naisteajakirjadest võib mõndagi toredat leida. Viimases Eesti naises ütles Kareva, et iial ei kirjutaks ta blogi, kuna isiklikke asju võib avalikkuse ette tuua vaid siis, kui sellel on suur üldistav tähendus. Ja et iial ei söandaks ta lasta trükki teksti, mis on päriselt läbi ja lõpuni mõeldud, nagu ka enesest lugupidav pagar ei paku kliendile pooltoorest või kõrbenud saia...
Kummastav oli lugu Ilona Tomingast, kunagisest romaanivõistlusel pärjatust, kellele suurt tulevikku ennustati. Tema ütles kunagi, et ei kirjuta vaid siis, kui juhtub mingi psühhotrauma vms, ja - ta ei kirjutagi 15 aastat...
Nukker, kui saatus su unistustele vee peale tõmbab.
Väga hea ja huvitav on see EN kunagiste kaanetüdrukute sari Sul, Annika! Kas Sul endal ei tekita sellised lood depressiooni?

Ja kurvaks tegi veel mahajäetud naiste lugu - aitäh, Elsa, julguse eest!
Ma kaua aega mõtlesin.
Seda ma tean, miks naised mehi maha jätavad.
Aga miks mehed naisi maha jätavad?
Ma arvan, et meestel on palju teisi põhjuseid, millest naistel aimugi ei ole. No uus pilkupüüdev keremudel silmapiiril, see kindlasti.
Kallistuste ja tähelepanu puudus, kodus mööblitükiks ja kodumasinaks muutumine- see on pigem naistele pahameelt tekitav.
Ehk meeste vähene tunnustamine kodus? Irisev naine? Aga selleks naine irisebki, et ta on mööblitükiks unustatud.
Ja see kõige tavalisem stampväljend: lahku kasvamine. Erinevad eesmärgid ja teed nende saavutamiseks. Kui armastus on alles noor, ei pane tähelegi, et kallim tahab elus hoopis kusagile mujale jõuda, kui sina. Samas- pole ju ehk häda, kui kattuvad nii umbes pooled eesmärgid. Näiteks: kodu, lapsed, intiimsus ja reisimene on mõlemale tähtsad aga mees ei hooli karvavõrdki kultuurilistest väärtustest ja naine omakorda vihkab seltskondlikke üritusi.
Teine stamp: armastus sai otsa. Mis selle vastu küll aitaks? Äkki õige inimesega ikka ei saa otsa vaid muutub ühest olekust teise? Igas suhtes on ju nii (ka sõprade, sugulaste ja lastega), et ühel päeval on keegi nii kalli-kalli, teisel päeval vihastad end siniseks ja soovid ennast teisele poole maakera.
Ehh, mehed, kes teist aru saab!