uus aasta ja irl- kohtingud

Et siis head uut aastat kõigile, kellele ma isiklikult või blogide kaudu pole jõudnud seda soovida!
Meil läks rõõmsalt ja rahulikult. Kui välja arvata Suure Päeva eelõhtune ainultühepaarisukkpükste ostmine; tuli lõpuks osta nii palju puuduolevaid asju et ega ma oma pangaarve seisu praegu ilma ahastusekarjeta vaadata ei saa....
Kõigile lastele värvisin pähe ereroosad salgud või triibud. Krissu tahtis Avril Lavigne stiilis olla ja kuna värvi jäi üle, määrisin seda lahkelt nooremategi pähe. Ilus tuli välja. Krissu sai Humanast 35 krooni eest maailma kõige ilusama väikese musta kleidi ereroosade detailidega ja veetis pool õhtut peegli ees.
Esmaspäeval ärkasid kõik vähimagi vaevata kell pool 7 üles, manustasid oma kakao ja tipsisid koos issiga kooli. Neil on nimelt koolis suur remont ja klasside leidmisega on igavene tegu.
Mikul toimuvad tunnid autokoolis ja Krissul pooled tunnid võimlas, mis on ajutiste vaheseintega klassideks jagatud. Täna Krissu ütles, et ega ikka ei kuule küll õpsi juttu, kui samal ajal seina taga õpitakse vene keele tähestikku ja teisel pool käib laulutund. Pealt on ju need nn klassid ülevalt lahti ja kujuta ette, kuidas võimlas kajab! Kuidas nad asjadest aru saavad ja mis hindeid nii saama hakkavad??
Krissul on uus pinginaaber ja klassijuhataja. Mikul on lihtsalt jubetult palju õpikuid ja pikad päevad...

Õhtul käisime pitsas. Kõik nii elevil siiani.
Krissu, mööda tube kepsutades: "mai tea, mul on energia ülejäägid, see on vist pitsast."
Miku, unelevalt pikutades: "Essa koolipäev on nii äge. Uued raamatud ja kõik. Kahju, et varsti enam ei ole nii huvitav kooli minna."
Kati, nukke ritta seades: "Me käisime (oma lasteaiarühmaga) loodusmajas ja seal oli NII suur liblikas või kiil nagu minu kaks kätt kokku. Aga loomad olid kõik alles puhkusel."

***

Üks blogard kutsus külla mõned oma lugejad ja olevat olnud tore. Huvitav, kas mina julgeksin midagi sellist teha? Mul käis eelmisel suvel külas paar Perefoorumlast ja oli ka tore. Üks neist osutus mu blogilugejaks:) Ja A, sina käisid külas aga sind ma teadsin pmst varem ka.
Mitme kaasblogardi suhtes on küll selline soe ammu tuttav-olemise tunne ja hea meelega saaks päriselt tuttavaks. Päris võhivõõraga kohtuda ilmselt ei riskiks...
Võibolla on see nagu kunagi jututubades pimekohtingud? Et kui virtuaalselt jutt sobib ja teineteise tekstid meeldivad, siis sobib reaaliski? Mul vähemalt küll läks alati hästi. V. a üks kord, kui kohtumisele ilmus Dyna, kes oli küll tore poiss aga miski 17 aastat vana ainult. Professori, Wanuri ja Rubiiniga saime lausa sõpradeks, mõtlen nostalgiaga meie pannkoogiõhtutele...
Enivei, kui keegi tõesti peaks tundma soovi mind reaalis kohata, siis miks mitte.

Hakkab jälle peale

*Laste kooliriided üle vaadatud- tsekk
*Virn sokke, mütse, pluuse, jalanõusid jne kooli jaoks ostetud- tsekk
*lapsega silmaarstil käidud, rohud ostetud ja prillid tellitud- tsekk
(prillid maksid hoolimata igast soodukatest 2 tonni, niuniu...)
*neli masinatäit pesu pestud-tsekk
*muru niidetud ja lillepeenrad rohitud-tsekk
*laste remondis koolimajas homsed tundide ajad ja kohad välja peilitud-tsekk
*pool maja koristatud-tsekk

*teine pool maja koristatud- mitte
*poisi valge pluus pestud-mitte
*pesamuna lasteaiariided valmis-mitte
*koolilaste jalanõud üle vaadatud-mitte
*lõunasöök tehtud-mitte

Rahu, ainult rahu! Uus aasta algab igal juhul ka ilma minu paanikata ja poole segamini majaga.

Hüüe ebavajalikele inimestele

Ma olen maailmas ringi vaadates aru saanud, et eksisteerib terve hulk oma olemasolule mitte rakendust leidvaid inimesi. Nad käivad tööl, mis neile ei tundu ei meeldiv ega tähtis. Või on nad õnnetud, et neil pole lähedasi inimesi, kellele oma tähelepanu pühendada. Või on nad üldse arvamusel, et terves maailmas ei ole ühtegi inimest, ühtegi tegevust, ühtegi kohta, mis oleks SOBIV, just nende jaoks.
Nii halb on olla, kui oma kohta maailmas ei ole. Või on tunne, et keegi, mitte mitte mitte keegi EI VAJA SIND. Võta aga muudkui antidepressante ja käi teraapiaid mööda.
Kui te teate kedagi sellist, siis palun, kas te ütleksite edasi, et NEID ON VAJA.
Just praegu on nii palju inimesi, kes meeleheitlikult vajaksid oma kõrvale kedagi!

Need kaks määrdunud ja poolpaljast plikatirtsu, kes bussipeatuses pulgakommi limpsivad. Ma tean seda peret. Nende ema ei vaja oma tüdrukuid millekski muuks kui lasteraha allikaks.
Ja see kaunis ema, kes jalutab oma ilusate väikeste lastega. Tal on kodus viimases vähi staadiumis voodihaige ema pluss veel sellised probleemid, mida jaguks kolme pere jaoks. Ei paista välja, aga ta on murdumas. Tõesti on.
Kui te elate juhuslikult Pärnus, siis käige ära Raba tänaval loomade varjupaigas. Seal töötavad kolm vaprat naist kella 8st 18ni õhtul aga puhtfüüsiliselt ei jõua nad koerte junne iga päev ära koristada ja territooriumil vohavad malts ja ohakad juba rinnuni sest neil pole aega seda niita. Teate kui väga tahavad need kassid seal suhtlemist ja mängimist? Ja need koerad lähevad rõõmu pärast lolliks, kui neid pooleks tunnikski ketist päästa ja jalutama viia.

Kas te teate kedagi, kes arvab, et maailmal pole teda vaja? Helistagu mulle, ma viin ta kättpidi nende juurde, kellel on abi vaja.

Edit hiljem:
pinginaaber ütles mulle, et kui temal oleks tõsiselt eluisu otsas ja tuleksin talle kiisudest rääkima, saaksin ma piki pead. Ma muidugi ei pea "kasutute" isikute all silmas tõsises depressioonis inimesi, enne tuleb ikka kuidagi ise pinnale ujuda, et teisi aidata. Lihtsalt vahel tundub kuulates kellegi kaeblemist, et elu neist ei hooli, et mõeldakse pigem- maailm ei tee midagi minu heaks, ei hooli minust- selle asemel et endalt küsida, mida minul oleks maailmale vastu pakkuda.

Kenzo ja Kuri Kristall lähevad kooli

Paar viimast päeva on ilmatu kiire olnud. Pole aega söömagi minna.
Täna nägin näiteks vaeva esimeste klassidesse astuvate laste nimekirjade toimetamisega. Kellel on titenimesid vaja? Vanemate vohav fantaasia on lihtsalt imepäraseid nimesid vorminud: Getryn, Gerlyn, Celery, Kimo, Romando, Melany-Marlone, Ramis, Enrice, Kenzo, Gizi, Clen-Raith, Mic, Bärlin... Sekka ka eestimaist nagu Villu, Juula ja Mats.
Aga Evil Crystali vanemad oleksid minu meelest võinud ikka eestimaist eelistada. Kurjuse Kristall või Õelella või Põrgu-Liine.
Mulle jäi silma armas nimi Linde-Mari. Mitte et mul seda vaja oleks. Kuigi ma ei tea, miks ma jälle pidevalt lapsesaamise unenägusid näen...

selline siis ongi vanadus...

.. kui asutuse suvepäevadel viibimine järgmise päeva ebameeldivaks muudab:(
Et vältida vildakaid järeldusi, olgu öeldud, et jookidest tarbisin ööpäeva jooksul vaid klaasi pirnisiidrit, mis praktiliselt kohe välja higistatud sai.
Fotojaht, seebijalgpall, seltskondlikud mängud, kella kolmeni tantsimine ning majas valitseva tümpsu tõttu katkendlikult magatud öö on mu ihule ja vaimule valusalt mõjunud.
Keha on disko- ja sambaliigutustest kange nagu oleks päev otsa heina niitnud või midagi.
Vaim on nüri lõputust diskost. Tantsima inspireerisid paar rokilikumat plaati ja 80nendate disko. Ma kannatasin ära KAKS 90nendate diskocd-d oodates, et saan ka diskoripuldi ligi ja inimesi Korpiklaaniga rõõmustada. Sain sain ma jee oma plaadiga löögile, rrr!
Lähen ootan nüüd, kuna 400ne ibukas mõjuma hakkab ja mu peas aju kaevandavad vihased päkapikud maha rahunevad.

kelle ees sa nutta julged?

Huvitav, et blogardid eriti palju oma elukaaslastest ei kirjuta. Või kui, siis umbmäärases vormis "ja X vahetas ära mu auto talvekummid."
Selles mõttes arusaadav, et eraelu on eraelu, kui midagi on hästi, siis ei taha ära sõnada ja kui halvasti, siis netis seda siunata on minu meelest ka mõttetu.
Muidugi on erandeid. Marta. Inno. Märt. jne.
Ma ise pole just kuigi palju oma mehest kirjutanud. Ma ei tea, kas see talle meeldiks. Minu blogi ta ei igatahes ei loe, kuigi teab, et ma seda pean.
Paarisuhe on samas nii suur osa elust, lastest kirjutan küll pidevalt aga meeskast... jah...
Hakkasin mõtlema, et mitme väga toreda blogija suhtes on raske isegi tuvastada, on tal mees majapidamises või mitte. Hakkasin mõtlema, et pigem kirjutatakse rohkem sellest, kui meest pole. Sellega seotud üksindusest, igatsusest või üksi elamise "tehnilistest raskustest".
Hakkasin mõtlema, et töölgi on sama. Poolte kolleegide kohta ei tea ma praktiliselt mitte midagi, ei perekonnaseisu ega täpset laste arvu. Muidugi 50 inimesega ei jõua ja pole vajagi nii tuttavaks saada, et küsida, kuidas perel läheb.
Jah.
Ilmselt polegi vaja teada.
Kuigi vahel jääb kriipima, kui näed, et inimene tahaks mingist murest rääkida aga tööl- nagu ikka, aeg ja koht ei sobi. Vahel tahaks ise midagi kelleltki küsida, mittetööalast, inimlikku-kasvõi- saad sa ikka hakkama? Oled sa millegipärast õnnetu? Sul on nii kurvad silmad pikemat aega? aga jälle pole koht ja aeg õiged, tegelikult puudub see läheduse aste ja jääb küsimata.
Võibolla pole vajagi.
Minu esimeses töökohas olime kolmekesi kahes pisikeses ruumis- kaks värskelt keskkooli lõpetanud tüdrukut ja 50aastane naine. Pluss kaks hiiglaslikku autoklaavi igast riistade steriliseerimiseks, katseklaaside ja kolbide virnad.
Ükskord nuttis too vanem naine tööl pika nutu maha. Ma ei mäleta, mis juhtus aga meie, tüdrukud, püüdsime kuidagi toeks olla. Teinekord nutsin mina, sest mu ema viidi operatsioonile. Ja siis nuttis teine tüdruk, sest tema onuga juhtus raske õnnetus. Olime nii erinevad aga julgesime seal kamorkas oma nutud ära nutta.
Ma praeguses töökohas küll ei julgeks. Isegi oma toas mitte.
Viimati nutsin hoopis tänaval, kui sain telefonis teada klassiõe surmast. Tööle jõudes võtsin ennast kokku ja neelasin tunded alla.
***
Ahjaa. Minu mees on pigem kinnise loomuga, kaldub ületöötamisele aga muidu huumorimeelne ja hea südamega. Kui laseb habeme ette kasvada, siis on Jüri Krjukovi moodi:)

Sinu elu on hea, kui..

.. su tuju on hea.
Nii lihtne see ongi. Seda ütles Vain oma teisel dvd-l. Too oli rohkem eneseanalüüsist ja polnud nii huvitav, ma olen enese kallal urgitsemises hea niigi.
Mulle avaldas muljet, et Vainu meelest saab emotsioone nii teadlikult juhtida. Ta väitis, et eelmisel aastal elas ta üle neli tõsist jama, millest kolmest tuli ta välja kahe päevaga ja ühest ühe kuuga. Kuidas, seda ta ei öelnud.
Mul on elus olnud jamasid küll ja veel. Viimane tõsine endakaotamine oli mingi 6 aastat tagasi ja siis oli põhi mis põhi. Põhiliselt põhjustas seda iseenda ja lähedaste tervislik seis, vist oli osa ka koduperenaise rutiinis ja ebamääraselt kõrgetel ootustel elule üldse.
Asi oli nii hull, et ma ei tahtnud kodust väljas käia, kartsin, et kukun maha tänavale, minestan või viskan sussid üldse püsti. Paanikahood. Midagi ei suuda teha. Hirm juba hommikul ärgates, et kindlasti juhtub midagi halba. Jõle.
Võtsin natuke rahusteid ja antidepressante aga ei midagi. Mingit muutust enesetundes polnud. Vist käisin paar korda psühholoogi juures ka - ikka suurt efekti polnud.
Siis toimus kaks asja.
Esiteks hakkas minu eest palvetama üks proua. Ja veel keegi tema tuttav, väga haige proua, keda ma isegi ei tundnud. Neil oli igal hommikul oma aeg selleks, et palvetada erinevate inimeste ja probleemide pärast. Nad tundsid, et see on nende kutsumus. Ma ei mäleta isegi nende nimesid aga olen siiani tänulik.
Teiseks lugesin raamatuid. Natuke kristlikku kirjandust ja Piiblit ja rohkem psühholoogiaalast. Oli üks hea raamat depressioonist, mis pani otsekui peegli mu ette ja näitas, millest hirm ja meeleheide toitu saavad. Mul on meeles see õhtu, kus ma SAIN ARU, miks olin auku vajunud. Nutsin kergendusest. Sealtmaalt algas paranemine.

Veab neil, kes tabletikuuriga depressioonist üle saavad. Pole vaja oma alateadvuses tuustida ja raamatuid lugeda. Mina ei saanud enam tablette ka võtta, sest jäin lapseootele. Aga polnudki enam vaja.

Vain oleks võinud rääkida, kuidas see negatiivsete emotsioonide juhtimine käib. Klõks ja teine emotsioon. Mina ei saa nii, pean ikka endaga pikalt aru pidama.
See jäi ka Vainu loengust meelde, et tervitage väikeseid jamasid oma elus. Mõttega, et need karastavad teid võimalike suurte jamade tarvis. Ohh, palun, kas kuidagi üldse ilma jamadeta ei oleks võimalik, pliis?

Mis puutub eesmärkidesse, siis just põrusin: leidsin, et täisväärtuslikuks toimimiseks pean kell 23 magama minema aga kell on juba pool 1! Mees on Riias Sex Pistolsi kontserdil, lapsed magavad ja mina naudin oma mõnusalt üksildast õhtut....

pooles vinnas tööpäev

Kõik see eesti rafas puhkab aga mitte meie kollektiiv...
tõele au andes puhkasime meie eile.
Minu puhkusel viibides on minu vaene arvuti ägedat troojahobustõbe põdedes veetnud terve kuu tehnikute hoole all. Esmaspäeval toodi ta tagasi aga ta ei mäletanud eelnenust enam midagi:((((
Ehk siis oli meie itimees ta nii ära puhastanud, et pidin alustama uuelt puhtalt lehelt ja exploreri asemel mozilla firefoxiga. Ei muud poleks hullu aga kõik mu fotod läksid kaotsi je eriti vihastamapanev, et ka kogu kirjakast koos aadressidega. Nüüd pean enne iga maili saatmist kodulehekülgedelt aadresse otsima ja erakontakte üldse teab kust taastama. Hoiatanud siis ette, oleksin kasvõi puhkuselt korraks tööle tulnud ja mulle vajalikud asjad kuskile mujale kopinud!
Muidu läheb töölainele saamine vaevaliselt. Kolleegidega niisama jututada on tore aga kirjutamisteemasid leida pole just hõlbus...
Ma olen puhkusest hoolimata kuidagi kergestiärrituv ja kiirestiväsiv. Huvitav, kas see võiks titevastastest vahenditest tulla?

Kuna täna on niikuinii poolpidune tööpäev, kuulan Peep Vainu cd-d, mis õpetab saavutama seda, mida sa tahad saavutada. Päris huvitav. Muidugi midagi kardinaalselt uut seal ei ole aga värskema vaate annab küll. Ma varsti mõtlen nüüd välja, mida ma tahan saavutada ja siis hakkan saaavutama!!!
Tegelt ma tean, mis mu nimekirjas esimene asi on. Autojuhiload. Häda on ainult sellega, et ma kardan pööraselt. Mina uduheeringas kipun isegi jalgrattaga avariiohtlikesse olukordadesse sattuma, mis siis autoroolis veel saab! Aga vaja oleks küll. Esiteks kaubavedudeks (toidukotid, ehitusmaterjalid), teiseks laste transpordiks väljaspool linnapiire või ebameeldivate ilmastikuoludega ja kolmandaks suvisteks mõnulemisreisideks pluss vanaema-vanaisa juurde sõiduks.
Äkki ma ei saa hakkama! On ju teatud protsent inimesi, kes ei tee ka 10 korraga eksamit ära ja jäavadki jalameheks. Vana ka üsnagi olen, teab, kas suudan nii põhimõtteliselt uue asja ära õppida.
Samas vahel sõidan bussis ja olen ainuke oma vanuseklassis inimene laste ja pensionäride seas. Minuvanused sõidavad kõik autodega. Mina olen luuser....

Julgesti vennad nüüd tööle!

Tänane päev, puhkuse viimane, oli emotsionaalselt seinast seina. Lihtsalt hämmastav, kuidas üks laps oskab su närvid juba hommikul viimase katkemispiirini viia. Kemplemisteemaks oli sedakorda omletitegu, mis kulges lakkamatu vingumise "ma ei oska, ma ei saa, tee ise" saatel. Lõpuks sai see õnnetu ollus pannile ja laps põgenes joostes arvuti taha, jättes kööki rippuma viimase karje AGA NÕUSID MA IGATAHES ÄRA EI PESE!!!.
Eile olid mul ka plaanid. Et kogu järglaskond aitab mul aias heina riisuda ja mahakukkunud õunu korjata ja. Unistamine ei ole ju kurjast, mis?
Esimene võsuke seisis õues oma rehale toetudes tubli 10 minutit, kuni tuli sõbranna, kellega koos tuppa plagati. Teised kaks kaklesid iga heinakärutäie juures, ei sobinud tööriistad ega töö ise, kord hakkas kõht valutama, siis jalg, siis läks kõht tühjaks...
Töötasin siis enamuse ajast üksi, mõeldes, millised kasvatuslikud kitsaskohad ma olen tekitanud.
Üleeile käisid sõbrad külas. Istusime aias ja panime maailma paika. Muuhulgas ütles üks ema: kui suhtled lapsega juba pisikest peale, õpetad talle oma tegude eest vastutamist ja head ja kurja, siis on kõik korras. Jahh, ütles too ema malbelt ja vaatas hellalt oma inglilokilist tütrekest, kes õuebasseinist hoogsalt vett murule kühveldas, satsiline kleidike tilkumas. Jahh, ütlesid heakskiitvalt kõik teised neli ema. Jahh, mõtlesin mina. Huvitav, ma nagu muud polegi teinud viimased 11 aastat kui püüdnud seletada, mis on ea ja mis pole seda mitte.
Nad teavad suurepäraselt, mis on hea. Aga piire on vaja proovida, iga päev, iga tund.
***
Isegi pärast kõige närvelaastavamat päeva tuleb õhtu, kus sa silitad unesooja niisket juuksesalku ja heldid pisikesest, ikka veel nii pisikesest käest padjal.
Kas armastusest piisab? Heitlikust, vahel kulunud ja väsinud aga siiski visast armastusest?
Täna kirikus oli nii armas vaadata tittesid ja natuke suuremaid lapsi. Päranisilmi kõigile naeratav imik või julgelt maailma avastama tatsav põnn on täiuslikult uued väikesed inimesed, rikkumata, täidetud oma vanemate lootustest. Lapse stardipakett on ju super: Jumala ja vanemate tingimusteta armastus.
Sellest peab jätkuma. Ja kui minu aku saab vahel tühjaks, siis tuleb seda lihtsalt laadida. Vaikusega, magamisega, raamatutega. Jumala armastusega.

Wall-E

on üks parimaid multikaid, mida ma viimasel ajal kinus näinud olen. Teate küll seda lastega kinoskäimist: püüad üle popkornimatsutamise ja saja roti tegutsemisele omase krõbina ja lurina saatel ekraanile keskenduda ja piilud vargsi kella, et kaua veel.
Aga seekord mul läks kellavaataminegi meelest ära.
Täitsa huvitav, et ameerikamaal suudab keegi lastele sedavõrd taheda filmi teha ja veel tõsisel teemal. Filmi algusepool oli lausa sürrealistlik ja apokalüptiline oma rämpsu mattunud Manhattanivaadetega. Kosmosekaadrid meeldisid samuti, no pani unustama, et multikas.
Kõik robotitesse puutuv oli armas, liigutav ja naljakas, samas liigse siirupita.
Vahepealne kosmosejaamas toimuv tehnika ja virtuaalmaailma tulevärk kippus veidi väsitama. Vaid lamamistoolides liikuvad ja vilkuvate ekraanide kaudu suhtlevad-elavad tulevikuinimesed tundusid- reaalsed, paraku, üsna reaalsed....
Nii et kinno, seltsimehed alaealised ja nende vanemad!

Mõnusalt sisutud päevad

Ammu pole nii palju mittemidagitegemist tehtud. Päevad läbi kohe. Kaif!
Puudub visioon, et kohe kohe peab jälle tööle minema ja hommikul normaalsel ajal ärkama. Huvitav, kui kaua peaks puhkus kestma, et tast villand saaks ja tagasi tööle tahaks?
Inimesed ei viitsi enam blogida. Mõni mu favoritsidest pole üle kuu aja sõnagi kribanud. Otsin, sõltlane nagu ma olen, hädaga juba uusi blooge ja hakkan vist varsti vanu lemmikuid otsast peale lugema... Õnneks on meil nurga peal raamatukogu aga raamatuid lugeda saan ainult siis, kui lapsed magavad. Blogiring on aga hea rahustav rutiin, mis palju süvenemist ei nõua. Uudisteportaalide ring paraku praegu närve ei rahusta.
Ühinen Larkoga. Blogige ometi, inimesed!

Tänane päevatöö

Lapsed läksid täiega hoogu nukuvabrikus. Poisid vehkisid valmis Runescape tegelaste nukud, need on need kübarate ja habemetega tüübid, papist ammud ja mõõgad käes. Kati poolt on kaks tiivulist olevust, Krissu tegi rulaga plika, kes hoiab emoprintsessi ligi ja mina olen trobikonna naiste autor.
Ja neid nukke on täesti VÄGA lihtne teha, Katit veidi aitasin aga suurematele näita ainult korra ette.

Top 5, veidi punastades

Ma olen mitu päeva mõelnud, mis raamatud need siis on, mis on mind tuntavalt mõjutanud. Nii raske! Enamus raamatuid sai loetud keskkoolieas, ülikooli ajal oli rohkem erialast kirjandust ja seoses laste ilmumisega kadus mu elust pikaks ajaks vaba aeg kui selline üldse.
Viimased aastad siis püüan kaotatud tagasi teha.
***
Gerald Durrell on mind igatahes kindlalt teinud selleks, kes ma olen. Eriti võrratu "Minu pere ja muud loomad", teised kipuvad natuke lahjemaks jääma. See on üks parimaid asju, mida üks raamat saab anda: huvi ja armastuse kõige elava vastu sinu ümber. On see siis tilluke skorpion või paks kreeka vanamees. Alati uuele avatud ja rõõmsat avastamishasarti täis laps võiks säilida igas inimeses kõrge vanuseni.
Durrelli kõrval on sedasama huvi maailma vastu aidanud tekitada ka Herriot, London ja Konrad Lorenz, lisaks saated "Klub puteshestvennikov" ja "V mire zivotnõh".
Noh, mäletan end tugevalt elamas sisse Exupery "Väikesesse printsi" ja mis see teine oligi, "Öine lend?" Inimene üksi iseendaga. Võimas oli.
Luule pole minus eriti kuumi emotsioone tekitanud. Erandiks on Ahmatova, natuke ka Jessenin, Pushkin. Ahmatovat õppisin pähe, nii väga meeldis.
Millegipärast puudub mul soojem suhe eesti kirjandusega. Ühegi "eestlasega" pole ma poole ööni aega veetnud. Küll on mulle meeldinud "venelased". "Sõda ja rahu" meeldis kooliajal rohkem kui "Tõde ja õigus". Pean ma nüüd punastama? Olen suure huviga lugenud Ülesküntud uudismaad ja Pedagoogilist poeemi. Täitsa huvitav, mis mulje praegu neist jääks?
***
Kui tänapäeva jõuda, siis viimane suur lemmik on Pratchett. Üsna stiilipuhas meelelahutus, väga mõnus ja kohati irooniline. Muidugi kõik ei ole, ta on ju terve riiulitäie raamatuid kirjutanud, osad tunduvad niisama tehtud olevat, et üüri maksta ja fännid nõuavad ja nii. Just lõpetasin Carpe Jugulum, taas istusin poole ööni üleval ja itsitasin nagu segane.
Mis teha, selline lapsemeelne ma olen. Muidugi olen suuri ja tähtsaid raamatuid lugenud, klassikat ja moodsaid mehi. Aga näe, jälge jäänud ei ole..
***
"Väikeste asjade jumal" vajab äramärkimist.
***
Ilma Piiblita oleks ka jama. Mitte et ma seda vahetpidamata loeksin. Aga hea on teada, et ta on olemas. Ma ei viitsi siinkohal oma vaateid selgitama ega tõestama hakata. Piiblis on palju kohti, mis on nii igavad, et halliks võib peast minna. Palju kohti, mis ajavad vihale, tekitavad küsimusi ja vaidlusi. Ja kohti, mis lohutavad, selgitavad, õpetavad. See just ongi huvitav.

Kaks raamatut on mul "antitopis". Svejik on üks ja Gulliveri reisid teine. Jõle.

Natuke kurb

Loll mõte on kodus töömaili lugeda. Sain tutistada ühelt lugejalt, ebatäpsuse üle ühes loos kuu aega tagasi... Irooniline. Ma tegin taas tõesti südamega seda lugu.
Miks ma seda tegin? Jälle sama reha...
Täitsa jama. Mulle meeldib mu töö enamuse ajast aga vihkan seda pidevat avalikkuse hambus olemist. Igaüks võib "lolli reporterit" mudaga loopida sest meediarahvas, häh, need on ju ühed sitarattad kõik, ainult sensatsioonide peale väljas, hingetud mullipuhujad, petturid, äraostetavad libedikud!
***
Plusspoolele võib kanda klantsivad maasikapeenrad, pikad jalutuskäigud koeraga ja võimalus keset päeva silm looja lasta. Sel nädalal on kunstikoolis avatud uste päevad ja tasuta meisterdamine. Kui linnas on mingid lastekursused, siis on tavaliselt kohal umbes üks perekond ja need oleme meie:))
Kui laste sõbrad kaasa võtan, siis on meid rohkem. Täna voolisime. Paha on vist see, et mind ei saa juhendada! Mulle meeldib omamoodi asju teha. Miks juhendaja ütleb mulle, et pole mõtet potsikut ühevärvilisest savist teha ja kõik teevad ju kahe värviga? A mulle meeldib!
Eriti imeilus tuli mul küünlahoidja. Homme teeme nukke. Can`t wait.
***
Lastega on imelik. Vahel passivad nad päev otsa toas ja üritavad igal võimalusel teleka ette imbuda. Teisel päeval jälle kihutavad omad ja võõrad lapsed uksest sisse-välja nagu tuul ja keegi ei oska arvata, kelle pool kamp parasjagu platseerub. Täna vilkus Kati oma pisikeste kaaslastega mööda küla ringi, meie pool pandi selga printsessiriided ja võõbati silmad ja põsed roosaks. Suuremad kütsid ratastega mingeid oma väga salajasi asju ajades, näiteks oli neil käsil tänava kõige suurema lombi sügavuse mõõtmised.
***
Süda on natuke kurb. Tahaks, et poleks vaja muretseda homse päeva pärast. Ma olen alati õudusega mõelnud päevale, kui algas teine maailmasõda. Imeilus kuldne ja muretu suvi, kõik õitseb ja küpseb, lapsed mängivad, noored astuvad koolidesse, armuvad, perenaised teevad peenraid ja-
mõned kuud hiljem on see kõik pea peale pööratud. Mõttetu. Kohutav.

Silmad kinni ja tekk üle pea

Kaks asja.
Ma põhimõtteliselt ei loe ilmateateid ega lase end neist kõigutada, kui nad mulle kuskil ette jäävad. Minul on ikka veel puhkus ja suva, kas loen toas raamatut või rohin õues peenraid. Ikka olen rõõmus.
Teine asi on raskem. Ma sõjateateid ka ei loe. Õhtustes uudistes korra kuulmisest piisab. Püüan veel natuke oma mulli sees olla, kui tööle lähen, vajub kogu see negatiivne info niikuinii kohe kaela. Las ma veel olen natuke.
Poti linnas me muidu ükskord vanematega suvitasime. Midagi ma sellest ei mäleta, sest olin 10aastane...

Peaksin minema õue rohima aga lükkan seda tüütut tegevust veel veidi edasi.
Lapsed on jalga lasknud ja maja tühi, seda hetke iseendale on kahju rohimisele raisata..
Miku kimas rattaga sõbra poole. Miku on selline ühesõbramees meil. Veedaks temaga kõik ööd ja päevad koos, kui saaks, teised poisid tulevad vaid siis meelde, kui see üks sõber parajasti kuskil ära on. Hommikul on esimene asi (peale lubatud tunnikese arvutis veetmist muidugi) sõbrale helistada ja siis tema poole sõita. Ma väga ei tea, mdia nad seal teevad aga õhtul laekub koju väsinud ja õnnelik poiss igatahes. Ise ütleb, et jalgpall ja peitus ja niisama.
Üleeile sadas ja mina ütlesin, et püsi mõni päev kodus ka, seepeale oli tükk aega nuttu ja hala maailma ebaõigluse üle. Siis hakkasime tasapisi tuba koristama, vanu vihikuid minema viskama ja kooliasju sättima. Õhtul isegi loeti raamatut paar tundi.

Krissul on kaks sõbrannat, kellega samuti kogu võimalik aeg ninapidi koos veedetakse. Päris naljakas, kuidas neil huvid ajas muutuvad. Eelmisel aastal tegid nad bändi. Selle nimi oli Black Cats, repertuaaris kaks lugu, millest üks Helesinise vaguni viisil ja kandis nime Must sümfoonia. Igal hetkel kaoti sõbranna juurde laulusõnu mõtlema, pilli mängima ja kostüüme õmblema. Suve lõpuks olid potensiaalse publiku ootused kõrgel aga mida me ei näinudki, oli bändi presentatsioon...
Sel suvel on neiudel rulamaania. Ikka samasuguse kire ja kaasaelamisega.
Hümniks on Avril Lavigne lugu Skaterboy, kõik kolm käivad ühe sileda asfaldiga tänavajupi peal harjutamas ja vihmasel päeval joonistavad rulatajaid, logosid või tuunivad kleepsudega oma rulasid. Hea, et meiekandis päris rulaplatsi pole, mulle väga ei meeldiks kui nad mingeid hüppeid otsustaksid rampide peal tegema hakata.
Eile saabuti koju marraskil küünarnukiga, plaasterdasin selle siis ära ja sidusin erepunase siidiriidega kinni (sidet polnud kodus), punane side muudeti dekoratiivseks nelja kunstipärase haaknõela ja ketikeste abil...
Veel on kuumaks teemaks meil kalapüük. Kõik kolm last pluss sõbrad käivad lähedalasuva jõekese ääres kalal, üritavad ritvadega püüda või madalas vees kalapoegi ämbritesse ajada. Koju on toodud päris pakse kokresid, mingeid maimukesi, veetigusid ja muud elavat. Kogred oleme pannud vihmaveetünni aga esimesed lihtsalt haihtusid sealt kuidagi ära ja viimased kolm viskasid täna hommikul sussid püsti. Nii mindigi taas jõe äärde, ütlesid, et püüavad siis niisama ja lasevad lahti. Ma nimelt protesteerisin, et järjekordselt kastmisvett võtma minnes vahivad mulle kogred kastekannust vastu.
Peab ikka rohima minema.
***
Ma seda raamatumeemi ei viitsi teha, ehk kirjutan niisama ükspäev mulle olulistest raamatutest.
Ja vanasõnu, mis minu kohta käivad, ei suutmud ma ka välja mõelda peale ühe:
Julge hundi rind on rasvane. Kõik elupöörded ja huvitavad asjad, mis minuga on juhtunud, on võimalikuks saanud ainult tänu minu otsusele mitte karta ja väljakutse vastu võtta. Näiteks oma praeguse töökoha sain lihtsalt uksest sisse astudes ja paludes- kas ma võiksin proovida? Võisin, sain, sobis. Mitte et see mu rinna väga rasvaseks oleks teinud aga ikkagi.
No nüüd ma tõesti lähen rohima.

Minutid saastamarketis

Säästukas on ainuke suurpood meiekandis. Igavene häda on seal käia aga mis parata. Esiteks on see alati rahvast pilgeni täis. Laod tomateid korvi ja vasakult ja paremalt vajuvad mammid sulle peale. Seisad sabas oma raske korviga, seisad
seisad
seisad
tunned kuidas elu minutihaaval mööda tiksub, lihtsalt, seismisega täidetud elu...
Teiseks on kaubavalik seal alati üks ja seesama. Paned silmad kinni, kaks sammu vasakule ja kalapulgad, kaks sammu vasakule ja rakvere viinerid.
Kolmandaks on aedviljakraam seal alati kuidagi läbi tuustitud, poolenisti mööda põrandaid veerev ja haisev. Vahel ajab täitsa närvi: aja poolkõdunenud kartulite vahel paljaste kätega kobedamaid kotti, pärast näpud ligased, kuhu neid panna või pühkida.. Teine pidev jama on piimakottidega, mis kassalindil koost laiali vajuvad ja kõik maailma üle ujutavad.
Täna just oli selline trügimise, katkise piimakoti ja mudaste kartulite päev.

Üks asi on hea kogu selle säästukaporno juures. Kusagil mujal kauplustes ei kohta selliseid huvitavaid tüüpe, kui säästuka sabades. Vaatad ühte, vaatad teist ja ongi tore, et saba pikk on.
Paar parmutädi on puhtad riided selga pannud ja täiesti kained ning ostavad kenasti porgandeid. Nii tore, et neil on tänasel hommikul selline stiimul olla viks ja ontlik. Mis see stiimul võis olla?
Kaks isaparmu jällegi ei ole just klantsivad ja kained, sebivad kassasabas ja on närvilised, ühele tuleb meelde, et kassitoitu pidi ostma. Ah, saab ilma ka läbi, kiirustab teine, esimesel aga ei jää siiski süda rahule, kass tahab ju süüa.
Ühel naisel on lükkab toidukäru teismeline poiss, pikkade lokkidega, nii ilus ja sihvakas, et rõõm vaadata. Aitab emal kaupa kenasti kärusse laduda, kaks plokki joogiveepudeleid ja terve pakk kaustikuid. Poisil on aega küll, tema vaatab unistades ringi, ema aga jõllitab mind närviliselt ja pahakspanevalt, kui minu piimapakk kassalinti kastab ja kassiir uue piima järele jalutab.
Teises kassasabas seisab meiekandi Paks Naine. Kõik teavad teda, kuna ta on väga, väga, väga paks. Kui ta istub, voolab pool temast üle bussiootepingi ääre. Ta on ilmselt jõllitamisega harjunud aga tal on raske seista, toetub küünarnukkidega kassalindile, tuustib oma rahakotis. Huvitav, mida ta ostab? Kas kärus on lillkapsas või on ta kõigele käega löönud ja viib koju saiakesi ja rasvast vorsti?

Õhtul sõitsime poisiga ratast Jaansoni rajal, küll oli seal rahvast! Tagasiteel loendasime 50 jalgratturit, kepitajat, uisutajat, jooksjat, 10 korvpallimängijat ja umbes 20-30 õngitsejat. Rada on hea aga mulle see rahvarohkus ei istu, rulluisutajad tahtsid eriti jalust niita.

Hullud päevad

Lastevanematel on ostuhullus lisaks jõuludele ja augustikuus. Jeh, nagu jõulud, ainult kuuske ei pea ehtima ja salme lugema...
Käisin poes ja sattusin paanikasse. Mõtlesin osta poisile kooliteksad ja kingad, igal pool aled ja nii. Aga. Seal, kus aled, on 33-36 kingadel poistenummerid üldse kadunud või on tonnased eccod ja vagabondid. Eccol on kahtlemata kenad jalavarjud aga mul on vaja osta träni kolmele lapsele, pluss krissule uued prillid, pluss koolivärgid, septembris tulevad kohe trennide-ringide tasud, ja sedagi ei tea, kuidas sel aastal koolitoidu ja töövihikutega saab.
Pealegi tuhandekroonised kingad jäävad poole kuni kolmveerandi aastaga väikeseks ja ma pole väga kindel, kas nad ikka püsivad koos oluliselt kauem, kui 300kroonised.
Kingad on viimasel ajal üldse täielik saast, kasvõi lastejalatsid, mida varem südamerahuga sai noorematele lastele edasi antud. Nüüd ei saa! Krissu viimased kingad elasid kaks kuud, miku viimastele tossudele tulid kuu ajaga augud sisse...
Lisaks on häda laste pükstega, miku on keskmisest paksem keskkohast ja krissu keskmisest kõhnem. Ühel kukub kõik üle puusade maha, teisel ei mahu 160 pikkusel ka püksinööp kinni:(
***
Tartus kuulsin bussipeatuses pensionäriprouade keskustelu.
"Einoh mina küll ennem võtaksin koolitoidutoetuse ära, kui õpetajate palku alandaksin."
"Just. Õige. Sai omal ajal ise võileivaga koolis käidud ja said meie lapsed oma leivakotiga hakkama ja mitte midagi ei olnud häda."
"Need tänapäeva lapsed nagunii midagi ei söögi, anna aga krõpsukesi ja kommi ja burgereid. Narrivad niisama toitu, loobivad leiba ja. Ei ole neile mingit tasuta toitu vaja kui nad toidust lugu ei pea."
"Noored jah. Ajaviitekks teevad igasuguseid lollusi. Näe seesama bussipeatuse klaaski on mitu korda sisse visatud. Kuradi nolgid, neil vist tore vaadata, kui klaas katki läheb, pole enne näinud!"
Mul tekkis kange soov sekkuda ja väita, et minu kolm last juhuslikult ei veeda aega bussipeatuseid purustades ja minuteada söövad koolis-lasteaias alati kenasti kõhud täis ega loobi sööki lakke kinni. Aga ma hoidsin suu kinni.
Nojah, lasteaias on toit 300 krooni kandis, kui koolis hakkab sama palju olema, tuleb kokku umbes 1000kroonine laks vist siis ära. Hurraa. Aga mis ikka, ega ma ju teagi, mida oma palgaga muidu peale hakata, kleebi teist ajaviiteks seinte peale.

Jeesus jõi veini. Aga kui palju?

Ükspäev võtsin kätte ja sõitsin pesamunaga maale, sõbrale külla.
Maabussiga on tore sõita. Autoga vurades selliseid tüüpe ei kohta.
Mõnusad muhedad mammid ja taadid, kes nii bussijuhti kui poolt reisijatest tunnevad ja omavahel naljajuttu räägivad. Lähevad kuskil külavahel maha, kohendavad oma keemilisi lokke ja linnaskäimise seelikuid (mammid, ma mõtlen) ning hiivavad oma toidukompsud mööda metsateed minema. Mutikesel mu kõrval olid tööinimese käed, päevinäinud sitsseelik ja kulunud kandekott aga sõrmes siras suur ja imekaunis punase kiviga sõrmus.
Sõbra juures kolletusid viljapõllud, sirtsud saagisid ja oli
vaikus
vaikus
vaikus
Viltisime natuke. "Minu meelest võiksid kõik päevad sellised olla: ilus muusika, ilus ilm, mõnus tegevus koos mõnusa kaaslasega," ohkas sõber. Seda minagi.

Reedel kuulasime teise sõbraga aia taga kontserti, ega see meist ilus ei olnud aga pilet oli hull kallis. Siis Tex-Mexis väikesed margaritad. Margarita on kaval jook. Mitte mingisugust tekila maitset tunda ei ole aga kui klaas tühjaks saab, on tuju ilmatu lõbus...
Sõitsin rattaga kodu poole, õhetades ja itsitades (ma ei tea, mille üle) ja mõtlesin-
kas kristlasel kõlbab veidi vintis olla? Ühed ütlevad- jajaa, Jeesus jõi veini.
Teised ütlevad- a tollel ajal teisiti ei saanudki, sest vein oli puhtam kui vesi.
Piiblis on palju kirjakohti, mis manitsevad alkoholi liigtarbimise eest.
Ma pole totaalselt purjus kunagi elus olnud, klaasike kokteili või veini aga ei tee minu meelest paha. Mul on muideks selline kanapea, et pool purki longerit tühja kõhu peale ja Ritsikul on juba kilk peas: silm särab, jutt jookseb:)

Muidugi saab ka ilma joogita lõbus olla. Olid ajad, kui olin 100% täiskarsklane, pikka aega aga see oli tingitud isiklikest põhjustest.
Minu meelest võib võtta just niipalju, et pärast piinlik ei ole. Ei oma käitumise ega öeldud sõnade pärast. Ei iseenda, teiste inimeste ega Jumala ees.
Huvitav, mida teised kristlased (või mittekristlased) asjast arvavad?

Parool- naiiiiivitar

Huvitav, kas mul on midagi viga, et mina parooli peale panna ei taha?
Küsisin eile Krissu käest, et kas tal on midagi selle vastu, kui ma temast kirjutan? Mkm, pigem vastupidi, mulle meeldib tähelepanu, ütles tema.
Võibolla olen ma tõesti nii naiivne, et usun inimeste heatahtlikkusesse liiga palju. No ei mahu mulle pähe, et mingid perverdid käivad koduperenaiste titeblogisid lugemas ja laste pilte jahtimas. Minu meelest käivad need asjad pervertidel hoopis lihtsamalt, läbi oma saitide või nii. Nõuab ikka vastupidavust lugeda läbi kolme kuu kirjeldused tärkavast lillepeenrast, laste köhimisest, migreenihoogudest ja millest iganes ja jõuda siis ühe lapsepildini. Või?
Või oma laste privaatsuse säilitamine. Et klassivennad loevad ja naeravad. Ei usu ma sedagi, et üks pubekas jaksab samamoodi koduperenaiste blogidesse sukelduda. No juhtub keegi kogemata peale, mis siis? Kui keegi on kiusatav, siis on hoopis lihtsamaid meetodeid (ka internetiseerituid) tema elu põrguks teha. Ja kui ei ole kiusatav, siis inimene vaatab ja ei juhtu midagi! Jah, mul on siin pilt oma pojast, pirukataldrik käes, mis siis, seesama pilt on tal endal rates ka!
Muidugi pole mina ka mingi blogistaar ja lugejanummerid on väikesed. Epust saan ma aru küll.
Seda ma tahan ükskord teha küll, et lappan oma blogi algusest peale läbi ja võtan mingid isiklikumad asjad sealt ära, ei mäleta ju, millest kunagi kirjutatud on.
Samuti teeks kopi-peist lastest kirjutatud asjadele ning vormistaks kolmeks raamatukeseks. Paberraamat on mul nende kohta niikuinii.

Natuke teeb nukraks, kui keegi otsustab lihtsalt, laksust blogi sulgeda ja ei annagi võimalust parooli küsida. Et ma olen nagu automaatselt arvatud "anonüümse hirmutava kommentaatorite massi" hulka. Ma enda meelest pole hirmutav aga noh, eks igaüks ise teab. Lihtsalt kahju on toredat lugemist kaotada.

Segased uned, tornaadode ja seebivahuga

Imelikud unenäod painavad mind juba nädal aega.
Ühel ööl pladistasin vahuga täidetud soojas basseinis.
Teisel ööl käisin sünnitamas.
Kolmandal ööl külastasin vana koolimaja.
Neljandal ööl osalesin Priit Võigemasti korraldatud teatritudengite näidendiproovil. Keset proovi saadeti mulle telefonile sõnum: näitleja X-l tekkisid luuüdiülekandest rasked tüsistused, sõida kohe siia! Hakkasin minema aga ümber maja (Tartu kodu) tõusis tohutu torm, tornaadod rebisid liiva üles, siis algas lumetuisk ja elekter läks ära.. brr..
No torm oli eile hilja õhtul vaadatud filmis kah, aga ülejäänud jurad?
***
Film oli Toskaana päikese all, tahtsin sellepärast vaadata, et hiljuti loetud raamatuga võrrelda. Väga ei olnud võrreldav, sest filmis on põhirõhk armastusel ja murtud südame ravimisel, raamatus vana maja remontimisel ja Itaalial.
Kaks asja jäid filmist siiski meelde. Vana ekstsentriline daam, kelle elukreedoks oli mitte iial kaotada lapselikku avastamisrõõmu ja entusiasmi (mulle ka see põhimõte on tähtis) ning ilus itaallane, kes lohutab üksikut ja õnnetut peategelannat faktiga, et "Raudtee üle Alpide (? vist oli, pealeloetud tõlge oli suht nigel) ehitati valmis ammu enne seda, kui siinkandis üldse rongid liikuma hakkasid."
Tahtsin filmis Toskaanat rohkem näha. See, mida nägin, olid pruunid põllulapid, pleekinud oliivirohelised puud ja pidevalt pilves taevas.
Mulle meeldis peategelanna otsus üldse Itaaliasse sõita. See tuli välja ka raamatust, et reisimise eesmärgid on erinevad- vahel inimene lihtsalt otsib OMA kohta, maad, loodust või maja kus on ootamatult hea olla, tekib äratundmisrõõm, et see koht ongi see õige, täidetud rõõmust, rahust, ilust ja turvalisusest.

Mul on kaks sellist kohta.
Strasbouri kanaliäärne, kus suured puud oma oksi vee poole küünitavad, mööda veepiiri jalutavad naeratavad inimesed ja sõbralikud koerad. Sealsamas on turg, kuhu varahommikul kiirustavad korvidega elegantsed pereemad, ilusad härrad ja noored emad, kohtudes kärarikkalt tervitades, üksteist põsele suudeldes ja üksteise lapsi nunnutades.
Ja Inglismaa üks lossipark, mille nime olen unustanud. Nii paks muru, et sõrmed mullani ei ulatu, lillade õitega kohevad puud ojakese kohal ja uimastavalt lõhnavad hiigelsuured roosipõõsad. Lossimüürid on meetripaksused ja õhkavad jahedust aga päike on puust aknaluugid ja laudised kütnud soojaks. Hoovipealses kohvikus tilksuvad lusikad kellaviietee portselantassides ja või sulab värske moosi sisse skoonide peal.
Millised teie "need õiged" kohad on?

PS. Mul on blogi uue väljanägemisega Sitemeter kadunud, account on mul veel olemas ja saadab mulle iga nädal kokkuvõtteid aga need on kõik nullid, sest sitemeeter on blogilehelt kadunud. Kuidas ma selle tagasi saan, ei mäleta ju enam, kuidas ma selle üldse kunagi lehele paigaldasin?

Pikad puhkepäevad

Uhh. Puhkus väsitab seitse korda rohkem ära kui töölkäimine. Ma mäletan, et kunagi uduses minevikus sai palava ilmaga mindud suvel randa ja seal lebatud vaheldumisi vees solberdamisega. Huvitav, kuidas see võimalik oli?
Mina olen viimased kolm päeva sisustanud
1. Vana eterniitkatuse minemaviskamisega (tõrvapapp pisikesteks tükkideks ja prügikottidesse, eterniit autosse ja teetäiteks, naelad vanarauda).
2. Kraavikalda niitmine vaheldumisi muruniiduki, poolsurnud vikati ja murukääridega. Oi vaeva. Tuttavad käivad mööda ja annavad üllatavat nõu: oi, sul oleks TRIMMERIGA ju mugavam! Kujutage ette. Meil on selline tubli kahejalgne trimmer ju, mis sest mootortrimmerist veel osta.

Eile käisime Mikuga Oistrahhi festivali lõppkontserdil. Päris tore oli! Mina, kes ma klassikalisest muusikast midagi ei tea, olin meeldivalt üllatunud, et üldse polnud igav. Kuna oli Oistrahhi sünnipäevafestival, oli põhirõhk viiulimängul. Noored kuumad viiulimehed ja kaunid viiulineiud tegid oma pillidega imetrikke ja võlusid sellise trillereid, kiune, helinaid ja kräginaid, et aina imesta. Nii emotsionaalsed ja elavad esitused, et minu eelarvamused hallipäistest onukestest-tädikestest, kes morni näoga viiulit vingutavad, lendasid küll tükkideks.
Hallipäine oli tshellist Geringas Leedust. Tema mängis teiseks palaks Kimalase lendu ja see ajas publiku nii pöördesse, et ta plaksutati koguni tagasi ning vana pani lisaloona veel ühe kimalase maha.
Siis sai esimene osa otsa ja Miku pobises, et on ilus küll aga uinutav, tema ööbis eelmisel ööl sõbra pool ja kole uni peal. Läksime siis koju ja Lahkumissümfoonia jäi kuulmata. Oh. Aga esmakordse ürituse kohta isegi hästi.

Eilse päeva lõpetasin hirmsa tüliga oma vanima lapsega. Temagi veetis eelmise öö küla peal sõbranna juures telkides ja koperdas ringi, unine ja mossis, iga asja peale vastu vaieldes ja vigisedes. Hakkas saabuma magamaminemise aeg ja tema polnud ikka veel oma telkimiseks kasutatud magamisalust jalust vedelemast ära viinud (kõigest viis tundi pärast kojusaabumist). Kurtis hoopis traagilisel ilmel, kuidas õe ja venna asjad võivad päevade kaupa laiali vedeleda ja nad ei saa pahandada aga tema, vaene vaene tema peab alati kõike koristama. Rullis varvastega seda alust kuidagi kokku, ikka virisedes, rullis ja rullis (ilma käte abita ei ole teatavasti lihtne midagi maast üles korjata) ja virises ja virises KUNI mu kannatus katkes ja ma kanakullina talle kallale lendasin, virutasin madratsiga (pehme, vahtkummist, rahu lastekaitsjad) talle kuklasse ja karjusin koledaid sõnu. Mille peale tema südantlõhestavalt pisaratesse puhkes ja oma tuppa pages (koos madratsiga). Stseeni lõpp.
Õhtul käis vanaema veel vaese kannataja toas haavu tohterdamas. Mina ei saanud. Ikka veel olin jube vihane.

Täna paistab taas päike. Me mõlemad saame oma vigadest aru ja lepime- järgmise korrani. Kuidas, ma küsin kuidas, saab ilma igapäevase palderjaniannuseta pubekaid kasvatada?

Ja veel. Hakid on täitsa vahvad linnud aga ma kardan, et nad on meie pirnipuu otsa pesa teinud. Lärm kestab hommikust õhtuni ja hakkide hommik algab juba kell 5! Täitsa õudne! Ma ei saa magada ja aias töötades hakkavad kõrvad huugama pidevast hakikisast. Ma ei suuda pirnipuu otsa ronida võimalikku pesa tsekkima, pirn on kahekordsest majast tublisti kõrgem. Ja mida ma teeksin kui ma sinna otsa roniksin? Viskaksin pesa alla? Teevad uue! Õhupüssist neid hirmutada? Vaevalt see neid kotiks. Pealegi ei taha ma põhimõtteliselt selliseid asju teha, mida lapsed siis õpiks? Püssiga haavleid tagumikku, kui miski ei meeldi?
Alles eelmisel suvel hüppasin vahel hommikul kell 7 voodist välja kõrvulukustava kõmaka peale- naabrimees, vana jahimees, lasi meie pirni otsas istuvaid vareseid. Ise põhjendas: naabrinaised palusid, varesed lõhuvad teiste pesasid ja on muidu ülbed. Korjasime suvega mitu vareselaipa kokku, lapsed matsid maha.
Naabrivanameest enam pole ja mina ei tea, mida hakkidega peale hakata.

***

Tagasi Pärnus. Ilmad on ebatavaliselt soojad.
Tartus käisime tavapärasel mänguasjamuuseumi tiirul, botaanikaaias, ahaa-kinos,sõpradel külas ja tagasiteel koju ka pokumaal.
Tundub lahja hakata tagantjärele kirjutama, kuidas kõik oli.
Praegu juurdlen dilemma üle, kas asjad või elamused. Puhkuseraha kahaneb meeletu kiirusega.
Loodetavasti tuleb lähipäevil kirjutamistuju tagasi. Ma ei teadnudki, et arvutisõltuvus nii kerge on kaduma, kui tekib suvi ja vaba aeg.

Nädal arvutivõõrutustpaus

Puhkus on käes, lapse sünnipäev peetud ja kõik suuremad kohustused täidetud.
Ma ise olen viimaste päevade närvipingest üsna lössis ja ebaterve.
Sõidan jõnglastega Tartusse nädalaks ajaks, loodan, et saan nüüd puhata ja mängida.
Mida tehke teiegi.

Hakikool

Hakid on muidu lahedad linnud. Vareslased on kõige intelligentsemad linnud üldse, papagoi on ka vareslane, kui ma ei eksi.
Meie kodu lähedal on suht salgakesi suuri puid, kus hakkide ja vareste pesad. Kevadeti kajab nende kriiskamine kaugele ja kui puud veel lehes pole, on hea vaadata, kuidas nad mustade mantlite lehvides pesakohtade ja naiste pärast riidlevad.
Nüüd on hakijõnglased piisavalt suured ja tutvuvad suure maailma võlude ja ohtudega.
Meie aias on raudse järjekindlusega igal hommikul kell 7 hakkide koolitund. Kuna meie majal puudub ikka veel katus ja aia poole avanevat katuseakent katab vaid kile, ärkan nädalate viisi enne 7t hakkide jubeda kisa peale. Tundub, et noorsugu on aias praktikal ja paar vanakest istuvad meie poolikul katusel ja kamandavad teisi valjuhäälselt. Tavaliselt ma oigan ja poen peadpidi veel pooltunnikeseks padja alla, täna ajasin ennast püsti, et oma silmaga vennikeste õppus üle vaadata.
Terve aed oli sebimist täis. Noored, veel väljakujunemata halli värvi kuuega hakid keksisid ringi nagu tüüpilised pubekad ekskursioonil. Enamus tuustis rohu sees süüa otsides, mõned turnisid puude otsas, kaks tükki toimetasid puuriida otsas ja kiskusid koort nokaga pahupidi. Mõned avastasid rohu sees redeli ja proovisid, mis tunne on selle peal edasi-tagasi astuda. Paar kädistajat läksid kaklema ka.
Isegi õue lastud koer ei seganud eriti hakikooli, lennati lihtsalt sutsu eemale.
Peab ikka selle Fred Jüssi Linnuaabitsa ära ostma. Samas poes lehitsedes tundus suht pealiskaudne- nagu aabits ilmselt olema peabki. Loen siis lastele unejutuks, kui endale ei sobi.
Pilt Veljo Runneli blogist.

Vaesed lapsed

Lisaks pani nukralt pead vangutama eilses Postimehes (vist) avaldatud fakt, et iga seitsmes 15aastane saab aru vaid lihtsatest tekstidest. Ma ei tea küll, kustmaalt on tekst lihtne aga siiski. Tänases veebiküsitluses arvasid mingid pooled vastajad, et selles on kõige rohkem süüdi vanemad.
Minu meelest asi ei taandu lihtsale titest peast unejuttude lugemisele. Sellega saab heal juhul ehk tekitada huvi raamatute vastu. Samas mina olen oma pisiritsikute pesakonnale lugenud- ausõna, titest peale – kilode viisi raamatuid, ma arvan, et 98% igal õhtul. Tulemus- 11aastane on meil Vassilissa ülitark ehk väike vanainimene ja tassib ise raamatukogust koju kilode viisi kraami, millest praegu, tõsi küll, moodustavad põhiosa Printsessi päevikute laadis naistekad.
9aastane loeb ka aga kas just vabatahtlikult... see peab siis midagi eriti lahedat olema, mida on poisterahvale teatavasti raske leida. Kui anda valida, meeldivad talle pigem liikuvad pildid arvutis ja telekas.
Sama käib kohe-kuuese kohta. Aga talle meeldib väga unejutte kuulata ja ta võib kord kuuldud pika-pika muinasjutu täiesti täpselt nädalate pärast uuesti meile jutustada.

Ehk on asi mitte unejuttudes vaid tänapäeva laste põhiprobleemis- püsivuse puudumises. Telekas ei nõua ju süvenemist. Õnneks on mu lapsed käinud nn Hea Alguse lasteaias, kus lastega tegelevad korraga 3 inimest ja mõtlemis-arutlemisvõimet treenitakse teadlikult, mitte lihtsalt ei õpetata tähti.
Koolis on ühte õpetajat 30 lapse peale ikka üle mõistuse vähe. Eriti kui on igav aine. Seda filmifestivali ”Hoia mind, lase mul minna” filmi nägite? Taolised hullude pereprobleemidega lapsed, lisaks hüperaktiivsed, kergelt autismi kalduvad jne õpilased käivad meil tavaklassis - ajades hulluks nii õpetajaid kui kaasõpilasi (kes ju ka tunnis nii õppida ei saa). Tolles Inglismaa koolis tegeles ÜHE lapsega 2 õpetajat!

Ma väga ei jõudnud süveneda, kas too õnnetu uurimuse iga seitsmes on arvestatud tavakooli õpilaste hulgast või on eriprogrammiga lapsed ka seal seas. Sedagi nägin lasteaias, et 20liikmelises rühmas on keskmiselt 2 last, kes EI SAA ÜLDSE tavaprogrammile toetudes õppida. Paned lapse töölehega laua taha ja ta lihtsalt jääbki sinna, hoolimata sellest, et kasvataja kõrval istub, aitab, julgustab ja olematut tähelepanu iga kahe minuti tagant püüab. Ja mõlemad lapsed läksid tavakooli kuigi Pärnus on midagi Montessorikooli laadset ka olemas. Üks neist lastest oli/on sealjuures väga laia silmaringiga, hea fantaasiaga ja arukas laps. Lihtsalt ta ei suuda istuda 30 (ega ka mitte 5) minutit laua taga ja midagi paberile kirjutada.

Veel paar last vihkasid südamest kõiki käelisi või kunstiga seotud tegevusi. No tegid ära aga patuga pooleks. Inimesed on erinevad.

Minu meelest ainuke võimalus lapse intelligentsi üldse arendada on temaga koos ”kvaliteetaega” veeta. Lihtsalt jalutad, käid kinos, kontserdil, näitusel ja räägid pärast sellest. Näed kerjust või narkomaani ja räägid sellest. Kuulad muusikat, vaatad koos multikat ja räägid sellest.
Kerge öelda

laste uus ja popp lõbutaim

Leidsin statistikaameti uurimuse 11-15aastaste laste kasvukeskkonna kohta. Toon mõned väljavõtted.
2006. aastal meeldis väga koolis käia vaid 15%-le 11-aastastest, 6%-le 13-aastastest ja 6%-le 15-aastastest lastest.
Suitsetas vähemalt kord nädalas 1% 11-aastastest, 9% 13-aastastest ja 23% 15-aastastest õpilastest.
Alkoholi tarbis 15-aastastest poistest üle 1/4 ja tüdrukutest ligi 1/5 vähemalt korra nädalas.
:Nii 15-aastaste poiste kui ka tüdrukute hulgas on vähemalt korra kanepit proovinute osatähtsus nelja aastaga 7–8% suurenenud. 2006. aastal oli viimasel 12 kuul kanepit tarbinud 24% 15-aastastest poistest ja 14% sama vanadest tüdrukutest.
Põhjalikum ülevaade kogumikus ”Lapsed. Children” www.stat.ee/19014

Trooja hobune

... oli minu tööarvutis!
Eile u-netti logides küsis masin minu käest äkki 10 pangaparooli. Mina ei andnud ja peale natukest mõtlemist sain ikkagi sisse. Täna algas sama jama. Käisin seepeale pangas, kus anti mulle igaks juhuks kõik uued tunnused ja paroolid.
Itimees kratsis kukalt ja kammis minu arvutit kolm sisutihedat tundi. Tulemuseks saigi troojalasel natist kinni, väga kaval asi olevat. Kust ma selle sain, pole teada. Itimees arvas, et mingi täitsa suva lingi peale sattudes võib ta end külge haakida ning ka MSNist. See oli mitu kuud tagasi, kui ma lolli peaga MSNist oma parooli kuskile sisestasin, noh, ehk siis nüüd aktiveerus. Võibolla.

**

ikka veel närvide rahustuseks:
JÄÄRadega saan mina läbi kahte moodi: oleme suured sõbrad või ajab nende sirgjoonelisus, edevus, egoism ja nõudlikkus mind esimese paari minutiga endast välja. Hea, et jäärad ütlevad tavaliselt välja, mida nad mõtlevad ja eriti seda, mida nad tahavad. Jäärad võivad olla väga ohvrimeelsed, visad ja heatahtlikud aga samas ajada ikka sedasama lapselikku jonni. Tavaliselt positiivse ja eluterve mõtlemisega inimesed.
KALAD –ohh, nemad on ja jäävad mulle mõistatuseks. Kogu nende hingelisus, heatahtlikkus ja empaatiavõime võivad ühe hetkega pöörduda riiakuseks, solvumiseks, apaatiaks või agressiivsuseks. Ja hops- jälle tagasi! Kalalik “kord vahvasti vastuvoolu, siis põhjalikult põhja ja allavoolu” filosoofia ei lase mingil pikemajalisel tasakaalul eriti tekkida.

oligi juba liiga muretu olla...

VIHKAN ÜLE KÕIGE HAIGUSI!
Pesamuna oksendas hommikul ja oli muidu ka üsna kaeblik- just, ikka, täpselt siis, kui sünnipäevani on 4 päeva, kutsed laiali saadetud, Tartusse sõit paika pandud...
Mul ei jätku sõnu kirjeldamaks, kuidas selline olukord mind endast välja viib. Ma ei suuda rahulikult istuda ja oodata, kuna see mööda läheb või kui ei lähe, siis mõelda, mida järgmiseks ette võtta.
Nutt ja hala!
Seegi fraas pärineb eilsest Arabella filmist...
Närvide rahustamiseks panen kirja, mida Kaaludest arvan.

KAALUDega on hea ja lõbus olla, kui nad on tasakaalus. Empaatilised, püüavad alati parimaid lahendusi leida, mis kõigile sobivad. Vihkavad tülisid ja konflikte. Head suhtlejad kuid üpris pealiskaudsed. Vahel üleliia lobisemishimulised. Parajasti sisemise tasakaalutuse küüsis vaevlev kaal on viimane hädapätakas.
SKORPION võib salvata küll. Kõige vastikum ülemus, keda ma oma lühikese elu jooksul kohanud olen, oli skorpion. Ma rohkem igaks juhuks ei ütle midagi...
AMBURid, keda ma tunnen, on tohutu elujõuga. Nad on võimelised taluma selliseid koormusi ja pingeid, mis iga teise maoli maha murraksid. Vahel nad murduvad ja kaeblevad aga taastuvad üllatavalt ruttu. Amburiga läheksin ma luurele ja sõttagi!

tubane õhta

Vihma ikka veel sajab. Mhh, ma ei viitsi õue minna, arvab Lotte. Imbun parem vaikselt elutuppa, pererahva seltsi, saab kõhu alt sügamist nuruda.
Fui, milline pori! arvab kass Vedru. Ei mina oma valgeid sokke õue vii. Lesin siin ja hoian ühtlasi külmkapil silma peal.
Pererahvas vaatab Arabella dvd-d. Vägev eesti film vene kinoliidu või mille iganes rahadega valmis tehtud. Petersonist uhkemat röövlikaptenit pole ilmselt filmilinal olemas ja röövlid olid esmaklassilised. Visuaalselt leidsin väga mõjuvaid ja ilusaid kohti. Filmimuusika oli meelest läinud, seegi üllatas meeldivalt. Ainult Ulfsaki debiilne sandarm oli ebanmeeldiv. Krissu eelistas arvutis istuda, ütles, et talle meeldis raamat rohkem kui film.
Järgmisena tahaks näha Naerata ometi. Huvitav, on see dvd üldse tehtud?

Ritsik paneb päikesemärgid paika;)

Vihma sajab. Ritsik ei saa seega oma lemmikelemendis- aasal-metsas heina sees uusi taimi otsida ja peab tubaste tegevustega leppima. Töölt koju ei saa veel minna, kõik on küll tehtud aga peab veel ühe asja ära ootama. Seni vaja aega surnuks lüüa.
Mu pesamunal on kohe-kohe sünnipäev. Aja möödumise üle mõtteid mõlgutades jõudsin otsapidi tähtkujude juurde. Libe tee, jah, seda küll, tegelikult olen ma väga tõsine ja asjalik inimene:)

Mina ei pea midagi lehesabahoroskoopidest stiilis - kuvähhis, minge ilusalongi ja võite kohtuda mõne tundmatuga.
Päikesemärkide kohta arvan natuke rohkem. Tunnistan, et Linda Goodmani “Päikesemärgid” lugesin omal ajal mitu korda läbi.
Natuke infot inimese kohta tema tähtkuju ikkagi annab. Tekitab eelarvamusi- seda küll, samas aitab ehk ka kedagi paremini mõista? Umbes nagu saad tundmatu inimese kohta teada, et ta on itaallane. Või jaapanlane. Jaapanlasi võib olla igasugust sorti ja kindlasti pole ka kõik itaallased käratsevad ja temperamentsed tüübid aga mingi ettekujutus inimeste ja võimalike suhtlusstiilide kohta tekib.
Nii ka tähtkujudega. Erandid loomulikult on alati.
Seega ärge pange palun pahaks, kui siin mõne tähtkuju kohta suud pruugin. See vaid mu enda kogemus ja subjektiivne, väga subjektiivne arvamus.
Ütlen kohe ära, et ma ei kommenteeri kaljukitsi, veevalajaid ja kaksikuid, pole neid nii palju elus kohanud, et midagi üldistavat arvata.

Alustan kevade- ja suvelastest
SÕNN- minusugune kadestab väga sõnnikeste sisemist rahulolu ja tasakaalu. Nii mõnus on olla koos kellegagi, kes alati teab, mida teha ja teeb seda siis, kui on vaja teha – et mitte igaks juhuks ülearu pingutada. Mõnusad asjalikud tüübid.
Mõni sõnn on VÄGA aeglase ühendusega. Mina küsin midagi, tema hakkab vastama ja mina olen ammu juba tema vastuse põhimõttest aru saanud ja mitu uut küsimust valmis mõelnud, tema ikka alles ütleb esimest lauset. Olen kohanud ka (õnneks vaid mõnda) üleliia maistele naudingutele pühendunud sõnni, keda vaimsemad asjad elus üldse ei huvita. Tööalaselt võib alati usaldada ja hea sõnaga võidab ajutise kangekaelsuse.

VÄHke on keeruline, kui mitte võimatu üldistada, kuigi tunnen mitut vähki ja kaua. Raske temperament. Kord asjalikud ja hakkajad, siis emotsionaalsed ja haavatavad, siis jälle kiuslikud ja lärmakad. Minul on oma vähkidega raske mõistlikke lahendusi leida. Ikka kiputakse vihastama või solvuma ja oma urgu tagurdama. Millegipärast nimetavad horoskoobid vähkinaisi ujedateks kuukiireneiudeks- mina ei tunne ühtegi sellist! Kõik on parajad vigurid.

LõVI- neid ma väga palju ei tunne. Vahel käib nende edevus ja enesekindlus närvidele. Kindlasti on suuremeelseid ja heldeid tüüpe ka aga ma enamasti pole suhetes helduseni jõudnud, enne olen vihastanud ja minema läinud:) Vihastav lõvi on hirmus vaatepilt! Aga kui lõvi on su sõber, siis tema laia selja taga on väga muretu ja soe olla.

NEITSItega on lust teha tööalast koostööd aga minusugusel põrsal on võimatu nendega koos elada. Jalanõud peavad ühtlaste vahekaugustega reastatud olema. Kartulikoored peavad ühtlase paksusega olema ja mitte katkema. Appi! Põgenemise koht!
Naisneitsid on tolerantsemad ja mõnusamad kaaslased. Natuke liiga haavatavad, võibolla seda nad oma kontrollivajadusega varjata püüavadki. Oma neitsitest sõpradega olen maha pidanud tundidepikkuseid telefoni-msni-ja reaalisvestlusi, nad on taibukad ja teravmeelsed kaaslased.

Kas keegi tundis ennast ära või tahaks hoopis vastu vaielda?
Järgmine kord sügiselapsed.

Kodu

Leides Larko kodumeemi, tekkis huvi seda isegi teha. Francis Mayes kirjutas "Toscana päikese all" inimese seosest oma koduga. Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma tean, kes sa oled ise- sama kehtib ka kodu kohta. Sobivat elukohta otsides ja seda sisustades paneb inimene sinna palju isennast sisse.

Mina olen majainimene. Vahepeal elasin kuus aastat korteris, polnud viga. Aga kui kevad saabus, käisin eramajade rajoonis ringi, vedasin nukralt ja kadedalt ninna esimeste kevadiste lõkete ja tärkava rohu lõhna. Hakkasin pisitasa puudust tundma isegi rohimisest, mida ma aastaid ja aastaid olin pidanud üheks kõige vihatumaks tööks, mis ei lase suviti sõpradega ringi lipata.
Kui mehega kuus aastat tagasi meie praegust kodu esimest korda vaatama tulime, hoiatas maakler meid juba välisukse taga- noh, see vajab siin remonti kõvasti. Kahe vanainimese maja oli seest pruun, määrdunud ja lagunenud. Toanurgas, kus praegu arvutis istun, mulksus koduveinipudel, tõusid ilged aurud ja lendas pilv äädikakärbseid. Samas võidunud diivanil vedeles hunnik ebamääraseid kaltse ja tekke.
Teisel korrusel polnud veel keegi elanud. Kõik oli juba üle kipsitatud, avar ja valge, lausa kergem hingata. Läksime aeda, mis oli kui nõiamets. Kõikjal vohasid õunapuud, kreegivõsa, sõstrad ja tikrid, mida aastakümneid polnud keegi lõiganud. Maakler murdis koos meiega läbi dzungli, peatus hingeldades ja osutas käega: näete, krundipiir on seal kuskil veel 10 meetrit edasi. Vaatasime T-ga vaimustunult üksteisele otsa. Meile sobis! 1700 krunt, seal mahub olema.

Lootsime, et paneme uue tapeedi seina ja hakkame kenasti elama. Oo nooruse naiivsust!
Vana tapeedi alt sibasid laiali ämblike hordid. Lõhkudes lahti pliidi veepudeliga seina pudenesid niiskunud seinast vihmaussid. Põrandate ja lagede alt ilmusid lagedale rottide ja hiirte pesad. Talvel külmus lõhki veetoru ja veetsime jõulude ajal kolm päeva ilma veeta. Põrandad olid nii külmad, et vaibale pandud kraadiklaas näitas vaevu 1o soojakraadi- aga meil oli roomav titt majas! Pliit andis otsad juba esimese nädalaga. Pliitide-ahjude mahalõhkumine kattis terve eluaseme (kaasa arvatud nõud ja pesu kappides) õrna ühtlase nõekorraga. Uue pliidi ehitamine tegi vanast köhivast pottsepataadist nädalateks meie pereliikme, seekord kattusid seinad ja ka meie ise tiheda punase tolmuga.
Aias uppus kõik naati. Suvel ei saanud titat aeda maha panna, sest kuskil ei kasvanud murujuppigi, vaid paljas muld, naadid ja nõgesed. Kreekide juurimine kestab siiamaani. Vanad elanikud olid aastakümneid oma prügi lihtsalt aeda maha matnud- kuhu labida aga maasse lõid, krigises see vastu klaasikilde, konservikarpe, kaltse. Lapsed veristasid sõrmi klaasikildude ja maast ühtäkki ilmuvate ziletiterade vastu...
See oli nii raske aasta, et ise ka ei usu tagantjärele.
Aga oli ka rõõmu. Talvel sai lapsed lasta õue lume sisse möllama, ilma et ise oleks pidanud tundide viisi liivakasti serval istuma.
Kaua aega häiris mind mälupilt kaltsuhunnikutest ja vulksuvast pudelist nurgas. Naabrid rääkisid vastikuid jutte vanaperemehest, kes tassis oma töö juurest koju hunnikute viisi metalli, jõi, sõimas naabreid ja ajas purjus peaga oma öösärkides tütreid ümber maja taga. Hea, et vanamees omas majas hinge ei heitnud vaid haiglas. Muidu äkki veel kummitaks, huh.
Lõpuks leidsin, et oli siin, mis oli, nüüd täidab seda maja meie pere ja minu laste noor, puhas, rikkumata energia.

Mulle tundub, et vana maja on oma umbusust meie vastu üle saanud ja kuidagi hoolitsuse eest tänulik. Ta teab, kui palju higi, pisaraid ja raha oleme temasse matnud. Kõik ei ole veel kaugeltki valmis aga kõik on ise tehtud ja oma. Vanad palkseinad pudeneva silikaatvooderdise all on tugevad. Varsti saab uus katus peale.
Ma ei näe mõtet kirjeldada tubade paiknemist. Minule on tähtis selle maja ja koha hing. Kõige õnnelikum olen õues. 1700 krunt on nüüd murustatud, on tilli, lilli ja maasikaid, mis iial punaseks ei lähe. Kiiged, nöörredelid ja liivakast. Lohmakas koer ja laisk kass. Kaks 80aastast pirnipuud, mis meid igal septembrikuul saagiga üle ujutavad. Igivanad õunapuud, mida maha võtta ei raatsi, sest nad annavad varju ja lapsed armastavad nende otsas ronida.

Mulle on tähtis, et lapsed julgeksid paljajalu muru peal käia. Et nad teeksid vahet vesiheinal ja maltsal. Et nad õpiksid lilli ja kurgitaimi istutama ja teaksid, et kui kasta ei viitsi, siis saaki ei tule. Et nad torisemisest hoolimata kaevaksid peenraid ja korjaksid mahakukkunud õunu. Et nad oskaksid vaimustuda maja ümber õhtuhämaruses hääletult lehvivast nahkhiirest ja kirevast kiirgliblikast, kes käärivate pirnide kuhjal purjutab.
Majainimene, noh. Mis teha.

Botaaniline viktoriin

Siin ta nüüd on. Uuri pilte hoolega ja vaata, mitu taime ära tunned. Kes tunneb ära kõige rohkem taimi, saab auhinna! Piltide kvaliteet on muidugi siin olematu paraku aga klõpsates saab suuremaks. Üheksa liiki on.
Auhinnaks pole mul paraku midagi erilist anda. Kes soovib, saab midagi endale valida 24. mai postituse piltidel näidatud asjadest. Ja 11. detsember 2007 asju on ka mõni veel alles. Võin teha ka midagi spetsiaaaalselt, neist värvidest, mida tahetakse.
Või kausitäis pirukaid aga neid ma postiga saatama ei hakka!

suvepealinnast

Juba täitsa suve moodi ilm. Pane või seelik selga- mõni veel mahub.
Suve kättejõudmisest annab märku ka tõsiasi, et olin lõunapausil ilmselt ainus eesti keelt rääkiv inimene peatänaval. Kui peatänavalt ära keerata, siis lööb magus lõhn üle pea kokku-PÄRNAD õitsevad! Üks maailma mõnusamaid lõhnu mu meelest. Tõin isegi endale mõned oksad tuppa vaasi.
Chaplini söökla oli ka võõramaalasi täis. Pidevalt sööki maha ja klientide sülle loksutav ärevil ettekandja jäi hätta ühe igati katkutud ja võidunud onuga, kes soovis neiuga inglise keeles suhelda. Läksin siis ja tõlkisin. Oli filmifestivali mees, teab, mis kuulus rezzizzöör narmendava pealispinna all peitus.
Üleeile sõitsin plikadega mere äärde, eesmärgiks koguda vaasi sobilik lilleühendus. Kogusingi. Ära määrasin ka kõik.
Kuidas tekitada järeltulevas põlvkonnas huvi taimede määramise vastu?
VÄGA lihtsalt.
Tuleb lillevaasi kõrvale jätta paar taimeraamatut ja pakkuda 5 krooni iga õigesti määratud taime eest. Ja Krissu määraski ära!
Peaks vist blogilugejatele ka sellise määramismängu tegema, ma ei tea ainult, kui hea foto ma taimedest saaksin. Äkki proovingi homme.
VIIS täistööpäeva puhkuseni. Ja siis neli. Siis kolm...
Siis plaanin minna nädalaks Tartusse ja peale seda võib mulle külla sõita.

lapstööjõu ärakasutamine

Pesamunaga tööl olla on natuke tüütu aga samas hea ka. Ega ma kodus temaga järjest 6 tundi ei veeda. Ja tööl olles on hea temaga puhkepause teha sööma või poodi jalutades, mitte selle asemel arvuti ees lösutada ja üle tee saiukesi osta- mida ma tegelikult teen harva.
Aga nii või naa olen ma töölt tulles jubetult väsinud, söön ja magan ja mingi kell 20 ajal hakkab eluvaim tasapisi sisse jälle tulema. Ma ei tea, mis suveväsimusega on tegemist. Masendav.
Puhkuseni on veel 7 tööpäeva. Seitse. Homme juba kuus. Ja siis viis. Samas tööl käia pole praegu ka häda midagi. Rahvast on kontoris mõnusalt vähe, ilmad ka viletsad, ega polekski parem kodus sokke paaridesse lapata või sahtleid koristada.
Eilset filmifestivali filmi õnnestus mul isegi teinepool vaatama meelitada. Oli ikka kole küll seda vene külaelu vaadata. Ega eesti külaelu ka 40 aastat tagasi roosiline polnud ja pole paljudes kohtades praegugi aga no nii räige realism ka vast mitte.
Samas sellistes tingimustes elavaid lapsi, keda joodikuist emad kättpidi järele lohistavad ja igasuguste sõnadega hüüavad- selleks pole vaja maale minnagi. Küllalt seda linnavahelgi näha.
Aga tolle filmi ema tundus suht tubli. Niivõrd kui 9 lapsega on võimalik tubli olla. Kohe peale seda filmi tuli ER, kus haiglasse jõudis kolme lapse ema, kes vaikselt amfi krõbistas. "Ma olen kolme lapse ema ja töötan täiskohaga, kogu mu elu on koormustest," hüüdis proua traagiliselt medõele, kes tahtis talle koormustesti teha. Küllap ameerika filmipublik ohhetas kaastundlikult. Mõelda- 3 last ja käib tööl ka veel....

You can be 18 again!

Solar day,master!
+++++++++++++++++++++
FARM PILLS
With Cioaolis Soft Taobbs you'll be ready for sex instantly!
BUY Now !!
+++++++++++++++++++++

Mulle kohe meeldivad teinekord need spämmid, mis postkasti patsatavad!
Huvitav, ma 18aastaselt küll otsekohe seksiks valmis ei olnud (kuigi need pillid on vist meesinimestele mängimiseks mõeldud). Tegelt päris põnev, kui järele mõelda. KUI kohe see KOHE siis saabub? Ja kaua see kestab? Naisterahva seisukohast oleks eriti positiivne, kui again 18aastasele jääksid alles ka 30aastasele kogutud kogemused..

Päriselt tahtsin kirjutada hoopis eilsest filmifestivali avafilmist teles "Kodu". Mulle läks hinge, kuidas 37aastane peategelane ütles, et kuigi ta pole perekonnas elanud 14aastasest saadik, painab see teda kõik need aastad- miks mul pole peret ja vanemad elavad lahus? Kõik oli ju nii hästi...
Olen isegi oma esivanematele kähvanud, et mida te kemplete, minge lahku, kui koos elatud ei saa. Aga sisimas olen ikka õnnelik ka, et nad seda teinud pole. Kuigi nende abielu pole loomulikult pilvitu ja inimestena on nad nõnda erinevad ja eri asju soovivad. Nüüd jäävad nad juba koos vanaks ja kuigi nad endistviisi nääklevad ja kraaklevad, on emal kellelegi süüa keeta ja isal kedagi autoga sõidutada. Ma arvan, et see on oluline.
Katkiseid peresid on niiii palju ja Jumal teab, milliseid haavu see asjaosalistele põhjustab. Eks lapsed kasvavad ikka üles, mõni kes tundlikum, on 37aastaseltki veel õnnetu, suurem osa ehk siiski mitte?
Ma ükspäev sain teada täiesti hämmastava asja kunagise situatsiooni kohta. 18 aastat tagasi pidasin inimest lihtsalt vahel kummaliselt piredaks ja turtsakaks aga sellel oli kindel põhjus. Perekondlik põhjus ja päris valus. Hämmastav. Hakka või arvama, et iga halvatujulise isiku või tõreda tüübi taga om mingi perekondlik mure peidus (K, ma ei pea tõreda tüübi all sind silmas, ausalt).
Kurvastas ka see, et filmis peategelase ema ütles: Sa oled täiskasvanud inimene, ma ei pea sulle kogu aeg emme olema.
Mulle küll on tähtis, et ema on enam-vähem olemas. Küll 200 km kaugusel aga siiski. Ja ma ise tahaks ikka ka oma pesakonna tulevastes tegemistes figureerida. Tahaks lastest terve närvisüsteemiga inimesed kasvatada ja nad maailmale anda rõõmsate, heasüdamlike ja enesesse pluss Jumalasse uskuvatena. Kuidas see õnnestub, ei tea.
Nii tahaks, et vana hea perekond jääb ikkagi au sisse, midagi kindlat peab siin ilmas ju ometi olema!

Huviga ootan järgmisi festivali pereteemalisi filme.

mis filmi vaadata?

Pühapäev juba poole peal aga minul on ikka alles paks paks uni. Ei ole hea enam minusugusel eidekesel kell 2 öösel magama minna. Pluss veel enne seda kontsert ja jalutuskäigud vabas õhus, kokteilikesed ja enne seda neli tundi peenrarohimist.
uni
uni
eile tegi viimase hingetõmbe meie muruniiduk ja keeldus edasisest koostööst ei meelitamise ega jalahoopide kiuste. Kust raha saada, et uut osta?
Tegelt mul hoopis küsimus suurele ringile. Üks tuttav lubas mul plaadile tõmmata Lost in Translation filmi. Aga plaati ühe filmi peale raisata on ebasobiv, niisiis mõtlen juba mitu päeva, mis filmid sinna plaadile veel seltsiks tellida. Välja olen seni mõelnud Walk the Line aga rohkem ei. Muidu kogu aeg mõtlen, et näe seda filmi vaataks ja toda aga nüüd ei tule midagi meelde.
Ehk keegi soovitaks midagi?

it`s friday, i m in loooooove

Lihtsalt, reede, noh!
Küllap on palju minusarnaseid, kes ootavad, et kell natuke veel edasi läheks et eriliste süümekateta kodu poole putkata. Mul on kotis maasikad, lillkapsas, värske räim, KUKESEENED ja vorst.

Kirjasõna on ikka imelik asi. Paljud paljud inimesed ei salli kirjutamist ja on rõõmsad, kui keegi teine selle raske töö nende eest ära teeb. On aga ka palju rahvast, kes peavad hoolikalt arvet iga oma punkti ja koma üle oma tekstis ega nõustu oma loomingu vähimagi muutmisega. Kõige kurvem, et nad ise arvavad kangesti palju oma kirjatööst ega taha kuuldagi, kui seda lühendada, selguse mõttes midagi ümber sõnastada vms.
Nii helistab mulle vanaprouake, kelle kirjatööst- mis tegelt ei olnud halb- ma tahtsin natuke teistmoodi asja teha, ja teatas, et tema on oma kirjatükiga palju vaeva näinud, kõik hoolikalt läbi mõelnud ega taha, et midagi muudetaks. No kuidas ma teen talle selgeks, et mälestusteraamat ja ajaleht on kaks erinevat asja?

Nädalavahetusel on mitu asja, kuhu tahaks minna aga ma tean juba ette, et kui ma kaks vaba päeva ringi kihutan, jääb perekond nälga, puhaste riieteta ja üldse, ainult umbrohi meie kodus kasvab ilma minu isikliku abi ja kaasaaitamiseta.

not angry

Kes, ma tahan teada KES mõtles välja koolilaste kolmekuulise vaheaja? No olgu siis kolmekuuline, aga siis PEAB kas vanematel kolmekuuline puhkus olema!
Kindlalt polnud sel tüübil lapsi. Või oli vähemalt koduabiline.

Töölt tulles ja kurnatuna kodu uksest sisse varisedes tervitab mind ääretasa nõusid täis kraanikauss, nõudepesunuustik on üldse kadunud ja järeltulija pistab pärast minu sõbralikku soovitust nõud ära pesta kiunuma, nagu käsiks ma tal jaanuarikuus sinilillele minna.
Elutoa vaip on kaetud krõpsupuruga ja kui käsen selle tekitajal vaip puhtaks kloppida, vallandub järjekordne nutt ja hala. Klaaskommipaberid kleebivad diivanil, köögilaual kõrgub kompositsioon hommikustest müslikaussidest ja kakaotassidest. Pesumasin on vastutulelikult välja lülitatud kuid nöörile viidud vaid kümme sokki. Pooled pesupulgad on kadunud!
Õues üksi igavlev koer on kaapinud järjekordse kuristiku maasikapeenardesse. Külmkapp on võileivakraamist tühjaks söödud aga suppi pole keegi vaevunud soojendama.
Vanaema laiutab abitult käsi: lapsed sööma ei tulnud ja teda üldse eriti ei märka.
Poiss ei saa luba sõbra juurde minna (sest ta on seal viimased 24 tundi veetnud) ja kihutab pisarate pritsides oma tuppa, uksemürtsust ähvardab krohv laest alla kukkuda.
Maksan ära kõik maksud ja pangaarve sulab kui kevadine lumi.
Kurgi- ja maasikataimed on kollaselaigulised.
Koer on sukeldunud sodiauku ja maiustab maha maetud kalapeadega.
Nett kiilub kinni ja blogis pole juba sada aega ühtegi kommentaari.
Telekast õhtul normaalset naistefilmi ei tule, kuigi mees ja Krisu on nii sobivasti talinas kontserdil.
Olukorda aitab hetkel leevendada vaid mehine klaasitäis veini- ikka seda magusat rumeenlast- ja kimp suitsujuustu, hõk, juba läheb tuju paremaks!!!
Ülehomme, jah ülehomme, tuleb meie lapsi karjatama Liisa, meie hea tubli Liisa ja kõik on siis hästi.

Naisteajakirjad ja tüütud kulturnikud

Saabunud on toimetamise nädalad taas.
Juba olen paari päeva jooksul jõudnud vihastada liiga hoogsalt oma ürituste promoga mind ründavate kultuuritegelaste peale ja katkunud juukseid liiga hilja laekuvate (kui üldse laekuvad) kaastööde peale. Suurimat naudingut pakub mulle kellegi teksti kõplamine:) siis tunnen oma suuurt tähtsus ja võimu SÕNA üle.
Naisteajakirjadest võib mõndagi toredat leida. Viimases Eesti naises ütles Kareva, et iial ei kirjutaks ta blogi, kuna isiklikke asju võib avalikkuse ette tuua vaid siis, kui sellel on suur üldistav tähendus. Ja et iial ei söandaks ta lasta trükki teksti, mis on päriselt läbi ja lõpuni mõeldud, nagu ka enesest lugupidav pagar ei paku kliendile pooltoorest või kõrbenud saia...
Kummastav oli lugu Ilona Tomingast, kunagisest romaanivõistlusel pärjatust, kellele suurt tulevikku ennustati. Tema ütles kunagi, et ei kirjuta vaid siis, kui juhtub mingi psühhotrauma vms, ja - ta ei kirjutagi 15 aastat...
Nukker, kui saatus su unistustele vee peale tõmbab.
Väga hea ja huvitav on see EN kunagiste kaanetüdrukute sari Sul, Annika! Kas Sul endal ei tekita sellised lood depressiooni?

Ja kurvaks tegi veel mahajäetud naiste lugu - aitäh, Elsa, julguse eest!
Ma kaua aega mõtlesin.
Seda ma tean, miks naised mehi maha jätavad.
Aga miks mehed naisi maha jätavad?
Ma arvan, et meestel on palju teisi põhjuseid, millest naistel aimugi ei ole. No uus pilkupüüdev keremudel silmapiiril, see kindlasti.
Kallistuste ja tähelepanu puudus, kodus mööblitükiks ja kodumasinaks muutumine- see on pigem naistele pahameelt tekitav.
Ehk meeste vähene tunnustamine kodus? Irisev naine? Aga selleks naine irisebki, et ta on mööblitükiks unustatud.
Ja see kõige tavalisem stampväljend: lahku kasvamine. Erinevad eesmärgid ja teed nende saavutamiseks. Kui armastus on alles noor, ei pane tähelegi, et kallim tahab elus hoopis kusagile mujale jõuda, kui sina. Samas- pole ju ehk häda, kui kattuvad nii umbes pooled eesmärgid. Näiteks: kodu, lapsed, intiimsus ja reisimene on mõlemale tähtsad aga mees ei hooli karvavõrdki kultuurilistest väärtustest ja naine omakorda vihkab seltskondlikke üritusi.
Teine stamp: armastus sai otsa. Mis selle vastu küll aitaks? Äkki õige inimesega ikka ei saa otsa vaid muutub ühest olekust teise? Igas suhtes on ju nii (ka sõprade, sugulaste ja lastega), et ühel päeval on keegi nii kalli-kalli, teisel päeval vihastad end siniseks ja soovid ennast teisele poole maakera.
Ehh, mehed, kes teist aru saab!

hansa

Jätsin oma viimase raha hansapäevadele. Ostsin mesilasevahast haavasalvi, porgandimoosi, vaarikamoosi, põdravorsti, suitsujuustu ja kahed kõrvakad. Oleks rahakotti puuga seljas vedanud, oleks ostnud veel kaltsuvaipu, linasest riideid ja lastele kootud kampsuneid.
Kõrvarõngad olid loomulikult meeltesegaduse tagajärg. Aasta tagasi mänguasjamuuseumist ostetud linnukestega kõrvakad on mu suured lemmikud, kõik alati küsivad, kust ma need sain. Ja mu rõõm oli suur, kui kohtasin laadal nende autorit, tegin juttu, kiitsin ilusat tööd ja ostsin lisa. Imekenad punased ja huvitavate piltidega savikannud, küünlajalad ja muu selline oli ka, aga seda ma ei raatsinud osta.
Teised kõrvakad leidsin Marianne juurest, imetlesin ta asju ja tegin juttu ning kraam tuli blogist tuttav ette. Olen Marianne töid samuti kaua aega imetlenud ja tore oli teda reaalis kohata. Kuna tema ehted olid küll ilusad aga taas minu jaoks liig kallid, ostsin tema tütre tehtud kõrvakad hoopis.
Õhtul kõht valutas kõigil, kes suitsujuustu sõid:(

Krissu sai läbi Anni-triloogia. Viimases sebib ta satanistidega ja Krissu ka usinalt guugeldama ja vastavaid portaale nuuskima. Ise kinnitab- ära pabista, mul on oma usk, ma ainult vaatan. Kas ma kasutajaks võin end teha?
Siis luges pool tundi edasi ja kaebles- nii jube! Lõpetas minu kõrval voodis lugedes, üksi olla paha tunne.
Tunnistan ausalt, et ma soovitasin liiga vara talle Anni. Mõtlesin, et kooliõpetaja kirjutatud, ju on tore lugeda pubekate eneseotsimise piinadest. Krissu tõi siis raamatud koju, vaatasin ka sisse. Urjuhh, aeg on ikka piiiika sammuga edasi läinud. Kui mina veel noor olin, siis 14aastased veel viskit ei kaaninud ja 16aastaste kuttide laenatud bemmidega ringi ei kütnud. Meie klassis oli mingi kaks paari, kes "käisid" ja kõik naersid pihku neid vaadates.
No Krissul muidugi põnevust kui palju! Ma ei hakanud tal raamatuid käest ära ka kiskuma, varaküps tibi, nagu ta on. Eks ma üritan natuke selgitada, kuidas mina, möödunud aegade relikt, maailma asjadest aru saan.
Kolmandas osas on Ann väga üksi ja avastab, et inimene ongi tegelikult alati üksi. Hoolimata sõpradest ja perest. Kes leiab üksinduse peletamiseks saatana, kes jumala, kes otsib inimlikku armastust ühe, teise, kolmandaga...

Puhkus võiks juba kiiremini läheneda. Pea kumiseb kogu aeg, nädalate viisi, huvitav, miks?

Kiirvisiit teise linna

Hoiatan: see tuleb nüüd igav "tulin nägin ja olin" postitus.
Ma olin ja nägin eile Haapsalus. Sooritasin nö suvetuuri koos fotograafi ja Kataga, et anda lugejatele mingi pilt, miks sinna linna võiks sõita.
Me ei jõudnud linnale viie tunniga tiiru peale. Esiteks turnisime liiga kaua aega linnuses. Mul oli tõsine hirm, et meie fotograaf jääb kogu oma sajakilose kerega kellatorni trepile kinni ja me peame niikaua all ootama, kuni ta piisavalt kõhneneb (nagu Puhh Jänesel külas) või siis peame ta seebi või või või misiganes libestiga sisse hõõruma ja ta pudelipunnina trepikäänakult välja lööma... Aga vaade tornist oli ilus nagu tornidest ikka.
Kuursaal oli nagu nostalgia tippnäidis oma lõhnava roosiaia ja täiuslikult restaureeritud puitpitsidega, seal sees istusid prouad, vaatasid suurtest pitskardinatest ümbritsetud akendest lahel ujuvaid luikesid ja rüüpasid säravvalgete linadega kaetud laudade taga oma pärastlõunast veinisõõmu. Mahe muusika, klaaside ja lauanõude vaikne kilksumine...
Haapsalu ei olnud nii klanitud ja nukulik, nagu ma teda millegipärast arvasin olevat. Üsna räämas ja lapitud tänavatega hoopis kohati. Aga inimesed olid sõbralikud ja omamehelikud. Va rannarootslaste muuseumi peremees, kellele me olime ilmselt järjekordsed triviaalseid lolle küsimusi puistavad tüübid. Muuseum ise lõhnas lina, paaditõrva ja õlitatud puu järele.
Haapsalus on 8 muuseumi ja 9 kunsti- ja käsitöögaleriid! Me ei jõudnudki igale poole. Müüriääre kohvikusse jõudsime vaid ninad sisse pista ja paar ülikallist kooki karbiga kaasa osta. Agate kohvik oli ka mõnus. Meeldiv üllatus oli Epp-Maria Kokamäe vastavatud galerii, täis tema sinikuldses koloriidis maale, naiselikku valguse- ja soojuseihalust ning armastusega restaureeritud vana mööblit. Okase galerii saja-aastases kireva ajalooga majas mõjus jälle omamoodi oma paljaks kistud seinte ja ehedate ehitusmaterjalidega.
Haapsalu on minu meelest naiselik linn. Ehk tuleneb see tema kaunist ja sümpaatsest naislinnapeast, või Valgest Daamist või haapsalu sallidest, eestiaegsest kuurordiidüllist...
Õhtul vedelesin koos tütarde pluss Kata ja Kadriga omaenese aias ja tundsin rõõmu, et on kuldne suveõhtu, armsad inimesed ümber, oma aed ja magus rumeenia vein, mida keegi peale minu ei armasta. Hiljem rääkisin oma pojengidele, et nad õitsevad väga tublisti ja õitsegu veel kauem, nii mõnus on neid nuusutada. Lisaks kiitsin roomavat kurereha, kes on saavutanud uued mõõtmed ja õitseb hoolega ning uurisin astrite käest, miks nad oma mõned lehed kollaseks ja rulli teevad.
Tänane hommikune koosolek pani mind õhku ahmima: teadsin, et mul on aega JÄRGMISE reedeni oma Haapsalu lugu kirjutada ja lihvida, pandi aga fakti ette, et kohe on vaja. Istusin 8 tundi jutti peaaegu pausideta arvutis, kõhus vaid kaks pontsikut ja vihtusin kirjutada. Ebaaus! Ja ma pole ise tulemusega eriti rahul, kõik kannab kiirustamise märke ja muljed said liiga vähe settida.
Lisaks ei jõudnudki ma täna minna Pärnu suve parimale sündmusele- hansapäevadele, kõik aina tulid ja muljetasid, kui tore ja kui tore kaup ja kui palju toredaid inimesi, mhh, ma olin tige! Vähemalt teen ma oma parima, et homme sinna jõuda.
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Õhtul vaatas meespere allkorrusel Kaukaasia vangi ja meie plikadega üleval arvutis Siili udus. Plikad kartsid: nii jube film! Mina olin vaimustuses. Nii ea! Seni kuni eksled udus, tunduvad kõik varjud koletistena. Õnneks leidub alati keegi kallis, kes hüüab Siilikeee ja kellele mõtlemine annab jõudu, keegi hea tundmatu toob sulle kadunud pambukese kätte ja teine toob su jõest välja, kui sa ise tüürid täielikus ükskõiksuses allavoolu.

Vahelduv pilvisus vihmahoogudega

Ma väsisin päris ära neist pikkadest pühadest. Külalistest, grillimisest, vihmast, kõigest.
Täna tööl ka ei ole õiget vunki. Teemad ei inspireeri ja pea kumiseb.
Need jaanid olid kuidagi teistmoodi, eemalolevalt. Kuigi vanemad olid siin ja lapsed säutsusid ja tegevust nagu oli... Tuld sai tehtud kaks päeva jutti, korvpallirõngas pandi üles ja noolemäng ka.
Ilmselt on minu vaimu eiteakus hõljumise põhjus raamat "Toscana päikese all". Kuigi ma jään pidevalt tolle raamatu taha magama, tundub sealne elu nii tõeline ja värvikas, täis toidulõhnu, vana maja hääli, päikesevalgust terrasside, oliivisalude ja ajaloost läbiimbunud linnakeste ümber ja kohal.

Helistasin ammu kokkulepitud lapsehoidjaneiu emale, et kas varsti tuleb tüdruk tööle. Ooo, ütles neiu ema. Me läheme nüüd nädalaks Hiiumaale, ja siis vist nädalaks Soome, ja siis tuleb Viljandi Folk aga pärast seda jah ta saab küll tulla.
Ahah. Tore, ma ka nüüd siis tean. Just need kolm nädalat, kui mul kõige rohkem hoidjat vaja on:( Pean hakkama nüüd sebima ja vaatama, mida edasi teha.
Üks inimene ütles, et tema maksab hoidjale 20-25 krooni tund, teine, et 40. Tuttav neiu ütles, et ah, 100 krooni päev ja okei.
A küll kuidagi ikka saab.

jaan

Ei tea, mida ilm täna õhtul teeb, meie tegime eile õhtul igaks juhuks juba eeljaanitule ära. Käisin tiiru läbi Tere Pärnu suve nn perepäevalt- oh aeg, kui viis miniponi, neli kaelaehete müügiletti ja kaks batuuti a 25 krooni 5 minutit saab nimetada "terve päev täis tegevust kogu perele", siis hakkan mina ka oma aias perepäevi korraldama. Õlletelgi panen üles ja juhhei, tegevus kogu päevaks olemas. Õhtune Kolumbus Kris ei pakkunud midagi erilist, rahvast ei olnud platsil rohkem, kui paar-kolmsada inimest.. Tänavad olid inimestest tühjad, vaid mõned maikades ja dressipükstes härrad tundsid ennast võrdlemisi vabalt.
Pärnu, mis toimub?? Või õigemini- miks ei toimu? Kas suvepealinna hiilgeajad on tõesti jäädavalt möödas? Mitte kaua aega tagasi olid Tere pärnusuve ajal linnatänavad rahvast tulvil, tõesti rahvapeo tunne tekkis.
Ah, mis teha. Eks me siis oota edasi kodus, kas ja kuna vihm üle läheb.
Head jaani ja võidupüha kõigile!

ei ole kerge naisterafas olla...

Mina ei tea, miks naistele on hormoonid nuhtluseks sisse pandud.
Või on see kuuseis.
Osa kuust oled sa sulnis, õrn ja naeratav, armunud oma mehesse ja poolde maailma, lahke laste ja vanainimeste vastu, särad ja kallistad...
Siis on tükk aega on-kah-kuidagi olemist. See sobib töövihtumiseks hästi. Niidad heina, peksad arvutiklaverit, kõplad vesiheina, topid pesu masinasse ja jahid tolmurulle.
Ja siis keerab ära, vedelad raamatuga voodis ja vihkad kõiki, ei aita shokolaad ega limps veini, katsugu keegi vaid minust midagi tahta- pritsin tuld ja tõrva vastu. Jah, olen kole ja paha, vihake mindki, see sobib hästi.
Pisar pudeneb ka kergesti. Ei tea, kas teised naised kah niuksed on?
***
Katile meeldib kangesti raamat 10 maailma suurimat koobast. Eile istus ja vaatas seda, siis teatas- emme ma hakkan suurest peast koopauurijaks, lähen kõige suuremasse koopasse ja toon sulle sealt neid kive, kui sa just selleks ajaks liiga vana juba ei ole...

Ritsik 12, 14, 16 ja 18 aastat tagasi

Ma tahtsin teha elust 10 aastat tagasi postituse, tegelt otsisin välja kimbukesi vanasid päevikuid ja otsustasin välja kirjutada need lõigud, mis kannavad tänast kuupäeva, olgu siis 10 või 15 aastat tagasi. Endal hakkas huvitav vaadata, kuidas väärtushinnangud, maailmakord ja mina ise ajas muutunud on. Niisiis.

Aasta siis oli 1990...
"Aega! Oleks mul veel aega! Vahin hirmuga kella ja ei jõua ennast ära kiruda, et olen terve nädala niisama maha molutanud. Nagunii ei jõua kõike ära õppida, ma pole nii geniaalne, et viskan päev enne eksamit punktidele pilgu peale ja kohe oskan, nagu Kristiina.
Ma ei oska mitte midagi! Appi! Magasin öösel kolm tundi, ärkasin kell 4 hommikul ja püüan veel oma pingutusest paistes ajuollusese veel midagi lisada. Saaks ma kolmegi kätte, palun, palun, ma ei taha enam iial midagi sellist kogeda!!"
Jutt oli siis keskkooli bioloogia lõpueksamist, mille sain puhta viie:) Ja Kristiina, kes kõike alati viitele oskas, on praegu tunnustatud naistearst ja spetsialist.

1992
Tegevuskoht: Vellavere õppebaas
Tegelased: esimese kursuse lõpetanud bioloogid
Situatsioon: selgrootute välipraktikum
"Täna tegime pikema matka läbi õudse rägastiku, kus leidus vaid kõiksugu pistmis-haukamis-imemis-rebimis jms vastikute suuvärkidega putukaid. Ühtegi põhimõtteliselt uut sitikat ei kohanud. Kuna Vellaveres on juba aastakümneid suviti biolooge peetud, on siinsete putukate rahvapärimustes ilmselt kindel koht kahvaga koletisel, ning kõik teavad peitu pugeda.
Õhtuti määrame usinalt päevast saaki. On alles tegemist iga satikakribala tundlalülide lugemisega, puuke näiteks määratakse sugupilu järgi!! Vahel leitakse, et käesolev sirts või tirts peaks olema selline vend, mida on avastatud Eestis üks kord ja 20 aastat tagasi, siin Vellaveres esineb aga millegipärast massiliselt...'Meie rühm teostab ööpüüki, määrame öösel valguspüünisesse lennanud ööliblikaid ilusa pildiraamatu järgi. Kui kahejalgsete organism poleks teatud füsioloogilise eripäraga öösiti määratud puhkeolekus viibima, oleks päris lahe.
Praegu on kell 2 öösel, istun Kristjani ja Piretiga lobisedes laua taga, kirjutan praksiaruannet ja teostan ööpüüki mahlaklaasi ja laualambiga. Sain just tuttavaks ühe Hopladrinaga (kollakas häguöölane), kes oma tillukese rumala karvase pea lambi all veel rumalamaks keerutas ja mu mahla maitsma ronides sinna selili sisse plartsatas. Siin ta nüüd konutab, imilont pettunud rulli keritud.. Küll on lahe tüüp- karvane, töntsakas ja punnsilmadega nagu täissöönud puudel. Hea, et ma neid enam püüdma ei pea. Head ööd, Hopladrina, või oled sa hoopis Caradrina?"

1994
"Täna on tahtmine end purju juua, kahjuks oli käepärast vaid purgike dzinni aga sellestki on lõbus olla. Ma ju kanapea.
Parim uudis on see, et asusin ametlikult Postimehe suvereporterina tööle, 105 kandidaadist valiti välja 6, ja mina ka, juhhei!! Meid on kolm tüdrukut ja kolm poissi: ilmatu asjalik Alo Lõhmus, kes pidevalt helistab, kohtub ja on lennus ja võtab asja lõpp tõsiselt. Siis Jaak Juske, kes on alles koolipoiss, nunnuke ja roheline aga samuti püüdlik ning püüab kõiki kogu aeg Tuleviku Eesti Erakonda värvata. Ja Ervin, kes tegutseb päris üksi ja omaette. Suvereporterite lärmakat kampa ohjab Tiina Kaalep, väga resoluutne ja kindlakäeline daam.
Kuigi tunnen end kohutavalt rumalana ja oskamatuna, on väga põnev!"
Sel suvel sain ajakirjanduses käe valgeks ja pisiku verre, mis siiani sealt lahkunud pole. Kuu aja pärast raporteerin korrespondendina Viljandi Folgilt: igale poole võib minna, kõike kõigilt küsida, kõike vaadata ja ilma rahata, veel enam- makstakse isegi peale!
Too suvi oli väga kirju, pidevalt sai poole ööni siin-seal hängitud, ohtralt uusi tutvusi sõlmitud, Rock Summer ja Folk. Päevikus korduvad sellised märksõnad nagu Küü kohvik, Centrali õu, Kaunas, Sõbra baar, TÜ klubi ja EPA klubi. Ehh.. noorus...
Imestama paneb, et loen- istusime, jõime väikse õlle ja sõitsime edasi. Kas tollel ajal puhuma ei pandud? Alkomeetreidki vist ei olnud? Aga ei mäleta, et oleks nagu massiliselt rullnokatatud teedel...

1995
"Suve avamise peol oli õnneks hea ilm. Viskasime Volmerile näppu, hüppasime Termikaga, tantsisime öödiskol Scatmani saatel. Saad aru: kell on 24, suvi on pool tundi vana, kõikjal on valge, lava ees tuledevihus käib tihe tantsuvihtumine, rõõmsad inimesed, feeling!
Kogu see pidu oli ainult meile kahele. Ainult meile! Meie tantsisime teineteisele silma vaadates, jalutasime käsikäes ja kallistasime igal pool- murul istudes, lava ees, tantsides ja koduteel, kui terve linn oli täis elevil rõõmsaid inimesi."
No comments. Ilusaim suvi ever.

1996
"Täna on siis see päev, kui diploom pihku pistetakse. Ülikooli lehes olen ma kirjas ja eksmati nimekirjas ka- seoses bakalaureuseks saamisega. Täna käib siis kodus hirmus sagimine ja tingel tangel. Söögid joogid. Külalised ja nii.
Eile istusin veidi masendunult Puhhi jutukas ja lootsin Professorit kohata. ei olnud teda. Küll olid aga Sookoll ja Wanur, kellega koos leidsime, et vaja ometi minu viimast tudengiks olemise päeva tähistada. Rääkisin augu pähe unisele Katale, ja saabusime tema juurde punase veini, apelsinide ja küpsistega. Istusime neljakesi valges öös Kata aias kuuvarju all, oli lõbus kuid külm ja mähkusime tekkidesse, Sookoll võttis mind soojendamiseks kaissu. Armsad inimesed.. Ilma meheta võib hakkama saada aga ilma sõpradeta kindlasti mitte."
Jah. Nii ongi. Kahju ainult, et toonastest sõpradest on aint Kata alles jäänud.

Tolle koha peal jäid mu päevikud pooleli. Sain suureks. Kirjutasin hästi harva. Ja nüüd siis jälle, grafomaania on ilmselt vaibumatu kirg.