Kodu

Leides Larko kodumeemi, tekkis huvi seda isegi teha. Francis Mayes kirjutas "Toscana päikese all" inimese seosest oma koduga. Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma tean, kes sa oled ise- sama kehtib ka kodu kohta. Sobivat elukohta otsides ja seda sisustades paneb inimene sinna palju isennast sisse.

Mina olen majainimene. Vahepeal elasin kuus aastat korteris, polnud viga. Aga kui kevad saabus, käisin eramajade rajoonis ringi, vedasin nukralt ja kadedalt ninna esimeste kevadiste lõkete ja tärkava rohu lõhna. Hakkasin pisitasa puudust tundma isegi rohimisest, mida ma aastaid ja aastaid olin pidanud üheks kõige vihatumaks tööks, mis ei lase suviti sõpradega ringi lipata.
Kui mehega kuus aastat tagasi meie praegust kodu esimest korda vaatama tulime, hoiatas maakler meid juba välisukse taga- noh, see vajab siin remonti kõvasti. Kahe vanainimese maja oli seest pruun, määrdunud ja lagunenud. Toanurgas, kus praegu arvutis istun, mulksus koduveinipudel, tõusid ilged aurud ja lendas pilv äädikakärbseid. Samas võidunud diivanil vedeles hunnik ebamääraseid kaltse ja tekke.
Teisel korrusel polnud veel keegi elanud. Kõik oli juba üle kipsitatud, avar ja valge, lausa kergem hingata. Läksime aeda, mis oli kui nõiamets. Kõikjal vohasid õunapuud, kreegivõsa, sõstrad ja tikrid, mida aastakümneid polnud keegi lõiganud. Maakler murdis koos meiega läbi dzungli, peatus hingeldades ja osutas käega: näete, krundipiir on seal kuskil veel 10 meetrit edasi. Vaatasime T-ga vaimustunult üksteisele otsa. Meile sobis! 1700 krunt, seal mahub olema.

Lootsime, et paneme uue tapeedi seina ja hakkame kenasti elama. Oo nooruse naiivsust!
Vana tapeedi alt sibasid laiali ämblike hordid. Lõhkudes lahti pliidi veepudeliga seina pudenesid niiskunud seinast vihmaussid. Põrandate ja lagede alt ilmusid lagedale rottide ja hiirte pesad. Talvel külmus lõhki veetoru ja veetsime jõulude ajal kolm päeva ilma veeta. Põrandad olid nii külmad, et vaibale pandud kraadiklaas näitas vaevu 1o soojakraadi- aga meil oli roomav titt majas! Pliit andis otsad juba esimese nädalaga. Pliitide-ahjude mahalõhkumine kattis terve eluaseme (kaasa arvatud nõud ja pesu kappides) õrna ühtlase nõekorraga. Uue pliidi ehitamine tegi vanast köhivast pottsepataadist nädalateks meie pereliikme, seekord kattusid seinad ja ka meie ise tiheda punase tolmuga.
Aias uppus kõik naati. Suvel ei saanud titat aeda maha panna, sest kuskil ei kasvanud murujuppigi, vaid paljas muld, naadid ja nõgesed. Kreekide juurimine kestab siiamaani. Vanad elanikud olid aastakümneid oma prügi lihtsalt aeda maha matnud- kuhu labida aga maasse lõid, krigises see vastu klaasikilde, konservikarpe, kaltse. Lapsed veristasid sõrmi klaasikildude ja maast ühtäkki ilmuvate ziletiterade vastu...
See oli nii raske aasta, et ise ka ei usu tagantjärele.
Aga oli ka rõõmu. Talvel sai lapsed lasta õue lume sisse möllama, ilma et ise oleks pidanud tundide viisi liivakasti serval istuma.
Kaua aega häiris mind mälupilt kaltsuhunnikutest ja vulksuvast pudelist nurgas. Naabrid rääkisid vastikuid jutte vanaperemehest, kes tassis oma töö juurest koju hunnikute viisi metalli, jõi, sõimas naabreid ja ajas purjus peaga oma öösärkides tütreid ümber maja taga. Hea, et vanamees omas majas hinge ei heitnud vaid haiglas. Muidu äkki veel kummitaks, huh.
Lõpuks leidsin, et oli siin, mis oli, nüüd täidab seda maja meie pere ja minu laste noor, puhas, rikkumata energia.

Mulle tundub, et vana maja on oma umbusust meie vastu üle saanud ja kuidagi hoolitsuse eest tänulik. Ta teab, kui palju higi, pisaraid ja raha oleme temasse matnud. Kõik ei ole veel kaugeltki valmis aga kõik on ise tehtud ja oma. Vanad palkseinad pudeneva silikaatvooderdise all on tugevad. Varsti saab uus katus peale.
Ma ei näe mõtet kirjeldada tubade paiknemist. Minule on tähtis selle maja ja koha hing. Kõige õnnelikum olen õues. 1700 krunt on nüüd murustatud, on tilli, lilli ja maasikaid, mis iial punaseks ei lähe. Kiiged, nöörredelid ja liivakast. Lohmakas koer ja laisk kass. Kaks 80aastast pirnipuud, mis meid igal septembrikuul saagiga üle ujutavad. Igivanad õunapuud, mida maha võtta ei raatsi, sest nad annavad varju ja lapsed armastavad nende otsas ronida.

Mulle on tähtis, et lapsed julgeksid paljajalu muru peal käia. Et nad teeksid vahet vesiheinal ja maltsal. Et nad õpiksid lilli ja kurgitaimi istutama ja teaksid, et kui kasta ei viitsi, siis saaki ei tule. Et nad torisemisest hoolimata kaevaksid peenraid ja korjaksid mahakukkunud õunu. Et nad oskaksid vaimustuda maja ümber õhtuhämaruses hääletult lehvivast nahkhiirest ja kirevast kiirgliblikast, kes käärivate pirnide kuhjal purjutab.
Majainimene, noh. Mis teha.