Ritsik 12, 14, 16 ja 18 aastat tagasi

Ma tahtsin teha elust 10 aastat tagasi postituse, tegelt otsisin välja kimbukesi vanasid päevikuid ja otsustasin välja kirjutada need lõigud, mis kannavad tänast kuupäeva, olgu siis 10 või 15 aastat tagasi. Endal hakkas huvitav vaadata, kuidas väärtushinnangud, maailmakord ja mina ise ajas muutunud on. Niisiis.

Aasta siis oli 1990...
"Aega! Oleks mul veel aega! Vahin hirmuga kella ja ei jõua ennast ära kiruda, et olen terve nädala niisama maha molutanud. Nagunii ei jõua kõike ära õppida, ma pole nii geniaalne, et viskan päev enne eksamit punktidele pilgu peale ja kohe oskan, nagu Kristiina.
Ma ei oska mitte midagi! Appi! Magasin öösel kolm tundi, ärkasin kell 4 hommikul ja püüan veel oma pingutusest paistes ajuollusese veel midagi lisada. Saaks ma kolmegi kätte, palun, palun, ma ei taha enam iial midagi sellist kogeda!!"
Jutt oli siis keskkooli bioloogia lõpueksamist, mille sain puhta viie:) Ja Kristiina, kes kõike alati viitele oskas, on praegu tunnustatud naistearst ja spetsialist.

1992
Tegevuskoht: Vellavere õppebaas
Tegelased: esimese kursuse lõpetanud bioloogid
Situatsioon: selgrootute välipraktikum
"Täna tegime pikema matka läbi õudse rägastiku, kus leidus vaid kõiksugu pistmis-haukamis-imemis-rebimis jms vastikute suuvärkidega putukaid. Ühtegi põhimõtteliselt uut sitikat ei kohanud. Kuna Vellaveres on juba aastakümneid suviti biolooge peetud, on siinsete putukate rahvapärimustes ilmselt kindel koht kahvaga koletisel, ning kõik teavad peitu pugeda.
Õhtuti määrame usinalt päevast saaki. On alles tegemist iga satikakribala tundlalülide lugemisega, puuke näiteks määratakse sugupilu järgi!! Vahel leitakse, et käesolev sirts või tirts peaks olema selline vend, mida on avastatud Eestis üks kord ja 20 aastat tagasi, siin Vellaveres esineb aga millegipärast massiliselt...'Meie rühm teostab ööpüüki, määrame öösel valguspüünisesse lennanud ööliblikaid ilusa pildiraamatu järgi. Kui kahejalgsete organism poleks teatud füsioloogilise eripäraga öösiti määratud puhkeolekus viibima, oleks päris lahe.
Praegu on kell 2 öösel, istun Kristjani ja Piretiga lobisedes laua taga, kirjutan praksiaruannet ja teostan ööpüüki mahlaklaasi ja laualambiga. Sain just tuttavaks ühe Hopladrinaga (kollakas häguöölane), kes oma tillukese rumala karvase pea lambi all veel rumalamaks keerutas ja mu mahla maitsma ronides sinna selili sisse plartsatas. Siin ta nüüd konutab, imilont pettunud rulli keritud.. Küll on lahe tüüp- karvane, töntsakas ja punnsilmadega nagu täissöönud puudel. Hea, et ma neid enam püüdma ei pea. Head ööd, Hopladrina, või oled sa hoopis Caradrina?"

1994
"Täna on tahtmine end purju juua, kahjuks oli käepärast vaid purgike dzinni aga sellestki on lõbus olla. Ma ju kanapea.
Parim uudis on see, et asusin ametlikult Postimehe suvereporterina tööle, 105 kandidaadist valiti välja 6, ja mina ka, juhhei!! Meid on kolm tüdrukut ja kolm poissi: ilmatu asjalik Alo Lõhmus, kes pidevalt helistab, kohtub ja on lennus ja võtab asja lõpp tõsiselt. Siis Jaak Juske, kes on alles koolipoiss, nunnuke ja roheline aga samuti püüdlik ning püüab kõiki kogu aeg Tuleviku Eesti Erakonda värvata. Ja Ervin, kes tegutseb päris üksi ja omaette. Suvereporterite lärmakat kampa ohjab Tiina Kaalep, väga resoluutne ja kindlakäeline daam.
Kuigi tunnen end kohutavalt rumalana ja oskamatuna, on väga põnev!"
Sel suvel sain ajakirjanduses käe valgeks ja pisiku verre, mis siiani sealt lahkunud pole. Kuu aja pärast raporteerin korrespondendina Viljandi Folgilt: igale poole võib minna, kõike kõigilt küsida, kõike vaadata ja ilma rahata, veel enam- makstakse isegi peale!
Too suvi oli väga kirju, pidevalt sai poole ööni siin-seal hängitud, ohtralt uusi tutvusi sõlmitud, Rock Summer ja Folk. Päevikus korduvad sellised märksõnad nagu Küü kohvik, Centrali õu, Kaunas, Sõbra baar, TÜ klubi ja EPA klubi. Ehh.. noorus...
Imestama paneb, et loen- istusime, jõime väikse õlle ja sõitsime edasi. Kas tollel ajal puhuma ei pandud? Alkomeetreidki vist ei olnud? Aga ei mäleta, et oleks nagu massiliselt rullnokatatud teedel...

1995
"Suve avamise peol oli õnneks hea ilm. Viskasime Volmerile näppu, hüppasime Termikaga, tantsisime öödiskol Scatmani saatel. Saad aru: kell on 24, suvi on pool tundi vana, kõikjal on valge, lava ees tuledevihus käib tihe tantsuvihtumine, rõõmsad inimesed, feeling!
Kogu see pidu oli ainult meile kahele. Ainult meile! Meie tantsisime teineteisele silma vaadates, jalutasime käsikäes ja kallistasime igal pool- murul istudes, lava ees, tantsides ja koduteel, kui terve linn oli täis elevil rõõmsaid inimesi."
No comments. Ilusaim suvi ever.

1996
"Täna on siis see päev, kui diploom pihku pistetakse. Ülikooli lehes olen ma kirjas ja eksmati nimekirjas ka- seoses bakalaureuseks saamisega. Täna käib siis kodus hirmus sagimine ja tingel tangel. Söögid joogid. Külalised ja nii.
Eile istusin veidi masendunult Puhhi jutukas ja lootsin Professorit kohata. ei olnud teda. Küll olid aga Sookoll ja Wanur, kellega koos leidsime, et vaja ometi minu viimast tudengiks olemise päeva tähistada. Rääkisin augu pähe unisele Katale, ja saabusime tema juurde punase veini, apelsinide ja küpsistega. Istusime neljakesi valges öös Kata aias kuuvarju all, oli lõbus kuid külm ja mähkusime tekkidesse, Sookoll võttis mind soojendamiseks kaissu. Armsad inimesed.. Ilma meheta võib hakkama saada aga ilma sõpradeta kindlasti mitte."
Jah. Nii ongi. Kahju ainult, et toonastest sõpradest on aint Kata alles jäänud.

Tolle koha peal jäid mu päevikud pooleli. Sain suureks. Kirjutasin hästi harva. Ja nüüd siis jälle, grafomaania on ilmselt vaibumatu kirg.