Vihma vajalikkusest

Eile sadas hommikul 11st õhtul kella 21ni vihma. Olles turult koju toimetanud kuus kurgitaime, kaeralille, astrilapsed ja habenelgid, said need päev otsa enne istutamist mõnusat vanni. Õhtul siis pistsime Katiga uustulnukad mulda, avastasin, et redised, ise alles sentimeetripaksused, on kohutavalt kibedad, Lotts pakitäiest hernestest kasvama jätnud nii umbes 10 taime ja ämmakene, tulles appi rohima, oli tööhoos peenardelt eraldanud ka minu viimase vaese basiilikutaime (teisega pluss koriander sai Lots hakkama).
Vihm lubas päev otsa voodil lesida ja Murutari "Viimnekuu"d lugeda. Lisaks kiired kui tõhusad retked külmkapi manu lihapallide ja maasikad-kohupiimaga järele. Meil oli tüdrukutega nimelt meestevaba päev:) Oo kui hea oli mitte midagi päev läbi teha!!
"Kirjuta meist ka midagi" säutsub Krissu kõrval. No tüdrukud vedelesid ka, teleka ja arvuti ees ja niisama. Vahepeal koristades. Krissu leidis minu suunamisel Lyrics.com ja muudkui ümises arvuti ees sõnu kaasa.

Pärast närvelammutavaid telefonikõnesid läks ema reedel ise haiglasse. Seal haarati tema vereproovi nähes peast kinni ja ei lastud jala isegi 500 meetrit eemale teise haiglasse jalutada. Ema ise ei osanud midagi arvata, temal hea olla ja viga justkui ei miskit. Noh, eile helistades olid proovid juba head ja emal palatitäie muttidega üsna lõbus olla. Oli samas osakonnas, kus mina tudengina öösanitarina töötasin ja millest ma ikka veel vahel õudusunenägusin näen.
Minu reedese masenduse katkestas K, kelle initsiatiivil lohistasin end plikadega Campasse sööma ja "tüdrukuteõhtu" edenedes osutus tõsiseks ja murelikuks jäämine üsna võimatuks.

Meie meespere saabus eile öösel. Miku laekus kell 24, üsna läbiligunenud aga omadega rahul. Kogu laulupeo ajal kallanud vihma, poisid möllasid hilisööni ja kooriõps pritsis tuld. "Ma igatsen kodu" tuli juba üleeile sms minu telefonile...
T saabus Rabarockilt kell 3 öösel ja teatas, et tundis ennast kaks päeva nagu taevas:) Ja Sparks oli olnud tasemete tase. Aga kodus oma soojas voodis on ka bro!

Mina lõpetasin Murutari kell 2 öösel kerge kurbusega. Haarasin selle raamatukogust eile kuna meie kohalikust raamatukogust ei saanud Undi India ega Penu Hispaania päevaraamatut.
Murutar on ehe hoiatus, mis juhtub, kui toimekas naine otsustab kõik asjad maailmas ise korda ajada. Palgaks on üksindus, üksindus ja veelkord üksindus... Ei kiida sind need tubliduse eest, keda sa loodad seda tegevat. Mees saab sellise võimeka emanda kõrval aina enam kohitsetud. Olen sellist mudelit näinud küll ja küll. Ja ise teadlikult mõnikord lillekest mänginud, et mees saaks ikka ise mammutit küttida.
Samas titeootuse nukrus ja üksindus on tuttavad, lisaks suhtlemisraskused mehega.
Kas teismelised tõesti tundmatuseni muutuvad? Kohe nii rängalt, et esivanemad pikema jututa perse saadavad? Ja mida vanemad sel juhul on valesti teinud või tegemata jätnud?
Oo kui õudne, et paljud tulevased emmed leiavad just sellel tundlikul ajal oma seadusliku kaasa kõrvalt mõne kohustustevaba ajaveetmist pakkuva mimmu :(
Kohati tundub, et selles lõputult rikutud maailmas ei ole traditsiooniline abielu enam üldse normaalsel kujul võimalik ning truudus ongi jah juhuse puudus...
Tuttavate kristlikud abielud püüavad kõige kiuste häid põhimõtteid säilitada ja tundub, et see neil ka õnnestub. Või mida mina kõrvaltseisjana ka näen. Probleeme on ikka aga turvatunne on suurem. Kergem, kui inimesed usuvad ühte asja.
Jahh. Jõudu Murutarile.

Täna paistab päike. Pilt on tehtud Kolmardeni lähedal kämpingus.