kust armastust saab?

Mind ikka see Murutari raamat ei jäta rahule. Nii kurb on, kui inimene otsib meeleheitlikult armastust ja tingimusteta heakskiitu aga hüüab justkui kaevu, midagi nagu natuke kajaks vastu...
Selleks ju kaaslast otsitaksegi- et oleks keegi, kes pidevalt täidaks sinu armastuse akut. Aga inimene on ju ainult inimene! Ta on tihti väsinud, tüdinud, halvas tujus, hakkab meeldima keegi teine, on lihtsalt muud tegemist. Vahel ei pane tähele, et kaaslane aina kuivab ja kuivab igatsusest su kõrval, sõnakehvad ja temperamenditud eestlased ei räägi kah tavaliselt, kuidas nad ennast tunnevad. Tehakse aga head nägu edasi, kuigi asi on tegelikult juba viimasel piiril.

Ma paar aastat tagasi käisin ühel kristlikul pereseminaril.
(jajah, kohe hakkan targutama, ateistid klõpsigu mõnele teisele lehele edasi nüüd!)
Ei ole need kristlastest abikaasad nii kuldsed ühti, kui võiks arvata, rääkis üks tore pastoriproua, kelle nime olen unustanud. Ka nende mehed on alalõpmata töösse mattunud, ei märka lilli tuua ja kulub kolm kuud näägutamist, enne kui kardinapuu üles pannakse.
Aga naine ei püsi ilma armastuseta püsti. Kurbus tuleb sisse ja hakkad aina rohkem mehe suunas mossitama. Seni kuni taipad oma patareid Jumala armastusega laadida. Jumala armastus ei saa otsa, ei hakka kellelegi teisele silma viskama, ei ole tüdinud ega busy. Kui suudad selle vastu võtta, kiirgab see sinu kaudu edasi abikaasasse ja teistesse inimestessegi. Ja kui naine vaatab rõõmsa naeratusega kaasale otsa, mitte ei oota, et just mees iga sekund teda õnnelikuks teeks (naine ju püüab läbi saja pisiasja iga päev meest õnnelikuks teha), siis vabaneb ka mees pingest ja algab ilus elu....
Jah teooria on ilus. Ei saa oma õnne ja hingelist rahulolu ainult paarisuhtele üles ehitada. Või ainult tööle või ainult lastele. Tasakaal peab olema. Igaüks ei leiagi ju kaaslast, sobivat elukutset, lapsi.
Suurem osa inimesi ei usu ilmselt mingi hinna eest, et on võimalik Jumala armastusega oma patareid täita. Meh? Kas Jumal saab õhtul kaissu võtta või enne palgapäeva koidula laenata või sosistada, et oled väärtuslik, hoitud ja eriline?
Ei saa. Aga...

Olen istunud trepil, pisarad tilkumas ja minuti pärast helistab sõber. Või istub õlale kollane liblikas.
Enne palgapäeva külmas ja näljas vireledes astuvad juhuslikult läbi tuttavad, kel on ülesanne jagada laiali humanitaarkorras saabunud hiigelpitsad.
Kõrges palavikus laps su käte vahel jääb järsku rahulikult magama ja ärkab hommikul terve ja rõõmsana.
Olles ise kurbusesse mattunud, kohtad kedagi, kes vajab hingelist paid sinust veel rohkem ja tema aitamise läbi hakkab endalgi hea.
Väga raske on seda selgitada. Need kõik on ju kõigest juhused, mida juhtub kõikide inimestega. Maailm ongi ju üks suur juhuste juhtumine. Minu sündimine maailma on ka olnud suht juhus. Vabalt oleks võinud sündida hoopis priske poisslaps. Või puudega laps. Ja neil oleks olnud hoopis teine tee ja ülesanne.

"Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest mis on Kristuses Jeesuses, Meie Issandas!" Rooma 8:38,39.

Võta või jäta. Kohvris on rohkem kui miljon.