neli mossis juuksurit

Kui teil on käepärast pikaks veninud salkudega poisijuss ja teie ettekujutus meheilust pole lendlevate lakkadega (ja ilma rinnakarvadeta) Michael Boltonid, siis juuksurisse, ei muud. Meie läksime peatänava juuksurisse. Neli juuksuritädi ei reageerinud vähimalgi määral meie peale. Seisime tükk aega kurva näoga, siis küsisin, kas saab. Oodake, vastati. Ootasime veerand tundi. Siis tulid miskid mehed ja juuksur, kelle poole me nii anuvaid kui kannatamatuid pilke saatsime, võttis hoopis ühe tüübi ette. Mina purjetasin pahameelest puhevil uksest välja. Tükk aega olin puhevil.
A võibolla oli tüübil aeg kinni panud? A äkki olid prouad juuksurid juba kella 7st saadik juukseid lühendanud? Ehk sellele vanale juuksurile oli mees just teatanud, et ups, mul on 25 000 sms-laenu? Ja sellel vähem vanal valutasid jalad? Ja sellel noorel .. noh, ta ei saanud midagi, mida ta oleks väga tahtnud?
Rahunesin maha, tobe on sellise asja peale vihastada. Aga ma saan nüüd aru, miks poiss sinna üksi minna ei taha. Eelmine kord olla ta üritanud seletada, kuidas lõigata ja juuksur käratas - ole vait ja püsi paigal.
Kus ma nüüd kuti salgud saan lühendada? Tuleb vist ise massin osta.

Kolin natuke

Edaspidi ei leia Ritsiku mättalt enam koduseid pilte, samuti püüan jõudumööda oma liiga isikliku kiunu siit eemaldada.
Elu- ja külalistetuba jääb endiselt siia.
Kes elutoast kaugemale soovib astuda- noh, kööki näiteks, kus niisama lobajuttu aetakse, võib oma wordpressi kasutajanime mulle maila peale saata samina@hot.ee
ma veel õpin, kuidas wordpress töötab aga loodan, et saan hakkama.

Verest ja tegudest

Mugin oma kalli vere eest lunastatud toodet- annekese šokolaadi- ja mõtlen, et kas hakkab minestus ka peale tükkima või ei.
Andsin elus teist korda verd. Käisime kolleegidega verejaamas ja kõik prouakesed on seal nii lahked, nii lahked, küsivad külauudiseid ja leheuudiseid ja saadavad ühekülameestele ja staardoonoritele tervisi ja ...
Ma ei tunne, et vereandmine mingi eriline heategu on. Kui öeldakse, et on vaja, siis lihtsalt võib ju minna ja anda, vaesemaks ei jää sellest ju.

Aga täna helistas solvunud mees. Ei tutvustanud ennast. Ta oli lugenud lugu, kus räägiti ühest üritusest ja muuhulgas ka selle kujunemisloost. Mees soovis parandada ühte aastaarvu ja oli pahane, et tubli tegijana mainiti ära üks isik, kes polevat seda hoopiski väärt. Väärt mainida oleks olnud hoopis üks teine isik, kes panustas tollesse üritusse oma aega ja isiklikku raha. Ta ei öelndus tolle väärt isiku nime (“selle ma jätaksin teile uurida”) aga mul tekkis kahtlus, et ta pidas isennast silmas.
Olgu mainitud, et too üritus leidis aset 26 aastat tagasi..
Näed siis. Teed omaarust head asja, paned sinna sisse oma aega, raha ja pühendumust aga 25 aasta pärast oled nii unustatud et isegi leheartikkel ei pea tarvilikuks sind mainida. Solvav tõesti..

Huvitav, kui palju me üldse teeme mingeid tegusid selle nimel, et end kuldsete tähtedega ajalukku jäädvustada? Kõikidest ei tule Mozarteid ja Michelangelosid, isegi majade külge pandud mälestusplaadid - näiteks annetajate nimedega - pudenevad kord prahiks.
Kui palju investeerime (mitte materiaalselt) oma lastesse selle nimel, et pärast tänu oodata? Lastel on 20 aasta pärast küllalt tegemist juba oma lastesse investeerimisega.
Olen mõelnud, et tore oleks olla mingi hea idee, organisatsiooni, võrgustiku käivitamise juures. Saaks tunda- ma olin seal, ma aitasin! Kuid mistahes väärt ideed ja süsteemidki kaovad aastate pärast.
Kõik on kaduv.

"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja,"tühisuste tühisus, kõik on tühine!"
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast,millega ta ennast vaevab päikese all?
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,aga maa püsib igavesti.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika,kust ta jälle tõuseb.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku. 7Kõik jõed voolavad merre,aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud,sinna voolavad need üha. 8Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
9Mis on olnud, see saab olema,ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.

HILJEM:
Nii kui olin Publish Post teinud, astus uksest sisse eideke. Astus on vale öelda, ta liikus sentimeeterhaaval ratastooli seljatoest kinni hoides. Tema käekotti kandis sama vana taadike, kõrvas kuuldeaparaat piiksumas.
Naine tahtis panna lehte tänuavalduse Tartu haigla arstidele. Et tema oma pika elu jooksul on olnud haiglates siin ja seal aga mitte kuskil pole nii sõbralikku suhtumist ja nii hoolivat personali kohanud, kui Tartus. Lubasin aidata tal seda teha.
"Neiukene, kirotage ikka ilosasti, küsige teiste käest ka nõu, kogu südamest, kogu südamest pange tänu sinna kuulutuse sisse," palus eidekene paksude prilliklaaside varjust pisarat pühkides.

Mis siis, et kõik on kaduv. Ka oma pisikeses kaduvas päevas võib keskenduda tänule ja headele asjadele, mitte mineviku kallal torisemisse.

Tibiemme probled

Käisin 11aastasele tütarlapsele linna pealt jopet otsimas ja üllatusin taas.
No polegi alla 1000krooniseid jopesid!
Seppälas oli, aga need olid umbe koledad, nägid välja, nagu oleks keegi sulgpadja paarist kohast kinni krookinud.
Ma ei ole nõus lapsele tonnast jopet ostma.
Ma ei raatsi endalegi tonnast jopet osta :(
Ja isegi need tonnased joped olid koledad: ereroosad või mustad puhvakad, suled igast õmblusest välja tungimas. Mul on plika vaid 135 cm pikk, neiuriideid nii väikestele ei tehta ja tüdrukuriided enam ei sobi.
Minu nördimuseks on kinni pandud Pärnu ainuke lasteriiete komisjonikauplus, kust vahel lahedaid asju sai leida, ise viisin ka oma laste kobedamad asjad sinna.

Nüüd on kolm võimalust:
Uurida turult hiinakaid (kuigi pärast õnnetut sussiostu turukaup väga ei ahvatle)
Hakata kataloogides tuustima
Teha kaubareis Tartusse või Talinasse. Pealinlased ja tartulinlased, kas seal on suurem valik?

Ma ei tea, mida teha:(

Mul näpud sügelevad ja mul ei ole midagi teha.
Kududa ei armasta, heegeldan läbi häda.
Viltida ei viitsi üksi kodus aga Tekstiilikoda ei alusta millegipärast hooaega.
Eile võtsin fimod välja ja vahtisin neid pool tundi. Ei tulnud vaimu peale.
Pärlite tellimiseks ei ole parajasti vaba raha ja ehetega on üldse jama, et kuhu nad pärast panna.
Joonistada ei oska.
Voolida ei oska.
Jõulud on kaugel, et sellekohaseid ideid otsima hakata.

Misasja ma teen siis?
Isegi mees sügas eile lõuga ja teatas, et tahaks midagi loomingulist teha. Et kas ma sain puslealuse. Ei saanud veel, sest lapsed ei anna mulle suurt pappkarpi, see on neil ära värvitud, kilest aknad on ees ja padjad sees - kodu.
Peab lastega ikka läbirääkimisi pidama ja pappkarbi kommidega ära ostma.

Asjade salaelu

Ostsin sussid. “Kõik 25 krooni” poest 25 krooniga, mul oli vaja, noh. Juba poodi sisenedes lõi mind oimetuks kohutav naftaliini või mai tea mis kummi või plastiku hais. Ime et müüja seal veel elus oli. Hoidsin hinge viis minutit kinni ja taganesin oma sussipaariga poest välja.
Kuid häda! Kodus avastasin, et just nood punaseruudulised kummitallaga sussid, valge kiisuga pilt peal, eraldasidki toda hingematvat haisu. Püsti seistes on varbad ninast suht kaugel ja saab veel olla, istuda ei saa L!
Nüüd läheb juba kolmas päev ja terve alumine korrus haiseb nagu keemiakombinaat. Peab vist jalavarjud õue vihma kätte riputama.
***
Täna öösel kell 03.33 kostis üle terve maja meeletu tilulilulii tilulilulaa tudish tudish põmm tararaa.
Sa müristus! Mihkel, kelle voodi juures see algas, pistis ehmatusest kogu kõrist röökima, mille tulemusena ärkasid ka need, kes tilililu peale silmaluuke ei avanud. Kui olukord oli kestnud 30 väga pikka sekundit, venitasin end voodist üles asja uurima. Pingsa uurimistöö tulemusena lülitasin välja nii telefoni kui elektroonilise kella, ja siis jagas Krissu välja, et see oli hoopis üks elektrooniline mäng, mis ise ennast lõbustada otsustas. Võtsime patareid välja ja üritasime uuesti uinuda. Suht tulutult.
Mul on iseelustuva elektroonikaga varemgi kogemusi. Oli üks pisike karvane lumememm, kes ei leppinud kevade saabumisel enda kappi paigutamisega. Laulis ja laulis oma viisikest väsimatult päevade ja ööde kaupa. Kui ta oli südantlõhestavalt juba nädal aega kapis vatitekkide vahel pinisenud, katkes mu kannatus. Koost lahti kruvida vidinat ei õnnestunud, peksin siis ta haamriga pilbasteks. Horror!
See tehnikasajand, jah…

Virtuaalne kurjus ja roosad prillid

Ilmselt on see ebaprofessionaalsuse tunnus, kui tunnen ennast negatiivsetest asjadest kirjutades isegi füüsiliselt halvasti. Tulen siis õhtul koju tundega, nagu oleks päev läbi hargiga sõnnikut tõstnud ja tahaks valju häälega ropendada.
Üks intervjueeritav, tähtis ja lugupeetud mees ütleski mulle kord: jõudu siis sitas sobramises.
Üldiselt püüan valida teemasid, mis mulle endale sobivad ja huvitavad tunduvad aga vahel ei ole võimalust, pannakse asi kaela ja pead selle ära tegema.
Õnneks ei ole ma pidanud otseselt südametunnistusega vastuollu minema, katsun olla neutraalne ja pigem teravad nurgad ära siluda (see viimane ei meeldi jälle ülemustele). Välja arvatud siis, kui tõesti tunnen, et kellelegi on jõhkralt liiga tehtud ja vaja on õiglus jalule seada. Siis on pigem raske erapooletuks jääda.

Kui teha ükskõik milline uudisteportaal lahti ja kogu kompott läbi lugeda, siis jääb tunne: kas see ongi meie igapäevane elu? Kas mina ja minu tuttavad elame mingis teises riigis? Ei ole ju võimalik, et elu on nii hukas? Või on ja mina olen naiiv?

Mõni päev tagasi ütles üks isik mulle, et kohutav, kui kurjad inimesed on. Et ta tunneb seda iga päev oma argitoimetustes - hoolimatust, ükskõiksust, üleolevust ja kurjust.
Mina vaidlesin vastu. Mina ei pane seda tähele. Olen terve päeva keset virtuaalset sullerlust, pahandusi ja hädasid ja ma ei tunneta ikkagi reaalset kurjust.
Säästuka sabas on pensionärid küll tihti väga mossis ja emad taplevad oma lastega. Iseenda laste kaudu olen tajunud üleolevat suhtumist endast väiksematesse. Ka laste endi omavahelist julmust. Teenindajad mõnikord ülbavad. Bussijuht lööb uksed nina all kinni. Auto pritsib su kõrvuni täis.
On see kurjus? Või hoopis raske elu, kibestumine, isiklikud probleemid?
Väikesest argipäevasest sigadusest ilmselt suured pahandused algavadki. Peaks märkama ja – niipalju, kui võimalik- vastu astuma?
Üks hea inimene ütles, et kurjust peaks vaatlema inimesest eraldi. Võibolla tõesti.
Ma ei tunne reaalselt ühtegi kurja inimest. Küll aga õnnetuid, üksikuid, karjeriste, pessimiste, hüsteerikuid jne.
Kas on mul vedanud või käin kinniste silmadega?

Ja mida teie tahaksite lehest lugeda?

tormine

Noh, armsused, kuidas teile meeldib see esimene sügistorm?
Mulle meeldib hästi. Eriti istudes soojas värskeltkoristatud pesas, pliit küdemas ja küünlad põlemas. Pliidiraua peale panime jupi fooliumi ja kärsatasime röstsaiu.
Viletsa ilma pluss on see, et inimesed hoiavad kokku. Vähemalt peaksid hoidma.

Olen terve päev mõelnud igasuguseid imelikke mõtteid. Ehk sellepärast, et ületasin iseend ja pidasin avalikul üritusel väikese kõne teemal "Mida tähendab minu jaoks Jumalale lootmine." Võibolla peaksin sellest siingi väikese kõne pidama?
Mitu inimest on öelnud, et kristlikud teemad ja erinevate vaadetega inimeste vaidlemine mu blogis on neid eemale peletanud. Miks? Kahju. Ma kirjutan ikka sellest, millest tahan. Ja mulle meeldib, kui inimesed arvamust avaldavad.

Täna ma ei jaksa enam kõnesid pidada. Lapsed kaklevad täna õhtul kuidagi erilise innuga ja Kati möirgab ülakorrusel nutta, et ta peab koristama.

Hoidke kokku.

Robinid

Kumb Robin Hood teile rohkem meeldib, Michael Praed või Jonas Armstrong (habemega)?
Kui Ritsik alles tibatilluke tirts oli, ja telekast ainult kolm kanalit jooksis, siis Praediga Robin Hood oli eesti pealt ja kõik meie klassi tüdrukud niitsusid vaimustusest: kui ILUS mees!! Mäletab veel keegi? Selline põnev muusika oli veel alguses, see ka meeldis. Mõõga otsa ajamised polnud ilusad vaadata a no Robini pärast ei saanud ju vaatamata jätta ka.
Praegu ma vaatan, et äh, polegi teab mis ilus, see hilisem Robin on palju ägedam.
Nagu Losti Charlie.
Eelmisel sajandil meeldis tüdrukutele veel Jane Eyre seriaalist Rochester, ei mäleta, kes seda mängis.
Lähen Googlisse vaatama. Tütre tungival nõudmisel pean mainima, et tema aitas mul Googlest Robineid otsida.
Hiljem: Timothy Dalton oli too Rochester. Jälle ÜLDSE enam ei meeldi.

Pärnu kuvandile

....lisandus siis nüüd ka veel korruptsioonipealinna maine.
Oh sa vaene Perno liin....
Ilmselt saab veel madalamale langeda aga üheltmaalt tuleb põhi vastu ja siis saab ju jälle ülespoole suunduda.

Lapse esimene

Krisu kirjutas eile oma elu esimese kirjandi. Huvitav, miks alles nüüd? Vanasti ikka juba nagu 2-3 klassis kirjutati oma perest ja kelleks tahan saada ja nii.
Teema oli neil väga imelik: Kuidas oleks maailm, kus puuduks keel ja inimesed saaksid suhelda vaid lõhnade kaudu?
Krisu fantaseeris, kuidas siis oleks poes piima osta. Et läheb kellegi juurde, kel piim korvis ja vaataks haledalt otsa, laseks end piimariiuli juurde viia, seal raputaks ja rebiks piimapakke kuni müüja vaatab, et hull ja kutsub politsei. Siis leidis veel, et maailm oleks palju vaiksem. See kirjandi teine pool mulle päris meeldis.
Ise ta oli rahul.
Kirjandikirjutamine oli kooliajal minu nõrkus. Mulle nii meeldis! Ilmselt tärkasid juba siis minu grafomaanikalduvused. Raamatukirjandid ei meeldinud. Eriti kui raamat ise ei meeldinud. Näiteks Hamlet. Ma miski 10 klassi neiukesena sellest küll midagi arvata ei osanud. Lemmikud olid looduse- ja keskkonnateemad. Kõva roheline olin enda arust.

Huvitav, kuidas tänapäeval kirjandeid hinnatakse? Kas võib ikka kirjutada nii, nagu mõtled, või peab "poliitiliselt" korrektne olema?
Minu meelest on koolis loomingulisust kohutavalt vähe. Mis loomingulisust saab mate tunnis olla? Või ajaloo? Ainsad võimalused ennast välja elada ongi vaid kirjandid ja kunstitunnid, pluss tööõpetus.
Samas näiteks bioloogias, inimeseõpetuses jne annaks näiteks mingeid projekte või installatsioone teha, mis mujal maailmas tunduvad päris moes olevat.
Koolis tahetakse kõige rohkem lihtsalt teadmisi anda. Heal juhul peaks seejuures ka mõtlemisvõime arenema. Aga loovus?

Lasteaias tervest rühmatäiest armastab loovtegevusi mingi 70%, 25% mitte väga ja 5% vihkab seda. Koolis kahjuks see protsent (70 siis) aina väheneb. Meie 50liikmelises kollektiivist tegeleb erinevate kunsti- ja käsitöövormidega umbes neljandik, ma arvan. Noh, hea küll, enamuse igapäevatöö on ka miskitpidi looming.
Ma alati imestan, et kui on mingid klasside ühisüritused, käiakse näiteks koos klaasi sulatamas või savi voolimas, siis on terve hulk lapsi, kes ei oska mitte midagi teha. Vaatavad kurva näoga töövahendeid, käed süles ja ütlevad, et ei tea, mida teha, pole mõtteid. Nelja-aastased oskavad alati midagi teha.

Ometi peaks peale põhikooli terve hulk noori kutseõppesse suunduma, usun, et loomingulist suhtumist vajavad oma töös nii tislerid kui kokad. Treialid vist ei?
Aga juristid? Projektijuhid? Mitte, et projektijuht peaks heegeldada oskama kuid uusi, ootamatuid lahendusi leida ju ikka?

teaduslik

Tegin eile olulise avastuse.
Arvasin seni, et kõhuli raamatut lugedes ei ole võimalik magama jääda.
On!
ärkasin kell 00.00, näoli raamatus, silmadesse imbunud sõnad tilkusid lehekülgedele tagasi, punktid, komad ja küsimärgid olid juustes kinni.

Kuidas karistada

Inimene ei ole eksimatu.
Tegijal juhtub.
Olen siin jupp aega mõtisklenud, kas ja kuidas lapsi peaks karistama. Kas tuleb karistada sellepärast, et ta saaks aru, mis on hea ja mis halb või vajab ta karistusega kaasnevat füüsilist või vaimset valu, alandust, piinlikkust (et ikka paremini meelde jääks)? Üldjuhul ju teab normaalse intelligentsiga ja normaalses keskkonnas kasvanud laps isegi, mis on õige aga- lihtsalt proovitakse piire, vahel lähevad reeglid meelest ära, vahel vihastatakse ja reageeritakse üle. Nagu täiskasvanudki.
Aga kui saadakse aru ja ikka tehakse? Vaja oleks ju kuidagi reageerida? Jälle rääkida? Rääkisime ju!

Ma olen vilets karistaja. Noore (ja rohelise) emana jagasin ikka väikeseid laksusid ja panin nurka. Noh, kui keegi ei kuulanud sõna või keeras meelega käkki või kiusas väiksemaid. Justkui mõjus. Te ju teate väikese lapse suurisilmil öeldud “kallis emme, anna andeks, ma tõesti enam ei tee!”. Mihkel oli eriti tõhus. Tema ütles “emme, palun ole minuga rõõmus!” Ja ma olingi.
Ma pole riielnud köögipõrandale kuhja valatud kohvipaki või ümberläinud piimaklaasi pärast. Või laiskuse pärast. Või kui juhtub pahandus ja laps on ise siiralt õnnetu. Viimasel ajal karistan lapsi hoolimatuse pärast nende suhtlemises. Kui meelega teine viimasele piirile viiakse.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel olid suurematel sõbrad külas. Mingi kemplemine tüdrukutel ja poistel omavahel käis ja selle tulemusena tõmmati üksteise ustelt sildid maha, loobiti asju ning kõige krooniks pihustati üksteise tubadesse pudelitäis laste lõhnavett. Vähe maja ei haisenud, iiik!!
Lugesin moraali. Teise tuba on privaattsoon. Räägi ja kuula, mitte ära loobi asju. Ja järgmisel päeval jälle poisid Krissu toas mädade õunasüdamete ja lõhnaveega! Vihastasin end siniseks ja väänasin Mikule nädal arvutikeeldu.
Eile rääkisime asjast tagantjärele. Poisid on nooremad, tahavad plikadega mängida. Plikad on juba suured või “suured” ja tahavad kinniste uste taga oma asju sosistada. Poistele muidugi ei anna see rahu ja nad lähevad pealetungile. Miku oli õnnetu, et tüdrukud ei viitsi enam nii tihti nendega tegemist teha ja Krissul suu kõver, et ei austata tema vajadust sõbrannadega salajuttu ajada. Püüdsin kuulata, peegeldada, lasin neil lahendusi pakkuda – ei pakkunud, mõlemal silmad märjad. Lõpuks mul juhe läks kokku ja kupatasin nad magama. Mul pole psihholoogi kutset L

Mu meelest peaaegu iga pahanduse taga on mingi lahendamata probleem. Selgeks rääkimata suhted, igavus, tähelepanupuudus vms. Jaksaks vaid iga kord pahanduse põhjusega tegeleda!

Karistamise viisid on inimestel nii imelikud. Mihklil eile oli just inimeseõpetuses sellest juttu olnud. Nii 5-6 last olevat saanud või saavad peksa. Preilikesed, nagu Miku väljendas, peavad näiteks 100 korda kirjutama: ma ei tee enam seda ja seda.
Üks tüdruk pidavat minema riidekappi ja seal 15 minutit elu üle järele mõtlema!!
Mina rakendan arvutikeeldu, sõpradele küllamineku või küllakutsumise keeld on olnud. Ja taskuraha. Mul on tabel seina peal ja pluss- või kõverate nägudega on võimalik taskuraha summat mõjutada. Vahelduva eduga täidame seda tabelit aga päris hästi töötav süsteem mu meelest.
Kui kirjutasin siin paar nädalat tagasi artikli agressiivsetest lastest, siis oli Tarbija 24s meeletult kommentaare ja teate mis! Üle poole kommijatest väitsid, et ikka ilma vitsa või rihmata ei saa. Ma üsna üllatusin.
Korra andsin poisile vitsaga paar sähvakat, mitu aastat tagasi. Täiesti vastupidine efekt. Poiss läks niimoodi raevu, selline alandatud ja solvunud viha tekkis ja mitte vähimatki, mitte, mitte kõige vähematki -oijah, olin paha, ma enam nii ei tee- efekti. Õudne. Mõttetu.
Isegi laksu ei anna ma enam. Mõtlen, kuidas ise end tunneksin, kui keegi vastuseks minu veale, pahateole, eksimusele võtaks ja lööks mind. Kas paneks järele mõtlema? Kurvastama? Rohkem pingutama? Või jääks ainult samasugune alandatud raev?
Mu tuttav psühholoog ütles, et tema tuttavatest mitmed 16aastased saavad rihma.
Kuidas endapikkust poisivolaskit karistada? Paned nurka? Ei anna suitsuraha? Varsti võtab ta ise rihma ja lööb vastu! Hilja juba üritada midagi muuta, inimene on peaaegu valmis. Jääb üle vaid loota, et kunagi sai piisavalt õpetatud, mis õige, mis ei.

Suured inimesed karistavad ennast ise kõige paremini. Elu karistab samuti ja mitte hellalt. Kõik eksimused saavad kord kinni makstud. Häbiga. Enesesüüdistustega. Vaimse eneselõikumisega. Valudega südames. Kortsudega laubal. Kui seda ei toimu, pole lapsena aru saadud, mis õige ja mis mitte. Seda juba arvutikeelu ja peksmisega selgeks ei tee, on mul tunne. Või teeb?

Ärevus

No küll on vaja vahetpidamata blogida. Ma kohe lähen tööle, siis olen vait.

Tahtsin natuke ärevushäirete kohta kribada, sest mind ennast huvitab.
Erinevate raskusastmetega ÄH-de all kannatab umbes 17% inimestest.
Lastel ka. Kuni 12 eluaastani on tavalised spetsiifilised häired nagu pimeduse kartus, või koertefoobia või vanemast lahutamise. Suurematel on põhilised üldine ärevus (hirm võimalik õnnetuste, lähedaste kaotuste, koolis ebaõnnestumiste jms pärast) ja sotsiaalfoobia (hirm suhtlemisega seot asjade pärast nagu avalikud esinemised sealh koolis vastamine, äkki tekib piinlik olukord, teised pilkavad jms.)
Lapseea ärevused võivad kuni täiskasvanueani kesta ja üha hullemaks muutuda, kui nendega ei tegeleta. Võivad ka depressiooni riskiteguriteks olla.
Üldiselt on ärevatel vanematel ärevad lapsed ehk pool süüd geenidest, pool õpitud käitumismustritel ja ebasoodsal keskkonnal.
Päris väikestel lastel võib ärevus väljenduda jonnihoogude või apaatiana. Koolilastel käitumishäirete ja halvenenud õppeedukusena (st kui enne on kõik ok olnud). ÄH-ga hakatakse tegelema siis, kui see segab juba elu. St kui ma kardan liftisõitu, siis lihtsalt ei sõida lifiga, meie linnas saab hakkama heasti ja viga ei miskit. Aga kui ma kardan pööraselt võõraste inimestega suhelda või eksameid teha või lennukiga lennata või kinniseid ruume, on juba keerulisem elada.
Ja veel. Mida väiksem laps, seda rohkem tuleb ÄH põhjusi otsida pereprobleemidest.

Ma lasteaiast mäletan kahte last, kelle vanemad just lahku läksid. No ikka päris halvasti need lapsed tol ajal käitusid. Ühel tüdrukul oli režiim, et nädal ema juures, nädal isaga teises linnas. Kord oli ta emaga ja isa teises linnas sõitis ära aga lapse hamster jäi sinna. Tüdruk täitsa meeleheitel, et mis loomake seal üksi teeb. Kaks kodu, kaks elu, uus ja vana ema, uus ja vana isa.. endalgi katus sõidaks. Plika oli nii ärrituv, et võis lambist kaaslasele turja lennata ja kolki anda.
Ilmselt lähevad taolised olukorrad mööda ja asjad rahunevad aga mis jäljed need jätavad? Mailille juures oli just juttu, millised stseenid ja laused lapsepõlvest veel 30stelgi hinges kipitavad.
Jahh..
Mul on ärevushäire juba paarkümmend aastat. Üldjuhul oskan sellele värdjale enne vee peale tõmmata, kui ta mulle vee peale laseb aga vahel kavaldab üle.
Nimelt kardan haigusi, nagu varemgi olen kurtnud- kui mul pea nädal aega valutab, kahtlustan endal ajuvähki, mitte ületöötamist. Väsinud liiga tihti- kindlasti taas mingi tundmatu tõbi. Õnneks on mul mõistev perearst... Saan aru, et jabur, aga hirm kerib ikkagi üles. Ja see võib viia selleni, et kui mul on parajasti natuke vilets olla, tühistan kõik toredad kokkulepitud üritused ja sõidud kartuses, et kukun tee peal kokku. Püsti loll, noh.
Ilmselt sai see kunagi alguse esimeses klassis põetud kopsupõletikust, kui pidin haigla üksikpalatis kuu aega veetma. Ja hiljem veel üht teist, mis seda süvendanud on. Sellestki olen kirjutanud.
A teie ärge närvitsege:)

shallallaa

ta on! ta on nüüd tagasi!
SOE VESI
kraapisime raha kokku, ostsime uue boileri ning täna õhtul on pidulik vanniminek.
Boilerikarp oli eile laste poolt tihedas kasutuses, sada imet tehti sellega. Täna rajas Kati sinna maja, lõikasin akna ja ukse sisse. Maja seintel on pildid ja maja sees kaelakeedega kaunistatud pasun, virn raamatuid ja pliiatsid.
Meil on katiga kokkulepe, et kui ta majamängimisest ära tüdib, annab karbi mulle ja ma siis ometi saan sinna laotada oma 3000se pusle (80 X 120).
Kati värvib ja majas on nii suur vaikus, et imelik kohe. Kirjutan laupäevaks tööd lindilt maha, teemaks on laste ärevushäired. Oo kui mitu häiret ma endal juba olen avastanud. Minu hiigelpaksus raamatus (711 lehekülge) on tegelastel neid veel umbes viisteist korda rohkem ja ma pole veel poole pealegi jõudnud. Nüüd ma siis tean, miks inimesed endal ajusid peast joovad. Tihti sestap, et nende ärevushäiretega pole lapsepõlves tegeletud.

Lillelise fliisi kaisus

Millegipärast tuleb emme asjade sees lastel kõige parem uni. Tarvitseb vaid mõnel lapsel õhtul meie voodisse maanduda, kui silm läheb iseenesest looja ja meie issiga peame unevedelaid jõmme nende vooditesse lohistama.
Kati võttis minu lillelise fliispleedi (pildil) (ma ise üldse fliisi ei talu, elektriseerun kohe), magab nüüd selle sees ja keeldub seda mulle tagasi andmast. Talvel nad kaklevad minu hommikumantli pärast. Ja kampsunite.
Mina jälle topin raamatut lugedes selja taha oma ema tikitud handega patja (ka pildil). Ta tegi selle siis, kui oli aastaid tagasi pikalt sinisel lehel.
Olen juba mitu päeva Katiga haiguslehel. Täna käisime arstil, kats on terve aga minul kurk tulipunane ja ausalt öeldes juba nädal aega vilets olla. Saan veel paar päeva kodus olla õnneks.

Haige olemise juures on parim see, et on aega olla. Ma olengi seal lillelise pleedi peal, päikeselaigus. Oma ema padja peal.

Loen paksu raamatut. Teen korra päevas oma väikese blogitiiru. Nagu et mis siis armsad naabrinaised räägivad. Vaatan uudistest, kas maailm on ikka alles.
Nüüd lähen vaatan, kas õunapommid on juba valmis. Esimest korda elus tegin.

Hiljem: Mmmmm! Ma olen osav! Õunapommid tulid perfektselt pehmed, pruuni turjaga ja kaneelilõhn täidab me tube nüüd....

Asjade leidmisest ja tangost

Üle-eelmise postituse koer jõudis oma koju. Käisin kliinikus ja õnneks oli tal kiip. Aga kuna omanik ei vastanud telefonile, viisime ta ikkagi varjupaika.
Täna õhtul helistasin omaniku telefonil uuesti ja poisihääl ütles, jah, saime kätte.
Oleksin tahtnud talle öelda, et kui ta tahab oma lemmiku lollist üleshüppamise kombest lahti saada, siis pangu põlvega õrnalt rinnakusse, kui ta hüppab...
A ehk inimestele meeldib, kui koer hüppab üles, püüab su jalaga seksuaalkontakti astuda ja haugub-ulub, kui ta üksi jätta.
Eelmisel nädalavahetusel leidsin ilusa punase klapiga telefoni. Helistasin telefoniraamatust issile ja kõik olid häppid.
See nädal siis koer (kuigi mina teda ei leidnud). Nädala pärast võiksin ehk täiesti üksildase ja omanikuta auto leida?
####
Tegelikult tahtsin tantsimisest kirjutada.
Mulle peotantsuvõistlusi vaadata eriti ei meeldi aga tantsida küll. Mitte et oskaks, olen mitmetel kursustel käinud ja põhisammude-lihtsamate figuuridega saan hakkama.
Valss paneb millegipärast pea ringi käima, eriti viini valss. Foks on parem. Rumba teeb olemise heaks ja nõtkeks. Tsatsa ja džaiv väga ei sobi, mu lühikesed jalad ei jaksa nii käbedalt vehkida. Kviksteppi ja pasodooblit ei oska.
Samba on kõige lihtsam ja mõnusam tants üldse. Kahe põhisammuga annab ennast välja elada nii et! Isegi partnerit pole vaja.
Tango on teine mu lemmik. Ei ole lihtsad sammud aga kui midagi juba meelde hakkab jääma, on tunne super. Kui partneriga sama tunnetuse kätte saad, siis ...
Õppisin tangot vaid kaks tantsutundi oma uimasevõitu kursavennaga ja pärast tunni lõppu vaatasin teda ikka hoopis teise pilguga. Samba ei ole minu jaoks kuum ja kirglik tants, hoolimata karnevalidest ja paljastest brasiillannadest, tango aga küll. Kõik see vaoshoitud pinge, pilkude ja pöörete mäng.
Ehh, kes küll tuleks minuga tangosamme meelde tuletama...
Tantsutähtesid ma üldjuhul vaadata ei viitsi. Vähemalt mitte alguses. Meil plika vaatab, sest Piret tantsib. Me teised siis ka natuke vaatame.

Sain koera

Sellise väiksemapoolse ja valge, pikakarvalise. Kaelas on ereroosa jäme rihm hõbedaste kondikestega.
Kata ei jõudnud ära kiruda oma kojutulekut jala, mitte bussiga. Kohtas nunnut aga püstilolli koera, kes sihitult autode vahel slaalomit sibas. Kuna tänavale jättes oleks elukist suht varsti vaid pinnalaotus järele jäänud, siis võttis ta koju kaasa. Varjupaik teatavasti paneb oma uksed kell 17 kinni ja järele tullakse vaid vigastatud või surnud (?) loomale, sai Kata teadmise võrra rikkamaks.
Kui peni oli üürikorteri seinu üksjagu tapeedist vabastanud ja veel üht-teist kriimuliseks disaininud, tõi Kata koera meile. Vedasin puukuurist jalgrattad ja muruniiduki välja, panin tekid maha ja seal tema nüüd on. Hommikul läheme kliinikusse vaatama, ega kiipi pole (niikuinii pole) ja siis varjukasse. Loodetavasti taipab perenaine oma lemmikut sealt otsima tulla.
Koer on hüperaktiivne ja teeb kõike, mis ise tahab. Ma ei tea, miks inimesed arvavad, et toakoertele pole vaja õpetada, mida tohib ja mida mitte.
Muidu kena nässu. Kammitud ja puhas.

Itile

kes siin ja seal blogides nii armsasti mägi-eesti murrakus kommenteerib.
####
lõpetan siinkohal ajude pingestamise teemal, kas ma ikka olen selline, nagu peaks olema ja vastan teatud reeglitele ja parameetritele. Ju mitte. Mu meelest reegleid on kõikvõimalikke ja palju, tähtis on, et südame seadustega kõik hästi oleks.
####
Aga Iti kirjutas ühes kohas maasünnipäevadest. Kuidas juubelite tarvis ikka neljapäeval pool siga ette võetakse, rulaad ja sült neljapäeval, reedel shnitslid ja karbonaadid valmis tehakse ja laupäeval siis salatid ja stritslid.

Minu maasugulased peavad ikka samas stiilis sünnipäevi kuigi ehk rohkem tellitakse toit kuskilt kohvikust. Ma ise olen nii võõraks jäänud selles kõiges, mis kunagi ka minu elu osa oli. Naljakas, kuidas kõik ununeb.
Vanasti ikka võeti külaskäimist tõsiselt. Oli teada, et tullakse vist külla. Telefone ju polnud. Või msn-i. Tavaliselt oli sünnipäev või jaanid või midagi sellist, sest ega maainimene niisama naljaviluks linnaskäiku ette ei võtnud.
Laupäeva hommik algas meeletu koristamise ja kloppimisega. See kestis tunde aga sai lõpuks ühele poole. Siis algas palavikuline salatihakkimine, lihavasardamine (eesti rahvustoit shnitsel:)), hea kombe kohaselt tehti nii kartulisalatit kui rosoljet. Keldrist toodi üles parimad marineeritud kurkide purgid ja tumepunaselt sillerdav sõsrtamahl. Pliidirauad köeti punaseks ja seal podisesid kartulipotid, kapsakausid ning liha särises pannil.
Kui kartulid tulele pandi, hakkas juba õhtu lähenema ja ootusärevus oli suur. Mina sebisin lauale linasid ja kuldtriibuga taldrikuid, tasakesi tinisevaid kristallpitse ja punase-kollasetriibulisi morsiklaase.
Ja siis tulid külalised. Ilusad linnariided seljas, milles natuke ebamugav olla. Esikus pakiti lahti lilletuutud ja anti üle kingitused, lauale pandi tort,kus õitses terve peenratäis kreemiroose.
Ja siis hakkas sünnipäev. Oimetuks söömise ja telekavaatamisega. Kui õues juhtumisi külm oli. Maal oli mõnusam, seal mängiti kannelt või akordioni, lauldi Tule mulle Manni või Kaks laulijat, üks noor ja teine vana ning isegi rebiti vähe tantsu.

Ma ei tea, miks see toiduvärk nii tohutult oluline oli.
Minu kevadel surnud tädi Helju oli selle ala meister. Neid marineeritud seeni, täidetud mune ja lihalõike, mida alati nende pool pakuti! Espetsiaalselt minule toodi lauale kolmeveerandliitrine purk murakakompotti, mida ma õndsusest sulades peaaegu üksi nahka pistsin.
Helju sööke lihtsalt ei saanud söömata jätta, olid siis kartulivõtmise talgud, niisama läbiastumised või sünnipäevad, alati vankusid sa tema uksest välja, söömisest neljakandiline ja mõtlesid, et lähemad paar nädalat ilmselt rohkem midagi süüa ei tarvitse.

Kuidas naised küll jaksasid sedasi vaaritada? Kasvõi mu ema? Me isaga ka aitasime aga ilmselt mitte oluliselt.
Ükskord oli emal miski väiksem juubel ja kõik see ettevalmistuste rida käis, nagu tavaliselt. Tädi Maie oli veel abiks. Kõik sai valmis aga külalisi ei tulnud ega tulnud. Ja ei tulnudki! Ema, naabrinaine ja tädi Maie siis nukralt jõid viina ja tegid abituid katseid toidulaadungit vähemaks süüa. Ema oli kaua aega solvunud ja kurb. Sugulastel oli muidugi mõjuv põhjus mitte tulla: neil lehm hakanud poegima.

Praegu on seda rosolje ja moorpraadide värki vähemaks jäänud. Ma ise pakun külalistele tavaliselt miskit kooki või pirukaid, suvisel ajal grilli ja salateid, ei muud. Aga kui emale-isale maasugulased külla tulevad, siis ikka jah, kardulad tulele ja pann kah.
Tegelikult on nagu nukker ka, et ema juures need triibulise morsiklaasid ja kuldäärega taldrikud puhvetis igavlevad. Või supitirinad, kohvikannud ja vaagnad heeringarullide või täidetud munade jaoks. Ma pole elu sees täidetud mune teinud! Äkki võiks? Kui lahe oleks kiire grillimise asemel külalistele - või omadelegi- hoopis matsakast punaste krüsanteemidega kirjatud supitirinast suppi serveerida!
Võtaks aega, valmistaks ette. Koristaks ja keedaks. Rõõmuga, mitte sunniga.
Võiks proovida.

Kuidas mitte mõelda

See himustamise teema on mul hinge peal.
Jah, Mt 5:27-28 kohta teadsin küll ennegi aga pole selle üle varem pikemalt mõelnud.
Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda. Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames. Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida endast ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse.
Sealsamas mäejutluses on veelgi kohti, mis tänapäeva inimese (aga kindlasti ka inimese 2000 aastat tagasi) ohkima panevad.
Mt 5: 38-42 ärge pange vastu kurjale vaid keerake teine kõrv ette, laenake, kui palutakse jne.
Või 5:22-24, igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; kes ütleb vennale tobu, kuulub suurkohtu alla aga kes ütleb “sa jõle”, kuulub põrgutulle.
Vaenlase armastamise käsku 5:44 on rahuajal veidi lihtsam pidada aga kui on sõda või muud vapustused…
Elu oleks ilus, kui kõik inimesed täpselt nii toimiksidki. Paraku me elame maailmas, mitte taevas. Nende põhimõtete järgimine tundub võimatu. No ausalt!
Võimatu tundub oma mõtteid juhtida ebameeldivatelt asjadelt eemale. Võimatu tundub peksjale teist põske pöörata. Kui kõik kristlased laenaksid kõigile, kes vaid paluda oskaksid, ei siis poleks sms-laene vajagi, vähemalt seni, kuni kõik kristlased pole veel kuuse alla kolinud. Mitte vihastamine….. minu puhul on see võimalik ilmselt vaid aju ja südame eemaldamise teel.
Vaenlase armastamist olen praktiseerinud. See tuli metsikute pingutuste tulemusel… no umbes 70% ulatuses välja.
Himustamise kohta kohe ei teagi. Defineerige himustamine. Reaalset soovi või plaani kellegi teisega liini ajama hakata pole olnud. Kas ekraanil Brad Pitti silmadega silitamine käib kah sinna kategooriasse? Või unes kellegagi… mis iganes?

Mis teha, kui meid on sellisteks lihalikeks, vihastuvateks, porisevateks olenditeks loodud. Me võime vaid oma südames tahta paremaks muutuda ja parandada käigupealt oma vigasid.
Vähemalt ma tahan. Kas õnnestub, pole kindel. Keskajal oli moes patumõtete eest ennast konkreetselt piitsutada. Või vahetpidamata palvehelmeid veeretades mõtted sündsad hoida. Huvitav, kas see aitas? Ja kas sellel oli mõtet?
Ma enesekriitikas olen muidu kõva. Kardan, et kui selles veel volüümi juurde keeran, ei jääks minust enam üldse midagi järgi.

Kelles teema mõtteid tekitas, vaielgem. Või blogige ja linkige mulle kommentaaridesse.
"Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!"
1Ko1:2

Ma olen juba tükk aega tahtnud küsida..

.. miks ei tohi rattaga üle sebra sõita?
Olen jubetu kangekaelne, kui nõutakse midagi, mis tundub arusaamatu ja ebaloogiline. Mees mul püüdis seletada, et jah, muidu on ratas nagu sõiduk aga vöötrajal peab käituma nagu jalakäija. Aga MIKS?
Saan aru, et kui sebra on rahvast täis, siis loomulikult ma ei hakka sealt ratta seljas üle rallima ja lükkan ilusti käekõrval. Aga kui ma oma kodu juures sebra servas rattaga seisan, ainsa inimesena ja auto peatub, kas ja miks ma siis ka pean lükkama? Ma saan ju kiiremini üle tee, kui sadulasse istun ja pedaali vajutan ja autojuhile saab ka kiiremini tee vabaks? Aga kui ma inimtühjal tänaval üle sebra sõidan? Siis ka peab maha tulema?
***
Ja veel vaatasin eile natuke Tõehetke kordust. Oli küsimus: kas sinu meelest on eneserahuldamine patt? Jah, ütles mees.
Miks? Kellele see siis nüüd veel kurja teeb? Kas on mingi piiblikoht, mida ma ei tea?

13 ja täiskuu

Sellist kammi kui täna tööl pole minu silmad tükk aega näinud ja kõrvad kuulnud. Paraku sain ka mina sellesse asja segatud. Uskumatu, kui palju annab kaheksa töötunniga tekitada vääritimõistmist, segadust, solvumist ja vihastamist.
Minu meelest võib kogu konflikti taandada mõttetule võimuvõitlusele: üks asutus ütleb, et meie teeme, mida meie tahame ja teine väidab vastu, et ei, hoopis meie dikteerime, mida teie teha võita.
Mehed.
Mehed!
Ja mina nigu loll siis seal vahepeal. Masendav. Kui töö sellistesse rööbastesse pöörab, siis ma ei sobi seda tegema, mkm.
Mul oli veel Kati tööl kaasas, kuna ta oli hommikul veidi hädine. Ühest küljest sain teda vahepeal süles hoida ja see oli väga rahustav, teisalt loodan, et ta laskis kõik need kõlavad igasugustesse põnevatesse kohtadesse saatmised meie kabinetis kõrvust mööda :P
Mehed, ütlen ma veelkord. Selle asemel, et keskenduda rahulikule lahenduse otsimisele, minnakse sarvipidi kokku.
Minu kodu on nädal aega meestevaba- Miku ei tule arvesse.
***
Kas te seda leitud lapse lugu ikka teate? Neid fotosid on ju võimatu vaadata!
Kas igapäevane majanduslanguse annus on lehtedest loetud? Aga eilne tähtede laulu-tantsuannus? Minul jäid vahele ja Jumal tänatud.
Vaatasime lastega hoopis Naerata ometi ja leidsin, et jätkuvalt suurepärane film. Üritasin seletada, miks lastekodusse satutakse.
See leitud lapsuke... olgu langus või tõus siin riigis, põhilised mured on ikka samad. Reklaamid kinnitavad võrgutaval sosinal: HOOLI ENDAST ja MA OLEN SEDA VÄÄRT.
Aga hoolige ikka teistest ka.

Saarele või rannale

Mulle kangesti meeldis Kristiina Ehini intervjuu tänases Sirbis. Ta räägib muuhulgas oma Mohni saarel elamisest:
“Saar on üks suur üksilduse sümbol. Saarel oleks andis kogemuse, kuidas leida endas üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas üles leida ja alles hoida. /***/ soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Samas naudin ka linnamelu.”
Mulle saared ei meeldi. Maarotina ei armasta ma laevasõitugi, keset vett olemine tekitab ebakindlust. Kunagi ei tea, kui sügav on vesi sinu all ja kuna võib tuul tõusta. Ju minu usk pole siis nii tugev, et julgeksin oma kontrollivajadusest lahti lasta.
Rannal olemine meeldib küll. Vaatad vett ja tuult. Eriti mõnus on hulkuda rannas sügistormide ajal, kui turistid-suvitajad pigem soojades mudavannides lesivad. Juulikuu kuumal päeval lamada rannaliival ühena 12 000-st lamajast - tänan ei.
Aga rannal seistes võib iga kell otsa ringi keerata ja linna poole tagasi jalutada.
Üksindusse suhtun samamoodi- oleks ikka hea, kui saab soovi korral sellele selja keerata.
Kohtumisi erilisemaks muuta sooviks küll. Praegu ei taha ma nädalavahetusel ninagi kodust välja pista. Kasvõi koristan maja, praen kotlette või riisun lehti. Laske palun olla. Isegi uudiseid ei taha telekast vaadata.
See toobki kaasa, et kui tahaks teinekord mõnda armast inimest näha, pole enam kedagi silmapiiril. Neilgi omad tegemised, saarel käimised ja linnamelu.
Samas teeb see kohtumise väärtuslikuks, kui see kord toimub. Aga seni.. kohtun oma töölaua, telefoni ja arvutiga ning õhtuti supipoti, triikraua ja põrandaharjaga. Regulaarselt.
Muidu ma ei põe.
Aga ilma parima sõbrata on küll kurb olla. Jalutad rannal või möödud lemmikkohvikust - üksi. Tuleb mõni vahva mõte või idee, leiad laheda video, tahaks kohe temalegi teada anda – ei saa. Tahaks muret või rõõmu jagada – ei saa. Vahel ei julge ka. Et äkki segan valel ajal. Tunnen temast puudust…
Mis parata. Ise süüdi.
Üleeile unustasin ühele sõbrale sünnipäeva puhul helistada, helistasin siis päev hiljem. Ta ei pahandanud. Aga nii see algab. Väikestest asjadest. Varsti oledki saarel ja ehitad paaniliselt paati. Või ei ehita. Lased üksindusel enda sees ja ümber kõik ära täita. Nõuab julgust…

Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Ef 4.31-32
Pildi kahest lahkest vanainimesest tegin mitte saarel vaid linnalähedasel aiamaal.

leidsin midagi

Miks keegi pole mulle varem öelnud, et on olemas selline muusikaline kollektiiv nagu Sigur Ros? Nad käisid Tallinnas ja mina ei osanud isegi sellest midagi arvata!
Nüüd leidsin tema üles ja olen nagu puuga pähe saanud.
Kes ometi töö nüüd minu eest ära teeks, mul pole ju aega enam, pean juutuubis istuma :((

Ma olen mitu korda proovinud Youtubesse ennast kasutajaks regada aga millegipärast ei õnnestu. ITinuub olen...
Seega peab leppima lingiga. Sellel ilusjubedal videol on teine variant ka, hobustega.
http://www.youtube.com/watch?v=aMEE9AW94Hs&feature=related
Täiesti kirjeldamatu, milline laul.

Hiljem
no rohkem nii rabavaid lugusid ma ei leidnud, natuke uniseks jäid enamus minu jaoks. Terevisioonis näidati nädal või paar tagasi üht SR kepsakamat lugu, kontsertsalvestus oli ja väga hea aga mis see oli ja kust võetud, ei tea...

Kuidas elad, Ann?

Rakvere teatri tükk ja saal oli puupüsti noori-lapsi täis. Ma käisin oma tütrega, kes on Anni triloogia mitu korda läbi lugenud ja sõbranna pluss tema tütrega.
On see teismelistega teatri vaatamine ikka vanainimesele üks piin ja pingestus!
Meie taga istus rivi neiukesi, kes vahetpidamata mitte väga vaiksel sosinal kõike laval toimuvat kommenteerisid. Jajah, ma saan aru, et lavakangelase tegemistele tahaks kangesti kaasa elada aga ma kohati ei kuulnudki, mis näitlejad rääkisid. Ja piigad ise ka ei kuulnud, kogu aeg küsisid- misasja? mida ta nüüd ütles?
Minu kõrval istusid nii 4 klassi poisid. Ühe etenduse tegelase nimi oli Kristjan ja kujuta ette, minu kõrvalistuja nimi oli ka Kristjan! Seda elevust ja paanikat! Jäta või etendus seisma, et terve saal ikka kuuleks, et siin istub ka üks Kristjan.
***
Aga etendust ma väga ei kiida, õigemini lavastust. Suht heast ja popist raamatust tehtud tükk kippus jääma tuimaks ja staatiliseks. Esimeses vaatuses veel oli nooruslikku särtsu, teine vaatus toimus suvilas ja seal oli ainult üks pikk ja igav istumine ja vestlemine. Väga lahe oli etenduses aktiivselt kaasalöönud bänd, mulle väga meeldis.
Lisaks oli kaasatud nn jutustaja ja publikuga suhtleja, kes pani kõige huvitavamal kohal etenduse seisma ja pinnis publikut- nii, mis nüüd toimub, mida Ann võiks teistmoodi teha, mida te tahaksite tegelastelt küsida. Iseenesest huvitav idee aga hakkis etenduse nii tüütult ära. Krissu ütles: nad vist ise said ka aru, et vaatajad ei saa millestki aru ja tahtsid siis asjad üle seletada.
No miks seletada, noor inimene oskab äkki ise ka endalt küsida, miks asjad lähevad nii nagu nad lähevad ja mis võiks teistmoodi olla? Ärge alahinnake publikut!
Või et äkki oleks noortel lahe ise kohapeal arvamust avaldada?
eh, ma ei tea.
Noored TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid-näitlejad olid tublid, neile pole mul midagi ette heita.
***
Tegelt ajas natuke ka etenduse temaatika närvi. Ann oli korralik tüdruk, kes asjaolude kokkulangemise tõttu läks vanematega tülli, jooksis kodust ära ja tegi tutvust "suurte inimeste" maailmaga. Tavaline asi. Aga ei peaks ehk jätma muljet, et see on tavaline ja norm asi? Minu arvates ei ole normaalne 14aastaselt suvilasse põgeneda, ennast seal segi kammida ja sobivalt mesikeelsele kutile süütus kaotada.
Ma TEAN, et asjad tihti nii käivad aga vähemalt selle etenduse põhjal ei jäänud mulle muljet (ja usun, et ka saalitäiele noortele), et see oleks vale. Ann tahtis sisimas koju tagasi ja läks ka, suurema ja targemana aga ...
Ma ei ole Valliku Anni-triloogiat väga põhjalikult lugenud aga kolmanda osa lõpuks läheb Annil-vaesekesel päris viletsasti, istub teine hullumajas ja otsib, kust otsast saaks uuesti elu elama hakata.
Ei ole kerge see suureks saamine, ei ole... Igaühel oma maailmavalu ja mured.
Mul oli kahju Rita-nimelisest tegelasest, kes oli probleemsest perest ja nagu natuke loll või nii, ning püüdis seda korvata eriti aktiivselt suurte inimeste elu (ja mitte selle parima poole) elamisega. Poiss ütles talle, et ta on ajudeta lehm ja saal hirnus naerda.
Kelle klassis poleks käinud mõni selline "ajudeta" isik, kelle eneseusk on nii maa sisse tambitud, et ei jäägi muud üle, kui mujal püüda ennast realiseerida? Meie klassi kahemeestest st naistest sai üks lapse 8 klassis ja teine kaksikud 9. klassis. Vat ei teagi, mis poiss-kahemehest on saanud...

Väike viktoriin

Eile juhtusin tööle minema koos tuttavaga, kel 16aastane poeg. Rääkisime oma järeltulijatest ja naersime, et meie, vanurid, peaksime mingi sõnastiku välja töötama teismeliste terminoloogia mõistmiseks.
Kes või mis on:
nõulaiferid
ja nuubid?
Mida on vaja, et tulemusrikkalt moššida?

in mai driims

Pildi autor on Üllar. Käisid Itaalias.
Räägitakse, et lõunamaal on teistsugune valgus.
Et taevas on väga sinine ja vesi väga roheline ja valgus väga valge.
Ja itaallastel polevat kunagi hirmus kiire, nad ei õienda ega sõimle. On sellised head.
Võibolla.
Loodetavasti on mul kunagi võimalus selles oma silmaga veenduda.
Istuks kuskil Toskaanas kohaliku viinamarjaistanduse juures kohvikus vana oliivipuu all, mugiks juustu, rüüpaks veini ja vaataks, kuidas krimpsus itaalia vanamehed oma valgeks krohvitud majade ees paberossi põletavad.
Võibolla.
Praegu ei läheks, siin liiga ilus. Kollased lehed.

Igalühel oma mured

Mu tütred on oma emalt ilmselt pärinud tundliku loomuse ja logiseva närvisüsteemi.
Laps nuttis eile oma toas terve õhtu, sest ta ei saanud R-kioskist ajakirja Buduaar välireklaami (Vanilla ninja pildiga), mida ta oli kolm nädalat oodanud.
Emme ohkab...
Müüja lubas reklaami talle anda aga kui ta siis eile, täis õnne, läks seda küsima, olevat seletatud, et tuul oli reklaami putka küljest minema viinud.
Pika otsimise peale leidis ta veel ühe putka, kus nood kirjude nägudega mimmid plakatil õilmitsevad. Aga sealt ei antud, kuna reklaamitav ajakiri veel müügis.
Kolmandas kohas ei vaevunud müüja oma reklaamivirnadele üldse pilkugi heitma.
Sellised probleemid siis.
***
Täna hommikul tervitas mind töölaual karvane lepatriinu, lesis tema paberil, kuhu oli kirjutatud Naerata:)
Aitäh, naeratasingi!

Minu sünnipäeva on peetud igasugust moodi

Mäletan oma viienda sünnipäeva torti, seened ja võikreemist oksastega siil peal. SIIL! Erakordne tort.
Klassikaaslasi mul palju külas ei käinud. Ema tegi kartuleid ja šnitslit. Minul oli vahtralehtedest pärg peas. Gümnaasiumis jäid kaks sõbrannat, kes käisid. Mulle piisas.
Ülikoolis ja edaspidi toimus vabanemine. Omasuguste seas oli lihtsam isesugune olla. Sünnipäevad on olnud erinevad: seltskonnaga EPA- klubis diskol, kuskil karu p-s suvilas, kallimaga kahekesi, niisama kodus, rabas matkates. Mulle on koguduse üritusel 60 inimest sünnipäevalaulu laulnud ja oleme sõbraga kahekesi olnud ainult minu jaoks tuulisel rannal korraldatud piknikul. Parim üllatus, mis mulle on kunagi tehtud. Minu sünnipäevalilled on krüsanteemid või potiroosid, mille oskan paari kuuga välja suretada.

Seekordne sünnipäev oli eriline. Mul ei käinud ühtegi külalist. Ma ei kutsunud ka. Sain mõned sõnumid, e-kirjad ja telefonikõned. Pea valutas päev otsa. Mees ja lapsed olid mu ümber ja see oli hea. Pesumasin otsustas pärast äravoolust mündi eemaldamist taas tööle hakata ja see oli puhh- kui hea.
Olin väga tasa ja iseeneses. Ei teagi miks. Pole kaua aega tundnud ennast nii väikese, mõtliku ja alandlikuna.
Sünnipäevasoovid ütlesid: hea ritsik, kallis ritsik, armas ritsik, andekas ritsik.
Ritsik pole kunagi veel tundnud ennast nii võõra ja ebaheana.
Mul pole kunagi varem olnud nii palju tuttavaid, pooltuttavaid, teretuttavaid, kolleege, poolsõpru ja blogisõpru.
Mul pole kunagi varem olnud sünnipäeva, kus ükski pärissõber mind reaalselt ei kallista. Pole osasid pärissõpru ausalt öeldes mitu kuud näinudki.

Pole kaua aega kellelegi midagi lihtsalt niisama, heast meelest kinkinud.
Või kedagi tulemusrikkalt aidanud. Loobunud millestki kellegi teise heaks. Palvetanud kellegi pärast. Kuulanud kellegi muret.

Selline elu peaks olema siis soolaks ja valguseks? Blogi inimestele rõõmuks ja innustuseks?
Unustage ära.
Sorri.

head õpetajate päeva

Mul oli oma tütrega eile juhuslikult õpetajatest juttu. Viiendas klassis on ju kõik peaaegu uued õpsid.
Tema ütles, et nende õpsid on enamaltjaolt toredad.
Nende klassijuhataja - ajaloo- ja kunstiõps (mees) on oma juuksed ajanud punkariharjaks,tal on 10 sõrmust, ta ei õienda, on lõbus ja noortepärane.
Inka õps ei ole väga noor, kurja näo ja tulipunaste juustega aga lastele meeldib ta kangesti. Eilse õpside päeva puhul tõi lastele shokolaadi ja õpetas prantsusekeelseid laulukesi. Ka ei pahanda, ei lähe närvi. "Ta on harjunud nagu lastega ja ei lähe meie peale närvi," komenteerib Krissu.
Eesti keele ja kirjanduse õps ei ole ka väga noor ja samuti punaste juustega. Rinnal rippuvat tal hiigelsuur savist madu, veel on ninaneet, tätoveering mao, risti ja unenäopüüdjaga, kannab kootud vesti ja laiade varrukatega pluusi, iseloomult võtab tööd hästi tõsiselt ja talle meeldib, kui lapsed käituvad hästi. Krissu on selle õpsi lemmik kuna ta ju vana raamatukoi.
Mate õps on lihtsalt mate õps. Annab ainet ja kõik.
Keka õps on noor blondiin, väga väga sõbralik ja vahva neidis.
Musaõps olla 100 aastat õpetaja olnud ja nats liiga konservatiivne.

Päris tahtmine hakkas kõiki neid toredaid inimesi kohata ja oma silmaga kaeda, kes minu roosajuukselist last ja teisi võimatuid pubekaid päevast päeva kantseldavad. Aga kahjuks pole ju ettekäänet õpsidele lihtsalt niisama tere ütlema minna. Kui probleeme pole, ei teata tavaliselt õpsidest midagi. Ma arvan, nad peaks mind napakaks, kui läheks ütleks neile niisama - tere ja jõudu.
Niisiis virtuaalsed tervitused pedagoogidele.

Head loomakaitsepäeva ka.

Palsam minu hingele

Pekki, kui lahe kontsert oli Süteka ÕB-l!!! (Õpetajate Bänd).
Ma aeg-ajalt põen Pärnus, et siin on nii vähe Tartut st inimesi, kes oma asja ennastunustava innuga ajavad, säde silmas ja mis peamine- oskavad igast hullusi ette võtta kartmata ennast lolliks teha. Siinkohal tõstan käpad üles ja tunnistan- Tartu Tamme gümnaasiumis küll õpetajad pilli ei mänginud:(
Sütevaka kooli õpetajad mängivad. Jänesekõrvade, parukate ja veidrate riietega. Repertuaar ulatus regilaulust rokini, kuumimad lood oli Sirts sai suvehakul 16 täis, See on meie punker, Mina ka ja Põdra maja Knocking on Heavens Door viisil. No niivõrd äge!
Eelmisel nädalavahetusel käisin tutvumas Pärnu Tantsuklubiga, kus käputäis noori ja väga häid pillimehi tuleb igal teisel pühapäeval ilma rahata rahvalikku muusikat tegema ning veel paar käputäit inimesi tantsima soovide valssi, krakovjakki, vengerkat ja muud sellist. Esimesest sekundist, kui pillid hüüdma pandi, venis suu kõrvuni ja tuju läks nii heaks. Muusika on rõõmus, tantsijatel seljad sirged, kontsad klõpsumas ja samuti naeratus näol. Kusjuures noored vajusid kõige enne ära, pealtnäha lihtne kepsutamine võtab viie minutiga selja nii märjaks nagu jõusaal. Aga pensionärid keerlesid ja keerlesid, ei olnud neil vaja joogi-, lõõtsutamis- ega suitsetamispause. Tase.

On ikka Pärnus Tartut, Jumal tänatud.

Rõõmus on nüüd olla. Pime juba, tolmurullid põrandal ei paista väga silma ja.
Risto, loodetavasti saab ÕB videot kuskil näha ka. Ja miks tegu viimase regulaarse kontserdiga? Te ei saa ju seda asja lihtsalt niisama ära lõpetada???

istse maailma veerokese pääle...

See maailmaäär on Varbla lähistel.

Aga ei saa ma kuskile istuda peale oma kontoritooli. Täielik põgenemisevajadus on.
Kodus põrandal veerevad koera ja kassikarvade rullid, pesukasti kaan enam kinni ei lähe kuigi ma pesen iga päev midagi, õhtune nõudepesu nõuab hirrmsat eneseületust, kempsus vett tõmmata ei saa, valame ämbrist peale. Saaks see boilerivärk vähemalt korda.
Lisaks on meie palavalt armastatud ja eelpool ülistatud koerlemmikul mingi kõrvahäda, mees käis täna arstil ja maksis 400 eeku: vaadati kõrv üle, puhastati ja kirjutati rohi. Lisaks julges ta küsida, palju maksab kassi seljast ühe peopesasuuruse pulstunud karvatordi mahaniitmine- kah 400-500 krooni, kuna arvati, et tuleb narkoos teha.
Mingit meeleolu ei ole.
Vajan otsustavat meeleolu ja suhtumise muutust.
Tänan, Issand, Sa oled praeguse sügise väga ilusa teinud!
Või- kellele on vastuvõetavam- Oo, Suur Pauk ja evolutsioon, väga värvilised lehed olete selleks sügiseks aretanud!
Mul see Issanda variant sobib rohkem.

Lollidest loomaomanikest

.. eelmise postituse jätkuks
Tegelikult kartsid minu lapsed ka mõnevõrra koeri sinnamaani, kui me ise Lotte saime. Minu meelest on väga oluline, et lapsed teaksid, kuidas loomadega käituda, kuna võib neile läheneda ja kuna nunnutada.
Ma ise olen mitu korda erinevatel põhjustel hammustada saanud. Ükskord lihtsalt tormas lehmasuurune ketist pääsenud hunt tänavale ja hüppas mulle kätte kinni, dziisus olgu tänatud paksu talvejope eest!
Koeri ma sellegipoolest ei karda kuigi tänaval vastu jalutav lõrisev hunt võtab põlved nõrgaks küll.
Kui koertel jooksuaeg on, tekib just enne kooli ühele platsile nii 10-liikmeline lõrisev närviline kari ja vaat see on juba koht, kus ma ilmselt järgmine kord munitsipaalpolitseile helistan kogu oma koeraarmastuse juures. Parem viigu see kari varjupaika kui et mu lapsed peavad sealt läbi marssima.
Samasugust jõuetut viha loomaomanike vastu tunnen nähes kahemeetrise keti otsa kinnitatud koeri-tarbeesemeid. Mida ta muud oskabki teha, kui inimestele kõrri karata, kui sealt lahti kord pääseb?
Ja mis lugusid meediasse jõuab, teate ilmselt kõik isegi. Pole ime, et koerakartjaid aina juurde tekib.
Sellepärast peabki lastele õpetama, et koeral on hing ja isiksus, ja alati peab vastutama selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Tundekasvatuse mõttes ei tea ma koerast paremat õppevahendit. Lapsed kogu aeg näevad ju, kas koer on rõõmus või kurb, miks ta on kurb, kas temaga peaks mängima või niisama kallistama. Koera armastus oma pere vastu on tingimusteta ja siiras. Õhtul on jällenägemisrõõm nii suur ja mõlemapoolne kui see suur volask sulle ennastunustavalt saba liputab ja koonu sülle topib:)
Kass seevastu ilmub lagedale vaid külmkapiukse liikumise peale... aga temagi on tore loom.
Olen end jutlustama unustanud, lähen koju laste ja loomade juurde:D

Ja keelatigi ära:(

.. koertega lasteaia väravast sisse astuda. Lasteaia hoolekogu täna, viidates uuele koerapidamiseeskirjale.
No ma saan aru, et koer jääb tõesti koeraks ja ohuolukordi 100% välistada pole võimalik, seep on lihtsam täiesti ära keelata. Mis siis, et koer on rihma otsas ja peremehe vastutusel. Väikestele koertele ju niikuinii suukorvi pähe ei saa panna. Härra abilinnapea lõi koosolekulistele fantaasiapildikese, kuidas lasteaias kase külge seotud koer (ajal, kui vanem on läinud last majasse rühma viima), suukorv peas, peab kaske oma kaitse all olevaks ja võib ehmatada vaest lapsukest, kes sealt pahaaimamatult mööda jookseb. Ja võib nii pahasti ehmatada, et laps kardab elu lõpuni koeri!!
Jajah, kiitis üks ema takka. Tema ka tuli lasteaeda ja üks koer jooksis puu tagant välja ja ehmatas teda.
Võetigi suht ühehäälselt otsus vastu:(
Ma saan aru, ilmatu õudne on, kui koer hammustab, aga, aga...
no kuhu need ühiskonna foobiad lõpuks niimoodi jõuavad? Selmet õpetada oma lapsi koertega õigesti käituma, eraldame nad igaks juhuks lastest täielikult.
See on ju enesestmõistetav, et kui ma tulen koeraga lasteaeda, on ta mul tihedalt rihma otsas. See on enesestmõistetav, et peremees peab olema oma koeras kindel ja mitte tooma kaasa närvilisevõitu dobermanni. Ma ei laseks lastel oma koera näppida, kui ma ei teaks, kuidas ta reageerib. Ja ma õpetan ka oma lapsi, et ilma luba küsimata võõrast koera puutuda ei või.
Ähh..
Edaspidi võib looma tuua lasteaeda vaid lemmikloomapäeval. Kuna see meil viimati oligi- jah, õige, neli aastat tagasi!

töö

Minu töökoha aknast paistavad ainult aknad ja katused. Kui tahad tänaval toimuvat näha, peab põlvili aknalauale ronima. Aknad muuseas lahti ei käi. Terve korruse peale avanevad vaid kaks kitsukest rõduust. Kokkuhoid. Vahel kevadeti on selline tunne, et viska või tänavalt kiviga aknasse, et natukenegi värsket õhku ja kevadelõhna tuppa saada. Konditsioneer on küll olemas aga see puhub surnud, külma ja halvasti lõhnavat õhku ringi.
Enamasti pole meil aknast midagi vaadata. Mõnel juhul võib silmata vastasmaja akendel suitsetavaid või telefoniga lobisevaid näitsikuid. Vareseid ja kajakaid, kes teise maja katusel rivistuvad või mõnda toidupala nokaga lammutavad.
Praegu vahetatakse naabermajal katust. Kilede taga on fassaadile tõmmatud uus krohv, nüüd pannakse hõbedaselt kiiskavat plekk-katust. Päev läbi sebivad töömehed ringi. Pole neil kaitsevarustust ega midagi, ronivad mööda plekki nagu oravad. Päris raske tundub nende töö. Ämbreid veavad köitega üles. Turnivad tellingutel edasi-tagasi. Tõstavad, panevad, kinnitavad, kruvivad. Palava päikese ja vileda tuule käes, tundide kaupa. Ma küll ei jaksaks. Ühte tundigi ei jaksaks.
Samas tundide viisi arvuti taga istumine pole ka lihtne töö.

Huvitav, millise töö tegijad rohkem palka saavad?
Nende töö tulemust kiidavad maja elanikud loodetavasti aastakümneid. Püsiväärtus.
Minu töö on hea õnne korral täna sinu ja tema lauanurgal, veel parema õnne korral paar päeva jutuaineks ja ülehomme peldikus naela otsas...

ikka veel kurtmiselainel

Ma ei saa enam hädaldamisega pidama.
Miks need koolikotid peavad nii kohutavalt rasked olema?
Ja koolipäevad nii kohutavalt pikad? Või sõltub see õpetajast?
Mul plika tundub elavat suht iisit koolielu, kuigi õppimiseks kuluv aeg pikeneb pidevalt. Ega ta ühe jutiga ei õpi, vahepeal loeb või joonistab või vaatab niisama lakke. Aga ta kott on kerge ja meel rõõmus.

Poisil on väga tubli ja laia profiiliga klassijuhataja. Kuna ta käib muusikaklassis, lisandub tundidele veel kooriproov kord nädalas. Kuna ta hästi on ta ansamblis- veel üks lisatund. Kuna õpetaja arvab, et lapsena on kasulik kõik asjad selgeks saada, on neil veel lisatundidena tants (peotants, väga väikese raha eest, taas vajalik oskus ja väga staazikas õpetaja) ja male, mis poisile endale ka meeldib.
Kuna õpetaja arvab, et koolis peaks ikka suure osa kodutöödest ära tegema, sunnitakse neid jääma ka pikapäevarühma, tahavad nad seda või mitte. Põhjendus- kooliasjad on tähtsamad, kui hobid.

Poiss tahtis puutööringi minna- kaks korda nädalas ja talle väga meeldib. Me sügisel vaatasime, et jõuab ilusti aga kui nüüd on need muud värgid ka kõik käivitunud, siis kuidagi ei jõua poole 4ks tehnikamajja. POOLE NELJAKS- ja ta ei jõua, sest see pagana koolipäev on nii pagana pikaks tõmmatud. No ebanormaalne mu meelest!
Pluss veel korvpallitrenn, mis sellest aastast on edasijõudnutele juba 4 korda nädalas, mida ka on minu meelest liiga palju, aga kes rohkem käivad, saavad tublimateks ja saavad rohkem võistlema ja see on ka poisile nii oluline.
Kui me nii jätkame, siis on tal viis õhtut nädalas hõivatud, õhtud jäävad nii lühikeseks ja kuna ta veel õpib?

Kes palju teeb, see palju jõuab aga alles kolmas klass ju! Praegu on tal veel energiat küll aga kardan, et varsti on toss väljas.
Kust peaks koomale tõmbama?

Häda (omaenda) mõistuse pärast:(

Kuidas saab aru, kas laps on kooliküps?
Suuremate lastega mul sellist küsimust pole tekkinudki.
Aga pesamuna on hoopis teistsugune. Tema on nagu tiba ... noh...
ta pole põrmugi koolilapsele kohaselt asjalik.
Kasvatajad küll ütlevad, et ta on tragi ja terve aasta on veel aega. Aga ma näen, et ta kirjutab tükk maad jubedamate tähtedega, kui teised tema rühmas. Sõnad veerib kokku aga sest pole hullu, krissu ka ei osanud kooli minnes veel lugeda.
Krissu on olnud täiesti võrdväärne vestluskaaslane ja maailmast huvitatud kodanik juba 2aastasest peale, poiss saavutas selle taseme ehk mõned aastad hiljem.
Pesamuna ei huvita üldse filosoofilised probleemid ega millegi üle pikemalt arutlemine. Ta küll tunneb veidi rohkem huvi maailma asjade vastu aga põhiline on ikkagi mängimine. Fantaasia on tal väga hea. Küll püüavad nad sõbrannaga lasteaias nõidasid põõsastest, küll avavad kohvikuid ja kauplusi. Eile raviti suure põhjalikkusega kastanipuud.
Suurepäraselt jäävad talle pikad muinasjutud meelde, detailideni, aga näiteks uued sõnad nagu orb või kosuma- üldse mitte. Kümne piires saab liitmisega hakkama aga raha väärtusele ei saa üldse pihta, hoolimata selgitamisest. Talle tundub, et kui ta 10st kroonist neli 2kroonilist tagasi saab, siis on raha ikka rohkem kui enne.
Lisaks on ta ikka kohutavalt tilluke. Mingi 106 cm vist oli viimati. Tal on juulikuus sünnipäev.
Samas Krissu oli/on ka tilluke...

Ohh, ma võin ennast täiesti pöördesse niimoodi mõelda. Ma tean, et lapsed on erinevad ja võrdlemine teiste lastega pole hea aga ikka ju mõtled selle üle. Mis siis, kui ta klassis teistest tükk maad saamatum on? Õppimiserõõm saab ju siis päris kähku otsa:( Ja tundes oma last- ka trots on väga kerge tekkima.
Muidu on suur võimalus ta tuttava õpetaja juurde klassi saada. Samas ma ei tea, kas see oleks väärt mõte. Võibolla on just raske oma hea sõbra ja lasteaiakaaslase ema õpetajana võtta? Et päeval peab ilusti viisakas ja aupaklik olema aga õhtul võib tema pool pannkooke süüa ja niisama mürada?

Lähipäevil peaksid nad lasteaias selle nn intelligentsusetesti ära tegema. Näis siis.

Asjad on ju ainult asjad

aga ikkagi teeb tuju pahaks, kui kahepäevase vahega läheb rikki pesumasin ja lekkima hakkab boiler, mis varustab sooja veega tervet maja.
Boiler on vaid 5 aastat vana ja isepuhastuv-hooldusevaba, kõik läbihelistatud firmad imestasid, et nii ruttu ei tohiks küll see riist otsa saada. Aga kuna taolise lekke puhul maksab remont ilmselt uue boileri hinna, siis...

Olemegi tagasi seal, kui siia majja kolides 6 aastat tagasi, külma veega ja pesumasinata. Alatu. Olen unustanud, kui palju vaeva ja kaua aega läheb viie inimese pesu käsitsi pesemisega:(
Ja meil loomulikult puudub säästufond, kust vajaminevad tuhanded võtta. Õigemini on ta meil olemas aga tänu katusepanekule ja uue imbveemahuti ostmisele absoluutselt tühi.
Kohe on palgapäev, eks siis näeb, kuhu see rahanatuke kantida ja millised maksud on kõige kiirem ära maksta.
Lapsed on ka murelikud. Pakuvad, et nad ei saa sel kuul taskuraha või et võtku me nende pisikestelt pangaarvetelt raha. Ja ärgu ma palgapäeva puhul siis ohtralt häid asju ostku, nagu tavaliselt... Rahustasin küll neid, et ärgu muretsegu, küll me kuidagi väljapääsu leiame. Asjad on ju ainult asjad, peaasi, et inimestega kõik korras on.

Lihtsalt ilus

Talgikivi on jube mõnus nikerdada. Viil, nuga ja liivapaber. Laste tehtud on need heledad, minu oma on hall, sellest koorus iseenesest välja kashelot.

Kõik laste heaks

... mitte et mulle endale poleks meeldinud laupäeval

# Saata suuremad lapsed muuseumisse Elo Liivi skulptuuriklassi
# ja ise minna Katiga Minizoosse, ta juba muudkui lunis, et pole trokotilli tükk aega näinud :) Me käime seal ikka vahel, omaniku naine on mu tuttav kah. Mulle meeldib madusid silitada ja käes hoida. Seekord lasti roheleeguan lahti, mugis seal keset põrandat kapsalehti. Teine leeguan on uuem ja oma kodust ära antud, keegi oli lemmikloomast tüdinud. Olevat siiani pahur ja seltsimatu, solvunud, et hüljati.. Ütle siis veel, et roomajatel emotsioone pole.
Perenaine rääkis veel, et neil on kodus kaks leeguanipoega ja nood olla nii kaisukad, lapsed muudkui nunnutavad neid ja magavad koos nendega:DDD Lahe!
# Siis läksime kah muuseumi ja tegime kaks väikevormi talgikivist. Jube mõnus! See on selline hästi pehme kivi, et noa ja liivapaberiga saab kujundada. Kui viitsin, teen õhtul pilti ka. Elo Liiv oli väga tore õpetaja. Lastega sai hästi hakkama.
# Järgmiseks vedasin kolm oma ja kaks sõbranne last vägisi teise muuseumi, kus oli äge näitus ühenduselt Loovtankistid. Kummalised fotod ja muu selline. Pärast oli raske lapsi minema saada, kuna seal oli selline põnev pildistamismasin. Jäid pahaaimamatult selle ette seisma (vaadates tõtt suure perepilti kujutava fotoga) ja samal ajal tegin masin sinust pilti ja sa ilmusid seinale riputatud väiksematele perepiltidele teiste taha seisma. Lastele hirmsasti meeldis, jooksid sada tiiru ennast pildistama.
# Vahepaus pontsikubaaris
# Suuremad koju, meie Katiga pühapäevakoolide päevale, sealgi sai meisterdada ja värki, kahjuks ei saanud me muusikali vaatama jääda, kuna Krissu helistas, nad ei saanud koduust lahti.

Selline tihe puhkepäev siis. Nii tore, tavaliselt pole meie linnas nädalavahetusel peale niisama jalutamise midagi teha.

kõik lugeja hüvanguks

ma käisin praegu fotograafiga ilmatu jämedat murumuna pildistamas. Üks onu laekus siia ja väitis, et on hullult suur muna. No sõitsime.
Onu pühendas terve tee Pärnu ja kogu Eesti liiklus- ning teeehitusprobleemide lahkamisele. Meil on ... aga Soomes on... aga taanis on... ja rootsis on.. aga meil nad ei oska isegi... ja ma kirjutasin neile.... ja ma panin selle asja lehte ja...

õnneks oli lühike tee sõita

Munal pold viga. oli suur, võib nii öelda.
Mees ja munad pildistatud, tagasi tööle.
Nüüd tund aega hiljem avastasin, et sain metsast suveniiri. MARDIKAS püksis! Ja igavene suur, üle sentimeetri!
Ma mõtlen, peaks pildistama. Ma pakun, see on üks suurimaid mardikaid, mis kunagi ühe piiga pükstest on välja roninud ja punuma pistnud.
Mida kõike lugejate heaks ei tehta!

Nii hea on vaadata

Niivõrd ilusaid sügisvärve ei mäletagi tükk aega olnud olevat.
Käin ringi, fotokas kaenlas ja teen abituid katseid seda toredust jäädvustada.
Eile nägin toredat kaadrit.
Ühe korrusmaja kõrval istusid kuldses õhtus kuldse vahtrapuu all kolm vana naist. Ajasid juttu, mõnusalt, naeratasid ja nautisid ilusat õhtut. Nende ees lehvis nööridel kuivav pesu. Valged linad, kuldne õhtu ja tumedates riietes mutikesed. Täiesti perfekt!

Ja mida mina tegin? Küsisin viisaka inimesena luba pildistamiseks. Kus üks mutt pistis kätsatama! Mis, miks, miks mind, ma ei taha, ma ei luba, kao ära! Ma seletasin küll, et te olete lihtsalt nii ilusad ja mul on selline hobi ja...
Aga ma ei hakanud vägisi ka klõpsima. Nii kahju.

Eile püüdsin veel pildistada hommikuudust priskeid ämblikevõrke punastel kontpuudel ja musti hakke erekollase puu otsas. Lootusetu. Ma ei oska:(

***
Veel tahtsin öelda, et nii tore ikka, kui laps õpib muusikaklassis. Nende koolil oli sõpruskoolikoor külas ja ilmatu ilus kontsert oli! Ma just kevadel kurvastasin, et paljud väga head lauljad lõpetasid kooli ja läksid laia ilma aga veendusin eile, et uued ja sama head tulevad jõudsalt peale.
Naljakas oli vaadata, kuidas koolis nüüd võib julgelt igatmoodi välja näha. Sa võid välja näha viimase peal pandav ja laulda laval sadade lapsevanemate ja õpside ees, mikromini seelik või püksid jalas, tikk-kontsad all ja dekoltee vöökohani-peaaegu.
Sa võid olla nohik. Sa võid olla creepy või freaky, kanda sealsamas laval ereroosat punkariharja või sonimütsi, jõllitada välja poolt nägu varjava tuka alt või lehvitada meetripikkuseid erevalgeks blondeeritud juukseid. Ja sa VÕID seda teha.
Õps ei saada sind kraani alla nägu pesema või "korralikke" riideid selga panema.
Päris tore või mis?
Samas on vastavas eas tibisid vist raske kasvatada. Ma tuttavate pealt näen. Ei ole vähe seda solaariumi-, juuksuri-, meigi- ja riietuseraha, mida esivanemate käest suht vastuväiteid välistaval toonil nõutakse.
Ja nad saavad nii ruttu suureks! Kui ma kevadel sama kooli noortegrupiga koos Strasbourgis olin, hämmastas mind nende iseseisvus ja iseteadlikkus. Pudenesid rõõmsa jõuguna võhivõõras riigis ja linnas laiali, vähimagi eksimise või mittehakkamasaamise hirmuta!
Ma sama vanana vist küll vaat et hoidsin emme käest kinni, kui Leningradis ringi kolasime.

Huvitav on neid noori vaadata.
Üldse on maailma huvitav vaadata.
Erekollase vahtra otsas musti hakke
mutikesi pinkidel päikese käes
udu tõusmas jõe pealt ja ämblikuvõrkudest
Ma võiks lõputult lonkida ja vaadata...

Walking on air

Kõik on juhus. Jumalik juhus. Juhused võivad juhuslikult kokku langeda, ühel pisut pilvisel hommikul..
Lapse kahtlaselt läikivad silmad ja valutav kurk
Minu ja pesuga suhtlemisest keelduv pesumasin
Koera kõrvapõletik
Tühjus rahakotis
Minu täna ilmunud lugu turvalisusemängus õhupüssi laskvatest noortest ja Soome hull

Mu poiss väitis, et eile huviringist tulles tegid suured poisid talle tuupi. Lõid siia ja sinna ja tuuseldasid niisama. Ma ei usu, et see midagi tõsist oli aga ikkagi. Miks?
Tõnis Lukas ütles päris hästi: niikaua, kuni meie kangelased on suitseva relvaga läbi plahvatuste ja üle laipade sammuvad tegelased, pole mingit muutust loota.
Üks vana koolidirektor jälle kommenteeris- mis te nüüd, minu ajal oli laste omavahelist jagelemist ja vägivalda palju rohkem.
Nii ma siis saadan igal hommikul oma armsad maailma ja palvetan mõttes
Palun hoia neid

Aga
You know that I love you
go on
feel it breathe it belive it
And you` ll be walking on air
go fly go fly
go high
and you`ll be walking on air

Tallinnas on ja Pärnus ei ole

Täna alustavad ajaleht KesKus ja Apollo raamatupood oma uut raamatuklubi hooaega.

Avaüritus "Kirjandus kirjanduse taga" toimub täna kell 18.00 KuKu klubis, Vabaduse augu kõrval.

Juku-Kalle Raidi külalisteks on Enn Vetemaa ja Teet Kallas, vesteldakse kuuekümnendikest, nende kirjandusest ja elukesest kirjanduse taga - boheemlusest, klubindusest ja muidu toredatest seikadest.

Sissepääs kõigile prii,
üritusele annab vunki Saku õlu.

Minge, päälinlased, ja andke teada, kuidas oli!

Ma sain!

Kerli Kõivu plaadi ja olen vägade rahul!!!

uued tibid

Teisel katsel vist tulid ikka pildid ka ühes.
Pikajuukseline on Kerli, kes muu.
Lokkiskiharalist vaatasime igast kandist ja arvasime, et Madonna moodi veidi.
Püüan mis ma püüan aga ei saa piisavalt väikeseid ilusate joontega nägusid, kõik tulevad mingid suureninalised. Ja meigiga on raskusi, kuna ma ise ennast peaaegu ei meigi, ei oska neid laujooni vedada, kuis vaja.
Nüüd on mul pead otsas. Ainult üks jänesepea ootab veel keha.

ideedepuudus

Igaesmaspäevane peamurdmine hakkab pihta: Millest võiks rajoonileht oma laupäevasel nõuandeküljel kirjutada?
Põrandakatted, valgustid, ploomipuude ja mustikate kasvatus, laste taskuraha, koristusvahendid, ökotoiduained, jne jne- tundub, et kõik asjad on ära kirjutatud.

Kellel on häid ideid?
Lootusrikkalt
Ritsik

Imelik keel

Käisin naabrinaise käest laenamas suuri plastkanistreid, kuhu õunamahla pannakse.
"Tere, kas ma saaksin palun neid kollaseid plänne laenata?"
"Mis plänne?"
"Mannerguid. Mahla jaoks. Kollaseid."
"eee.."
"Kanistreid."
"Aaaa! Kolonnesid! Saab ikka!"

Mina ei tea, mis keelt need lääne-eestlased räägivad. Ütlevad, et tossama tähendab magama ja piim on neil tilgastanud mitte müre. Punima tähendab õmblema ja... ma pole 11 siinelatud aastaga ikka veel kõigile sõnadele pihta saanud.
Meil mägi-eestis näiteks ropsitakse põrandavaipu. Mees esimene kord naeris mis hirmus- oksendate vaiba täis?!

Et siis nüüd langesime meiegi..

Vihkan töökoosolekuid. Mis mõtet on kollektiiv kokku kutsuda, et kuulutada ikka ühte ja sedasama, mida iga päev igast meediaväljaandest kuulda saab: on sitasti ja hullemaks läheb?
Ja mis on lahendus? Õige! Vähem möla, pikem samm! Rohkem tööd, rohkem pühendumist, laiemat profiili, rohkem uuendusi.
Urraa.
Ega me kõik saame senini ju palka ilusate silmade eest. Rikume oma selgasid ja silmi, kulutame allesjäänud närviribalaid ja vabasid päevi- niisama! Ajaviiteks.
Oleks siis võimalik rahulikult mingi sisuline arutelu maha pidada, kuidas meie toodet paremaks muuta aga ei. Lihtsam on ju lugeda allesjäänud kopikaid ja tegijatele rohkem piitsa anda.
Ähh, võibolla ma sain kõigest valesti aru ja keeldun omaks võtmast konstruktiivset kriitikat... tuju on kuri ja mossis.
Vähemalt koondamisi ei tulevat.
Ma tõesti ei oska ette kujutada, mida need sajad ja tuhanded inimesed oma eluga peale hakkavad, kes säästurežiimi tõttu ettevõtetest üle parda heidetakse. Hale hakkab, kui järele mõelda.
Ma tõesti ei tea, mida mina muud võiks teha, kui asi niikaugel oleks. Ma ei oska midagi!

Kui hoolega mõelda, siis... kunagi oskasin ma batsille laiali külvata. Erinevate söötmete peale ja rottide sisse. Äkki vajab mind mõni bakterioloogilise relva tootja? Oo, tean, ma võiksin osaleda kempsupotibakteritetapmise reklaamis, paneksin valge kitli selga ja seletaksin, et potis elavad kurjad kolibakterid. Või et hammaste vahel elavad ka igasugu imeloomad, mis teid ilma kolgeidi protektžionita ründavad.

siis ma oskan veel herbaariumi koostada ja valguspüünisega ööliblikaid püüda. Kuskil uus-gineas vähe lahe ei oleks liblikaid püüda ja ropu raha eest maha müüa. A kuhu ma niikauaks lapsed panen?


Siis ma oskan veel lastele õpetada, kuidas töövihikuid täita ja plastiliinist seeni, traktoreid ja oravaid voolida. Ainult et lapsed peaksid ise antud tegevusest huvitatud olema. Kas kujutate ette viieaastast, kes nutta luksudes karjub: ma ei taha seenekest voolida, ei TAAHAA!!! See on karm, võite mind uskuda.

Saan hakkama ka märgviltimise, tikkimise, ehete ja muu kribukrabu valmistamisega. Muffineid oskan ma pagana hästi teha ja kotlette.
Diagnoosin telefoni teel ära kümme enamlevinumat lastehaigust ja soovitan ka
esmased ravivõtted.

Õpetan, kuidas peaks elama :D

Võin redigeerida ja avaldamiskõlblikuks kohendada kõiksugu vusserdisi.

Mul on ikka suht lai profiil, tuleb välja. Aga kust leida selline töökoht, kus kõik need anded ja oskused kasutust leiaks?

"Andke meile retsept, oo Suurvägevus," karjusid kuulajad kannatamatult. "Ütelge meile selle saladus, oo Suurmõistus!"
"Votke pliiats ning paber," möirgas Suur Ülemnõid. "Mina teile nüüd Retsept 86 Aegrreleega Iiremeistri koostisained ette loen."
(Roald Dahl, Nõiad)

Ma kasutangi enamust neist oskustest iga päev. Ema-ametis. Palk pole suurem asi aga vähemalt majanduslanguse käigus koondamist karta pole vaja:D

Maia-Leena

Et mul oli kodus pakk ihuvärvi cerniiti, nikerdasin neist mõned nukupead. Kahele tegin täna kehad ka taha, üks sai nii kiibakas, et ei julge piltigi teha aga sel teisel bimbol tekkis oma isiksus. Nimetasime ta lastega Maia-Leenaks. Maia-Leena armastab väga balletti, ta paindub väga kenasti ja sestap sai ka sellise tüllise seeliku. Tegelikult pea on keha kohta liiga suur aga ma ei suuda oma paksude näppudega veel väiksemat pead teha. Ja käed-jalaalabaad vajaksid veel tehnoloogia täiustamist. Mulle meeldivad ta juuksed- nagu kerli kõiv!

Mörinast ja müdinast ballaadideni

http://www.youtube.com/watch?v=Do5vj3D-OD4&feature=related
Ma ei oska juutuubist lugusid siia panna, üritasin sinna registreeruda aga millegipärast ei lasknud süsteem mul seda teha. Ju pole siis ette nähtud.
Mul on paha komme tööl sinutorust laule otsida, et oleks lõbusam töötada. See viib aga pahatihti selleni, et satun igast põnevate bändide-laulude peale ja sinna ma jään.
Täna sattus mulle ette Dead can Dance. Ülikooliajal oli mul nende suht õõvastava muusikaga kassett. Mõne loo järgi sai tantsida ka, see oli vägev. Huvitav, mis riigi kollektiiviga on/oli tegemist, peaks infi otsima nende kohta. Või teab keegi?
***
Oli selline periood kunagi, et meeldisid
Johansonid, Pogues, Cure, Clash, Peter Gabriel, U2, Dead can Dance ja Justament.
Ja kõik ühekorraga! See annab ilmselt tunnistust noore inimese maniakaal-depressiivsest meeleseisundist. Eufooriline või masendunud. Või mõlemat korraga.
Praegu pooled neist bändidest mulle enam üldse ei meeldi.
Plaate ostnud pole ma sada aega, kodus plaadimasinas on Jackie Browni soundtrack, Natural Born Killersi soundtrack, Korpiklaani ja Laura. Ähh, tuleb välja, et ikka äärmusest äärmusesse!
Kas sinu muusikamaitse on ajast aega samaks jäänud?
PS. Kes tahab mind paari nädala pärast rõõmustada, võib mulle pihku pista Kerli plaadi. Indigolapsed käivad ka.

Koopaelu jätkuks..

Mängukoopa rindel seis järgmine:
tütre sõbranna vannub, et tema ei tea mitte midagi ja pole kolm kuud seda parooli kasutanud. Kellelegi teisele Krissu seda andnud ka pole. Kas on võimalik, et mingil muul moel on võimalik teiste kontodesse häkkida?
No ja liba-krissu pritsib minu lapse nime all mängukoopas igal pool tatti, on oma deviisiks kirjutanud fakk you all ning kutsub foorumites oma tissi silitama. Saate siis aru:(
Aga muidu on asi isegi kena. Krissu tegi endale uue kasutaja ja teatas, et on pooled sõbrad koopast tagasi võitnud, selgitavate kirjade abiga. Vend ja õde tunnevad tema murele siiralt kaasa, Miku lubas kahtlusalusel sõbrannal kratist kinni võtta, ostis õele oma taskuraha eest pudeli mängukoopa limpsi ja aitas koopajumalale kaebekirja kirjutada. Liigutav.
***
Mina valutan kurku ja pead, keetsin eile kolmanda laari õuna-ingverimoosi ja ülejäänud õunad võivad minu meelest puu otsa tagasi minna, mina enam ei jaksa. Kes tahab moosiks toorainet, võtku ühendust.
***
Sel aastal pole Pärnul raha suve piduga lõpetada ega sügist alustada, õieti pole suve ju olnudki. Lahja, lahja on värk siin meil.
Eriti lahe oli tänase lehe pubireklaam: meie kõrtsist avaneb vaade Pärnu suurimale tänavaugule! Pommiaugu kuvand sobib Pärnule iga aastaga aina rohkem...

mängukoopa mured

Minu kõige suurem laps nuttis täna mis hirmus. Peadpidi minu süles, nagu viieaastane.
Asi järgmine.
Neil see Mängukoopa värk on õudselt oluline. Koguvad punkte ja tuunivad oma virtuaalvälimust, pmst mängivad virtuaalnukkudega ja ma pole kõigest veel aru saanudki, mida seal tehakse. Millegipärast on neil kombeks oma kasutajanime salasõnasid vahel sõpradega jagada, käivad üksteise alt sees ja see on punktide kogumiseks hea.
Krissu pani eelmisel nädalal millegipärast oma vana salasõna tagasi ja blokkis ära oma endise bestika (sõbra), kes oli enne just teda ennast blokkinud. Aga see endine sõber teadis Krissu salasõna, logis end tema kasutajasse sisse ja kulutas ära kaks kolmandikku tema kuude viisi hoolega kogutud punktidest, ostes talle (virtuaalselt muidugi) mingeid koledaid meesteriideid ning käis igal pool roppusi kirjutamas, selle eest blokivad koopajumalad üldjuhul kasutaja üldse ära. Huh, nii segane värk.
Igatahes keeras ekssõber arvestatava käki kokku ja laps oli lohutamatu.
Mina ei tea, kuidas ilusad väikesed tüdrukud sedasi õelutseda oskavad. Kõigest 5aastat tagasi jooksid koos meil aias ringi, patsid lehvimas ja kõik oli nii kena..
Ma ei osanud ka lapsele midagi soovitada. Hoiatasin, et ärgu oma paroolidega teinekord sedasi lehvitagu. Ja hoidugu oma pilte kusagile riputamast, sest tehakse ju kuskilt näpatud fotodega näiteks rates selliseid imeasju ja selliseid kontosid, et aina imesta ja minesta.

Aga jah, netiprobleemidega mul seni kogemused puuduvad. Kui mina, eideke, kord noor olin, siis olid asjad lihtsamad: kiusatavat tiriti juustest ja joonistati tahvlile koledaid pilte.
Huvitav, kas ma annan kiusatusele järele ja helistan tollele tibinale homme, et teda pisut sõimata? Või tema emale, keda ma hästi tunnen? Krissu arvas, et proovib esialgu ise homme asju selgitada.

Tõehetk

Meie lehe onliinis on gallup, et mis saatest arvatakse. 0% arvas, et ea saade ja läheks isegi. 33% arvas, et hea saade aga ise ei läheks, 33%, et õelaim ja rõvedaim saade ever ja ülejäänud, et keskmine meelelahutus või et pole näinud.
Ma olen selle never ever protsendi hulgas. Nii kahju, et asi on pühapäevaõhtusele prime timele pandud. Meie pesakond ootab just sel ajal teleka ees muffineid mugides oma vannijärjekorda. Õnneks samal ajal on mingi tv3 multikas. Samas Ärapanijat nad vaatavad...
Ma tunnen seda eile laiaks rullitud näitsikut, päris kahju temast. Ei kujuta ette, kuidas tema lapse klassikaaslased täna kommenteerida võisid. Kahju, ma ütlen, kahju.
Kuigi alastipildid, noh, see pole ju seadusega keelatud. Ilusat inimest ikka tahetakse pildistada-joonistada, noor oled, siis jätkub seda edevust küll ju. Kes seda ette teab, mis ambitsioonid kunagi tekkida võivad.

***

Kuna mul on nüüd kuidagi paljas olemine, loen oma vanu postitusi ja tirin liiga paljaste kohtade peale tekki.
Kohati on päris uudislik lugeda, mis aasta või paar tagasi toimus.
Ja kommentaare on tore lugeda.
Annan virtuaalse auhinna kõige staažikamale blogilugejale ja püsikommentaatorile - Claarale. Aplaus ja lilled!
Teine-kolmas-neljas visa lugeja auhind lähevad Katale, Elsale ja Triinule. Taas aplaus!
Aga kes on salapärane Ni? Ja kust on mind leidnud maailmakodanik Liina?

Vaijummel

mu süda jäi enne seisma ja teeb praegu tuhat lööki minutis.
Avastasin kolleegi blogi ja iseennast tema blogrollis. Mitte et mul midagi uute lugejate vastu oleks aga tont teab, mitu kolleegi veel mind avastanud on ja ma siin halvematel päevadel mitte vähe ei vigise ülemuste ja kõige muu teemadel. Äkki
ükskord prahvatab vimm
mis kogunend
salajaaaa...
Iga öeldud sõna ja mõeldud mõtte eest tuleb sul, inimene, kord vastust anda- ütleb Jumal.
Aga noh, tere tulemast!
Ritsik eemaldub palderjanipudelit otsima.

jõhvikahapu reede

Turulkäik on akude laadimine. Eriti ilusal päikeselisel sügispäeval.
Kuhjad kokku tomateid, mis maitsevad nagu tomatid, kukeseeni, mis lõhnavad nagu mets ja Pidulaua vorsti, mille lõhn paneb juba leti ees suu vett jooksma.
Jõhvikate müüja, reibas venelanna valab mulle marju kotti ja lobiseb sõbrannaga, kuidas seal jõhvikarabas, kus tema mees neid korjab, ulatub vesi kohati juba kalavinskite äärteni.
Lihamüüja soovitab ahjukartulite jaoks sobivat ribitükki, teine müüja laulab reedese rõõmuga kõrval viisijuppi "Armastus, sa magus mesi".
Ratastoolis põllemüüja-memm lappab oma kaupa kokku, tal vist ei olnud täna edukas päev.
Juustumüüja suhtleb korraga kolme kliendiga, kuhjates letile sinke, juuste ja grillvorste, veel jagub tal aega naermiseks, kauba kiitmiseks ja rahalugemiseks.
***
Hakkan vist haigeks jääma. Pea valutab ja pisikesed õelad külmavärinad kiusavad.
Sain eile külma. Tööd on nii palju olnud, et keha tahab vist põdemisega puhkust võtta. Lapsed on nohused.
Nädalavahetuseks on kohustusi. Mõned neist isegi peaaegu meeldivad. Või oleksid meeldivad, kui kodus poleks mitte halligi teha ja ma pakataks energiast ja töötahtest.
Huvitav. Terve suve pole mind vähimalgi määral häirinud hall ja märg ilm, tänane särav sügispäev aga toodab minus kurbust ja üksindust.

Kas koer on nagu koer või nagu ukselukk?

Eile võtsin lapsele lasteaeda järele minnes koera kaasa, nagu ma tihtipeale ikka teen. Kõik teda seal teavad ja paljud teda patsutavad. Üks tüdruk küsis oma kasvataja käest:
Kas sina ei tahagi kutsut silitada?
Ei, ütles kasvataja. Ma ei silita kunagi isegi omaenda koera.
? küsis laps.
Mul on teistsugune filosoofia, seletas kasvataja. Ma ei nunnuta loomi ega maga nendega ühes voodis. Minu jaoks on koer tarbeese.
***
Kolks kolks kolks kukkusid mul suhtlemistõkked ette. Tarbeese! Tarbeese??
Samas ei lähe tema filosoofia mulle tõepoolest korda. Minu lapse kasvataja ta niikuinii enam ei ole ja inimene võib oma eraelus ju uskuda, mida iganes ja teha mida iganes. Murelikuks muutuksin alles siis, kui mõni kasvataja hakkaks tööl lastele seletama, et koeri peab kohtlema kui tarbeesemeid või et neegrid on orjadeks loodud või et transtsendentaalne meditatsioon on ainus tee õnnele.
***
Muutun millegipärast umbusklikuks, kui keegi teatab, et ei armasta loomi. Muidugi on see minu enda piiratuse probleem. Kahtlemata või olla vägagi toredaid inimesi, kes ei salli loomi. Mina näiteks ei salli… inimesi, kes ei salli loomi.
Mõni armastab loomi hullupööra. Või lapsi. Krissu kaebab, et tema uus terviseõpetaja kallistab lapsi vahetpidamata. Oli kohe esimesel tunnil hoiatanud, et ärgu pandagu pahaks, tema lihtsalt armastab lapsukesi nii väga, et ei suuda ilma neid kallistama olla.
Krissu oli ärritunud, kuna tema pisikese, roosajuukselise ja nunnukesena langes muidugi esmajoones tormiliste kaisutuste ja silituste ohvriks.
Mul pole laste vastu üldjoontes midagi aga nii palju ma neid küll ei armasta, et koolis õpetaja olla:). Lapsed on ju nagu suured inimesedki: suurem osa neist on toredad, mõned väga toredad ja mõned üsna ebameeldiva käitumisega. Iial ei suudaks ma 30 inimesehakatisega pidevalt mõistev ja sõbralik olla, ma ei suuda seda alati isegi oma kolmega.
Aga koerad ei ole ikkagi tarbeesemed.

Sügis on tulekul

Kas sul on ikka kedagi, kelle kaisus pikki, külmi ja pimedaid talveõhtuid veeta?
Kui pole, siis soovin, et sa leiaksid.

Koolilauad

Esimene laud on Kati jagu. Millegipärast ei meeldi talle selle ääres eriti istuda, pigem joonistab, lõikab-kleebib ja kirjutab kõhuli põrandal või köögilaua taga. Tegemist on kuskilt ilma rahata saadud veneaegse kolakaga, raske küll aga sahtlid mahutavad meeldivalt palju ja lõputult tugev on ta ka.

Teine on Miku oma. Temalgi on kellelgi üleliigseks osutunud laud aga natuke kitss, ruumi on vähe. Laminaatplaat, ebameeldivalt külm ja sahtliboks ei taha alla ära mahtuda. Pildistamishetkel isegi suht korras.

Kolmas on Krissu laud. Tehtud tuttava ameeriklasest pereisa poolt, ise saagis plaadi ja pani jalad alla. Meie saime selle endale kevadel, kui nende pere Kameruni misjoneerima sõitis. Üle kahe meetri pikk ja sale laud on keskelt natuke lohkus, mina oma võrdlemisi kaaluka füüsisega seal peal istuda ei julge.
Aga see, mis laua peal valitseb.. no comments! Avanenud vaatepilt sundiski mind eile fotokat haarama. Pärast ajaloo jäädvustamist koristati siiski enamus kräppi ära, sest ma keeldusin selle essuhunniku ääres miljardite ja miljonite kirjapildi ja inglise keele sõnadega tegelemast.
Mis mul siin kisada. Kui mina veel noor olin- irv irv - tavatsesin aegajalt kõik oma riided kapist välja kraamida ja neid selga proovida. Garderoobi tagasi kappi paigutamine võttis muidugi päevi...
Ja kui ma diplomitöö kaitstud sain, rebisin kõik oma mustandid, märkmed, koopiad ja mõned eriti vihatud konspektid tibatillukesteks tükkideks, kultuurkiht sai mitme sentimeetri paksune ja kattis mu põrandat mitu nädalat. Lihtsalt vabastav oli paberivaiba peal tallata ja sõpradega seda õhku loopida.

REMist ja liivast

Täna on siis REM Tallinnas. Mõtlesin mis ma mõtlesin aga ei riskinud piletit osta, et uus plaat ja kes teab, mida see sisaldab. Mulle on rohkem nende vanem muusika meeldinud.
Täna loen lehti ja põen. Äkki oleks ikka võinud riski võtta ja minna....
Kui keegi juhtub minema, muljetage siis pärast.
Ja ma ikka ei ole leidnud kedagi, kes minuga ooperisse tuleks. Poiss arvas, et tema võib tulla küll, kui ainult liiga pikalt ei kesta. Oojaa, kestab kestab, hoiatasin mina. Noh, eks ma pean siis enne kodus natuke magama, tunnistas poiss puhtsüdamlikult. Tal ju Oistrahhi lõppkontserdi ajal kippus vägagi silm looja minema:)

***
Eile õhtul lasteaias rühmakaaslase emaga jõudsime vaevalt tere öelda, kui võsukesed pistsid hädaladama- me tahame veel mängidaaa!!!
Mina ohkasin: No küll on lugu, lasteaia viimases rühmas keegi enam ei rõõmusta, kui emad järele tulevad.
Kasvataja kommenteeris: Kuidas ei rõõmusta, kasvatajad rõõmustavad vägagi!
Raskustega õnnestus laps liivakastist kätte saada, kus koos sõbrannaga lasti omaehitatud liivamäest tagumikkupidi alla. Pükste värv paistis vaevalt liivakihi alt välja ja kummikutest kallati pool kilo liiva välja.
***
Õhtujutt.
Mina: ja nad jõudsidki lõpuks lõunamaale, pääsuke pani Pöial-Liisi...
Kati: ..lille peale
Mina: ...ja seal ootasid teda...
Kati: MEHED!

Objavleenie!

Ära anda moosiõunu. Hädapärast kõlbavad ka süüa.
****

Vahetan purgi õunamoosi purgi marineeritud seente vastu. Piprad ja küüslaugud võivad purki elama jääda.
***

Ära anda üks pilet V. Tormise ooperile Luigelend. Pärnu Kontserdimajas 14. septembril kell 17. Kaasapanus- veidi skeptiliselt meelestatud ja eelarvamusi täis siinkirjutaja.