Ma olen juba tükk aega tahtnud küsida..

.. miks ei tohi rattaga üle sebra sõita?
Olen jubetu kangekaelne, kui nõutakse midagi, mis tundub arusaamatu ja ebaloogiline. Mees mul püüdis seletada, et jah, muidu on ratas nagu sõiduk aga vöötrajal peab käituma nagu jalakäija. Aga MIKS?
Saan aru, et kui sebra on rahvast täis, siis loomulikult ma ei hakka sealt ratta seljas üle rallima ja lükkan ilusti käekõrval. Aga kui ma oma kodu juures sebra servas rattaga seisan, ainsa inimesena ja auto peatub, kas ja miks ma siis ka pean lükkama? Ma saan ju kiiremini üle tee, kui sadulasse istun ja pedaali vajutan ja autojuhile saab ka kiiremini tee vabaks? Aga kui ma inimtühjal tänaval üle sebra sõidan? Siis ka peab maha tulema?
***
Ja veel vaatasin eile natuke Tõehetke kordust. Oli küsimus: kas sinu meelest on eneserahuldamine patt? Jah, ütles mees.
Miks? Kellele see siis nüüd veel kurja teeb? Kas on mingi piiblikoht, mida ma ei tea?

13 ja täiskuu

Sellist kammi kui täna tööl pole minu silmad tükk aega näinud ja kõrvad kuulnud. Paraku sain ka mina sellesse asja segatud. Uskumatu, kui palju annab kaheksa töötunniga tekitada vääritimõistmist, segadust, solvumist ja vihastamist.
Minu meelest võib kogu konflikti taandada mõttetule võimuvõitlusele: üks asutus ütleb, et meie teeme, mida meie tahame ja teine väidab vastu, et ei, hoopis meie dikteerime, mida teie teha võita.
Mehed.
Mehed!
Ja mina nigu loll siis seal vahepeal. Masendav. Kui töö sellistesse rööbastesse pöörab, siis ma ei sobi seda tegema, mkm.
Mul oli veel Kati tööl kaasas, kuna ta oli hommikul veidi hädine. Ühest küljest sain teda vahepeal süles hoida ja see oli väga rahustav, teisalt loodan, et ta laskis kõik need kõlavad igasugustesse põnevatesse kohtadesse saatmised meie kabinetis kõrvust mööda :P
Mehed, ütlen ma veelkord. Selle asemel, et keskenduda rahulikule lahenduse otsimisele, minnakse sarvipidi kokku.
Minu kodu on nädal aega meestevaba- Miku ei tule arvesse.
***
Kas te seda leitud lapse lugu ikka teate? Neid fotosid on ju võimatu vaadata!
Kas igapäevane majanduslanguse annus on lehtedest loetud? Aga eilne tähtede laulu-tantsuannus? Minul jäid vahele ja Jumal tänatud.
Vaatasime lastega hoopis Naerata ometi ja leidsin, et jätkuvalt suurepärane film. Üritasin seletada, miks lastekodusse satutakse.
See leitud lapsuke... olgu langus või tõus siin riigis, põhilised mured on ikka samad. Reklaamid kinnitavad võrgutaval sosinal: HOOLI ENDAST ja MA OLEN SEDA VÄÄRT.
Aga hoolige ikka teistest ka.

Saarele või rannale

Mulle kangesti meeldis Kristiina Ehini intervjuu tänases Sirbis. Ta räägib muuhulgas oma Mohni saarel elamisest:
“Saar on üks suur üksilduse sümbol. Saarel oleks andis kogemuse, kuidas leida endas üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas üles leida ja alles hoida. /***/ soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Samas naudin ka linnamelu.”
Mulle saared ei meeldi. Maarotina ei armasta ma laevasõitugi, keset vett olemine tekitab ebakindlust. Kunagi ei tea, kui sügav on vesi sinu all ja kuna võib tuul tõusta. Ju minu usk pole siis nii tugev, et julgeksin oma kontrollivajadusest lahti lasta.
Rannal olemine meeldib küll. Vaatad vett ja tuult. Eriti mõnus on hulkuda rannas sügistormide ajal, kui turistid-suvitajad pigem soojades mudavannides lesivad. Juulikuu kuumal päeval lamada rannaliival ühena 12 000-st lamajast - tänan ei.
Aga rannal seistes võib iga kell otsa ringi keerata ja linna poole tagasi jalutada.
Üksindusse suhtun samamoodi- oleks ikka hea, kui saab soovi korral sellele selja keerata.
Kohtumisi erilisemaks muuta sooviks küll. Praegu ei taha ma nädalavahetusel ninagi kodust välja pista. Kasvõi koristan maja, praen kotlette või riisun lehti. Laske palun olla. Isegi uudiseid ei taha telekast vaadata.
See toobki kaasa, et kui tahaks teinekord mõnda armast inimest näha, pole enam kedagi silmapiiril. Neilgi omad tegemised, saarel käimised ja linnamelu.
Samas teeb see kohtumise väärtuslikuks, kui see kord toimub. Aga seni.. kohtun oma töölaua, telefoni ja arvutiga ning õhtuti supipoti, triikraua ja põrandaharjaga. Regulaarselt.
Muidu ma ei põe.
Aga ilma parima sõbrata on küll kurb olla. Jalutad rannal või möödud lemmikkohvikust - üksi. Tuleb mõni vahva mõte või idee, leiad laheda video, tahaks kohe temalegi teada anda – ei saa. Tahaks muret või rõõmu jagada – ei saa. Vahel ei julge ka. Et äkki segan valel ajal. Tunnen temast puudust…
Mis parata. Ise süüdi.
Üleeile unustasin ühele sõbrale sünnipäeva puhul helistada, helistasin siis päev hiljem. Ta ei pahandanud. Aga nii see algab. Väikestest asjadest. Varsti oledki saarel ja ehitad paaniliselt paati. Või ei ehita. Lased üksindusel enda sees ja ümber kõik ära täita. Nõuab julgust…

Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Ef 4.31-32
Pildi kahest lahkest vanainimesest tegin mitte saarel vaid linnalähedasel aiamaal.

leidsin midagi

Miks keegi pole mulle varem öelnud, et on olemas selline muusikaline kollektiiv nagu Sigur Ros? Nad käisid Tallinnas ja mina ei osanud isegi sellest midagi arvata!
Nüüd leidsin tema üles ja olen nagu puuga pähe saanud.
Kes ometi töö nüüd minu eest ära teeks, mul pole ju aega enam, pean juutuubis istuma :((

Ma olen mitu korda proovinud Youtubesse ennast kasutajaks regada aga millegipärast ei õnnestu. ITinuub olen...
Seega peab leppima lingiga. Sellel ilusjubedal videol on teine variant ka, hobustega.
http://www.youtube.com/watch?v=aMEE9AW94Hs&feature=related
Täiesti kirjeldamatu, milline laul.

Hiljem
no rohkem nii rabavaid lugusid ma ei leidnud, natuke uniseks jäid enamus minu jaoks. Terevisioonis näidati nädal või paar tagasi üht SR kepsakamat lugu, kontsertsalvestus oli ja väga hea aga mis see oli ja kust võetud, ei tea...

Kuidas elad, Ann?

Rakvere teatri tükk ja saal oli puupüsti noori-lapsi täis. Ma käisin oma tütrega, kes on Anni triloogia mitu korda läbi lugenud ja sõbranna pluss tema tütrega.
On see teismelistega teatri vaatamine ikka vanainimesele üks piin ja pingestus!
Meie taga istus rivi neiukesi, kes vahetpidamata mitte väga vaiksel sosinal kõike laval toimuvat kommenteerisid. Jajah, ma saan aru, et lavakangelase tegemistele tahaks kangesti kaasa elada aga ma kohati ei kuulnudki, mis näitlejad rääkisid. Ja piigad ise ka ei kuulnud, kogu aeg küsisid- misasja? mida ta nüüd ütles?
Minu kõrval istusid nii 4 klassi poisid. Ühe etenduse tegelase nimi oli Kristjan ja kujuta ette, minu kõrvalistuja nimi oli ka Kristjan! Seda elevust ja paanikat! Jäta või etendus seisma, et terve saal ikka kuuleks, et siin istub ka üks Kristjan.
***
Aga etendust ma väga ei kiida, õigemini lavastust. Suht heast ja popist raamatust tehtud tükk kippus jääma tuimaks ja staatiliseks. Esimeses vaatuses veel oli nooruslikku särtsu, teine vaatus toimus suvilas ja seal oli ainult üks pikk ja igav istumine ja vestlemine. Väga lahe oli etenduses aktiivselt kaasalöönud bänd, mulle väga meeldis.
Lisaks oli kaasatud nn jutustaja ja publikuga suhtleja, kes pani kõige huvitavamal kohal etenduse seisma ja pinnis publikut- nii, mis nüüd toimub, mida Ann võiks teistmoodi teha, mida te tahaksite tegelastelt küsida. Iseenesest huvitav idee aga hakkis etenduse nii tüütult ära. Krissu ütles: nad vist ise said ka aru, et vaatajad ei saa millestki aru ja tahtsid siis asjad üle seletada.
No miks seletada, noor inimene oskab äkki ise ka endalt küsida, miks asjad lähevad nii nagu nad lähevad ja mis võiks teistmoodi olla? Ärge alahinnake publikut!
Või et äkki oleks noortel lahe ise kohapeal arvamust avaldada?
eh, ma ei tea.
Noored TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid-näitlejad olid tublid, neile pole mul midagi ette heita.
***
Tegelt ajas natuke ka etenduse temaatika närvi. Ann oli korralik tüdruk, kes asjaolude kokkulangemise tõttu läks vanematega tülli, jooksis kodust ära ja tegi tutvust "suurte inimeste" maailmaga. Tavaline asi. Aga ei peaks ehk jätma muljet, et see on tavaline ja norm asi? Minu arvates ei ole normaalne 14aastaselt suvilasse põgeneda, ennast seal segi kammida ja sobivalt mesikeelsele kutile süütus kaotada.
Ma TEAN, et asjad tihti nii käivad aga vähemalt selle etenduse põhjal ei jäänud mulle muljet (ja usun, et ka saalitäiele noortele), et see oleks vale. Ann tahtis sisimas koju tagasi ja läks ka, suurema ja targemana aga ...
Ma ei ole Valliku Anni-triloogiat väga põhjalikult lugenud aga kolmanda osa lõpuks läheb Annil-vaesekesel päris viletsasti, istub teine hullumajas ja otsib, kust otsast saaks uuesti elu elama hakata.
Ei ole kerge see suureks saamine, ei ole... Igaühel oma maailmavalu ja mured.
Mul oli kahju Rita-nimelisest tegelasest, kes oli probleemsest perest ja nagu natuke loll või nii, ning püüdis seda korvata eriti aktiivselt suurte inimeste elu (ja mitte selle parima poole) elamisega. Poiss ütles talle, et ta on ajudeta lehm ja saal hirnus naerda.
Kelle klassis poleks käinud mõni selline "ajudeta" isik, kelle eneseusk on nii maa sisse tambitud, et ei jäägi muud üle, kui mujal püüda ennast realiseerida? Meie klassi kahemeestest st naistest sai üks lapse 8 klassis ja teine kaksikud 9. klassis. Vat ei teagi, mis poiss-kahemehest on saanud...

Väike viktoriin

Eile juhtusin tööle minema koos tuttavaga, kel 16aastane poeg. Rääkisime oma järeltulijatest ja naersime, et meie, vanurid, peaksime mingi sõnastiku välja töötama teismeliste terminoloogia mõistmiseks.
Kes või mis on:
nõulaiferid
ja nuubid?
Mida on vaja, et tulemusrikkalt moššida?

in mai driims

Pildi autor on Üllar. Käisid Itaalias.
Räägitakse, et lõunamaal on teistsugune valgus.
Et taevas on väga sinine ja vesi väga roheline ja valgus väga valge.
Ja itaallastel polevat kunagi hirmus kiire, nad ei õienda ega sõimle. On sellised head.
Võibolla.
Loodetavasti on mul kunagi võimalus selles oma silmaga veenduda.
Istuks kuskil Toskaanas kohaliku viinamarjaistanduse juures kohvikus vana oliivipuu all, mugiks juustu, rüüpaks veini ja vaataks, kuidas krimpsus itaalia vanamehed oma valgeks krohvitud majade ees paberossi põletavad.
Võibolla.
Praegu ei läheks, siin liiga ilus. Kollased lehed.

Igalühel oma mured

Mu tütred on oma emalt ilmselt pärinud tundliku loomuse ja logiseva närvisüsteemi.
Laps nuttis eile oma toas terve õhtu, sest ta ei saanud R-kioskist ajakirja Buduaar välireklaami (Vanilla ninja pildiga), mida ta oli kolm nädalat oodanud.
Emme ohkab...
Müüja lubas reklaami talle anda aga kui ta siis eile, täis õnne, läks seda küsima, olevat seletatud, et tuul oli reklaami putka küljest minema viinud.
Pika otsimise peale leidis ta veel ühe putka, kus nood kirjude nägudega mimmid plakatil õilmitsevad. Aga sealt ei antud, kuna reklaamitav ajakiri veel müügis.
Kolmandas kohas ei vaevunud müüja oma reklaamivirnadele üldse pilkugi heitma.
Sellised probleemid siis.
***
Täna hommikul tervitas mind töölaual karvane lepatriinu, lesis tema paberil, kuhu oli kirjutatud Naerata:)
Aitäh, naeratasingi!

Minu sünnipäeva on peetud igasugust moodi

Mäletan oma viienda sünnipäeva torti, seened ja võikreemist oksastega siil peal. SIIL! Erakordne tort.
Klassikaaslasi mul palju külas ei käinud. Ema tegi kartuleid ja šnitslit. Minul oli vahtralehtedest pärg peas. Gümnaasiumis jäid kaks sõbrannat, kes käisid. Mulle piisas.
Ülikoolis ja edaspidi toimus vabanemine. Omasuguste seas oli lihtsam isesugune olla. Sünnipäevad on olnud erinevad: seltskonnaga EPA- klubis diskol, kuskil karu p-s suvilas, kallimaga kahekesi, niisama kodus, rabas matkates. Mulle on koguduse üritusel 60 inimest sünnipäevalaulu laulnud ja oleme sõbraga kahekesi olnud ainult minu jaoks tuulisel rannal korraldatud piknikul. Parim üllatus, mis mulle on kunagi tehtud. Minu sünnipäevalilled on krüsanteemid või potiroosid, mille oskan paari kuuga välja suretada.

Seekordne sünnipäev oli eriline. Mul ei käinud ühtegi külalist. Ma ei kutsunud ka. Sain mõned sõnumid, e-kirjad ja telefonikõned. Pea valutas päev otsa. Mees ja lapsed olid mu ümber ja see oli hea. Pesumasin otsustas pärast äravoolust mündi eemaldamist taas tööle hakata ja see oli puhh- kui hea.
Olin väga tasa ja iseeneses. Ei teagi miks. Pole kaua aega tundnud ennast nii väikese, mõtliku ja alandlikuna.
Sünnipäevasoovid ütlesid: hea ritsik, kallis ritsik, armas ritsik, andekas ritsik.
Ritsik pole kunagi veel tundnud ennast nii võõra ja ebaheana.
Mul pole kunagi varem olnud nii palju tuttavaid, pooltuttavaid, teretuttavaid, kolleege, poolsõpru ja blogisõpru.
Mul pole kunagi varem olnud sünnipäeva, kus ükski pärissõber mind reaalselt ei kallista. Pole osasid pärissõpru ausalt öeldes mitu kuud näinudki.

Pole kaua aega kellelegi midagi lihtsalt niisama, heast meelest kinkinud.
Või kedagi tulemusrikkalt aidanud. Loobunud millestki kellegi teise heaks. Palvetanud kellegi pärast. Kuulanud kellegi muret.

Selline elu peaks olema siis soolaks ja valguseks? Blogi inimestele rõõmuks ja innustuseks?
Unustage ära.
Sorri.

head õpetajate päeva

Mul oli oma tütrega eile juhuslikult õpetajatest juttu. Viiendas klassis on ju kõik peaaegu uued õpsid.
Tema ütles, et nende õpsid on enamaltjaolt toredad.
Nende klassijuhataja - ajaloo- ja kunstiõps (mees) on oma juuksed ajanud punkariharjaks,tal on 10 sõrmust, ta ei õienda, on lõbus ja noortepärane.
Inka õps ei ole väga noor, kurja näo ja tulipunaste juustega aga lastele meeldib ta kangesti. Eilse õpside päeva puhul tõi lastele shokolaadi ja õpetas prantsusekeelseid laulukesi. Ka ei pahanda, ei lähe närvi. "Ta on harjunud nagu lastega ja ei lähe meie peale närvi," komenteerib Krissu.
Eesti keele ja kirjanduse õps ei ole ka väga noor ja samuti punaste juustega. Rinnal rippuvat tal hiigelsuur savist madu, veel on ninaneet, tätoveering mao, risti ja unenäopüüdjaga, kannab kootud vesti ja laiade varrukatega pluusi, iseloomult võtab tööd hästi tõsiselt ja talle meeldib, kui lapsed käituvad hästi. Krissu on selle õpsi lemmik kuna ta ju vana raamatukoi.
Mate õps on lihtsalt mate õps. Annab ainet ja kõik.
Keka õps on noor blondiin, väga väga sõbralik ja vahva neidis.
Musaõps olla 100 aastat õpetaja olnud ja nats liiga konservatiivne.

Päris tahtmine hakkas kõiki neid toredaid inimesi kohata ja oma silmaga kaeda, kes minu roosajuukselist last ja teisi võimatuid pubekaid päevast päeva kantseldavad. Aga kahjuks pole ju ettekäänet õpsidele lihtsalt niisama tere ütlema minna. Kui probleeme pole, ei teata tavaliselt õpsidest midagi. Ma arvan, nad peaks mind napakaks, kui läheks ütleks neile niisama - tere ja jõudu.
Niisiis virtuaalsed tervitused pedagoogidele.

Head loomakaitsepäeva ka.

Palsam minu hingele

Pekki, kui lahe kontsert oli Süteka ÕB-l!!! (Õpetajate Bänd).
Ma aeg-ajalt põen Pärnus, et siin on nii vähe Tartut st inimesi, kes oma asja ennastunustava innuga ajavad, säde silmas ja mis peamine- oskavad igast hullusi ette võtta kartmata ennast lolliks teha. Siinkohal tõstan käpad üles ja tunnistan- Tartu Tamme gümnaasiumis küll õpetajad pilli ei mänginud:(
Sütevaka kooli õpetajad mängivad. Jänesekõrvade, parukate ja veidrate riietega. Repertuaar ulatus regilaulust rokini, kuumimad lood oli Sirts sai suvehakul 16 täis, See on meie punker, Mina ka ja Põdra maja Knocking on Heavens Door viisil. No niivõrd äge!
Eelmisel nädalavahetusel käisin tutvumas Pärnu Tantsuklubiga, kus käputäis noori ja väga häid pillimehi tuleb igal teisel pühapäeval ilma rahata rahvalikku muusikat tegema ning veel paar käputäit inimesi tantsima soovide valssi, krakovjakki, vengerkat ja muud sellist. Esimesest sekundist, kui pillid hüüdma pandi, venis suu kõrvuni ja tuju läks nii heaks. Muusika on rõõmus, tantsijatel seljad sirged, kontsad klõpsumas ja samuti naeratus näol. Kusjuures noored vajusid kõige enne ära, pealtnäha lihtne kepsutamine võtab viie minutiga selja nii märjaks nagu jõusaal. Aga pensionärid keerlesid ja keerlesid, ei olnud neil vaja joogi-, lõõtsutamis- ega suitsetamispause. Tase.

On ikka Pärnus Tartut, Jumal tänatud.

Rõõmus on nüüd olla. Pime juba, tolmurullid põrandal ei paista väga silma ja.
Risto, loodetavasti saab ÕB videot kuskil näha ka. Ja miks tegu viimase regulaarse kontserdiga? Te ei saa ju seda asja lihtsalt niisama ära lõpetada???

istse maailma veerokese pääle...

See maailmaäär on Varbla lähistel.

Aga ei saa ma kuskile istuda peale oma kontoritooli. Täielik põgenemisevajadus on.
Kodus põrandal veerevad koera ja kassikarvade rullid, pesukasti kaan enam kinni ei lähe kuigi ma pesen iga päev midagi, õhtune nõudepesu nõuab hirrmsat eneseületust, kempsus vett tõmmata ei saa, valame ämbrist peale. Saaks see boilerivärk vähemalt korda.
Lisaks on meie palavalt armastatud ja eelpool ülistatud koerlemmikul mingi kõrvahäda, mees käis täna arstil ja maksis 400 eeku: vaadati kõrv üle, puhastati ja kirjutati rohi. Lisaks julges ta küsida, palju maksab kassi seljast ühe peopesasuuruse pulstunud karvatordi mahaniitmine- kah 400-500 krooni, kuna arvati, et tuleb narkoos teha.
Mingit meeleolu ei ole.
Vajan otsustavat meeleolu ja suhtumise muutust.
Tänan, Issand, Sa oled praeguse sügise väga ilusa teinud!
Või- kellele on vastuvõetavam- Oo, Suur Pauk ja evolutsioon, väga värvilised lehed olete selleks sügiseks aretanud!
Mul see Issanda variant sobib rohkem.

Lollidest loomaomanikest

.. eelmise postituse jätkuks
Tegelikult kartsid minu lapsed ka mõnevõrra koeri sinnamaani, kui me ise Lotte saime. Minu meelest on väga oluline, et lapsed teaksid, kuidas loomadega käituda, kuna võib neile läheneda ja kuna nunnutada.
Ma ise olen mitu korda erinevatel põhjustel hammustada saanud. Ükskord lihtsalt tormas lehmasuurune ketist pääsenud hunt tänavale ja hüppas mulle kätte kinni, dziisus olgu tänatud paksu talvejope eest!
Koeri ma sellegipoolest ei karda kuigi tänaval vastu jalutav lõrisev hunt võtab põlved nõrgaks küll.
Kui koertel jooksuaeg on, tekib just enne kooli ühele platsile nii 10-liikmeline lõrisev närviline kari ja vaat see on juba koht, kus ma ilmselt järgmine kord munitsipaalpolitseile helistan kogu oma koeraarmastuse juures. Parem viigu see kari varjupaika kui et mu lapsed peavad sealt läbi marssima.
Samasugust jõuetut viha loomaomanike vastu tunnen nähes kahemeetrise keti otsa kinnitatud koeri-tarbeesemeid. Mida ta muud oskabki teha, kui inimestele kõrri karata, kui sealt lahti kord pääseb?
Ja mis lugusid meediasse jõuab, teate ilmselt kõik isegi. Pole ime, et koerakartjaid aina juurde tekib.
Sellepärast peabki lastele õpetama, et koeral on hing ja isiksus, ja alati peab vastutama selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Tundekasvatuse mõttes ei tea ma koerast paremat õppevahendit. Lapsed kogu aeg näevad ju, kas koer on rõõmus või kurb, miks ta on kurb, kas temaga peaks mängima või niisama kallistama. Koera armastus oma pere vastu on tingimusteta ja siiras. Õhtul on jällenägemisrõõm nii suur ja mõlemapoolne kui see suur volask sulle ennastunustavalt saba liputab ja koonu sülle topib:)
Kass seevastu ilmub lagedale vaid külmkapiukse liikumise peale... aga temagi on tore loom.
Olen end jutlustama unustanud, lähen koju laste ja loomade juurde:D

Ja keelatigi ära:(

.. koertega lasteaia väravast sisse astuda. Lasteaia hoolekogu täna, viidates uuele koerapidamiseeskirjale.
No ma saan aru, et koer jääb tõesti koeraks ja ohuolukordi 100% välistada pole võimalik, seep on lihtsam täiesti ära keelata. Mis siis, et koer on rihma otsas ja peremehe vastutusel. Väikestele koertele ju niikuinii suukorvi pähe ei saa panna. Härra abilinnapea lõi koosolekulistele fantaasiapildikese, kuidas lasteaias kase külge seotud koer (ajal, kui vanem on läinud last majasse rühma viima), suukorv peas, peab kaske oma kaitse all olevaks ja võib ehmatada vaest lapsukest, kes sealt pahaaimamatult mööda jookseb. Ja võib nii pahasti ehmatada, et laps kardab elu lõpuni koeri!!
Jajah, kiitis üks ema takka. Tema ka tuli lasteaeda ja üks koer jooksis puu tagant välja ja ehmatas teda.
Võetigi suht ühehäälselt otsus vastu:(
Ma saan aru, ilmatu õudne on, kui koer hammustab, aga, aga...
no kuhu need ühiskonna foobiad lõpuks niimoodi jõuavad? Selmet õpetada oma lapsi koertega õigesti käituma, eraldame nad igaks juhuks lastest täielikult.
See on ju enesestmõistetav, et kui ma tulen koeraga lasteaeda, on ta mul tihedalt rihma otsas. See on enesestmõistetav, et peremees peab olema oma koeras kindel ja mitte tooma kaasa närvilisevõitu dobermanni. Ma ei laseks lastel oma koera näppida, kui ma ei teaks, kuidas ta reageerib. Ja ma õpetan ka oma lapsi, et ilma luba küsimata võõrast koera puutuda ei või.
Ähh..
Edaspidi võib looma tuua lasteaeda vaid lemmikloomapäeval. Kuna see meil viimati oligi- jah, õige, neli aastat tagasi!

töö

Minu töökoha aknast paistavad ainult aknad ja katused. Kui tahad tänaval toimuvat näha, peab põlvili aknalauale ronima. Aknad muuseas lahti ei käi. Terve korruse peale avanevad vaid kaks kitsukest rõduust. Kokkuhoid. Vahel kevadeti on selline tunne, et viska või tänavalt kiviga aknasse, et natukenegi värsket õhku ja kevadelõhna tuppa saada. Konditsioneer on küll olemas aga see puhub surnud, külma ja halvasti lõhnavat õhku ringi.
Enamasti pole meil aknast midagi vaadata. Mõnel juhul võib silmata vastasmaja akendel suitsetavaid või telefoniga lobisevaid näitsikuid. Vareseid ja kajakaid, kes teise maja katusel rivistuvad või mõnda toidupala nokaga lammutavad.
Praegu vahetatakse naabermajal katust. Kilede taga on fassaadile tõmmatud uus krohv, nüüd pannakse hõbedaselt kiiskavat plekk-katust. Päev läbi sebivad töömehed ringi. Pole neil kaitsevarustust ega midagi, ronivad mööda plekki nagu oravad. Päris raske tundub nende töö. Ämbreid veavad köitega üles. Turnivad tellingutel edasi-tagasi. Tõstavad, panevad, kinnitavad, kruvivad. Palava päikese ja vileda tuule käes, tundide kaupa. Ma küll ei jaksaks. Ühte tundigi ei jaksaks.
Samas tundide viisi arvuti taga istumine pole ka lihtne töö.

Huvitav, millise töö tegijad rohkem palka saavad?
Nende töö tulemust kiidavad maja elanikud loodetavasti aastakümneid. Püsiväärtus.
Minu töö on hea õnne korral täna sinu ja tema lauanurgal, veel parema õnne korral paar päeva jutuaineks ja ülehomme peldikus naela otsas...

ikka veel kurtmiselainel

Ma ei saa enam hädaldamisega pidama.
Miks need koolikotid peavad nii kohutavalt rasked olema?
Ja koolipäevad nii kohutavalt pikad? Või sõltub see õpetajast?
Mul plika tundub elavat suht iisit koolielu, kuigi õppimiseks kuluv aeg pikeneb pidevalt. Ega ta ühe jutiga ei õpi, vahepeal loeb või joonistab või vaatab niisama lakke. Aga ta kott on kerge ja meel rõõmus.

Poisil on väga tubli ja laia profiiliga klassijuhataja. Kuna ta käib muusikaklassis, lisandub tundidele veel kooriproov kord nädalas. Kuna ta hästi on ta ansamblis- veel üks lisatund. Kuna õpetaja arvab, et lapsena on kasulik kõik asjad selgeks saada, on neil veel lisatundidena tants (peotants, väga väikese raha eest, taas vajalik oskus ja väga staazikas õpetaja) ja male, mis poisile endale ka meeldib.
Kuna õpetaja arvab, et koolis peaks ikka suure osa kodutöödest ära tegema, sunnitakse neid jääma ka pikapäevarühma, tahavad nad seda või mitte. Põhjendus- kooliasjad on tähtsamad, kui hobid.

Poiss tahtis puutööringi minna- kaks korda nädalas ja talle väga meeldib. Me sügisel vaatasime, et jõuab ilusti aga kui nüüd on need muud värgid ka kõik käivitunud, siis kuidagi ei jõua poole 4ks tehnikamajja. POOLE NELJAKS- ja ta ei jõua, sest see pagana koolipäev on nii pagana pikaks tõmmatud. No ebanormaalne mu meelest!
Pluss veel korvpallitrenn, mis sellest aastast on edasijõudnutele juba 4 korda nädalas, mida ka on minu meelest liiga palju, aga kes rohkem käivad, saavad tublimateks ja saavad rohkem võistlema ja see on ka poisile nii oluline.
Kui me nii jätkame, siis on tal viis õhtut nädalas hõivatud, õhtud jäävad nii lühikeseks ja kuna ta veel õpib?

Kes palju teeb, see palju jõuab aga alles kolmas klass ju! Praegu on tal veel energiat küll aga kardan, et varsti on toss väljas.
Kust peaks koomale tõmbama?

Häda (omaenda) mõistuse pärast:(

Kuidas saab aru, kas laps on kooliküps?
Suuremate lastega mul sellist küsimust pole tekkinudki.
Aga pesamuna on hoopis teistsugune. Tema on nagu tiba ... noh...
ta pole põrmugi koolilapsele kohaselt asjalik.
Kasvatajad küll ütlevad, et ta on tragi ja terve aasta on veel aega. Aga ma näen, et ta kirjutab tükk maad jubedamate tähtedega, kui teised tema rühmas. Sõnad veerib kokku aga sest pole hullu, krissu ka ei osanud kooli minnes veel lugeda.
Krissu on olnud täiesti võrdväärne vestluskaaslane ja maailmast huvitatud kodanik juba 2aastasest peale, poiss saavutas selle taseme ehk mõned aastad hiljem.
Pesamuna ei huvita üldse filosoofilised probleemid ega millegi üle pikemalt arutlemine. Ta küll tunneb veidi rohkem huvi maailma asjade vastu aga põhiline on ikkagi mängimine. Fantaasia on tal väga hea. Küll püüavad nad sõbrannaga lasteaias nõidasid põõsastest, küll avavad kohvikuid ja kauplusi. Eile raviti suure põhjalikkusega kastanipuud.
Suurepäraselt jäävad talle pikad muinasjutud meelde, detailideni, aga näiteks uued sõnad nagu orb või kosuma- üldse mitte. Kümne piires saab liitmisega hakkama aga raha väärtusele ei saa üldse pihta, hoolimata selgitamisest. Talle tundub, et kui ta 10st kroonist neli 2kroonilist tagasi saab, siis on raha ikka rohkem kui enne.
Lisaks on ta ikka kohutavalt tilluke. Mingi 106 cm vist oli viimati. Tal on juulikuus sünnipäev.
Samas Krissu oli/on ka tilluke...

Ohh, ma võin ennast täiesti pöördesse niimoodi mõelda. Ma tean, et lapsed on erinevad ja võrdlemine teiste lastega pole hea aga ikka ju mõtled selle üle. Mis siis, kui ta klassis teistest tükk maad saamatum on? Õppimiserõõm saab ju siis päris kähku otsa:( Ja tundes oma last- ka trots on väga kerge tekkima.
Muidu on suur võimalus ta tuttava õpetaja juurde klassi saada. Samas ma ei tea, kas see oleks väärt mõte. Võibolla on just raske oma hea sõbra ja lasteaiakaaslase ema õpetajana võtta? Et päeval peab ilusti viisakas ja aupaklik olema aga õhtul võib tema pool pannkooke süüa ja niisama mürada?

Lähipäevil peaksid nad lasteaias selle nn intelligentsusetesti ära tegema. Näis siis.

Asjad on ju ainult asjad

aga ikkagi teeb tuju pahaks, kui kahepäevase vahega läheb rikki pesumasin ja lekkima hakkab boiler, mis varustab sooja veega tervet maja.
Boiler on vaid 5 aastat vana ja isepuhastuv-hooldusevaba, kõik läbihelistatud firmad imestasid, et nii ruttu ei tohiks küll see riist otsa saada. Aga kuna taolise lekke puhul maksab remont ilmselt uue boileri hinna, siis...

Olemegi tagasi seal, kui siia majja kolides 6 aastat tagasi, külma veega ja pesumasinata. Alatu. Olen unustanud, kui palju vaeva ja kaua aega läheb viie inimese pesu käsitsi pesemisega:(
Ja meil loomulikult puudub säästufond, kust vajaminevad tuhanded võtta. Õigemini on ta meil olemas aga tänu katusepanekule ja uue imbveemahuti ostmisele absoluutselt tühi.
Kohe on palgapäev, eks siis näeb, kuhu see rahanatuke kantida ja millised maksud on kõige kiirem ära maksta.
Lapsed on ka murelikud. Pakuvad, et nad ei saa sel kuul taskuraha või et võtku me nende pisikestelt pangaarvetelt raha. Ja ärgu ma palgapäeva puhul siis ohtralt häid asju ostku, nagu tavaliselt... Rahustasin küll neid, et ärgu muretsegu, küll me kuidagi väljapääsu leiame. Asjad on ju ainult asjad, peaasi, et inimestega kõik korras on.

Lihtsalt ilus

Talgikivi on jube mõnus nikerdada. Viil, nuga ja liivapaber. Laste tehtud on need heledad, minu oma on hall, sellest koorus iseenesest välja kashelot.

Kõik laste heaks

... mitte et mulle endale poleks meeldinud laupäeval

# Saata suuremad lapsed muuseumisse Elo Liivi skulptuuriklassi
# ja ise minna Katiga Minizoosse, ta juba muudkui lunis, et pole trokotilli tükk aega näinud :) Me käime seal ikka vahel, omaniku naine on mu tuttav kah. Mulle meeldib madusid silitada ja käes hoida. Seekord lasti roheleeguan lahti, mugis seal keset põrandat kapsalehti. Teine leeguan on uuem ja oma kodust ära antud, keegi oli lemmikloomast tüdinud. Olevat siiani pahur ja seltsimatu, solvunud, et hüljati.. Ütle siis veel, et roomajatel emotsioone pole.
Perenaine rääkis veel, et neil on kodus kaks leeguanipoega ja nood olla nii kaisukad, lapsed muudkui nunnutavad neid ja magavad koos nendega:DDD Lahe!
# Siis läksime kah muuseumi ja tegime kaks väikevormi talgikivist. Jube mõnus! See on selline hästi pehme kivi, et noa ja liivapaberiga saab kujundada. Kui viitsin, teen õhtul pilti ka. Elo Liiv oli väga tore õpetaja. Lastega sai hästi hakkama.
# Järgmiseks vedasin kolm oma ja kaks sõbranne last vägisi teise muuseumi, kus oli äge näitus ühenduselt Loovtankistid. Kummalised fotod ja muu selline. Pärast oli raske lapsi minema saada, kuna seal oli selline põnev pildistamismasin. Jäid pahaaimamatult selle ette seisma (vaadates tõtt suure perepilti kujutava fotoga) ja samal ajal tegin masin sinust pilti ja sa ilmusid seinale riputatud väiksematele perepiltidele teiste taha seisma. Lastele hirmsasti meeldis, jooksid sada tiiru ennast pildistama.
# Vahepaus pontsikubaaris
# Suuremad koju, meie Katiga pühapäevakoolide päevale, sealgi sai meisterdada ja värki, kahjuks ei saanud me muusikali vaatama jääda, kuna Krissu helistas, nad ei saanud koduust lahti.

Selline tihe puhkepäev siis. Nii tore, tavaliselt pole meie linnas nädalavahetusel peale niisama jalutamise midagi teha.

kõik lugeja hüvanguks

ma käisin praegu fotograafiga ilmatu jämedat murumuna pildistamas. Üks onu laekus siia ja väitis, et on hullult suur muna. No sõitsime.
Onu pühendas terve tee Pärnu ja kogu Eesti liiklus- ning teeehitusprobleemide lahkamisele. Meil on ... aga Soomes on... aga taanis on... ja rootsis on.. aga meil nad ei oska isegi... ja ma kirjutasin neile.... ja ma panin selle asja lehte ja...

õnneks oli lühike tee sõita

Munal pold viga. oli suur, võib nii öelda.
Mees ja munad pildistatud, tagasi tööle.
Nüüd tund aega hiljem avastasin, et sain metsast suveniiri. MARDIKAS püksis! Ja igavene suur, üle sentimeetri!
Ma mõtlen, peaks pildistama. Ma pakun, see on üks suurimaid mardikaid, mis kunagi ühe piiga pükstest on välja roninud ja punuma pistnud.
Mida kõike lugejate heaks ei tehta!

Nii hea on vaadata

Niivõrd ilusaid sügisvärve ei mäletagi tükk aega olnud olevat.
Käin ringi, fotokas kaenlas ja teen abituid katseid seda toredust jäädvustada.
Eile nägin toredat kaadrit.
Ühe korrusmaja kõrval istusid kuldses õhtus kuldse vahtrapuu all kolm vana naist. Ajasid juttu, mõnusalt, naeratasid ja nautisid ilusat õhtut. Nende ees lehvis nööridel kuivav pesu. Valged linad, kuldne õhtu ja tumedates riietes mutikesed. Täiesti perfekt!

Ja mida mina tegin? Küsisin viisaka inimesena luba pildistamiseks. Kus üks mutt pistis kätsatama! Mis, miks, miks mind, ma ei taha, ma ei luba, kao ära! Ma seletasin küll, et te olete lihtsalt nii ilusad ja mul on selline hobi ja...
Aga ma ei hakanud vägisi ka klõpsima. Nii kahju.

Eile püüdsin veel pildistada hommikuudust priskeid ämblikevõrke punastel kontpuudel ja musti hakke erekollase puu otsas. Lootusetu. Ma ei oska:(

***
Veel tahtsin öelda, et nii tore ikka, kui laps õpib muusikaklassis. Nende koolil oli sõpruskoolikoor külas ja ilmatu ilus kontsert oli! Ma just kevadel kurvastasin, et paljud väga head lauljad lõpetasid kooli ja läksid laia ilma aga veendusin eile, et uued ja sama head tulevad jõudsalt peale.
Naljakas oli vaadata, kuidas koolis nüüd võib julgelt igatmoodi välja näha. Sa võid välja näha viimase peal pandav ja laulda laval sadade lapsevanemate ja õpside ees, mikromini seelik või püksid jalas, tikk-kontsad all ja dekoltee vöökohani-peaaegu.
Sa võid olla nohik. Sa võid olla creepy või freaky, kanda sealsamas laval ereroosat punkariharja või sonimütsi, jõllitada välja poolt nägu varjava tuka alt või lehvitada meetripikkuseid erevalgeks blondeeritud juukseid. Ja sa VÕID seda teha.
Õps ei saada sind kraani alla nägu pesema või "korralikke" riideid selga panema.
Päris tore või mis?
Samas on vastavas eas tibisid vist raske kasvatada. Ma tuttavate pealt näen. Ei ole vähe seda solaariumi-, juuksuri-, meigi- ja riietuseraha, mida esivanemate käest suht vastuväiteid välistaval toonil nõutakse.
Ja nad saavad nii ruttu suureks! Kui ma kevadel sama kooli noortegrupiga koos Strasbourgis olin, hämmastas mind nende iseseisvus ja iseteadlikkus. Pudenesid rõõmsa jõuguna võhivõõras riigis ja linnas laiali, vähimagi eksimise või mittehakkamasaamise hirmuta!
Ma sama vanana vist küll vaat et hoidsin emme käest kinni, kui Leningradis ringi kolasime.

Huvitav on neid noori vaadata.
Üldse on maailma huvitav vaadata.
Erekollase vahtra otsas musti hakke
mutikesi pinkidel päikese käes
udu tõusmas jõe pealt ja ämblikuvõrkudest
Ma võiks lõputult lonkida ja vaadata...

Walking on air

Kõik on juhus. Jumalik juhus. Juhused võivad juhuslikult kokku langeda, ühel pisut pilvisel hommikul..
Lapse kahtlaselt läikivad silmad ja valutav kurk
Minu ja pesuga suhtlemisest keelduv pesumasin
Koera kõrvapõletik
Tühjus rahakotis
Minu täna ilmunud lugu turvalisusemängus õhupüssi laskvatest noortest ja Soome hull

Mu poiss väitis, et eile huviringist tulles tegid suured poisid talle tuupi. Lõid siia ja sinna ja tuuseldasid niisama. Ma ei usu, et see midagi tõsist oli aga ikkagi. Miks?
Tõnis Lukas ütles päris hästi: niikaua, kuni meie kangelased on suitseva relvaga läbi plahvatuste ja üle laipade sammuvad tegelased, pole mingit muutust loota.
Üks vana koolidirektor jälle kommenteeris- mis te nüüd, minu ajal oli laste omavahelist jagelemist ja vägivalda palju rohkem.
Nii ma siis saadan igal hommikul oma armsad maailma ja palvetan mõttes
Palun hoia neid

Aga
You know that I love you
go on
feel it breathe it belive it
And you` ll be walking on air
go fly go fly
go high
and you`ll be walking on air

Tallinnas on ja Pärnus ei ole

Täna alustavad ajaleht KesKus ja Apollo raamatupood oma uut raamatuklubi hooaega.

Avaüritus "Kirjandus kirjanduse taga" toimub täna kell 18.00 KuKu klubis, Vabaduse augu kõrval.

Juku-Kalle Raidi külalisteks on Enn Vetemaa ja Teet Kallas, vesteldakse kuuekümnendikest, nende kirjandusest ja elukesest kirjanduse taga - boheemlusest, klubindusest ja muidu toredatest seikadest.

Sissepääs kõigile prii,
üritusele annab vunki Saku õlu.

Minge, päälinlased, ja andke teada, kuidas oli!

Ma sain!

Kerli Kõivu plaadi ja olen vägade rahul!!!

uued tibid

Teisel katsel vist tulid ikka pildid ka ühes.
Pikajuukseline on Kerli, kes muu.
Lokkiskiharalist vaatasime igast kandist ja arvasime, et Madonna moodi veidi.
Püüan mis ma püüan aga ei saa piisavalt väikeseid ilusate joontega nägusid, kõik tulevad mingid suureninalised. Ja meigiga on raskusi, kuna ma ise ennast peaaegu ei meigi, ei oska neid laujooni vedada, kuis vaja.
Nüüd on mul pead otsas. Ainult üks jänesepea ootab veel keha.

ideedepuudus

Igaesmaspäevane peamurdmine hakkab pihta: Millest võiks rajoonileht oma laupäevasel nõuandeküljel kirjutada?
Põrandakatted, valgustid, ploomipuude ja mustikate kasvatus, laste taskuraha, koristusvahendid, ökotoiduained, jne jne- tundub, et kõik asjad on ära kirjutatud.

Kellel on häid ideid?
Lootusrikkalt
Ritsik

Imelik keel

Käisin naabrinaise käest laenamas suuri plastkanistreid, kuhu õunamahla pannakse.
"Tere, kas ma saaksin palun neid kollaseid plänne laenata?"
"Mis plänne?"
"Mannerguid. Mahla jaoks. Kollaseid."
"eee.."
"Kanistreid."
"Aaaa! Kolonnesid! Saab ikka!"

Mina ei tea, mis keelt need lääne-eestlased räägivad. Ütlevad, et tossama tähendab magama ja piim on neil tilgastanud mitte müre. Punima tähendab õmblema ja... ma pole 11 siinelatud aastaga ikka veel kõigile sõnadele pihta saanud.
Meil mägi-eestis näiteks ropsitakse põrandavaipu. Mees esimene kord naeris mis hirmus- oksendate vaiba täis?!

Et siis nüüd langesime meiegi..

Vihkan töökoosolekuid. Mis mõtet on kollektiiv kokku kutsuda, et kuulutada ikka ühte ja sedasama, mida iga päev igast meediaväljaandest kuulda saab: on sitasti ja hullemaks läheb?
Ja mis on lahendus? Õige! Vähem möla, pikem samm! Rohkem tööd, rohkem pühendumist, laiemat profiili, rohkem uuendusi.
Urraa.
Ega me kõik saame senini ju palka ilusate silmade eest. Rikume oma selgasid ja silmi, kulutame allesjäänud närviribalaid ja vabasid päevi- niisama! Ajaviiteks.
Oleks siis võimalik rahulikult mingi sisuline arutelu maha pidada, kuidas meie toodet paremaks muuta aga ei. Lihtsam on ju lugeda allesjäänud kopikaid ja tegijatele rohkem piitsa anda.
Ähh, võibolla ma sain kõigest valesti aru ja keeldun omaks võtmast konstruktiivset kriitikat... tuju on kuri ja mossis.
Vähemalt koondamisi ei tulevat.
Ma tõesti ei oska ette kujutada, mida need sajad ja tuhanded inimesed oma eluga peale hakkavad, kes säästurežiimi tõttu ettevõtetest üle parda heidetakse. Hale hakkab, kui järele mõelda.
Ma tõesti ei tea, mida mina muud võiks teha, kui asi niikaugel oleks. Ma ei oska midagi!

Kui hoolega mõelda, siis... kunagi oskasin ma batsille laiali külvata. Erinevate söötmete peale ja rottide sisse. Äkki vajab mind mõni bakterioloogilise relva tootja? Oo, tean, ma võiksin osaleda kempsupotibakteritetapmise reklaamis, paneksin valge kitli selga ja seletaksin, et potis elavad kurjad kolibakterid. Või et hammaste vahel elavad ka igasugu imeloomad, mis teid ilma kolgeidi protektžionita ründavad.

siis ma oskan veel herbaariumi koostada ja valguspüünisega ööliblikaid püüda. Kuskil uus-gineas vähe lahe ei oleks liblikaid püüda ja ropu raha eest maha müüa. A kuhu ma niikauaks lapsed panen?


Siis ma oskan veel lastele õpetada, kuidas töövihikuid täita ja plastiliinist seeni, traktoreid ja oravaid voolida. Ainult et lapsed peaksid ise antud tegevusest huvitatud olema. Kas kujutate ette viieaastast, kes nutta luksudes karjub: ma ei taha seenekest voolida, ei TAAHAA!!! See on karm, võite mind uskuda.

Saan hakkama ka märgviltimise, tikkimise, ehete ja muu kribukrabu valmistamisega. Muffineid oskan ma pagana hästi teha ja kotlette.
Diagnoosin telefoni teel ära kümme enamlevinumat lastehaigust ja soovitan ka
esmased ravivõtted.

Õpetan, kuidas peaks elama :D

Võin redigeerida ja avaldamiskõlblikuks kohendada kõiksugu vusserdisi.

Mul on ikka suht lai profiil, tuleb välja. Aga kust leida selline töökoht, kus kõik need anded ja oskused kasutust leiaks?

"Andke meile retsept, oo Suurvägevus," karjusid kuulajad kannatamatult. "Ütelge meile selle saladus, oo Suurmõistus!"
"Votke pliiats ning paber," möirgas Suur Ülemnõid. "Mina teile nüüd Retsept 86 Aegrreleega Iiremeistri koostisained ette loen."
(Roald Dahl, Nõiad)

Ma kasutangi enamust neist oskustest iga päev. Ema-ametis. Palk pole suurem asi aga vähemalt majanduslanguse käigus koondamist karta pole vaja:D

Maia-Leena

Et mul oli kodus pakk ihuvärvi cerniiti, nikerdasin neist mõned nukupead. Kahele tegin täna kehad ka taha, üks sai nii kiibakas, et ei julge piltigi teha aga sel teisel bimbol tekkis oma isiksus. Nimetasime ta lastega Maia-Leenaks. Maia-Leena armastab väga balletti, ta paindub väga kenasti ja sestap sai ka sellise tüllise seeliku. Tegelikult pea on keha kohta liiga suur aga ma ei suuda oma paksude näppudega veel väiksemat pead teha. Ja käed-jalaalabaad vajaksid veel tehnoloogia täiustamist. Mulle meeldivad ta juuksed- nagu kerli kõiv!

Mörinast ja müdinast ballaadideni

http://www.youtube.com/watch?v=Do5vj3D-OD4&feature=related
Ma ei oska juutuubist lugusid siia panna, üritasin sinna registreeruda aga millegipärast ei lasknud süsteem mul seda teha. Ju pole siis ette nähtud.
Mul on paha komme tööl sinutorust laule otsida, et oleks lõbusam töötada. See viib aga pahatihti selleni, et satun igast põnevate bändide-laulude peale ja sinna ma jään.
Täna sattus mulle ette Dead can Dance. Ülikooliajal oli mul nende suht õõvastava muusikaga kassett. Mõne loo järgi sai tantsida ka, see oli vägev. Huvitav, mis riigi kollektiiviga on/oli tegemist, peaks infi otsima nende kohta. Või teab keegi?
***
Oli selline periood kunagi, et meeldisid
Johansonid, Pogues, Cure, Clash, Peter Gabriel, U2, Dead can Dance ja Justament.
Ja kõik ühekorraga! See annab ilmselt tunnistust noore inimese maniakaal-depressiivsest meeleseisundist. Eufooriline või masendunud. Või mõlemat korraga.
Praegu pooled neist bändidest mulle enam üldse ei meeldi.
Plaate ostnud pole ma sada aega, kodus plaadimasinas on Jackie Browni soundtrack, Natural Born Killersi soundtrack, Korpiklaani ja Laura. Ähh, tuleb välja, et ikka äärmusest äärmusesse!
Kas sinu muusikamaitse on ajast aega samaks jäänud?
PS. Kes tahab mind paari nädala pärast rõõmustada, võib mulle pihku pista Kerli plaadi. Indigolapsed käivad ka.

Koopaelu jätkuks..

Mängukoopa rindel seis järgmine:
tütre sõbranna vannub, et tema ei tea mitte midagi ja pole kolm kuud seda parooli kasutanud. Kellelegi teisele Krissu seda andnud ka pole. Kas on võimalik, et mingil muul moel on võimalik teiste kontodesse häkkida?
No ja liba-krissu pritsib minu lapse nime all mängukoopas igal pool tatti, on oma deviisiks kirjutanud fakk you all ning kutsub foorumites oma tissi silitama. Saate siis aru:(
Aga muidu on asi isegi kena. Krissu tegi endale uue kasutaja ja teatas, et on pooled sõbrad koopast tagasi võitnud, selgitavate kirjade abiga. Vend ja õde tunnevad tema murele siiralt kaasa, Miku lubas kahtlusalusel sõbrannal kratist kinni võtta, ostis õele oma taskuraha eest pudeli mängukoopa limpsi ja aitas koopajumalale kaebekirja kirjutada. Liigutav.
***
Mina valutan kurku ja pead, keetsin eile kolmanda laari õuna-ingverimoosi ja ülejäänud õunad võivad minu meelest puu otsa tagasi minna, mina enam ei jaksa. Kes tahab moosiks toorainet, võtku ühendust.
***
Sel aastal pole Pärnul raha suve piduga lõpetada ega sügist alustada, õieti pole suve ju olnudki. Lahja, lahja on värk siin meil.
Eriti lahe oli tänase lehe pubireklaam: meie kõrtsist avaneb vaade Pärnu suurimale tänavaugule! Pommiaugu kuvand sobib Pärnule iga aastaga aina rohkem...

mängukoopa mured

Minu kõige suurem laps nuttis täna mis hirmus. Peadpidi minu süles, nagu viieaastane.
Asi järgmine.
Neil see Mängukoopa värk on õudselt oluline. Koguvad punkte ja tuunivad oma virtuaalvälimust, pmst mängivad virtuaalnukkudega ja ma pole kõigest veel aru saanudki, mida seal tehakse. Millegipärast on neil kombeks oma kasutajanime salasõnasid vahel sõpradega jagada, käivad üksteise alt sees ja see on punktide kogumiseks hea.
Krissu pani eelmisel nädalal millegipärast oma vana salasõna tagasi ja blokkis ära oma endise bestika (sõbra), kes oli enne just teda ennast blokkinud. Aga see endine sõber teadis Krissu salasõna, logis end tema kasutajasse sisse ja kulutas ära kaks kolmandikku tema kuude viisi hoolega kogutud punktidest, ostes talle (virtuaalselt muidugi) mingeid koledaid meesteriideid ning käis igal pool roppusi kirjutamas, selle eest blokivad koopajumalad üldjuhul kasutaja üldse ära. Huh, nii segane värk.
Igatahes keeras ekssõber arvestatava käki kokku ja laps oli lohutamatu.
Mina ei tea, kuidas ilusad väikesed tüdrukud sedasi õelutseda oskavad. Kõigest 5aastat tagasi jooksid koos meil aias ringi, patsid lehvimas ja kõik oli nii kena..
Ma ei osanud ka lapsele midagi soovitada. Hoiatasin, et ärgu oma paroolidega teinekord sedasi lehvitagu. Ja hoidugu oma pilte kusagile riputamast, sest tehakse ju kuskilt näpatud fotodega näiteks rates selliseid imeasju ja selliseid kontosid, et aina imesta ja minesta.

Aga jah, netiprobleemidega mul seni kogemused puuduvad. Kui mina, eideke, kord noor olin, siis olid asjad lihtsamad: kiusatavat tiriti juustest ja joonistati tahvlile koledaid pilte.
Huvitav, kas ma annan kiusatusele järele ja helistan tollele tibinale homme, et teda pisut sõimata? Või tema emale, keda ma hästi tunnen? Krissu arvas, et proovib esialgu ise homme asju selgitada.

Tõehetk

Meie lehe onliinis on gallup, et mis saatest arvatakse. 0% arvas, et ea saade ja läheks isegi. 33% arvas, et hea saade aga ise ei läheks, 33%, et õelaim ja rõvedaim saade ever ja ülejäänud, et keskmine meelelahutus või et pole näinud.
Ma olen selle never ever protsendi hulgas. Nii kahju, et asi on pühapäevaõhtusele prime timele pandud. Meie pesakond ootab just sel ajal teleka ees muffineid mugides oma vannijärjekorda. Õnneks samal ajal on mingi tv3 multikas. Samas Ärapanijat nad vaatavad...
Ma tunnen seda eile laiaks rullitud näitsikut, päris kahju temast. Ei kujuta ette, kuidas tema lapse klassikaaslased täna kommenteerida võisid. Kahju, ma ütlen, kahju.
Kuigi alastipildid, noh, see pole ju seadusega keelatud. Ilusat inimest ikka tahetakse pildistada-joonistada, noor oled, siis jätkub seda edevust küll ju. Kes seda ette teab, mis ambitsioonid kunagi tekkida võivad.

***

Kuna mul on nüüd kuidagi paljas olemine, loen oma vanu postitusi ja tirin liiga paljaste kohtade peale tekki.
Kohati on päris uudislik lugeda, mis aasta või paar tagasi toimus.
Ja kommentaare on tore lugeda.
Annan virtuaalse auhinna kõige staažikamale blogilugejale ja püsikommentaatorile - Claarale. Aplaus ja lilled!
Teine-kolmas-neljas visa lugeja auhind lähevad Katale, Elsale ja Triinule. Taas aplaus!
Aga kes on salapärane Ni? Ja kust on mind leidnud maailmakodanik Liina?

Vaijummel

mu süda jäi enne seisma ja teeb praegu tuhat lööki minutis.
Avastasin kolleegi blogi ja iseennast tema blogrollis. Mitte et mul midagi uute lugejate vastu oleks aga tont teab, mitu kolleegi veel mind avastanud on ja ma siin halvematel päevadel mitte vähe ei vigise ülemuste ja kõige muu teemadel. Äkki
ükskord prahvatab vimm
mis kogunend
salajaaaa...
Iga öeldud sõna ja mõeldud mõtte eest tuleb sul, inimene, kord vastust anda- ütleb Jumal.
Aga noh, tere tulemast!
Ritsik eemaldub palderjanipudelit otsima.

jõhvikahapu reede

Turulkäik on akude laadimine. Eriti ilusal päikeselisel sügispäeval.
Kuhjad kokku tomateid, mis maitsevad nagu tomatid, kukeseeni, mis lõhnavad nagu mets ja Pidulaua vorsti, mille lõhn paneb juba leti ees suu vett jooksma.
Jõhvikate müüja, reibas venelanna valab mulle marju kotti ja lobiseb sõbrannaga, kuidas seal jõhvikarabas, kus tema mees neid korjab, ulatub vesi kohati juba kalavinskite äärteni.
Lihamüüja soovitab ahjukartulite jaoks sobivat ribitükki, teine müüja laulab reedese rõõmuga kõrval viisijuppi "Armastus, sa magus mesi".
Ratastoolis põllemüüja-memm lappab oma kaupa kokku, tal vist ei olnud täna edukas päev.
Juustumüüja suhtleb korraga kolme kliendiga, kuhjates letile sinke, juuste ja grillvorste, veel jagub tal aega naermiseks, kauba kiitmiseks ja rahalugemiseks.
***
Hakkan vist haigeks jääma. Pea valutab ja pisikesed õelad külmavärinad kiusavad.
Sain eile külma. Tööd on nii palju olnud, et keha tahab vist põdemisega puhkust võtta. Lapsed on nohused.
Nädalavahetuseks on kohustusi. Mõned neist isegi peaaegu meeldivad. Või oleksid meeldivad, kui kodus poleks mitte halligi teha ja ma pakataks energiast ja töötahtest.
Huvitav. Terve suve pole mind vähimalgi määral häirinud hall ja märg ilm, tänane särav sügispäev aga toodab minus kurbust ja üksindust.

Kas koer on nagu koer või nagu ukselukk?

Eile võtsin lapsele lasteaeda järele minnes koera kaasa, nagu ma tihtipeale ikka teen. Kõik teda seal teavad ja paljud teda patsutavad. Üks tüdruk küsis oma kasvataja käest:
Kas sina ei tahagi kutsut silitada?
Ei, ütles kasvataja. Ma ei silita kunagi isegi omaenda koera.
? küsis laps.
Mul on teistsugune filosoofia, seletas kasvataja. Ma ei nunnuta loomi ega maga nendega ühes voodis. Minu jaoks on koer tarbeese.
***
Kolks kolks kolks kukkusid mul suhtlemistõkked ette. Tarbeese! Tarbeese??
Samas ei lähe tema filosoofia mulle tõepoolest korda. Minu lapse kasvataja ta niikuinii enam ei ole ja inimene võib oma eraelus ju uskuda, mida iganes ja teha mida iganes. Murelikuks muutuksin alles siis, kui mõni kasvataja hakkaks tööl lastele seletama, et koeri peab kohtlema kui tarbeesemeid või et neegrid on orjadeks loodud või et transtsendentaalne meditatsioon on ainus tee õnnele.
***
Muutun millegipärast umbusklikuks, kui keegi teatab, et ei armasta loomi. Muidugi on see minu enda piiratuse probleem. Kahtlemata või olla vägagi toredaid inimesi, kes ei salli loomi. Mina näiteks ei salli… inimesi, kes ei salli loomi.
Mõni armastab loomi hullupööra. Või lapsi. Krissu kaebab, et tema uus terviseõpetaja kallistab lapsi vahetpidamata. Oli kohe esimesel tunnil hoiatanud, et ärgu pandagu pahaks, tema lihtsalt armastab lapsukesi nii väga, et ei suuda ilma neid kallistama olla.
Krissu oli ärritunud, kuna tema pisikese, roosajuukselise ja nunnukesena langes muidugi esmajoones tormiliste kaisutuste ja silituste ohvriks.
Mul pole laste vastu üldjoontes midagi aga nii palju ma neid küll ei armasta, et koolis õpetaja olla:). Lapsed on ju nagu suured inimesedki: suurem osa neist on toredad, mõned väga toredad ja mõned üsna ebameeldiva käitumisega. Iial ei suudaks ma 30 inimesehakatisega pidevalt mõistev ja sõbralik olla, ma ei suuda seda alati isegi oma kolmega.
Aga koerad ei ole ikkagi tarbeesemed.

Sügis on tulekul

Kas sul on ikka kedagi, kelle kaisus pikki, külmi ja pimedaid talveõhtuid veeta?
Kui pole, siis soovin, et sa leiaksid.

Koolilauad

Esimene laud on Kati jagu. Millegipärast ei meeldi talle selle ääres eriti istuda, pigem joonistab, lõikab-kleebib ja kirjutab kõhuli põrandal või köögilaua taga. Tegemist on kuskilt ilma rahata saadud veneaegse kolakaga, raske küll aga sahtlid mahutavad meeldivalt palju ja lõputult tugev on ta ka.

Teine on Miku oma. Temalgi on kellelgi üleliigseks osutunud laud aga natuke kitss, ruumi on vähe. Laminaatplaat, ebameeldivalt külm ja sahtliboks ei taha alla ära mahtuda. Pildistamishetkel isegi suht korras.

Kolmas on Krissu laud. Tehtud tuttava ameeriklasest pereisa poolt, ise saagis plaadi ja pani jalad alla. Meie saime selle endale kevadel, kui nende pere Kameruni misjoneerima sõitis. Üle kahe meetri pikk ja sale laud on keskelt natuke lohkus, mina oma võrdlemisi kaaluka füüsisega seal peal istuda ei julge.
Aga see, mis laua peal valitseb.. no comments! Avanenud vaatepilt sundiski mind eile fotokat haarama. Pärast ajaloo jäädvustamist koristati siiski enamus kräppi ära, sest ma keeldusin selle essuhunniku ääres miljardite ja miljonite kirjapildi ja inglise keele sõnadega tegelemast.
Mis mul siin kisada. Kui mina veel noor olin- irv irv - tavatsesin aegajalt kõik oma riided kapist välja kraamida ja neid selga proovida. Garderoobi tagasi kappi paigutamine võttis muidugi päevi...
Ja kui ma diplomitöö kaitstud sain, rebisin kõik oma mustandid, märkmed, koopiad ja mõned eriti vihatud konspektid tibatillukesteks tükkideks, kultuurkiht sai mitme sentimeetri paksune ja kattis mu põrandat mitu nädalat. Lihtsalt vabastav oli paberivaiba peal tallata ja sõpradega seda õhku loopida.

REMist ja liivast

Täna on siis REM Tallinnas. Mõtlesin mis ma mõtlesin aga ei riskinud piletit osta, et uus plaat ja kes teab, mida see sisaldab. Mulle on rohkem nende vanem muusika meeldinud.
Täna loen lehti ja põen. Äkki oleks ikka võinud riski võtta ja minna....
Kui keegi juhtub minema, muljetage siis pärast.
Ja ma ikka ei ole leidnud kedagi, kes minuga ooperisse tuleks. Poiss arvas, et tema võib tulla küll, kui ainult liiga pikalt ei kesta. Oojaa, kestab kestab, hoiatasin mina. Noh, eks ma pean siis enne kodus natuke magama, tunnistas poiss puhtsüdamlikult. Tal ju Oistrahhi lõppkontserdi ajal kippus vägagi silm looja minema:)

***
Eile õhtul lasteaias rühmakaaslase emaga jõudsime vaevalt tere öelda, kui võsukesed pistsid hädaladama- me tahame veel mängidaaa!!!
Mina ohkasin: No küll on lugu, lasteaia viimases rühmas keegi enam ei rõõmusta, kui emad järele tulevad.
Kasvataja kommenteeris: Kuidas ei rõõmusta, kasvatajad rõõmustavad vägagi!
Raskustega õnnestus laps liivakastist kätte saada, kus koos sõbrannaga lasti omaehitatud liivamäest tagumikkupidi alla. Pükste värv paistis vaevalt liivakihi alt välja ja kummikutest kallati pool kilo liiva välja.
***
Õhtujutt.
Mina: ja nad jõudsidki lõpuks lõunamaale, pääsuke pani Pöial-Liisi...
Kati: ..lille peale
Mina: ...ja seal ootasid teda...
Kati: MEHED!

Objavleenie!

Ära anda moosiõunu. Hädapärast kõlbavad ka süüa.
****

Vahetan purgi õunamoosi purgi marineeritud seente vastu. Piprad ja küüslaugud võivad purki elama jääda.
***

Ära anda üks pilet V. Tormise ooperile Luigelend. Pärnu Kontserdimajas 14. septembril kell 17. Kaasapanus- veidi skeptiliselt meelestatud ja eelarvamusi täis siinkirjutaja.

Elu seitsmes purgis

Tööle peaks tulema hommikul sellise tundega, et tahan maailmale midagi anda.
Mul ei ole täna hommikul midagi anda. On küll paar tööd, mis peavad valmis saama ja saavadki aga need justkui ei puutu minusse. Need on vaid pisikesed killud pusles ja kui need sealt puuduksid, ei läheks see kellelegi korda. Noh, kaks-kolm inimest on sellest isiklikult huvitatud aga muidu... nagu viskaks kivi kaevu. Tõstaks kühvliga peotäie liiva vasakult paremale. Hüüaks paar lauset tuulde.
Iseasi, kui midagi halvasti läheb, viga juhtub. Oo kui paljudele sinu töö siis äkki korda läheb!
Tegelikult sinu töötamise intensiivsus ja pühendumus ei tohiks ju sõltuda sellest, kui paljudel seda vaja on. Ükskõik, kas määrad ministrina seaduse, mis tuhandete inimeste elu mõjutab, ravid arstina terveks ühe inimese või pühid kojamehena puhtaks tänava. Mängid partii kabet oma lapsega.
Kõik on tähtis. Kõik on üks kiriku ehitamine. Mitte kivide kandmine või vundamendiaugu kaevamine vaid kiriku ehitamine. Iga päev.

Lihtsalt mõnel päeval tunduvad kivid nii rasked.

Mõnel päeval kaevad enda meelest valmis imeilusa augu. Oled kohe uhke. Ja siis kukub keegi sinna sisse ja kostab roppu sõimu. Millegipärast kipub vahel juhtuma, eriti kui sa oled oma töösse eriti palju iseennast sisse pannud. Siis kohe kaua aega ei taha enam midagi endast anda. Teedki pooles vinnas.
Ei, mul pole seda küll õnneks tükk aega juhtunud, lihtsalt...

Ilmselt panin liiga palju iseennast eile õunamoosi sisse.
Siin ma nüüd istun. Osa minust aga istub kodus, roostesel pliidiplaadil käterätiku all ja piidleb maailma läbi seitsme klaaspurgi seina.

kõige ilusam koer

Mul tekkis veider mõte Lottega koertenäitusele minna. Või noh, MATCH-show-le, mis pole tegelikult päris näitus. Niikaua ma keevitasin, kui läksimegi. Ema tuli ka ja T ja Miku ja Kati.
Me oleme nii palju oma koeraga vaeva näinud. Tundus nagu iseendale väikeseks preemiaks võimalus olla väljanäitusel.
Lots pidas end kenasti üleval. Võistlesime "suurte tõutute koerte" klassis ja saime kolmanda koha. Aplaus! See on muidugi tähtsusetu pisiasi, et vaid kolm koera seal klassis võistleski... Aga vähemalt me kvalifitseerusime ja saime sinise lindi. Hindaja laitis meie plika liiga paksuks. Muidu oleks äkki isegi punane lint antud.
Saime auhinnaks termostassi, nutsu krõbuskeid ja hõbeplekist aumärgi. Tore üritus oli tegelikult, me kõik elasime nii kaasa.
Aga üks väga puhas ja kena vanainimene ütles meile: "Minu arust on teie koer kõige ilusam! Mulle nii meeldivad bernhardiinid, mul on siiani meeles üks kooliraamatu pilt, kus laps läheb kooli ja bernhardiin istub truult kõrval."
Ja kuigi Lotte on vaid ruutjuur bernast, on ta ikkagi meie jaoks kõige -kõige ilusam.

Õhtul keetsin 7,5 liitrit õunamoosi. T ja Kati aitasid lõigata. Õunaplödi peksis potis nii vihaselt vastu kaant, et põletasin näpu ära aga moos sai hea. Ingveriga.

Arva, ära arva

Kustmaalt alates muutub oma arvamuse avaldamine ebaviisakaks?
Kus ja kellele oleks üldse viisakas arvamust avaldada?
Nii et ei solvuta ja valesti aru ei saada?
Kas üldse on mõtet mingit arvamust avaldada?
Näide 1.
Inglased teatavasti elavad jupp maad soojemas kliimas kui eestlased. Sestap nemad ei riieta oma lapsi eriti soojalt. Inglismaal hakkab eestlasele valusalt silma, kui poolpaljalt nad tittesid lasevad olla.
Mu inglannast sõber sünnitas siin oma esimese lapse ja sai tükk aega imestada, miks eesti naised teda nii kortsus kulmul vahivad, kui ta oma titaga jalutab. Sellepärast, et tital polnud mütsi peas ega kampsunit seljas, mõni mammi ütles talle seda. Ega nad paha pärast, ikka hea pärast ütlesid. Tema ainult naeris selle peale, ei teinud väljagi. Kelle asi. Õige kah. Tita sai küll varsti kõrvapõletiku aga see läks mööda. Ilus terve poiss on praegu. Poleks ilmselt olnud vaja midagi öelda.
Näide 2.
Minu esimene armastus oli suht nõme tüüp. Vanemad olid endast väljas - kassa loll oled peast, et temaga sebid. Ma ei mäleta, kas mu sõbrad arvamust avaldasid. Võibolla avaldasid aga mina olin ju siis kurt ja pime. Vihastasin kõigi peale, kes mulle “aru pähe panna” püüdsid. Ärge segage mu eraelusse ennast! Mis see teie asi on!
Oli kurb küll pärast olla. Võibolla oleks õige inimese õigel ajal öeldud õiged sõnad suutnud katastroofi ära hoida? Aga ma ei kuulanud ju.
Mis siis, kui kutt oleks mulle aeg-ajalt näiteks peksa andnud? Mina ütleks oma sarnases olukorras sõbrale- jookse ja ära tagasi vaata. Jah, sekkuks teise inimese eraellu ja ütleks. Samas ei oleks sellel ilmselt mõtet. Armunud inimene ei kuula niikuinii kedagi.
Näide 3.
See võib olla mis iganes. Poisid sodivad seina. Ema tuuseldab kassajärjekorras oma nutvat last. Tüdruk nutab pargipingil. Kaks kutti kaklevad.
Lähed mööda või reageerid. Sinu meelest asi ei ole ilus. Aga see ei puutu sinusse! Okei, kui suisa politseid on vaja, siis ehk tuleb sekkuda. Aga on ju palju vahepealseid variante.
Olin koolitüdruk, kui nägin kaht poissi, kes väntsutasid ja togisid üht koera. Vapper loomakaitsja, nagu ma olen, kukkusin poisse sõimama. Millepeale koer lõi mulle hambad säärde.
No comments.

Tahad maailma parandada, kirjutad arvamusartikli. Kui sa oled nõud taluma kümneid tigedaid kommentaare.

Mõni avaldab kogu aeg arvamust ja kõigile. Õudselt tüütu.
Teine peab enne pudeli viina hinge alla panema, kui midagi üldse arvata julgeb.
Oma seisukohaga lagedale tulemine nõuab julgust taluda teistsuguseid seisukohti. Ja võimalikke tagajärgi.
Naqgu poliitikaski. Kui suured poisid kaklevad, kas pisike Eesti peaks midagi selle kohta ütlema või oma arvamuse enda teada jätma ja omaette porisema? Igaks juhuks. Või?

Kuulasime T-ga Birgiti plaati. Eh, mulle ei meeldi, liiga meinstriim popp, ütlesin mina.
No mine saatesse ja laula siis ise paremini, selle asemel, et siin iriseda, muigas T.
Däämn, ütlesin mina. Kas ma isegi oma kodus ei või enam midagi arvata?
T- naerab.
Järgmine kord, kui mind haarab kiusatus midagi avalikult arvata, teen seda, mida ma oma lastele vahel soovitan jonnides teha.
Lähen kempsu, panen ukse kinni ja räägin kõik hinge pealt ära. Äravoolutorusse.

Osavad mehed ja ilusad asjad

See töönarkomaania on ikka karm. Nii pingeline tööaeg on olnud, et ei saa enam kodus ka kirjutamist enam pidama.
Aga ma lihtsalt pean rääkima oma tänasest avastusest!
Teadsin, et maakonnas elab üks kutt, kes parandab vanu pille ja restaureerib vana mööblit. Kohtusime ühel üritusel mõned päevad tagasi ja täna käisin tal töökojas külas. Täiesti finuminaalne vend!
Peale selle, et ta restaureerib mööblit, on ta teinud koos paari abilisega mänguväljakud tervele Sauga vallale ning lastemööbli tervele lasteaiale. Raha teenib ta veel treppide ehitamise ja muu tarvilikuga. Peale selle, et ta teeb tavalisi kappe, voodeid ja kummuteid, oskab ta teha nii meisterlikke uusvanasid mööblitükke, mis kogenematuma vaataja täiesti ära petavad. Rääkis, et tegi kliendile kiikluige ja vanutas kenasti ära ka, nagu sooviti. Klient viis asja mänguasjamuuseumi ja müüs seal maha. Töötajad olid rõõmustanud, et oi kui haruldane ja huvitav asi, kahju ainult, et natuke ajahambast näritud, vaja restaureerima hakata.
Meister ise kirjutab ausa mehena igale poole aastaarvud peale, nii et kui keegi hakkab oma vaarisa kappi uuendama, siis ülla-ülla kapi tagaseinast 1998 aastanummer leida!
Nägin piltide pealt tema tehtud kiikhobust ja oleksin võinud vanduda, et see on sada aastat vana. Isegi valjaste vaskneedid olid rohekaks oksüdeeritud! Võibolla kui asja reaalis ja lähedalt vaadata, siis saaks aru.
Lisaks teeb ta imetillukest nukumööblit ja armastab kõige rohkem ise mööblit disainida. Kass-laud, viiul-laud, veimevakk-reejalased-laud, hiigelraamatu (1001 ööd)kujuline riidekirst...
Ja kõige huvitavam on fakt, et ta pole päevagi õppinud üheski vastavas koolis ega kursustel, pole olnud tal osavat vanaisa ega üldse mingit õpetajat. Lihtsalt tekkis huvi ja hakkas ise proovima. Vaatas, kuidas vanad asjad olid kokku pandud ja tegi järele.
Täielik looduslik, Jumala antud anne!
***
Armastan väga vanaaegseid hästi tehtud asju. Ventspilsi lossis on üks suur must riidekapp, mille seinad on umbes 20 sentimeetrit paksud. See oli nii suur nagu vaese mehe vannituba, kaalus mingi miljon kilo ja giid rääkis, milline vaev oli seda üldse ruumi sisse lohistada. Tagasihoidlikud nikerdused, läikivad pealislakk, massiivsed sahtlid ja õrn soe puidulõhn, mis laseb endas veel aimata kunagi siin rippunud kleitide ja valgete satsiliste padjapüüride parfüümi. Seisin ja silitasin kappi nagu napakas. Sest ta oli täiuslik!
Armastan ka inimesi, kes oskavad midagi väga hästi teha. Tänapäeval ei ole väga palju inimesi, kes oma käsi muuks tööks oskaksid kasutada kui arvutiklahvidel klõbistamiseks. Mulle avaldab muljet, kui keegi oskab tooli valmis teha, ise akna ette panna või kasvõi priskeid kapsaid kasvatada.
Kui ma meest otsiks, siis hoiaksin silmad lahti pigem Decoras või K-Rautas mitte ööklubis või riidepoes.

töö töö ja veelkord töö

Seltsimehed, nii ei saa ju! Ei saa nii palju tööd teha ühekorraga!
Täna olen mässanud teha väiksemaid töid ja ühte suurt aga mõnusat. Muidu oleks kõik tööajal ja töökohal valmis saanud aga oli vaja vahepeal objektil kohal käia. Seep olin sunnitud kodus veel paar tundi trükkima ja see on paha. Lapsed jätsid korrapealt kõik tegemata, ei ole leebe tunne avastada kell 22.30 poisi tegemata mataülesanded...
Lisaks toimus järjekordne näituseavamine. Need kunstnikud küll... Tseremoonial oli kuus pudelit veini, kaks pudelit vett ja paar peotäit soolapähkleid. Manustanud tühja kõhu peale pool klaasi märjukest ja tiba pähkleid, läks keel korrapealt pehmeks ja samm ujuvaks. Hea veel, et intervjuud jõudsin enne ära teha, mõtlesin pool tundi hiljem täiesti jokkis peaga bussipeatuses konutades. Miks just minul peab selline kanapea olema! Järgmine kord võtan avamisele oma võileivad kaasa.

Töö tõttu olen täna ära vaadanud 560 fotot Itaaliast ja 100 fotot Boliiviast. Päris niuksuma võttis. Sellised mäed ja eresinised järvekesed Verona lähistel, sellised vihmametsad ja troopilised liblikad Boliivias pluss Andid... Viimased jäävad vist kättesaamatuks aga Itaalias loodan ikka kunagi ära käia.
Boliivia lugu, mis laupäevases lehes peaks ilmuma, on väga huvitav muide. Noormees käis koos kahe sõbraga seal kuu aega matkamas ja liblikaid püüdmas. 2-3000 liblikat tõi koju! Boliivia on Lõuna-Ameerika vaeseim riik ja maailma kolmas kokaiinitootja. Kuu aja jooksul kohtasid nad nelja valget inimest. Jne.
Hea on vahel kodust ära käia.
Hea on bioloogikiiksuga olla ja vihmametsadest unistada. Mis siis, et unistused teoks teevad vaid tõelised bioloogid. Mina ainult kirjutan neist...

Nii tekivadki lollid naised

Kahju, et ei jaksa lehti lugeda. Korjan lehed nädala jooksul koju ja loen a) siis kui supp keeb, b) nädalavahetusel, kui lapsed juhuslikult varem magama lähevad.
Tööpäeva õhtul ma ei suuda tavaliselt süveneda. Ja ei taha ka. Kui sa oled päev läbi tekstide ja infoga töötanud, siis kulub ära pigem koeraga jalutamine, lastega rattasõit või peenarde rohimine.
Ühe uudistesaate püüan päevas ikka ära vaadata. Isegi lapsed vaatavad vahel. Aga kaks õhtut järjest pole ma sedagi suutnud teha. Eile panin õpikutele pabereid ja üleeile vihikutele. Mees tegi sedasama ja kirjutas peale. Meile mõlemale meeldib see töö:)
Vahel mõtlen, et võiks õhtuti näiteks kõik tähtsamad infoportaalid läbi vaadata. Kui mul puhkus oli, siis lugesin netist uudiseid hea meelega. Nüüd ei taha. Pigem teen väikese blogiringi. Tunnen, et vajan õhtul pigem emotsionaalset laadimist, mitte vaimset.
Plaan oli mul õhtuti ajalooraamatuid lugema hakata. Nii rumal on rumal olla…
Üleeile sattus näppu gümnaasiumiõpik Baltimaade ajalugu. No nagu hiina keel. Nii tihe tekst, nii palju arve ja fakte, nii kuivalt kirjutatud. Vaesed lapsed.
Eile tegin suvalisest kohast lahti 5. klassi ajalooõpiku ja lugesin suurest näljahädast Eestis. Küll oli huvitav! Järeldus- mu aju areng on seisma jäänud 11aastaste tasemele...
Tahaksin kursis olla gruusia-osseetia konflikti tagamaadega ja Kulka võlglaste looga. Aga ma ei suuda ennast õhtuti sundida mõtterikast teksti lugema. Vahel olen nii läbi, et isegi kellegi pikem ja filosoofilisem blogitekst on lugemiseks liig.
Võibolla teen valesti, et oma intelligentsi investeerimise asemel rohin peenraid või lobisen lastega. Selle asemel, et süveneda mõtisklustesse eesti rahvusluse tulevikust või majanduslanguse tempost teen pliidi alla tule ja segan koogitaigna kokku. Ma tean niigi, et majandus langeb ja Venemaaga on halvasti. Ma pean maja soojaks saama, viiele inimesele, kassile ja koerale söögi ette leiutama ja lasteriided pessu panema ning nende igapäevaste tegevuste juures ei aita mind kuidagi teadmine KUIDAS täpselt majandus langeb ja MIKS on Venemaaga halvasti. Muidugi oleks huvitav seda teada aga …
Keegi võiks leiutada, kuidas aju ööseks teadmisi vaikselt laadima panna, nagu telefoni. Seni jätkan oma piiratud kodukanaintelligentsiga. Palun ärge küsige mu käest, kes täpselt alustas, osseedid või grusiinid ja mis aastast see konflikt hõõgub. Kui pensionile jään, ju siis saan mõnest ajalooraamatust teada, mis tolleks ajaks ehk kirjutatud on.

uus aasta ja irl- kohtingud

Et siis head uut aastat kõigile, kellele ma isiklikult või blogide kaudu pole jõudnud seda soovida!
Meil läks rõõmsalt ja rahulikult. Kui välja arvata Suure Päeva eelõhtune ainultühepaarisukkpükste ostmine; tuli lõpuks osta nii palju puuduolevaid asju et ega ma oma pangaarve seisu praegu ilma ahastusekarjeta vaadata ei saa....
Kõigile lastele värvisin pähe ereroosad salgud või triibud. Krissu tahtis Avril Lavigne stiilis olla ja kuna värvi jäi üle, määrisin seda lahkelt nooremategi pähe. Ilus tuli välja. Krissu sai Humanast 35 krooni eest maailma kõige ilusama väikese musta kleidi ereroosade detailidega ja veetis pool õhtut peegli ees.
Esmaspäeval ärkasid kõik vähimagi vaevata kell pool 7 üles, manustasid oma kakao ja tipsisid koos issiga kooli. Neil on nimelt koolis suur remont ja klasside leidmisega on igavene tegu.
Mikul toimuvad tunnid autokoolis ja Krissul pooled tunnid võimlas, mis on ajutiste vaheseintega klassideks jagatud. Täna Krissu ütles, et ega ikka ei kuule küll õpsi juttu, kui samal ajal seina taga õpitakse vene keele tähestikku ja teisel pool käib laulutund. Pealt on ju need nn klassid ülevalt lahti ja kujuta ette, kuidas võimlas kajab! Kuidas nad asjadest aru saavad ja mis hindeid nii saama hakkavad??
Krissul on uus pinginaaber ja klassijuhataja. Mikul on lihtsalt jubetult palju õpikuid ja pikad päevad...

Õhtul käisime pitsas. Kõik nii elevil siiani.
Krissu, mööda tube kepsutades: "mai tea, mul on energia ülejäägid, see on vist pitsast."
Miku, unelevalt pikutades: "Essa koolipäev on nii äge. Uued raamatud ja kõik. Kahju, et varsti enam ei ole nii huvitav kooli minna."
Kati, nukke ritta seades: "Me käisime (oma lasteaiarühmaga) loodusmajas ja seal oli NII suur liblikas või kiil nagu minu kaks kätt kokku. Aga loomad olid kõik alles puhkusel."

***

Üks blogard kutsus külla mõned oma lugejad ja olevat olnud tore. Huvitav, kas mina julgeksin midagi sellist teha? Mul käis eelmisel suvel külas paar Perefoorumlast ja oli ka tore. Üks neist osutus mu blogilugejaks:) Ja A, sina käisid külas aga sind ma teadsin pmst varem ka.
Mitme kaasblogardi suhtes on küll selline soe ammu tuttav-olemise tunne ja hea meelega saaks päriselt tuttavaks. Päris võhivõõraga kohtuda ilmselt ei riskiks...
Võibolla on see nagu kunagi jututubades pimekohtingud? Et kui virtuaalselt jutt sobib ja teineteise tekstid meeldivad, siis sobib reaaliski? Mul vähemalt küll läks alati hästi. V. a üks kord, kui kohtumisele ilmus Dyna, kes oli küll tore poiss aga miski 17 aastat vana ainult. Professori, Wanuri ja Rubiiniga saime lausa sõpradeks, mõtlen nostalgiaga meie pannkoogiõhtutele...
Enivei, kui keegi tõesti peaks tundma soovi mind reaalis kohata, siis miks mitte.

Hakkab jälle peale

*Laste kooliriided üle vaadatud- tsekk
*Virn sokke, mütse, pluuse, jalanõusid jne kooli jaoks ostetud- tsekk
*lapsega silmaarstil käidud, rohud ostetud ja prillid tellitud- tsekk
(prillid maksid hoolimata igast soodukatest 2 tonni, niuniu...)
*neli masinatäit pesu pestud-tsekk
*muru niidetud ja lillepeenrad rohitud-tsekk
*laste remondis koolimajas homsed tundide ajad ja kohad välja peilitud-tsekk
*pool maja koristatud-tsekk

*teine pool maja koristatud- mitte
*poisi valge pluus pestud-mitte
*pesamuna lasteaiariided valmis-mitte
*koolilaste jalanõud üle vaadatud-mitte
*lõunasöök tehtud-mitte

Rahu, ainult rahu! Uus aasta algab igal juhul ka ilma minu paanikata ja poole segamini majaga.

Hüüe ebavajalikele inimestele

Ma olen maailmas ringi vaadates aru saanud, et eksisteerib terve hulk oma olemasolule mitte rakendust leidvaid inimesi. Nad käivad tööl, mis neile ei tundu ei meeldiv ega tähtis. Või on nad õnnetud, et neil pole lähedasi inimesi, kellele oma tähelepanu pühendada. Või on nad üldse arvamusel, et terves maailmas ei ole ühtegi inimest, ühtegi tegevust, ühtegi kohta, mis oleks SOBIV, just nende jaoks.
Nii halb on olla, kui oma kohta maailmas ei ole. Või on tunne, et keegi, mitte mitte mitte keegi EI VAJA SIND. Võta aga muudkui antidepressante ja käi teraapiaid mööda.
Kui te teate kedagi sellist, siis palun, kas te ütleksite edasi, et NEID ON VAJA.
Just praegu on nii palju inimesi, kes meeleheitlikult vajaksid oma kõrvale kedagi!

Need kaks määrdunud ja poolpaljast plikatirtsu, kes bussipeatuses pulgakommi limpsivad. Ma tean seda peret. Nende ema ei vaja oma tüdrukuid millekski muuks kui lasteraha allikaks.
Ja see kaunis ema, kes jalutab oma ilusate väikeste lastega. Tal on kodus viimases vähi staadiumis voodihaige ema pluss veel sellised probleemid, mida jaguks kolme pere jaoks. Ei paista välja, aga ta on murdumas. Tõesti on.
Kui te elate juhuslikult Pärnus, siis käige ära Raba tänaval loomade varjupaigas. Seal töötavad kolm vaprat naist kella 8st 18ni õhtul aga puhtfüüsiliselt ei jõua nad koerte junne iga päev ära koristada ja territooriumil vohavad malts ja ohakad juba rinnuni sest neil pole aega seda niita. Teate kui väga tahavad need kassid seal suhtlemist ja mängimist? Ja need koerad lähevad rõõmu pärast lolliks, kui neid pooleks tunnikski ketist päästa ja jalutama viia.

Kas te teate kedagi, kes arvab, et maailmal pole teda vaja? Helistagu mulle, ma viin ta kättpidi nende juurde, kellel on abi vaja.

Edit hiljem:
pinginaaber ütles mulle, et kui temal oleks tõsiselt eluisu otsas ja tuleksin talle kiisudest rääkima, saaksin ma piki pead. Ma muidugi ei pea "kasutute" isikute all silmas tõsises depressioonis inimesi, enne tuleb ikka kuidagi ise pinnale ujuda, et teisi aidata. Lihtsalt vahel tundub kuulates kellegi kaeblemist, et elu neist ei hooli, et mõeldakse pigem- maailm ei tee midagi minu heaks, ei hooli minust- selle asemel et endalt küsida, mida minul oleks maailmale vastu pakkuda.

Kenzo ja Kuri Kristall lähevad kooli

Paar viimast päeva on ilmatu kiire olnud. Pole aega söömagi minna.
Täna nägin näiteks vaeva esimeste klassidesse astuvate laste nimekirjade toimetamisega. Kellel on titenimesid vaja? Vanemate vohav fantaasia on lihtsalt imepäraseid nimesid vorminud: Getryn, Gerlyn, Celery, Kimo, Romando, Melany-Marlone, Ramis, Enrice, Kenzo, Gizi, Clen-Raith, Mic, Bärlin... Sekka ka eestimaist nagu Villu, Juula ja Mats.
Aga Evil Crystali vanemad oleksid minu meelest võinud ikka eestimaist eelistada. Kurjuse Kristall või Õelella või Põrgu-Liine.
Mulle jäi silma armas nimi Linde-Mari. Mitte et mul seda vaja oleks. Kuigi ma ei tea, miks ma jälle pidevalt lapsesaamise unenägusid näen...

selline siis ongi vanadus...

.. kui asutuse suvepäevadel viibimine järgmise päeva ebameeldivaks muudab:(
Et vältida vildakaid järeldusi, olgu öeldud, et jookidest tarbisin ööpäeva jooksul vaid klaasi pirnisiidrit, mis praktiliselt kohe välja higistatud sai.
Fotojaht, seebijalgpall, seltskondlikud mängud, kella kolmeni tantsimine ning majas valitseva tümpsu tõttu katkendlikult magatud öö on mu ihule ja vaimule valusalt mõjunud.
Keha on disko- ja sambaliigutustest kange nagu oleks päev otsa heina niitnud või midagi.
Vaim on nüri lõputust diskost. Tantsima inspireerisid paar rokilikumat plaati ja 80nendate disko. Ma kannatasin ära KAKS 90nendate diskocd-d oodates, et saan ka diskoripuldi ligi ja inimesi Korpiklaaniga rõõmustada. Sain sain ma jee oma plaadiga löögile, rrr!
Lähen ootan nüüd, kuna 400ne ibukas mõjuma hakkab ja mu peas aju kaevandavad vihased päkapikud maha rahunevad.

kelle ees sa nutta julged?

Huvitav, et blogardid eriti palju oma elukaaslastest ei kirjuta. Või kui, siis umbmäärases vormis "ja X vahetas ära mu auto talvekummid."
Selles mõttes arusaadav, et eraelu on eraelu, kui midagi on hästi, siis ei taha ära sõnada ja kui halvasti, siis netis seda siunata on minu meelest ka mõttetu.
Muidugi on erandeid. Marta. Inno. Märt. jne.
Ma ise pole just kuigi palju oma mehest kirjutanud. Ma ei tea, kas see talle meeldiks. Minu blogi ta ei igatahes ei loe, kuigi teab, et ma seda pean.
Paarisuhe on samas nii suur osa elust, lastest kirjutan küll pidevalt aga meeskast... jah...
Hakkasin mõtlema, et mitme väga toreda blogija suhtes on raske isegi tuvastada, on tal mees majapidamises või mitte. Hakkasin mõtlema, et pigem kirjutatakse rohkem sellest, kui meest pole. Sellega seotud üksindusest, igatsusest või üksi elamise "tehnilistest raskustest".
Hakkasin mõtlema, et töölgi on sama. Poolte kolleegide kohta ei tea ma praktiliselt mitte midagi, ei perekonnaseisu ega täpset laste arvu. Muidugi 50 inimesega ei jõua ja pole vajagi nii tuttavaks saada, et küsida, kuidas perel läheb.
Jah.
Ilmselt polegi vaja teada.
Kuigi vahel jääb kriipima, kui näed, et inimene tahaks mingist murest rääkida aga tööl- nagu ikka, aeg ja koht ei sobi. Vahel tahaks ise midagi kelleltki küsida, mittetööalast, inimlikku-kasvõi- saad sa ikka hakkama? Oled sa millegipärast õnnetu? Sul on nii kurvad silmad pikemat aega? aga jälle pole koht ja aeg õiged, tegelikult puudub see läheduse aste ja jääb küsimata.
Võibolla pole vajagi.
Minu esimeses töökohas olime kolmekesi kahes pisikeses ruumis- kaks värskelt keskkooli lõpetanud tüdrukut ja 50aastane naine. Pluss kaks hiiglaslikku autoklaavi igast riistade steriliseerimiseks, katseklaaside ja kolbide virnad.
Ükskord nuttis too vanem naine tööl pika nutu maha. Ma ei mäleta, mis juhtus aga meie, tüdrukud, püüdsime kuidagi toeks olla. Teinekord nutsin mina, sest mu ema viidi operatsioonile. Ja siis nuttis teine tüdruk, sest tema onuga juhtus raske õnnetus. Olime nii erinevad aga julgesime seal kamorkas oma nutud ära nutta.
Ma praeguses töökohas küll ei julgeks. Isegi oma toas mitte.
Viimati nutsin hoopis tänaval, kui sain telefonis teada klassiõe surmast. Tööle jõudes võtsin ennast kokku ja neelasin tunded alla.
***
Ahjaa. Minu mees on pigem kinnise loomuga, kaldub ületöötamisele aga muidu huumorimeelne ja hea südamega. Kui laseb habeme ette kasvada, siis on Jüri Krjukovi moodi:)

Sinu elu on hea, kui..

.. su tuju on hea.
Nii lihtne see ongi. Seda ütles Vain oma teisel dvd-l. Too oli rohkem eneseanalüüsist ja polnud nii huvitav, ma olen enese kallal urgitsemises hea niigi.
Mulle avaldas muljet, et Vainu meelest saab emotsioone nii teadlikult juhtida. Ta väitis, et eelmisel aastal elas ta üle neli tõsist jama, millest kolmest tuli ta välja kahe päevaga ja ühest ühe kuuga. Kuidas, seda ta ei öelnud.
Mul on elus olnud jamasid küll ja veel. Viimane tõsine endakaotamine oli mingi 6 aastat tagasi ja siis oli põhi mis põhi. Põhiliselt põhjustas seda iseenda ja lähedaste tervislik seis, vist oli osa ka koduperenaise rutiinis ja ebamääraselt kõrgetel ootustel elule üldse.
Asi oli nii hull, et ma ei tahtnud kodust väljas käia, kartsin, et kukun maha tänavale, minestan või viskan sussid üldse püsti. Paanikahood. Midagi ei suuda teha. Hirm juba hommikul ärgates, et kindlasti juhtub midagi halba. Jõle.
Võtsin natuke rahusteid ja antidepressante aga ei midagi. Mingit muutust enesetundes polnud. Vist käisin paar korda psühholoogi juures ka - ikka suurt efekti polnud.
Siis toimus kaks asja.
Esiteks hakkas minu eest palvetama üks proua. Ja veel keegi tema tuttav, väga haige proua, keda ma isegi ei tundnud. Neil oli igal hommikul oma aeg selleks, et palvetada erinevate inimeste ja probleemide pärast. Nad tundsid, et see on nende kutsumus. Ma ei mäleta isegi nende nimesid aga olen siiani tänulik.
Teiseks lugesin raamatuid. Natuke kristlikku kirjandust ja Piiblit ja rohkem psühholoogiaalast. Oli üks hea raamat depressioonist, mis pani otsekui peegli mu ette ja näitas, millest hirm ja meeleheide toitu saavad. Mul on meeles see õhtu, kus ma SAIN ARU, miks olin auku vajunud. Nutsin kergendusest. Sealtmaalt algas paranemine.

Veab neil, kes tabletikuuriga depressioonist üle saavad. Pole vaja oma alateadvuses tuustida ja raamatuid lugeda. Mina ei saanud enam tablette ka võtta, sest jäin lapseootele. Aga polnudki enam vaja.

Vain oleks võinud rääkida, kuidas see negatiivsete emotsioonide juhtimine käib. Klõks ja teine emotsioon. Mina ei saa nii, pean ikka endaga pikalt aru pidama.
See jäi ka Vainu loengust meelde, et tervitage väikeseid jamasid oma elus. Mõttega, et need karastavad teid võimalike suurte jamade tarvis. Ohh, palun, kas kuidagi üldse ilma jamadeta ei oleks võimalik, pliis?

Mis puutub eesmärkidesse, siis just põrusin: leidsin, et täisväärtuslikuks toimimiseks pean kell 23 magama minema aga kell on juba pool 1! Mees on Riias Sex Pistolsi kontserdil, lapsed magavad ja mina naudin oma mõnusalt üksildast õhtut....

pooles vinnas tööpäev

Kõik see eesti rafas puhkab aga mitte meie kollektiiv...
tõele au andes puhkasime meie eile.
Minu puhkusel viibides on minu vaene arvuti ägedat troojahobustõbe põdedes veetnud terve kuu tehnikute hoole all. Esmaspäeval toodi ta tagasi aga ta ei mäletanud eelnenust enam midagi:((((
Ehk siis oli meie itimees ta nii ära puhastanud, et pidin alustama uuelt puhtalt lehelt ja exploreri asemel mozilla firefoxiga. Ei muud poleks hullu aga kõik mu fotod läksid kaotsi je eriti vihastamapanev, et ka kogu kirjakast koos aadressidega. Nüüd pean enne iga maili saatmist kodulehekülgedelt aadresse otsima ja erakontakte üldse teab kust taastama. Hoiatanud siis ette, oleksin kasvõi puhkuselt korraks tööle tulnud ja mulle vajalikud asjad kuskile mujale kopinud!
Muidu läheb töölainele saamine vaevaliselt. Kolleegidega niisama jututada on tore aga kirjutamisteemasid leida pole just hõlbus...
Ma olen puhkusest hoolimata kuidagi kergestiärrituv ja kiirestiväsiv. Huvitav, kas see võiks titevastastest vahenditest tulla?

Kuna täna on niikuinii poolpidune tööpäev, kuulan Peep Vainu cd-d, mis õpetab saavutama seda, mida sa tahad saavutada. Päris huvitav. Muidugi midagi kardinaalselt uut seal ei ole aga värskema vaate annab küll. Ma varsti mõtlen nüüd välja, mida ma tahan saavutada ja siis hakkan saaavutama!!!
Tegelt ma tean, mis mu nimekirjas esimene asi on. Autojuhiload. Häda on ainult sellega, et ma kardan pööraselt. Mina uduheeringas kipun isegi jalgrattaga avariiohtlikesse olukordadesse sattuma, mis siis autoroolis veel saab! Aga vaja oleks küll. Esiteks kaubavedudeks (toidukotid, ehitusmaterjalid), teiseks laste transpordiks väljaspool linnapiire või ebameeldivate ilmastikuoludega ja kolmandaks suvisteks mõnulemisreisideks pluss vanaema-vanaisa juurde sõiduks.
Äkki ma ei saa hakkama! On ju teatud protsent inimesi, kes ei tee ka 10 korraga eksamit ära ja jäavadki jalameheks. Vana ka üsnagi olen, teab, kas suudan nii põhimõtteliselt uue asja ära õppida.
Samas vahel sõidan bussis ja olen ainuke oma vanuseklassis inimene laste ja pensionäride seas. Minuvanused sõidavad kõik autodega. Mina olen luuser....

Julgesti vennad nüüd tööle!

Tänane päev, puhkuse viimane, oli emotsionaalselt seinast seina. Lihtsalt hämmastav, kuidas üks laps oskab su närvid juba hommikul viimase katkemispiirini viia. Kemplemisteemaks oli sedakorda omletitegu, mis kulges lakkamatu vingumise "ma ei oska, ma ei saa, tee ise" saatel. Lõpuks sai see õnnetu ollus pannile ja laps põgenes joostes arvuti taha, jättes kööki rippuma viimase karje AGA NÕUSID MA IGATAHES ÄRA EI PESE!!!.
Eile olid mul ka plaanid. Et kogu järglaskond aitab mul aias heina riisuda ja mahakukkunud õunu korjata ja. Unistamine ei ole ju kurjast, mis?
Esimene võsuke seisis õues oma rehale toetudes tubli 10 minutit, kuni tuli sõbranna, kellega koos tuppa plagati. Teised kaks kaklesid iga heinakärutäie juures, ei sobinud tööriistad ega töö ise, kord hakkas kõht valutama, siis jalg, siis läks kõht tühjaks...
Töötasin siis enamuse ajast üksi, mõeldes, millised kasvatuslikud kitsaskohad ma olen tekitanud.
Üleeile käisid sõbrad külas. Istusime aias ja panime maailma paika. Muuhulgas ütles üks ema: kui suhtled lapsega juba pisikest peale, õpetad talle oma tegude eest vastutamist ja head ja kurja, siis on kõik korras. Jahh, ütles too ema malbelt ja vaatas hellalt oma inglilokilist tütrekest, kes õuebasseinist hoogsalt vett murule kühveldas, satsiline kleidike tilkumas. Jahh, ütlesid heakskiitvalt kõik teised neli ema. Jahh, mõtlesin mina. Huvitav, ma nagu muud polegi teinud viimased 11 aastat kui püüdnud seletada, mis on ea ja mis pole seda mitte.
Nad teavad suurepäraselt, mis on hea. Aga piire on vaja proovida, iga päev, iga tund.
***
Isegi pärast kõige närvelaastavamat päeva tuleb õhtu, kus sa silitad unesooja niisket juuksesalku ja heldid pisikesest, ikka veel nii pisikesest käest padjal.
Kas armastusest piisab? Heitlikust, vahel kulunud ja väsinud aga siiski visast armastusest?
Täna kirikus oli nii armas vaadata tittesid ja natuke suuremaid lapsi. Päranisilmi kõigile naeratav imik või julgelt maailma avastama tatsav põnn on täiuslikult uued väikesed inimesed, rikkumata, täidetud oma vanemate lootustest. Lapse stardipakett on ju super: Jumala ja vanemate tingimusteta armastus.
Sellest peab jätkuma. Ja kui minu aku saab vahel tühjaks, siis tuleb seda lihtsalt laadida. Vaikusega, magamisega, raamatutega. Jumala armastusega.

Wall-E

on üks parimaid multikaid, mida ma viimasel ajal kinus näinud olen. Teate küll seda lastega kinoskäimist: püüad üle popkornimatsutamise ja saja roti tegutsemisele omase krõbina ja lurina saatel ekraanile keskenduda ja piilud vargsi kella, et kaua veel.
Aga seekord mul läks kellavaataminegi meelest ära.
Täitsa huvitav, et ameerikamaal suudab keegi lastele sedavõrd taheda filmi teha ja veel tõsisel teemal. Filmi algusepool oli lausa sürrealistlik ja apokalüptiline oma rämpsu mattunud Manhattanivaadetega. Kosmosekaadrid meeldisid samuti, no pani unustama, et multikas.
Kõik robotitesse puutuv oli armas, liigutav ja naljakas, samas liigse siirupita.
Vahepealne kosmosejaamas toimuv tehnika ja virtuaalmaailma tulevärk kippus veidi väsitama. Vaid lamamistoolides liikuvad ja vilkuvate ekraanide kaudu suhtlevad-elavad tulevikuinimesed tundusid- reaalsed, paraku, üsna reaalsed....
Nii et kinno, seltsimehed alaealised ja nende vanemad!

Mõnusalt sisutud päevad

Ammu pole nii palju mittemidagitegemist tehtud. Päevad läbi kohe. Kaif!
Puudub visioon, et kohe kohe peab jälle tööle minema ja hommikul normaalsel ajal ärkama. Huvitav, kui kaua peaks puhkus kestma, et tast villand saaks ja tagasi tööle tahaks?
Inimesed ei viitsi enam blogida. Mõni mu favoritsidest pole üle kuu aja sõnagi kribanud. Otsin, sõltlane nagu ma olen, hädaga juba uusi blooge ja hakkan vist varsti vanu lemmikuid otsast peale lugema... Õnneks on meil nurga peal raamatukogu aga raamatuid lugeda saan ainult siis, kui lapsed magavad. Blogiring on aga hea rahustav rutiin, mis palju süvenemist ei nõua. Uudisteportaalide ring paraku praegu närve ei rahusta.
Ühinen Larkoga. Blogige ometi, inimesed!

Tänane päevatöö

Lapsed läksid täiega hoogu nukuvabrikus. Poisid vehkisid valmis Runescape tegelaste nukud, need on need kübarate ja habemetega tüübid, papist ammud ja mõõgad käes. Kati poolt on kaks tiivulist olevust, Krissu tegi rulaga plika, kes hoiab emoprintsessi ligi ja mina olen trobikonna naiste autor.
Ja neid nukke on täesti VÄGA lihtne teha, Katit veidi aitasin aga suurematele näita ainult korra ette.