Kust raha saab?

Täna oli Postimees onliinis palju vastakaid kommentaare kogunud uudis noorest kolme lapse emast kohtupingis. Ema püüdis varastada laste jaoks "kingitusi": pojale mänguautot, tütrele kaelakeed. Sest raha ei olnud, mees on vangis, naine elab sõbranna juures, kes talle süüa annab. Noorim laps 10kuune, vanim vist 10aastane.
Küll siis netikommentaatorid tundsid haletsesid ema või vastupidi, sõimasid, et mida üks hädahunnik peaks üldse lapsi saama ja neid veel varastama õpetama oma eeskujuga.
Tõsi on see, et paljude üksikemade elu on praegu kindlasti väga raske. Kolm last üksi toita- karm.
Kuna pole ise sellises olukorras olnud, ei oska öelda, kui palju meie sotsiaalsüsteem taoliste olukordade puhul aidata saab. Sotsiaalkorterit on kerge saada või raske? Emapalk peaks kolme lapse puhul ikka midagi olema, isegi miinimumpalga järgi arvestatult. Toetusi on võimalik taotleda. Humanitaarabiasutused, Punane Rist ja paljud kirikud aitavad riiete ja muu materiaalsega. Vähemalt Pärnus on Pereabikeskus ja Shalomi Lastemaja, kus pakutakse probleemsete või raskustes perede lastele süüa ja meelelahutust. Samas kogu selle toetuse endale välja ajamiseks peaks inimene ise ikka olema piisavalt ettevõtlik. Paberid peavad korras olema, bürokraatiaseina vastu saab kindlasti ohtralt joosta.
Võibolla too ema lihtsalt ei tea, kuidas asjad käivad. Abiellus otse koolipingist, sai lapsed, mees tegi kõik ette taha ära ja nüüd ei oska proua enam endaga hakkama saada. Arvab, et sotsiaaltöötajad on kollid, kes tahavad kindlasti lapsi ära võtta.

Mitte hakkamasaavaid inimesi on ju tegelikult küll ja veel. Kellel hoolitseb pere eelarve pideva miinusseisu eest narkomaan või kasiinosõltlane, kes sipleb SMSlaenude orjuses, kes on ehk tõesti äkki leseks jäänud, raskelt haigestunud või maja põlenud.. huh, koledaid asju võib juhtuda ja alati ei saa öelda, et ise oled süüdi, olid naiivne või ei raatsinud kindlustust maksta.

Pikaajalistele töötutele oli siin üks projekt, kui neil oli kõrval oma tugiisik. Niipalju kui mina aru sain, õpetasid tugiisikud töötuid esialgu lihtsalt elama. Kuidas ennast kenaks teha ja töövestlusele minna, kuidas üldse igal hommikul tööle jõuda, endas eneseusku ja optimismi taasleida.
Vaat selliseid tugiisikuid või juhtumikorraldajaid peaks olema terve polk Eestis, et jätkuks igaks elujuhtumiks, igale luuserile ja igale hättasattunule. Taoline sotsiaalkiirabi annaks nõu, mida teha, kui raha ei ole. Või tööd ei oska otsida. Või pole kuskil elada. Või mees peksab, lapsed hukas. Loomulikult on selliseid konsultante praegugi aga nad on kuidagi hajunud ja ei pruugi alati leitavad olla, kui vaja. Üks ühine agentuur, deviisiga Igast olukorrast on väljapääs. Või Teeme saia igast sitast:)

Ah mis siin muiata. Taoliste juhtumite puhul ärkab tegelikult paljudes kodanikes soov aidada. See mingi tädi, kes sms-laenudega kimpus oli, sai vist päris palju pappi rahvalt.
A mul on ka paar negatiivset näidet.
Siin üks 10lapseline pere põles paljaks. Koguti raha ja asju, tehti uus katus ja mis kõik. Praegu on tolles majas teistes korterites igal pool remont tehtud ja kõik ilus, ainult too suurpere, kelle aitamiseks arve avati, elab endiselt mööda suvalisi üürikortereid vireledes.
Ja viielapseline absoluutselt kujuteldamatu eluviisiga maal elanud parmupere, kelle aitamiseks korraldasin ise sõbrannaga kampaania. Oh, ma ei paistnud oma töölaua tagant riiete- ja mänguasjade pampude tagant väljagi! Võeti vastu, olevat oldud rõemsad.
Aga poole aasta pärast ilmus too pere juba linna sotsiaaltöötajate vaatevälja ning mis te arvate, kas lapsed olid kenasti puhtalt ja soojalt riides?

Aidata saab ikka neid, kes ise oma elu muutmisest huvitatud on. Ja mitte sel viisil muutmisest, et mingid abstraktsed isikud sotsiaalametist, valitsusest või kust iganes paigutavad neid ilusasse pessa, annavad piiramatul hulgal raha ja
abistatute edasine panus piirdub lihtsalt elu nautimises.