Tööjõu taastootmine

Kas pole ilus pilt? See on nostalgiline tüdrukuvoodike mu sõbranna kodust- ma loodan, et ta ei pahanda oma loomingu eksponeerimise üle- ja minu jaoks sümboliseerib see sellist magusat unelemisseisundit
lihtsas ja veid tolmuses pööningukambris, õhtupäike kulda aknast sisse loopimas. Pikutad raamatuga ja ei raatsi magama minna, lahtisest aknast kostab pääsukeste vidin ja allkorruselt tuleb koogilõhna. Ehh..

Olen mitu päeva töökas olnud. Eile õhtul käisin rattaga pakendeid konteinerisse viimas ja kuna õhtu oli nii soe ja vaikne, tegin rattaga suurema tiiru. Sõitsin linnaserva. Kohati on teel tohutult suurte puude pime tunnel ja siis keerab tee alla jõe äärde, kus vesikupp vohab, särjed kudemismöllus roostikus mulistavad ja päike jõevee roosaks värvib.
Jõeäärses võsas laksutavad alles ööbikud, neist üle püüavad karjuda metsvindid. Ebajasmiinid lõhnavad, lõhnavad, lõhnavad, maantee kõrval vohavad sellised metsikud lilled, mille olemasolu oled päevast päeva asfaldi vahel elades üldse ära unustanud- kassikäpad, lupiinid, jumikad, ussikeeled ja üheksavägised.
Õhk seisab loojangueelses roosakuldses udus. Inimesi ei ole kusagil.
Tahaks anda rattale valu ja sõita aina edasi silmapiiri poole, põldude ja heinamaade vahele, kummid tolmusel maanteel sahisemas ja hing rõõmustamas.
***
Koju jõudes oli tööjõud taastoodetud, pesin nõusid, õnnelik naeratus näos ja lasin lastel poole ööni õues rulatada.
Täna tundub, et linnas ei ole värve. Neid õigeid värve. Õrnhalli ja roosakuldset.