Jubin

Kuna meie pere poisslaps sai kooli poolt preemia, saab ta täita oma unistuse – osta tatši! Ehk puutetundliku ekraaniga telefoni. Oi nõiamoor oli vastu! Ta sai aasta tagasi sünnipäevaks uue ja suht kobeda telefoni, mis samuti laulab, pildistab jne. Aga no kus. Kui ühel ja teisel sõbral on ja telekas ka vahetpidamata reklaamib, siis on ajud ju pestud ja ehtsõnnilik silmaklappidega – ma pean selle saama või muidu – välistab kõik teised variandid.
Oma raha eest ma poleks ostnud aga kui laps ise tahab peaaegu kogu oma preemia telefonikaupmeestele ära anda… no ise teab.
Tormas siis laps mööda linna telefonipoode ringi. Ise aina helistab mulle ja teatab, et on leidnud küll 2000, küll 1800 krooni maksvaid telefone. Tema eelmise telefoni hind oli poes 3000 krooni, kuigi meie saime selle 1000 krooni eest! Keeldusin peale maksmast. Mis mõttega, kui vidina omahind on mitu korda väiksem?
Poiss tuli nutujõrinaga koju. Selleks ajaks olid minu närvidest järel vaid suitsevad riismed, valisin internetis paketivahetuse tõttu soodushinnaga Tele2st 1170 kroonise asja välja, ostsin ära (tund aega esinduses ootamist, õrrrrr) ja viisin koju. Lapsele ei öelnud.
Teine päev jälle poiss helistab mulle sada korda tööle ja on täis indu taas sobiva hinnaga telefoni otsingutele siirduda. Ütlesin talle siis ära, et pole vaja joosta, unistus on ostetud.
Õhtul oli mul kodus selline paipoiss, et vaata ja imesta :)
Ühtegi asja ei pidanud kaks korda ütlema, kõik pisimadki palved täideti jooksujalu, rääkimata ohtratest kallistustest ja nunnutamistest. Laps nagu sulavõi ! Oi nad siis issiga kahekesi näppisid ja uurisid seda peenikest vigurit. Issi saab Miku aasta aega vana telefoni endale.
Kuid Krissu maailm oli muidugi must kui öö. Tema telefon, kuldne, klapiga, ka pildistav, laulev ja filmiv, on ju VANA! Tubli kaks aastat! Kriimud on peal ja sinna mahub ainult kaks laulu, uähähääää….
Leia rahastus ja palun, osta, räägin mina. Minul pole üleliigset tuhandet krooni, et täiesti normaalne töötav telefon välja vahetada.
Kuidas, ähähää, mul pole ju suvetööd ja see taskuraha, mis sa mulle Kati kantseldamise eest lisad, on liiga väike!
Oota siis jõule.
Äääää…

Vaijummel küll. Selline peredraama.
Minul on tasuta saadud Samsung, sellega saab helistada ja sõnumeid saata. Trummi ei löö, filmi ei näita ja mune ei prae. Täiesti ebamoodselt peab nuppe muljuma.
Kuid ta mulle põrmugi ei meeldi… Mina nutan oma vana Nokiat taga, mis oli muidu ilus ja tubli kuid aegajalt kiilus kinni, nii et terve pere magas sisse, helistada ei saanud jne.
ja saate aru, 20 aastat tagasi polnud igaühel tavalist telefonigi!

Vaata!

Sellise imelise lapiteki omanikuks sain täna. Käisin ühes kohas, kus vaimsete puuetega inimesed tegid muude tegevuste hulgas käsitööd ja selliseid tekke oli neil mitmeid. Lapid on puuetega inimeste tikitud, veel pidid nad mustreid etteantud skeemi järgi kokku laduma ja muud lihtsamat tegema, kokku õmbleb õmbleja. Nii vahva töö mu meelest! Mulle just meeldib, et ta pole nii millimeetri pealt kokku passitatud. Hing on sees kohe.

blogimaanid

Teate sellest, jah?
Türist allapoole jäävad blogijad võiks Pärnus kokku saada. Ma vist isegi läheks.

keha on tööl, aju magab kodus

Äraläinud nädalavahetus andis taaskordselt tõdeda tõde, et
kui on töölkäimine, siis on töölkäimine, kui on kodused tööd, siis on kodused tööd ja kui on sõbraolemised, siis on sõbraolemised. Kokku mina neid kolme asja panna ei oska. Ehk siis -kui ma käin tööl, siis hukkub mu aed, kaosesse kaob kodu, ülekäte lähevad lapsed ja sõpradest ei tea ma midagi.
Ja kui ma otsustan nädalavahetusel kohata sõpru või teha midagi koduvälist, siis on kodutööde bilanss sügavas miinuses, töönädalaks puhkab välja küll aju kuid keha viibib teisipäeva pärastlõunani sügavas unes.
Kadri pool maal oli mõnus nagu alati. Ma sõitsin sinna absoluutselt ise, isegi bensu võtsin ise aga see kõik oleks olnud olemata ilma Mis-ma sinuta-teeksin-Jutata, kes istus mu kõrval kõik see aeg, talus mu katkematut hala ja väitis, et tema ei usu mu etlemist teemal –ma-ei-julge-maanteel-sõita-. Käisime vaatamas line-tantsijaid ja hobuseid, meie kolme pesamunad-tütred said hobustega sõita ja võrkkiiges nii jubedaid kaari võtta, mida emad vaadatagi ei julgenud. Kahjuks ei soosinud ilm mere ääres hulkumist.
Eile tulid Kanadast aastaselt komandeeringult koju Alari ja Katrin ning nende pool kodus oli õhtul nii palju rahvast nagu laulupeol. Peaaegu. Pole ka ime, sest nad on nimelt armsad ja olulised nii paljude inimeste jaoks. Neil on igavesti äge kogudus, suurepärased viis last, külalislahke maja, palju elutarkust ja armastust, mida jagada ja lennukaid mõtteid, mida idanema panna. Ühesõnaga- kui hea, et nad on tagasi!

Ps. Peenrad on mul heinas, lapsed ja mees näljas, pesu triikimata ja tööle keskendumine raske. Aga see-eest käisin ma autoga turul, ostsin kokku kuhja lilletutte ja rõõmustasin, et ma ei pea neid enam ükshaaval jalgrattakorvis koju vedama.

Ps. Kohe on hansapäevad ja mul pole müügiks tehtud veel ainsatki nukku. Kuid- mõned on müügis Tartus Pille-Resa nukupoes, õuuuudsalt kalli hinna eest, 175 krooni, millest mina saan kätte 100. Ma ei tea, kas tõesti keegi nii kallist nikerdist ostab, arvasin, et poe juurdehindlus on nii 25%. Väikesed, puust peadega nukkude omahind on 45 krooni, pood paneb ma ei tea kui palju sinna siis otsa.

tagasi

Reisil mõjusid pisut hirmutavalt isikud, kellel läptop moodustas olulise kehaosa ja kes õhtusöögilt kihutasid oma tubadesse reportaaže trükkima.
Ma arusaamatuses vaatan neid, kel baidid otse veresoontes voolavad. Kes muutuvad bussis murelikuks, kui metsade vahel kümneks minutiks internet maha kukub. Ma ei osanud sõnakestki kaasa rääkida, milline läppar on milliste vigadega ja milline mobiilne internet on parim. Ja ei tee feissbukki, tööd-võrgustikud on niigi üle pea kogu aeg, miks veel võrku endale juurde kududa?
Sõitsime tundide viisi mööda metsa, metsa ja veelkord metsa, sekka natuke põldu ka. Külad olid inimtühjad, ainukesed inimesed, keda võis näha, olid mornipilgulised teetöölised ja giidid muuseumides. Pikapeale hakkas kõhe. Kus kõik olivad?
Tallinna tervishoiumuuseum oli kahtlemata hariv kuid mulle igav. Botaanikaaaed oli kahtlemata kaunis kuid me ei näinud seal peale paari kasvuhoone midagi, aega polnud.
Käsmu meremuuseum mulle meeldis. Täitsa fiiling kohe. Seal oli ka inimesi ja elu, lastelaager, Joala musa kontsert hakkas algama ja muuseumionu Aarne Vaik on täielik nähtus. Lätlased küsisid, on ta ikka normaalne :)
Aga otse loomulikult polnud meil seal tühjagi süvenemisaega.
Väga äge oli Seidla tuuleveski. Neist viimane Maakodu on pikalt kirjutanud. Ilus paar, haritud noored linnainimesed, kes käivad Tallinnast pärapõrgusse tuulikut pidamas. Ajastutruud riided olid neil seljas, pisike poja ronis veskis siia-sinna ja karvane kass tervitas külalisi. Täielik häppi fämili postkaart!
Sama palju meeldis mulle Jaaniraotu linnupark. Olen neid koduloomaaedu näinud küll ja enamus on lihtsalt puurid siin-seal. See oli väga ilus talukoht, tõelise ilumeelega olid peenrad, lilled, tiigikesed ja kõik muu paigutatud. Peremees ja perenaine särasid samamoodi, jällegi kass silitas sääri, perepoeg pruudiga tõi ema küpsetatud lihapirukad ja rabarberikoogi lehtlasse lauale. Need pirukad olid kunst, ma ütlen! Perenaine oli nii rõõmus ja ilus, et ma häbiga mõtlesin oma nelja peenra peale, mida ma kuidagi ära rohitud ei saa.
Veel käisime zooloogiamuuseumis, see oli minu jaoks huvitav, kuna tuttavad bioloogid nii huvitavalt seal seletasid aga tavakülastaja jaoks seal interaktiivsuse ja põnevuse moment suht puudub. Topised seal on enamus 100-150 aastat vanad! Nad peavad plaani hakata renoveerima, kui saavad raha.
Türi rnghäälingumuuseum teistele väga meeldis, minusugusele tehnikakaugele inimesele eriti mitte.
Olustvere keraamika- ja klaasikoda võlusid ilusa korrastatud maja, majaümbruse ja kontseptsiooniga. Ka sealsetel keraamikute abielupaaril oli tore lugu: olid teatris butafoorid-kunstnikud, kuni tahtsid teha päris asju, mitte kasutut träni ja kolisid maale, hakkasid savi pätsima.
Soomaa rahvuspargi Ingatsi matkarajal olen käinud. Mõnus rabas olla. Giid oli tasemel, lättidel-leedukatel kõrvad põnevusest liikusid.
Teised sõitsid Haapsallu edasi, mina tulin Pärnus maha, sest olen Epp-Maria galeriis ja Müüriääres käinud.
Söögist.
Kole pettumus oli restoran Paat, söök nii halb ja igav, isegi mina praen kala paremini.
Soomaal pakkus keegi lõunaeestlane, maitseretk.ee või midagi sellist meile lõkkel tehtud toitu, booli ja kooki. Vat see oli hää!
Võru Kubija hotellist maitses mulle kook, Veskisilla motellis lõhe ja kartulisalat.
Kindlasti Müüriääres anti ka midagi head.
Noh, püüame siis kodueluga taas kohaneda. Vihm ning tuul ning tolmurullid nurgas. Nii kui arvutist uudisteportaalid lahti teed, läheb tuju pahaks.
Sestap ma ei mõistagi neid, kes ütlevad, et mis päriselu ja netielu, päris elu ongi internetis.
Igast kummalisi tutvusi tekkis. Siiani mõtlen mõne inimese elustiili ja mõttemaailma peale ja sügan kukalt. Hm. Ja veelkord hm. Inimeste elud võivad ikka valgusaastate kaugusel olla üksteisest, kuigi vanus ja amet on samad.

Peenar

Siin käib 30-60 inimest iga päev lugemas. Kommentaare on viimasel ajal kole vähe ja teised blogijad ei viitsi üldse kirjutada. Aga mis siis. Pean tunnistama, et vajan blogimist nagu peavalutablette, hommikust kohvi, kaissupugemist, sidrunivõid, pilvist päeva vahelduseks päikeselõõsastele ja päikest vahelduseks vihmaladinale. Saab ilma ka, aga olemine oleks palju kaeblikum. Kirjutamine on nagu igatsus hea ja korrastatud maailma järele, kus asjad lähevad nii, nagu sina neid planeerid ja kui ei lähe, siis ehk ikka kuidagi lähevad lõpuks. Siin on minu lillepeenar, minu mätas ja ma ise vaatan, kas kasvatan siin karikakraid või lasen ohakatel võimust võtta.
Ja minu blogisõbrad, kellest suur osa on võhivõõrad inimesed. Nii hea on lugeda, et neil on kõik korras ja nii kurb on tõdeda, et parajasti on midagi halvasti.

Minu köha lõppes laupäeval äkki nagu noaga lõigatult. Väga imelik. Kiitus Issandale!
Juba pühapäeval oli nii kabe olemine, et niitsin ära terve muru. Üksi. Kõik see tegemate tööde kuhi, mis mu ajusid sõi, sai kuidagi iseenesest kahe päevaga tehtud.
Lapsed olid reedel kooli lõppemisest suures vaimustuses. Eriti Katike, kes ei väsinud rõõmustamast, et ta läheb juba TEISE klassi. Tema meelest toimub see peaaegu otsekohe.
Kohe pühapäeval jäi N Mikule ööseks, eile jäi Miku A poole ja E meile Krissule ja Katile seltsiks. Mul pole midagi laste ristkülastuste ja ööbimiste vastu. Eks see nende iseseisvust tõstab. Ma väga ei nunnuta oma laste külalisi. Ise vaatavad, mida söövad ja mida teevad. Minu roll piirdub hommikupudru ja õhtupannkookidega ja puhaste linade ulatamisega. Kõik laste sõbrad on nii ammu sõbrad, et mingit muret ega kahtlust pole nendega. Ühe lapsega on saanud nalja, sest ta pole harjunud ise asju tegema aga meil oli ta sunnitud ise võileibu meisterdama, piima tassi valama ja isegi pirukaid panime ta ühekorra valmistama. Ta ei protestinud ka :)
Ei lahedad tegelased kõik. Ma ei nurise.
Kui ei ole mõnel päeval sõpru võtta, siis on virin, halin ja kiun. No absoluutselt mitte midagi ei ole ju teha! Krissul tuleb otsekohe masendus peale, seda ta siis ravib vahelduva eduga lugemisega. Katil on see häda, et tal puuduvad lähedal elavad head sõbrad ja tema talub üksiolemist eriti halvasti. Kui õde on kodus, siis on kõik ok aga eile ta helistas mulle tööle ja nuttis, et õde-vend lennutasid oma sõpradega minema ja tema juurde ei saa ükski tema sõber tulla. Ei tea, mida teha. Mina olen olnud üksik ja üksildane laps ega tea sellest pidevast sõpradega koosolemise vajadusest midagi.
Õhtul tilpnes pesamuna Krissu sõpradel sabas ja oli üliõnnelik, kui võis õe toas koos nende sõbrannaga magada. St ma panin Krissu fakti ette, et Kati tuleb kampa võtta.
Raske see kõige väiksema elu.
Mina lähen homme reisile, koos Läti ja Leedu ajakirjanikega läbime kolme päeva jooksul 10 uut ja huvitavat Eesti turismisihtkohta. Natuke kardan, sest graafik on väga tihe ja ma pole vaimselt ega füüsiliselt maksimaalses vormis ja mul puudub hetkel vähimgi suhtlemis- ja avastamistuju. Kuid püüan endaga sõber olla ja kulgeda.
Laupäeval tulen panen muljed siia peenrasse kasvama :)

sünnitama sünnitama :)

haa!
mina küll mitte :D
Mu hea tuttav sai eile neljanda lapsukese, pisikese poisi. Nüüd on veel E-l jäänud ühele poole saada.
Tuli lihtsalt meelde, kuidas mina sain Mihkli. Samal õhtul oli meil naiste kodugrupp. Helistasin haiglast, et mina täna ei tule, tähtis asi :D
Oi sõbrad olid elevil! Kadri helistas tagasi pärast ja pakkus, et tahad, palvetame koos. Naised kõik palvetasid niikuinii kambaga. Ämmakas veel pahandas, et misjaoks sõbrad segavad sellisel ajal. Aga see aitas!
Mees oli ka abiks. Väga hea oli temast kõigest jõust kinni hoida.
Selleks ajaks, kui naistekas läbi sai, oli Mihkel juba valmis!
Kõige kergem lapsesaamine (igas mõttes) kolmest oli Miku. Juba tunnike peale sündi olin ma valmis omal jalal koju minema, kui oleks võinud.
Titandust ma taga ei igatse. Liiga vana olen, mulle meeldib öösiti magada ja see, et lapsed saavad aru, mis neist tahetakse ja vastupidi. Juba Katit oodates mõtlesin, et lapsed võiksid saabuda posti teel, umbes aasta vanusena, kasutamismanuaal karbis, vedelikuvahetussüsteemid reguleeritud ja taimer küljes :)
Aga teiste titad on küll armsad.
Jõudu titeootajatele ja titemammadele!

laste ja vanemate palgapäev

Endiselt tõbine. Tühjendan suurt ilget köharavumipudelit, joon ravimteed, püüan puhata. Isegi kuuma banaani sõin Maria soovitusel.
Kuid
on ka häid asju.
Lapsed tõid eile koju oma tunnistused, pildid ja kiituskirjad. Mikul on endiselt kõik viied. Lisaks õnnestus tal võita igasuguseid preemiaid nii laulmises kui luuletamises, sestap maksti talle üle 1000 krooni kooli poolt stippi. See on kooli vilistlaste poolt tehtud nn fond, et motiveerida lapsi oma tööst ka materiaalset rõõmu saama. Sellise rahateenimise üle võib ju vaielda aga meie poissi motiveeris see väga, ta tõesti pingutas ja tundis muret oma hinnete pärast. Kuigi.. ega head hinded näita veel edukust edasises elus... teisalt jälle 1000 krooni on lapsele suur raha ja vägagi abiks, kui vaja ratast või midagi osta.
Miku ütles, et kahju, et üks tema klassivend "palka" ei saanud, kuna temagi on püüdlik ja tal oleks seda tõesti vaja olnud, ema üksi kasvatab teda ja tema õde.
Aga mis sa teed ära, kus on rahajagamist, seal on raske kõigile sobivaid lahendusi leida.
Krissul oli kolm nelja, teised viied ja lisaks valiti tema fotod näitusele.
Katil oli tunnistusel väga tublideks kirjutatud kõik lugemised, meisterdamised ja tunnis töötamised, aga vajab harjutamist 20 piires arvutamine.
Et siis põhjust rahuloluks nii lastele endile kui meile T-ga.
Pluss kõigilt kuhi kauneid joonistusi ja pilte.
Tähistasime perekondliku pitsaskäimisega, nagu juba traditsiooniks kujunemas.
Nüüd siis vaheaeg. Mis tekitab tegelikult minus ebamäärast rahutust. Keegi ei saa nende järele ju vaadata päevade viisi. Pole kohta, kuhu neid turvaliselt mitmeks nädalaks saata. Eks nad saavad hakkama ju ikka aga... ma pole eriti rahul sellise lahendusega.
Poisil on juulis 10päevane korvpallilaager, mis maksab ilgelt palju ja mis on sportlikus mõttes väga raske aga kasulik ka.

Ma luban iseendale ja siin täiesti avalikult, et kui terveks saan, pööran oma füüsilisele vormile rohkem tähelepanu. Lähen massaaži, vesivõimlemisse ja jalutan pikalt koeraga ja ei söö jamasti ja ei stressa ja...
Ma ei oska õigesti elada :(
Köhides vasakule ära.

:::

Jäin haigeks. Absurdne. Keset juunikuist sooja. Juba eelmisel nädalal aevastasin, siis nagu läks paremaks aga teisipäeval jäin koju tulles paduvihma kätte ja ilmselt sain külma, sest eile oli päris vilets olla. Täpselt nagu jaanuaris. Köha ja nohu ja palavikku pisinatuke ning nõrkus. Masendav.
Miks?
Vahepeal olen natuke autoga ka sõitnud. Lapsi viinud bussile koos kompsudega ja tagasi. Kuid. Kummaline, et ma pole valmis oma eluviisi muutma. Tööl mul ei ole mõtet käia autoga (vähemalt suvel), sest tasuta parkimine on töökohast suht kaugel ja rattaga sõidan niuhti 10 minutiga tööle. Või hoopis jalutan.
No poes olen käinud mitu korda autoga. Hea! Aga kui mul on vaja vaid paar asja poest, siis koduteel viskan need rattakorvi.
Kogudus on mul ka väga kodu lähedal. Trennis ma ei käi. Linnast välja pikemaid loodusretki ma ei julge veel ette võtta. Et siis mida ma niisama siia-sinna ikka sõidan? Nii ajangi auto umbes 2 päeva tagant välja ja sõidan pool kuni tund aega.
Parkimises olen täielik koba. Kusjuures koduhoovi pepu ees tagurdan juba suht kenasti sisse aga pane mind suht lagedal platsil ühe auto kõrvale parkima, ja pargin täitsa metsa.
Lepo teeb natuke võõrast häält. Võibolla peaksin minema diagnostikasse, 800 krooni eest ja saama nimekirja vahetamist vajavate juppidega? Aga äkki nad poogivad sada asja niisama külge, et sa neilt asju ostaksid? 800 krooni on nii palju ka..

Muu elu seisab praegu. Ootab, kuni ma köhimise ja meeleheitmise lõpetan.
Lapsed lõpetavad kooli. Homme. Kuigi koolis pole suurt midagi teha olnud, on nad nii väsinud, et hommikul on võimatu äratada neid.
Alustasin blogist lastejuttude väljakorjamist, et raamatut lastele teha. Kolme raamatut. Ja ligi 5 aastat blogi. Pluss on mul veel paks kaustik täis käekirjaga kirjutatud lasteelu. Täitsa hull.
Ma ei tea, kas sel tegevusel on mõtet. Võibolla lapsi ei huvitagi. Ma tahaks loota, et vast veel lusikat väga varsti nurka ei viska, põhimõtteliselt saaksid nad ju kõike ise mu käest küsida, kui nad tahavad. Kuigi kõike muidugi ei mäleta.

väljamaal

Palju kontraste. Need imelised vanad sultanipaleed ja krikud ning jubedad kortermajade massiivid. Hästi toredad kirevad on pildid koolist, kus nad käisid ja ühe kunstniku ateljee, kes modelleeris vahvaid lastepäraseid skulptuure.
Krissu endast enam pilte bloggi panna ei luba. Ma olen seal ju nii õudne, ütleb ta.

kuidas?

..tehakse türgi kohvi?
Istanbuli mingi tähtis ametnikuonkel kinkis mu lapsele türgi kohvi kopsiku koos kohvipulbriga aga unustas lisada kasutusjuhendi. Ma üritasin teha, nagu tavalist kohvi, aga juua see küll ei kõlvanud...
Üks laps on kaugelt maalt tagasi saadud, väsinud ja õnnelik, teine kaheks päevaks Saaremaale saadetud ja kolmas läheb homme Tartusse.
Krissu lubas ise oma muljetest siia kirjutada, kui ta väsinud olemise lõpetab.
Ahjaa, me oleme kingitustega üle külvatud :) Võõrustajad olid lapsele ostnud kõik, mida ta juhtus kauem kui viis sekundit poes silmitsema, tema vastuväidetest hoolimata. No midagi ta ostis ise ka. Et siis saime Türgi lipu, kaks naistepluusi, selle kohvikopsiku, kaks t-särki, kommi, käevõrusid ja kõrvarõngaid kaitsva silmaga, mustrilise rätiku, pinali, meenemünte, võtmehoidjaid, puust flöödi.
Pilte pole veel arvutisse tõmmatud.

Jõulupakk ja muud otsused

Tegin otsuse ja loobusin võimalusest, mida olin nii kaua oodanud.
Oi kui raske oli. Tahtsin, et Jumal jätaks mulle hommikuks lauale paberilehe kirjaga JAH või EI. Ta ei jätnud :(
Aga nüüd on nii hea ja kerge olla.
Kõhutunnet peab usaldama.
Küll läheb teisi uksi lahti, kui peab minema.
Veel tehti üks kollektiivi puudutav otsus. Ootus oli suur, nagu jõulupakki oodates: mis ometi seal sees on ja mis värvi on pael ümber ja kas salmi ka peab lugema.
Hmh. Elame näeme!
Ja minu keha otsustas mul tempot maha võtta kurguvalu ja kumiseva peaga.
Hmh. Aga keegi ju ei tee mu töid ära.

Telehooaja armetu lõpp

Mind on tabanud järjekordne “nii palju on teha ja ma ei hakka üldse alustamagi vaid parem ootan et asjad ise juhtuksid” masendus ja seoses sellega tahan ainult telekat vaadata.
Kuid on hakkamas suvi!
Esiteks said otsa minu lemmikud Fringe-seeriad. Mhhh…
Lõppesid Ühikarotid. Kokkuvõttes võiks öelda, et mulle hakkas täitsa meeldima. Võib ju vaielda, kuivõrd see nüüd noorte päriselu kirjeldas või milliste noorte päriselu aga minu meelest oli iga seeriat huvitav vaadata, noored näitlejad läksid täitsa heaks ja nalja sai ka. Pluss muusika. Pluss friikid kõrvaltegelased. Et siis päris kahju neid suvepuhkusele saata. Vaid ropendada võiks uuel hooajal vähem.
Kohe saab järjekordne Ameerika nekst supermoodeel üles-alla keksida ja karjuda oomai gaad. Ma muidugi kohe hooaja alguses vaatasin, kes võidab..
Siis lõpevad pealtnägija ja kättemaksukontor. Aga kas kestab veel Jälgi jätmata?
Südameasjad veel jätkuvad. Crane on minu üllatuseks saanud kuidagi märkamatult surma ja ma ei teagi, mistõttu. Häda ja viletsus...

Telekas kinni ja peenramaale.

Eile oli poisi klassi kevadkontsert. Oo kui palju uhkust saivad vanemad tunda! Neli kuud harjutanud orkester on juba staarid: käivad lasteaedade laulupidudel mängimas hoogsalt siin-seal. Klassi ansambel on läinud väga heaks, nii puhtalt laulavad mitmel häälel ja võitsid oma vanuseklassis isegi ülelinnalise konkursi. Minu poeg, khm, sai solistidest oma vanuseklassis ka sel konkursil esikoha :)
Ja klaveri- ja akordionipiinajad on nii tublid, et juba hea on neid kuulata.
Klassikoori repertuaar on päris suur, suvel läheb poistekoor Rakverre laulupäevale.
Meie kooli kontserdid on alati nii vahvad, et kohe hea tundega tuled koju.
Kahjuks saab läbi ka aeg esimese klassijuhatajaga ja suht mase on sellest. Teist sellist nad hetkel ei saa. Kuigi see, kelle nad saavad, on ka tubli ja tore õpetaja.

Krissu saadab sõnumeid:
Me käime sellistes kohtades, et eriti pildistada ei saa. Eile käisime suurel linna prügimäel. Täna olime lasteaias ja ujulas. Seal oli banaanilõhn ja oli vaid seitse väikest riidekappi. Pinar (see, kelle peres ta elab), ei räägi väga inglise keelt ja mul on raske suhelda. Ma igatsen teid nii väga!

Eile me ka helistasime ja Krissu tundus suht rõõmus. Oli just Pinari seitsmeaastasele vennale õpetanud eesti keelt ja too oli naerust rullis, et kuidas saab selline keel üldse olemas olla :)

Lifehouse - Everything

Pisut naiivsevõitu süžeega video aga ilus. Ma pole kunagi kuulanud sõnu ja üllatusin, et see on kristliku sõnumiga.
Meespeategelane on... äge :)

Kuidas?

Täna hommikul oli mul veidi aega ja ma tuustisin oma kahetonnises ajakirjahunnikus, et leida mõnest sisustusžurnaalist kompostikasti jooniseid.
Akna taga vilistasid tuul ja vihm
lappasin ajakirju ja kadusin päris ära

Lopsakate lõhnavate aedade maailma, kus kõik õitseb, muru on alati niidetud ja peenardel kasvab vaid see, mis on sinna pandud, mitte malts ega naat
Kodudesse, kus põrandad on alati pestud, päike maalib kuldseid triipe disaindiivanitele ja valge laudlinaga kaetud laudadele, kus kreemikoogivärvi tassides aurab tee ja vaagnal pirukad.
Emad nendel kodupiltidel valavad teed tassi või istuvad kiiktoolis, tass näpus.
Lapsed mängivad vaiksel oma toas legodega.
Kus see maailm asub?
Kas need emad käivad tööl ja neil on koduabilised?
Miks mina sinna maailma kunagi ei pääse?

Mul oli kaks vaba päeva.
Laupäeval käisin autoga Maximas, koristasin koos lastega toad ära, kaevasin ja kõplasin, tegin kaks peenart, niitsin vikatiga ja lõikasin murukääridega, tegin õhtusöögi, triikisin pesu, nõustasin last kohvri pakkimisel.
Pühapäeval viisin lapse varahommikul bussile, käisin koos T-ga turul, tegin hommikusöögi, koristasin vannitoa lihvimistolmust, niitsin jälle vikatiga, tukkusin teleka ees, pistsin lapsed vanni, tegin õhtusöögi, üritasin midagi lugeda ja jäin sellega magama.
Täna hommikul mul käsi ei tõusnud nõusid ka pesema.
Ja osa murust on ikka niitmata ja vaarikad naadist juurimata.
Et siis kuidas sellesse paralleeluniversumisse pääseda, palun?

Laps saatis Türgist sõnumi: Kõik on väga tore, igatsen teid väga!

Lapsepõlve raamatumeem

Ma tulin laste kevadpeolt ja olen liiga elevil, et minna magama. Tuli meelde meem, mis juba ammu Sehkendajalt minuni jõudis.
Et siis
1. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves eriti meeldisid.
2. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves ei meeldinud.
Need raamatud võivad siis olla nii kohustusliku kirjanduse raames loetud kui ka eraviisiliselt neelatud.
Kui tuju on, kirjuta miks meeldis ja miks mitte.
Saada see meem mõnele edasi.
***
1. Mind kõige enam mõjutanud raamat on Gerald Durelli Minu pere ja muud loomad. Ma olin nii õnnelik, et on veel selliseid inimesi, kes armastavad lompides sonkida ja rannal ja metsas hulkuda ja inimesi vaadata. Mulle niiväga meeldis, kuidas Durell suhtub ühesuguse soojusega inimestesse ja loomadesse, ma armastasin tema huumorimeelt ja imetlesin, kuidas ta oma lapsepõlve kirest leidis eluaegse kutsumuse.
Pole seda raamatut kaua aega lugenud, peaks proovima, kas endiselt tundub tore.
Veel on mulle väga armas Muumitroll, eriti Trollitalve raamat. Lindgren, iiri muinasjutud.
Siis tuli vingete tüdrukute/naiste maania. Kadri/kasuema. Jane Eyre. Neljas kõrgus. Suur vastasseis. Kaks viimast olid puha punane värk, kangelaslikest pioneeridest ja mis nad kõik sõja ajal korda saatsid. Nii põnevad.
Keskkooliajast meeldisid Ülesküntud uudismaa ja Sõda ja rahu. Miks, pole õrna aimugi. Just üritan Sõda ja rahu uuesti hakata lugema, loen ja haigutan. Üheltmaalt peaks seal kiredraama algama, äkki siis läheb toredaks. Lisaks vaimustusin vene luuletajatest: Ahmatova, Jessenin, Majakovski.
2. Lasteraamatutest hakkas täiesti vastu ja blokib siiani Gulliveri reisid. Perversne värk.
Eesti kirjandus läks minust jälge jätmata läbi. Tõde ja õigus, Kõrboja Anna, Mäeküla piimamees.. mis iganes. Ehk peaks nüüd uuesti proovima..

****
Millegipärast tuli meelde raamat Cosette. Kaanel kurvasilmne tüdruk imepeene nukuga. Tegelikult see oli osa Hugo Hüljatutest. Nii hinge läks lugu, pildid olid südantlõhestavad, kuidas kaltsus hüljatud tüdruk kuskil laua alla kükitab...
***
Meemi võivad edasi teha kõik, kes tahavad. Jerofejev võiks kindlasti kirjutada :)

***
Kevadpeost ka. Oh, lapsed on nii andekad! Väga vahva kontsert oli. Laulud-koorid, tantsud, playback, orkester.
Mihkel laulis poistekooris ja esines orkestriga. Rõõm vaadata! Kati laulis mudilas- ja lastekooriga neli laulu. Lisaks tegid nad Playbackis Kihnu Virve pereansamblit, kole kõvasti plaksutati neile. Ning tantsisid oma klassi tüdrukutega Michael Jacksoni järgi päris ägedalt.
Katike nõudis endale selga helepunase kleidi, mille peale käib punaste litritega boolero ja vilkus siis oma eredas outfitis esinedes nagu pisike ent väga innukas kuuseehe :) Võimatu oli teda laval mitte märgata. Tema ala! Vilguks seda sära siis matemaatika peale ka natuke..
Miku ei olnud rahul, sest väidetavalt läks tal midagi sassi. Kati oli küll hirmus rõõmus ja rahul endaga. Teiste jutu järgi tema on see aktivist, kes tõuseb püsti ja küsib küsimusi ja läheb saali ette, kui vaja - kui on külas kirjanik või mõni keskkonnaspetsialist või politseionud. Kellelt ta sellise loomuse on küll pärinud..

Päike silmas

Te olete kõik kenasti pruunid juba või?
Meil siin kontoris päike viletsasti külge hakkab. Konditsioneer puhub külma, et üldse kuidagi toas olla saaks.
Kodus vajab muru minema ajamist ja naat irvitab igalt poolt vastu. Ma ei jõua! Õhtul, kui saan poes käidud ja söögi tehtud ja lõpuks õue, on nii palju sääski, et ei anna olla.
Ja siis olen veel endale lubanud igal õhtul sel nädalal üksi sõitu harjutada. Nii 9 paiku õhtul julgen minna, et vähem autosid.
Kohaltvõtu ja käikudega hakkan selle autoga juba nagu ära harjuma aga liiklusega mite. Kolm päeva sõitsin tugiisikuga ja siis pold häda midagi. Aga kui pean üksi olema (kaks korda olen nii sõitnud), siis kõnelen omaette kõva häälega rooli taga, et vähem hirmus oleks.
Üleeile sõitsin ämma juurde ja Maximasse. Paraku ei suutnud õigel ajal vajalikku ritta reastuda, sest seal laiutas buss ja tihe autorivi ja sõitsin Maximast mööda! Tegin ringi, sain reastuda ja lõpuks jõudsin poodi kohale. Ma juba sõiduõpetajaga kartsin tihedas liikluses reastuda, kogu aeg küsisin õpsilt, kas nüüd võib ja kas need teised autod ikka näevad mind.
Ja eile paistis loojuv päike mulle niimoodi madalalt silma, et oleksin sebral peaaegu neiu alla ajanud! Oi ma tallasin pidurit! Ei näinud ju midagi! Ja jalakäija ka võiks enne nagu veenduda, et auto seisma jääb, kui ta südamerahuga keset teed astub. Ma ise tegin ka nii… enne. Ja mitte kaua tagasi ma siin nurisesin, et miks peaks sebral rattalt maha tulema. Nüüd ma saan aru, miks!
Eile tegin veel selle tembu, et sõitsin koju, käsipidur peal. Ise mõtlen, mis pagana punane hüümärk mul põleb aga no ei tulnud meelde, et see ju käsipiduri tuli!
Oh jah. Ma varsti raamatu võiksin kirjutada oma autondusest.
Ja teise raamatu lastendusest. Sellest, kuidas ei peaks lapsi kasvatama.
Ma ei oska selgeks õpetada a) enese järel koristamist B) teistega arvestamist c) põhimõtet: enne töö siis lõbu.
Krissu lendab pühapäeval Türki. Vähe ma ei närvitse!

***

Kas keegi teab, kuidas lõpetada joomatsüklit? Kui see on üle nädala juba kestnud? Kas keegi teab, kuidas sellest perioodist välja tulemist kergendada?

hea raamat

Tegelikult oli mul viimase puhkuse ajal aega lugeda. Mulle nii meeldib
Richard Nelson Bollesi suht vana raamat “Mis värvi on sinu langevari” ehk käsiraamatu tööotsijale. Väga soovitan. Väga hästi aitab ennast analüüsida.

Lisaks oma tugevate külgede leidmisel abiks olemisel räägib Bolles hästi missioonist.
Sinu esimene missioon on
* Püüda seista iga hetk, iga päev tund tunnilt Jumala ees, kellelt sa oled saanud oma missiooni.
Sinu teine missioon on
* Teha iga hetk, iga päev, tund tunnilt kõik, mida sa suudad, et maailm muutuks paremaks, järgides selles Jumala vaimu ja juhatust. Ehk – tuua taevast maa peale.
Sinu kolmas missioon on
* Kasutada ära see talent, mis on sulle antud siin maa peal elamiseks, sinu suurim anne. Anne, mille kasutamist sa kõige enam naudid. Kasutada seda annet kohtades, mis kõige enam meeldivad ja eesmärkidel, milleni jõudmist Jumal vajalikuks peab.
Ehk- meie missioon on kirjutatud meie südametesse.
Ehk- Jumal on sulle andnud just need anded, mida sa oma missioonil vajad. Jumal kutsub sind kohta, kus saavad kokku sinu sügav rõõm ja maailma sügav vajadus.

kelleks saada

Lapsed teavad täpselt, kelleks saada.
Mina ka teadsin.
Kõigepealt kondiitriks. Variku tänaval elas üks pere, kellel oli väike kondiitritöökoda. Õhk maja ümber lõhnas poole kilomeetri raadiuses. Lisaks olid nad rikkad, kuna peres oli kaks autot, mis oli tol ajal ennekuulmatu. Lisaks armastasin ma saiu ja kooke küpsetada. Ning süüa. Khm.
Siis veterinaariks, õilsatel eesmärkidel loomakesi aidata. Selle soovi kustutasid suhteliselt kiiresti visiidid meie pere elukitega linna veterinaarravilasse, kus jubedas sünges laohoone moodi majas karboolihaisudes ja räpastes kitlites arstid loomi konveiermeetodil läbi vaatasid. Polnud ju veel selliseid ninnunännu petshopp-ravilaid.
Keskkooli lõpetades leidsin, et minusugune tundeline ja kaastundlik hing võib leida oma kutsumuse uurides inimhingede saladusi TÜ-s vastavatud psühholoogiateaduskonnas. Sama leidsid ka 150 teist abiturienti ja sisse ma kuldmedalistide kõrval loomulikult ei saanud.
Aasta pärast sain vaevata sisse bioloogiateaduskonda ja olen selle üle siiani väga rõõmus. Aga sealgi pidi varsti mõtlema, kelleks saada. Mina kujutasin end loomulikult ette Gerald Durrellina, kes püüab vihmametsades loomaaedade tarvis leoparde ja kääbusleemureid. Paraku oli kohalikus zooloogiaosakonnas valida vaid hundisita või metsseapabulate uurimise vahel. Või süveneda traatusside imelisse ellu. Või naksurlaste või öösurude.
Valisin hoopis laktobatsillid, kuna enne ülikooli töötasin natuke kohalikus laboris. Pesin katseklaase. Sissejuhatus teadlasemaailma tehtud ju!
Peale ülikooli sain erialasele tööle väga nõmedasse kohta, kust ma suure kergendusega läksin dekreeti ega pöördunud iial tagasi. Selleks ajaks olin jõudnud teadmisele, et batsillid ei suhtle eriti aktiivselt oma uurijaga, laborilõhn tüütas ja päevad läbi laboris istuda pole mingi elu.

Ja olingi jälle samas punktis tagasi kui seitsmeaastaselt.
Seitse aastat lastega kodus olles tekkis hirm, et ma ei suudagi normaalseks, tuluteenivaks ja vastutusvõimeliseks täiskasvanuks saada. Õnneks sain poole kohaga tööle lasteaeda ja veendusin, et kui ma just parajasti ei põe läbi mõnda arvukatest lasteaias levivatest viirustest, suudan tööl käia küll.
Siis kogusin julgust, võtsin näppu oma tehtud tööd ja cv ja astusin sisse oma unelmate töökoha uksest. Ma sain tööle ja olin üliõnnelik!
Ega ma praegugi kurda. Aga unelmatest eriti palju enam järel ka pole. Ning närvidest.
Olen ikkagi tagasi samas punktis kui seitsmeaastaselt.

Hämmastav.
Jama on selles, et pole isegi aega istuda maha ja mõelda järele. Just niikaua olla, et miski ei kiirusta tagant. Isegi mitte vajadus raha teenida.
Eile heietasime sõbraga, et oleks vaja aastat majakavahina, et endas selgusele jõuda. Lihtsalt puhata kohustustest. Mõelda, kas see igapäevane virvarr ongi see, mida tõelise armastusega teeks ja teeks pensionini välja.

Ega ei peagi kogu elu ühte ja sama rada käima. Lihtsalt… meievanused isikud on end nii kõrvuni kohustustesse, - materiaalsetesse, moraalsetesse, perekondlikesse -mässinud, et ega ikka ei võta suvalisel hetkel seljakotti üle õla ega hakka Austraalia poole hääletama või üksikut saart Eestimaal otsima.
Tuleb välja, et hingetõmbamiseks, puhkamiseks ja selginemiseks nii vajalik time off on luksus. Mitu aastat peab selleks raha koguma? Kui mõelda, ei tuleks kõne alla praegu isegi üks kuu niisama olla.

Eile just seda Kataga arutasime. Õhtul olingi paar tundi time offis, tegin tugiisikuga õppesõitu.
Tagasi tulles olid lapsed õhtusöömata (nad ei tulnud selle peale, et ühendada külmkapis asuvad kanakoivad kastmes ja makaronid), keegi oli shampoonipudelis asendanud shampooni puhta veega, ühel oli kadunud viimane puhas sokipaar ja teisel kulunud ära kõik plaastrid. Lisaks oli kass hüpanud või kukkunud mudakraavi ning ülejäänud õhtu kulus meil T-ga kassi vannitamiseks…

laupäev

Sellisel ilusal päikeselisel päeval on lausa lust Pärnus käia. Tundub, et elu käib, hansapäevad tulevad ja kõik on võimalik.
Ostsin Roheliselt laadalt suitsusinki ja hapukurki ning lätlaselt kaks julm ägedat rinnamärki ning Punase Torni juures toimuvalt Hansa Päevalt keskaegse kleidi lõike. Ning Humanas ootas mind igati kaunis hansapäevade kleit. Ostsin ära aga ma ei tea, tegelt see ikka ei ole päris hansa. Kuid ta on punane! Otse väga punane.
Rahvast oli linnas väga vähevõitu, vaid turistid rallivad ringi ja täidavad isegi neid kohvikuid, kus keegi kunagi muidu ei käi.
Noja loen siis pärast hansa päeva kohta veebist kommentaare, millest kuus nurisevad kirjavigade üle ja seitsmes ütleb:

"rahvas nautis kaunist ilma. Toimetas oma koduaias või sõitis loodusesse. Mis ikka kolelinnas passida. Kuigi hansaüritust koledaks ei pea. Tublid,kes veel millegagi jännata viitsivad ja vähemalt turistidelegi midagi pakuvad. Omad on linna Peessekeeramisest tüdinenud ja ei tule ka võib-olla toredatele üritustele enam, Masu lajatab ka valusalt,mis sa ikka mööda laatu ja poode kappad,kui taskutes tühjus."

Äh, pärnakad. Mul on vahel ikka nii piinlik teie pärast.

Õhtul vedasin poja Bremeni filharmoonikute kontserdile. Laulis ka RAM ja tegelikult oli kolmest loost üks (Peteris Vasks: „Musica dolorosa“) täiesti põnev kuulata. Pahaendeline algus, siis krutib ja krutib pinget, vahepeal hoogsat marssi ja tukaloopimist, siis pööravad asjad päris halvaks ära, tükk aega kärtsu ja mürtsu ja kaost ja hävingut ... vaikus ja lootusrikas lõpp. Lahe.
Kolmanda loo ajal juhtus nii, nagu kartsin- tuli naine ja hakkas saksa keeles kisendama. Karm. No ei suuda mina ooperit nautida.
Bremeni moosekandid, eesti mehed ja kõva häälega tädi on homme pealinnas, minge ka.

palju muresid

mu elu oli lihtis ja rahulik pool aastat tagasi.
kuid nüüd!
Värisesin täna esimest korda üksi Lepoga koduõuest välja manööverdades nagu haavaleht.
kui kitsal teel kurvis keegi vastu tuleb, kas peaks seisma jääma, keerama kraavi või laskma roolist lahti, katma silmad kätega ja kõvasti karjuma?
kui ma parklas kedagi ära mõlgin, kas tuleks nutta?
miks ma õhtul ei mäleta, milline on peatee, kui olen pidevalt sealt päevasel ajal fooride abil üle sõitnud?
miks Lepo paigalt võttes väristab ja juristab? miks ma ei saa gaasiandmise ja sidurilibistamise vahekorda paika?
miks selle sidurilibistamise peale sidur kärssama hakkab? Ma ei saa ju libistamata tasakesi parkida ja muidu manööverdada?
ja küsimuste küsimus: kuidas saada koju??
Meil on selline suht kitsas ja künklik väravast sissesõit. Taguots ees ma ei julge veel tulla. Kui esiots ees, siis välja sõita jälle vilets. Täna sõitsin natuke aega ka ühe tugiisikuga, kes aitas mul kõrval istudes natuke hirmukrampi leevendada ja tänu Issandale, sain ikka ööseks massina hoovi :)
Nagu Iibis õigesti märkis, on masendav avastada, et sõiduõpetaja ei kuulugi masina püsivarustuse hulka.

Röövel Ööbik Kids Stuff Rokk (HD)

Mõni lugu on täielik hädaabipakett. Kui on vaja tõmmata paks punane ring ümber enda, tihe ring, müür!
Rõõm, et on välja mõeldud kõrvaklapid.
Volüüm põhja.

Väike kuid valuline kokkuvõte

Opel-Lepo on kulukas sõber. Ja vabadus ei tule odavalt kätte.

Autokool pluss esmaabi lühikursus 5000 raha.
Lisatunnid umbes 4000.
ARKi eksamitele registreerimine, juhilubade taotluse sisse andmine – 600+300+400 ... vist oli.
Veel kaks sõidueksamit 2*600.
Auto registreerimine oma nimele 900.
Aasta liikluskindlustus, kõige kõrgema määraga – mis teha, kui vahtraleht pihus- 2400.
Tulekustuti 250.
Tungraud 220.
Rattapoltide võti 120.
Õli pluss filter 285+32.
Bens 500. Müüja väitis, et massin tarbib 5-7 liitrit sajale. Võib ka nii olla?
Parktulede pirnid 2*36. Opeli varuosad pidid kõige odavamad olema.
Et siis
16 207 raha.
IIK.
Hea, et ühekorraga pole seda summat välja käidud. Oleks olnud 5200 krooni odavam, kui ma nii kõva peaga õpilane poleks olnud....

Ja ma pole veel sõitma hakanudki! Samas oleks ma osavam isik, poleks lisatundide ja lisaeksamite peale olnud tarvis kulutada.
Aga siiski - peab ikka väärt asi olema, et nii palju inimesi seda harrastust endale lubada saavad :P
Kas pean palka juurde küsima või öötöö muretsema?
Ja- ma eile sain kõik paberid korda ja pere aina käib peale- mine sõitma. Aga ma olen pool aastat sõitnud, tark inimene kõrval, kuidas ma siis nüüd üksi hakkan?
Kes tuleb mulle turvaisikuks?

ilus koht

Meie poeg sai täna 11aastaseks. Ilmselt nädalavahetusel saabub külla ports poisiklutte aga täna tekkis spontaanne idee minna perega mere äärde. Muffinid, lavashirullid ja muu värk kotti ning ratastega teele.
Meie lemmikkoht on muuli ääres linnuvaatlustormi juures. Iga ilmaga antakse sealt vingeid vaateid.
Mõnus.

Rõõmukesed

Meil ka oli emadepäev.
Mees kinkis teemakohase välguga võtmehoidja ja lillede asemel rõõmustasid mind väga kaks vahtralehte.
Krissu tegi sõbrannedega uhke küpsisetordi.
Miku kibeles pühapäevahommikul oma sünnipäevarahadega bakugane ostma. Naases Novaluxist lisaks oma julladega veel kahe dušigeelipudeli ja pisikese plastlambaga emmele.
Kati kogus karbikesesse minu ammukadunud kõrvarõngad, juukseklambri ja karvase hobuse ning lisas veel massaaži kinkekaardi (see on meil konkurentsitult armastatuim ja alati tänuga vastuvõetud kingitus tähtpäevadeks).
Oh te mu armsad :)
Mäletan, kuidas naistepäevaks sai lapsena Karete poest ostetud emale kord lõhnaõli Tsainaja Roza, kord hirmkirevate mustritega õlarätik, kord Suveniiri poest viguriline klaasvaas või plastmassist pärlid.
Isa hooleks olid lilled ja tort ja see ühine poolsalajane kombineerimine tekitas toreda kokkukuuluvuse tunde.
Nagu lastel vanematega, on ka suhtes Jumalaga.
Talle ei saa mitte midagi anda, mis Talle juba ei kuuluks. Ükskõik, mis kingitusega tegu, isegi kõige väiksemaga. Ta rõõmustab ikka, kui see on antud armastusega.

Ta on..

Opel Vectra, väike, sinine. 16 aastat vana.
A ma ei leia sobivat nime. Igal juhul on ta isane.
Noh, poistega on teinekord lihtsamgi hakkama saada kui naisterahvastega.

Hullud kuuendikud

Eile olid koolis lastevanemate koosolekud. Välja arvatud Mihklil, kelle klassijuhataja oli koosoleku nädalaid varem maha pidanud. No neil oli kõik väidetavalt hästi. Muusikaklassi lapsed teevad ja jõuavad kõike: koori, klassiansamblit, orkestrit, instrumendiõpet. Mihkel veel käib mängimas korv- ja võrkpalli.

(Kui Ritsik veel viiendas koolis käis, oli meil muusikaklass c-klass.Meie, beekate jaoks olid tseekad ühed eputajad, neil oli kõige rohkem viielisi õpilasi, neid kiideti igas asjas alati ja.. pugejad noh :D Siis olid beekad, siis aakad, tükk tühja maad ja siis deekad :) . Aga tõsi ta on, et ega muusika õppimise kõrvalt lollusteks palju aega üle ei jää.)

Läksin Krissu klassi koosolekule. Krissu mulle enne rääkis, et üks poiss solvas ühte tüdrukut tema vanemate kohta inetult öeldes, tüdruk jooksis klassist välja ja poiss saadeti vabandama. Mis siis toimus, ei tea, aga tüdruk oli poisile niimoodi põlvega näkku virutanud, et tollel silm sinine…
Siis kekas üks teine poiss lollitanud, vedanud püksid kaenla alla, sokid põlvini ja kuidagi nii. Plikad küsinud, kas ta on homo. Kui sündis tüli ja vaen, väitnud tüdrukud, et nemad mõtlesid homo sapiensi, mitte homoseksuaali…
Nüüd on poisid ja tüdrukud kõik tülis ja tigedad. Koosolekul lubas õps kutsuda vanemad kooli, kui leppimist ei tule. Noh, aga vanemad ju olidki koosolekul, miks ta siis ei rääkinud nendega eraldi?
Paljud vanemad kurtsid, et mõni õpetaja on väga karm, aina laob üksi-kaksi ega lase neid parandada. Üks ema väitis, et ta on juba terve kuhja raha abiõpetaja peale kulutanud, laps saab väiksemate töödega heasti toime aga kontrolltöödes viskab bloki ette, saab kahe ja õps karjub, et tema asi ei ole, kuidas laps hinded korda saab.
Tegin argliku ettepaneku, et nii lapse-õpetaja kui klassisiseste probleemide korral võiks ju psihholoogi vahendajaks appi paluda, see ta amet! Klassijuss ohkas, et psihholoog pole iga päev koolis. No VAHEL ta ju ometi on??
Reise-sõite klassijuh ei taha teha meie kuuendikega. Ütles ise ausalt, et temal on tasandusklassi ja oma ainetundidega nii koormatud, et tema ei jaksa üritustega veel sebida. Andis lastele võimaluse ise klassilõpureis välja mõelda ja programm paika panna. Nüüd nad siis lähevadki päevaks Kihnu, rohelise kastiautoga sõitma.

Vanemad on meil klassis vahvad, kohe kõik arutasid, kuidas probleeme lahendada. Öeldi, et pole need kuuendikud nii hullud midagi ja reiside – ürituste suhtes võivad ju vanemad ka korralduses kaasa aidata, öeldagu ainult. Üks ema ütles väga õieti, et klassivälised asjad ju liidavad lapsi. Ja meie ühine mure on, kuidas klass ühtne püsiks, lapsed normaalselt õpiks ja kõigil koolis hea olla oleks.
Imelik, et kõik need tugiõppe ja nõustamissüsteemid siis ei toimi probleemide puhul, või ei osata neid kasutada? Või lihtsalt räägivad inimesed üksteisest mööda?
Aga jah, kõlama jäi klassijussi “ähvardus”, et seitsmes klass on see kõikse õudsem aeg veel tulemas.
Prr. Vaesed õpsid. Mina ei saa oma kolmegagi alati rea peale, katsu siis 25ga olla ja innustada ja kontrollida ja korraldada.

jonnijoru

Vahel tundub, et lapsed on suured, targad ja mõistlikud. Siis jälle tüli, kius ja ving.
Igikestev tüliteema on meil võrdsus. Kes saab kõige enne arvutisse ja kes saab kogemata 5 min oma ajast kauem arvutis olla. Kes peab minema koera õue laskma, kes sõi või ei söönud voodis. Kes ostis oma taskurahast sodisööki ja andis või ei andnud teistele ka. Kes peab enne arvutiaega nõud ära pesema ja kes mitte. Kes peaks saama rohkem taskuraha ja miks. Kellele ostetakse midagi ja miks just talle.
Tunnen end kohtunikuna 24/7. Kuhu on kadunud kõik see mõistvus, empaatia ja lahkus, mida ma enda meelest titest saadik olen järeltulijates püüdnud kultiveerida?
Igal on omad kiusuteemad.
Katil on drama-mama meil. Kui ta ei saa oma tahtmist ja/või on väsinud, diivanile kõhuli ja röök. Ja ta ei tee kohe ära asju, mida palutakse teha. Hullult venitab. Tunde võib venitada, siis jääb üldse magama ja kõik tegemata. Ja kui survestan, siis jälle vihastab ja solvub ja nutab.
Miku teeb suht nurisemata ära kõik, mis palutakse. Tema kempleb asjade, arvutiaja ja muu materiaalse pärast. Sõnn mis sõnn, maine vennike selline.
Ja Krissu. Nii mõistlik ja tark laps, kes keerab lambist ära, kui ei lubata koolipäeva õhtul telekat talle sobiva kellaajani vaadata. Või palutakse nõud KOHE õhtul ära pesta, mitte pool 23, kui ta on unine ja lohakas ja kuri. Või kes väljub endast, kui vihmase ilmaga käsin jala ja vihmavarjuga minna, mitte ratta seljas end külmetada.
Mõistusevastane.
Aga see pilt...

Katike nuias mult taskuraha. Natuke siis sai ka. Käisime seesama päev linnas ja muuhulgas ka taaskasutuspoes, kus töötud õmblevad asju ja mööblit putitavad. Kati ostis suure saladuskatte all selle Looma, ja - kinkis selle mulle. Kas pole sürr loom :D?

Mis edasi?

Puhkus läbi. Hetkel pole üldse huvi töölaua taga kopitada. Või kui, siis vaid hirmus külma ilmaga, nagu oli eile. Õnneks anti mulle eile väga lahe ja lennuka mõtlemisega tädi kohtuda. Tartust peri:) Kohtusin tädiga imeilusas majas, 1600. aastast, kuhu ta tahab teha imetoredat asja erivajadustega noorte õpetamiseks, kohe rõõmsaks tegi meele.
Hea on veel see, et Tartus Pille-Resa nukupood tahab võtta müüki 10 minu traatjalg-nukku. Pean kibekiirelt neid juurde tegema ja valmis mõtlema miski seksika pakendi.
Hea on seegi, et esivanemad tulevad nädalavahetusel külla.
Halb on aga see, et teinepool kuumutas pühapäeval õues õli sees vanu münte, õli läks põlema ja pritsis talle käe peale. Väga hullu ei olnud, hoidis sõrmi poole ööni külmas vees, isegi ville ei tekkinud aga käsi on ikka niipalju hell, et midagi teha suurt ei saa. Ja ma ei saa isegi näägutada, et pahteldagu vannitoa seina või midagi.
Et mündikogumine võib olla nii ohtlik hobi :S

Üleüldse on mul vaja sooritada ost. Mina ei armasta poes käia, kui raha tühjagi pole. Ostetagu asjatundjate poolt parem kaup ära ja küll ma lepin sellega. Noh, me käisime meesperega poes ja leidsime, et äkki see. Aga isa laidab maha, temale meeldib näiteks see. See on maru ilusat värvi aga kui ma lükkaks rahakohvrit enda ees, vastab meie pere vajadustele näiteks midagi sellist.

Väike üleasustatud maja

Valmisid mõned uued nukud ja teist samapalju on veel. Paigutasin need pildistamiseks meie nukumajja, kuigi tegelikult ma neid Katile mängida ei anna - lähevad ilmselt müüki.
Et siis... blondid on ikka kõige ilusamad. See hallide juustega, kes aknast vahib, tahab olla nõid. Ühel pildil ta püüab köögiaknast varastada leiba, näete?
Nukumaja on ehitatud umbes 8-9 aastat tagasi T poolt. Mina värvisin ja kujundasin.
Kati ikka veel mängib seal ja maja on täis tuubitud igast elanikke, nagu ise näete..

Kolmas

Kahel eelmisel sõidueksamil oli nii valmis võitma. Noh, ma küll teadsin, et võib kukkuda aga lootsin ikka mitte põruda. Mõtlesin, kuidas ma torti ostan ja kuidas kergendust tunnen. Palusin enne eksamipäeva sõpradel palvetada ja pöialt hoida ja üleüldse minu peale mõelda. Pingutasin pingutasin. Ise ka palvetasin. Hoolsalt harjutasin.
Ja sain näkku.
Seekord läksin kaotama. Mitte kellelegi ei öelnud, et lähen eksamile, ainult Iti teadis. Mõtlesin ainult: huvitav, millega ma seekord põrun. Mõtlesin: seal ARKi juures nii kena metsatukk, ma peale eksamit sõidan sinna, et närve rahustada ja natuke nutta.
Ma teadsin, et saan kõige kardetuma eksaminaatori. Sain kah. Teadsin, et ikka ei oska korralikult külgboksida. Ei väga osanudki. Eksaminaator sajatas, et miks teile seal koolis mehhaanilist roolikruttimist õpetatakse, mitte oma peaga mõtlemist. Juhendas, kuidas tema meelest peaks parkima...
Õnneks oli meil seekordse eksaminaatoriga sarnane huumorimeel, päris kena oli temaga juttu puhuda. Pool linna üles kaevatud ka, nii ma siis seal 30nega tiksusin.
Ja
sain tehtud!
Jeee!
Niivõrd suur asi. Häda vanainimesel selliseid asju ikka õppida. Et siis pool aastat ja kuskil 40 sõidutundi... ja oleks, et ma siis sõidaks juba nagu kulda.
Oleks teand, et nii andetu sel alal olen, poleks ette vist võtnudki. Hea, et ei teadnud :D
Tänud kõigile toetajatele ja lohutajatele-julgustajatele!

Ps. miks mu arvutil võtab nii kaua aega wordpressi blogide lahtitegemine? teiste lehekülgedega pole probleemi. Ja kas teie ka ei saa minu blogisse esimese korraga kommentaari saata - annab errorit, kuigi kinnitussõna ja password mõlemad on kindlasti õiged?

Mina ja tema

Meil täitus täna 15 aastat tutvumise päevast. Krista sünnipäeval. Palju õnne, kallis Krista ja aitäh meid tutvustamast :)

Mul on üks pilt, kus istume Slovakkias mäe otsas. Oli palav, janu ja raske, ronisime pikka aega. Aga mäe me vallutasime ja koos selle otsas ümbrust imetlesime.
Nii ongi. Aina me ronime ja rassime, tihti ei märka midagi raja kõrval aga siis jälle leiame end kõrvuti istumas ja vaikse rõõmuga alla vaatamas. Laste peale, värskelt niidetud muru peale, heleda rahuliku maailma peale.

Tahaks veel mitut asja öelda aga ei ütle. Mind päris hirmutas, et kahest lausest minu postituses sündis lehelugu. Kuigi andsin ise selleks nõusoleku, sest kui seda on juba nagunii loetud ja siia satutud, mis siis enam.
Saan aru - on naiivne arvata, et siin käivad vaid mu lähemad sõbrad-tuttavad ja patran mida heaks arvan. Bloog on mulle tegelikult päris tähtis enese väljaelamise kanal. Kõike jälle ei peaks ilmselt välja elama, vähemalt mitte tervele ilmale.
Mõtlemise koht.
Hmmm...

ikka vanadest

Pidasime "vanurimeeskonnaga" ja ülemõega nõu ja leidsime, et peaksime vabamalt võtma.
Eile võtsimegi. Käisime lihtsalt palatist palatisse ja puhusime juttu.
Võrratu aeg oli! Kohtusin erakordselt ägedate mutikestega :)
Üks nelipühilane rääkis muuhulgas oma usulistest nägemustest, millest eriti omapärane oli uurimisreis ufodega :) Lõppeks pani ta käed kokku ja laulis kõrge kõlava häälega võõras keeles palvelaulu. Hea oli see, et ta ei vajanud vähimalgi määral lohutust ega turgutust, hoopis mina kuulasin teda ammulisui.
Teine prouake oli pärit Tartust, käinud samas koolis, kus minagi ning temagi süda kuulub siiani Tartule. Oligi ühine keel leitud. Küll meil oli palju rääkida, leidsime igas asjas, et mõtleme täiesti ühtemoodi. Ma palvetasin tema eest ja meil mõlemal olid lahkudes silmad märjad, ta raputas mu käsi ja ohkas- küll täna oli hea päev!
Jumal on supermotivaator. Läksin haiglast koju ja tundsin end väga õnneliku ja tänulikuna.
Toidupoes tegi sisseoste imekena keskealine proua, stiilne, hoolitsetud ja timmitud, kalliste riietega, kalli telefoniga, asjalik ja meeldiv. Kerge kadedus eks.
Aga ma mõtlesin. Minust ei saa iial sellist kena väärikat prouat. Samas võibolla ei teeks selline olemine mind õnnelikuks. Poleks iial arvanud, et mulle teeb nii palju rõõmu võhivõõra mutikese voodi ääres istumine. Ja absoluutselt ükspuha, mis mul selle juures seljas on või kas on meik näos.
Et
selles hooldushaiglas jääb sinust alles see, mis sa tegelikult oled. Ma kujutan ette- seal päevi ja nädalaid lamades, vaid kempsu ja söögitoa vahet liikudes - pole enam midagi sinu ja Jumala vahel. Pole tähtsust teenitud rahal, kantud riietel, karjääril, uhkusel, tutvustel.... Loeb vaid see, kuidas sa oled päriselt elanud. Kas oled südames üksi, sõpradeta, lähedasteta, kibestunud või vaatad tagasi oma elule naeratades ja rahuga.
Seda tasub neilt vanuritelt sealt õppida.

Kunst ja söök

Ma läksin tüdrukutega vaatama kena süütut nukunäitust, ise vaikselt lootes, et kohtame ka mõnda tegevuskunstnikku, kes samal ajal samas kohas üritust pidasid. Rõõm, kohtasimegi!
Uue kunsti muuseumi trepilt kallati alla ämbritega vett ja üks onu, pesuharjad kinnitatud käte ja jalgade külge, roomas mööda treppi alla, ise ennastunustavalt kõike harjates. Krissu hoidus Kataga igaks juhuks hästi kaugele aga Kati naeris mis hirmus ja aina küsis- kes see veel on. Harjamees veeres meie jalge ette, lennutas end surmtõsisel ilmel Mark Soosaare auto kapotile ning harjas sedagi hoolsalt. Seejärel vantsis trepist alla nahksetes riietes mees kohvriga, talutades enda järel kolme kinniseotud silmadega isikut. Kohver kukkus käest ja igasugused tehnikavidinad pudenesid välja... Põnevust kui palju :D
Muuseumisaalis oli igasuguseid tegelasi ja stseene, millele eriti nime anda ei osanud. Mulle meeldis rõõmsalt naeratav valgeks võõbatud näoga jaapanlane, kes sehkendas ümber lumivalge linaga kaetud laua, millel ootasid sööjaid kaunilt serveeritud suitsu-seajalad hallitanud maasikatega, poolmädanenud tomatid ja õunad jne.
Tegevuskunst on täiesti hull asi ja enamus inimesi ei arva sellest midagi aga mul pole vastu midagi. Eesmärk on pigem mõtete ja tunnete tekitamine, aru saama ei peagi :)
Kati võttis tegevuslasi täiesti eelarvamusvabalt ja järeldas: harja-supermen tahtis terve maailma puhtaks harjata. No täpselt!
Juurdlesime, kas seda harjavenda saaks koju laenata, mul oleks olnud talle mõndagi nühkida anda. Ta küll auto tegi palju poriseks aga ehk annaks teda kuidagi välja õpetada või nii :D

Söögist ka.
Supelsaksades tarbisime teed ja saiu, taluturult ostsime imelist suitsusinki. Kuidas saab nii head suitsuliha ja vorsti ilma igasuguste lisaaineteta? Miks poesingil pole veeranditki sellest maitsest? Küll tahaks seda muul päeval ka saada, kui turgu pole.
Kas te vaatate, kust söök pärit on? Mina panin säästukas hakkliha eile tagasi, kui nägin, et see saksast-poolast ja läksin ostsin talupoest hakkliha. Kahjuks talupoes pole sinki.
Millegipärast müüvad mahetalunikud oma kaubaringidel ainult lamba- ja veiseliha, mida ma ei tarbi, sest ma ei oska neid nii teha, et hea saaks. Sealiha ma pole näinud ja ka mitte kanaliha. Need Talleggi sajad kanalaibad kilekottides ajavad pisut hirmu peale, samuti fileed. Kuigi ma ostan neid, sest midagi peab ju sööma ... Talleggi ninnu-nännu eesti tibu ja kana kampaania ei loksuta mind, masstootmises pole midagi ilusat aga ma ei tea kedagi, kes rõõmsaid kanu ja nende mune müüks.
Ostsin ainult lugupidamisest eesti tüdrukute ökomakarone, olin neist mitu lugu lugenud. Väga tublid ja nii palju tööd teinud oma pastatootmisega. Mina ei armasta pastat ühelgi kujul. Nende pruuni täisterapastat aga sõin ja päris mõnus oli.
Aedviljaga on lihtne, seda ikka turult saab. A see lihavärk jah. Või kala. Norra lõhe ja Atlandi heeringas, õige eesti söök eks :D Head on mõlemad, kuigi püüan hoolega vältida mõtet raskemetallidest.
Tartus oli isa toonud Peipsi veerest latikaid ja suitsutanud nemad sõbra suitsuahjus ära. Vat seda ma nimetaksin Söögiks. Olen ostnud siin mereveeres mõne korra Maximast või taluturult suitsulatikat aga alati on need kõhnad, soolased ja kõvad. Mees ei saa aru, miks ma latikat alati hea sõnaga meenutan aga nüüd, kui ma isa tehtud kala talle Tartust kaasa tõin, sõi ja mõmises ja mõistis.
Njah, vana inimene läheb pirtsuks kätte ära. Söök on söök. Aga kuidas saab nii suur vahe olla söögil ja Söögil?

Ronja

Endla Röövlitütar Ronja oli täiesti lahe. Me käisime Katiga. Temakene lausa hüples oma istmel ja elas hingega kaasa. Ronja on ju samasugune käratsev ja traaviv tegelane nagu tema.
Lavakujundus meeldis väga, eriti tähistaevas. Täpselt nii, et eesriie läheb lahti ja - ahhh... vau!
Laulud olid head, kuigi neid oli vähe ja Seeman ega Mikiver ei oska eriti laulda. Tavaliselt häirivad lasteetenduses onud-tädid, kes lapsi mängivad, aga seekord mitte. Priit Loog ja Kaili Viidas panid suht unustama, et nad on suured inimesed. Rahvas lõpus ikka püsti seisis ja tagus plaksutada tükk aega. Vahva. Ma täitsa kartsin, et äkki on mage lavastus. Ma võtan juba isiklikult, kui Endla jälle mingi jama tüki teeb.
No ja Lindgreni lugu on muidugi väga hea. Kadedustäratavalt hea. Ainult Tove Jansson meeldib lastekirjanikest mulle veel rohkem. Trollitalv. Ja muud.

mul on vaba aeg!

Maru tore on puhkusel olla, isegi arvuti ei isuta nii palju, kui enne, sest lihtsalt on jõudu muid asju ka teha. Aga ma ikka ei saa ilma pilku heitmata, et kuidas minu armsad mutitükid blogosfääris elavad :)

Ma käisin eile Tervise vabaajakeskuses ja täna Estonia termides. Need mõlemad on vist juba mitu aastat olemas aga mina läksin sinna esimest korda. Oo mõnu!
Tervises oli mingi kampaania ja 45 krooni eest sai kolm tundi vaba aega, mille jooksul ujuda, teha pool tundi vesivõimlemist, käia soome, auru-, aroomi-, infrapuna- ja soolasaunas ning kuumas jaapani vannis. Vesivõimlemine oli kõige naljakam, sest anti need vahtkummist nuudlid ja me sõbraga ei saanud naerust nõrkedes suurt hakkama nondega, ripnesin selle nuudli peal nagu purjus meduus.
Täna teise sõbraga Estonias oli ka tore. Jälle igast saunu ja palju vett. Termides on lisaks veejugasid ja toredasti mulisevaid potte, kus oma konte leotada. Ja pärast kofikusse :) Et mingil juhul kilod ei kaoks.
Tegelikult ime küll, aga need veeprotseduurid andsid mulle kõvasti energiat. Tunnen end noore ja vahvana ning erinevalt igast tööpäevaõhtust üldse diivan ei tõmba. Väga lahe! Paraku läksin õhtul õue riisuma, hull külm oli ja köhin nüüd :(

Ma tegelikult tahtsin rääkida oma pisikest muret vanainimestega. Me tublisti oleme juba mitu kuud käinud hooldusravihaiglas ja püüdnud olla lõbustuseks või toeks või nii. Kuid. Ükskõik, mida ja kuidas me ei valmistuks, ikka läheb kõik hoopis teistmoodi.
Ma siin vahepeal rõõmustasin, et tuli meisterdusse juba hea hulk rahvast. Aga üle-eelmine kord oli vaid üks ja eelmine kord kaks mammit. See punt, kelle ma käima sain, on läinud laiali, on uued inimesed, kes mind ei tea ega usalda ega taha midagi teha. Viimane kord tahtsin teha kartulitrükki. Traavisin töölt, kaenlas värvipurgid ja kiled, rabelesin veel poest kartuleid ja plasttaldrikuid osta - ja kõik memmed haigutavad- me ei viitsi täna midagi teha :S No kaks tükki ma suutsin ära meelitada.

Et ma ei teagi, kuidas edasi. Osakonnas on 50 inimest. Absoluutselt võimatu on ennustada, mis seltskond parajasti on sees, mis neile meeldiks, tahaksid nad parajasti rääkida või kuulata või käsitöötada. Kui me tuleme, siis on enamus vanakesi väsinud või valutab neil midagi või käib pea ringi või lihtsalt pole tuju. Nad ei taha midagi teha. Me ei taha ju ka peale käia liialt.
Eelmine kord Risto lihtsalt kuulas üht taati tund aega. Eile läks Juta, lauamängud kaenlas, aga need, kes eelmine kord mänge tellisid, ei tahtnud seekord midagi teha ja Juta kuulas poolteist tundi ühe proua reisimälestusi.
Samas kahtlemata on ühe või kahe inimese ärakuulamine väga vajalik asi. Aga nagu ütlesin- ükskõik, milleks me ka valmistume, kõik kulgeb täiesti teisiti.
Seni on laulmine olnud see, mis ikka mõjub. Teeb kohe palju südameid lahti.
Jumal võiks mõne vihje anda, kuis edasi. Või tagasi.

ei midagi

Olen oma esimesest puhkusepäevast nii läbi, et täna vaevalt voodist välja end vinnasin. T ütleb ka, et jooks tassi kohvi ja läheks tagasi magama.
Eile läks uni pool 7 ära. Jalutasin koeraga mere äärde. Koristasin, pesumasinat tülitasin, kappi koristasin, süüa tegin, kütsin, poest moona vedasin, sünnipäevaleminekuks poisile kingituse ostsin. Nagu polekski midagi, tavaline naise päev eks.
A minuke väsis nii ära, et ülejäänud päeva veetsin lesides. Lugesin Indrek Hargla French ja Koulu. Polnud isegi viga. Oli põnev ja kohati isegi päris naljakas. Samas nii ülipõnev ka polnud, jätsin millalgi pooleli. Spioonikad mulle väga ei sobi.
Ükspäev enne püüdsin tublilt lugeda Kauksi Ülle Paati. Ei saanud eriti hakkama. Lõuna-eestit muidu ma mõistan küll. Aga Üllel on sõnades mingid q-d ja x-d y-d sees, väga raske oli pihta saada. Teinepäev lugesin Õnnepalu Flandria päevikut ja tukk tuli peale.
Raamatukogus just veetsin viimati aega eestlaste riiuli ees ja püüdsin kuulata, kas mõni raamat hüüab mind. Näppisin kiidetud Kenderit ja Kõusaart aga tundsin, et ei taha. Kap-realism niigi vohab meie ümber kogu aeg, mai viitsi seda veel raamatust peale lugeda.
Hakkasin mõtlema, et ei tea ühtegi eesti kirjanikku, kes ajaks lugeja naerma. Ehk Luts vast. Aga veel? Ma küll ei tea.
Veel leidsin, et mul polegi ükski eesti kirjanik seni kohutavalt meeldinud. No nii väga, et loeks poole ööni ja oleks mõnust rõngas ja käest ei saaks panna. Hmh. Peaks ju ometi olema midagi, mis minusugusele virisejale sobib.

ups, she did it again :(

Eile õhtul rõõmsalt ringikeksiv ja suure õega rulluisutav pesamuna läks mossi kui kõuepilv, kui kell 20 õhtul küsisin matemaatika kohta. Solvus jälle täieliku pisiasja peale ja jäi kahe minutiga diivanile magama. No ma ei tulnud selle peale, et varem küsida, kas ja mis tal tehtud on. Mul ei seisa meeles, et ta on alles udu ega õpi ise ära, nagu suuremad. Vähemalt mitte siis, kui õues on kevad.
Hommikul ajasin tibi varem üles ja varsti hakkasid jälle pisarad matemaatika vihiku peale tilkuma. Esimese takistuse ilmnemisel. Saatsin ta tegemata tööga kooli, no mis sa teed, kui laps ei saa tehtud ja emotsioonitseb.
Pean tõsised meetmed kasutusele võtma. Asi on sama hull kui sügisel lugemisega- blokk tuli lapsel ette ja palu, seleta või sunni, midagi tehtud ei saa.
Aga vähemalt Evelyn ei pea panka tööle minema :D
Ja Ritsikul on kaks päeva puhkuseni!

mis kõik lume alt välja ei sula

Esmaspäev oli hellalt karm päev. Lume alt on välja sulanud kaua marineerinud soppa ja kõntsa, emotsioone tuli uksest ja aknast. Uskumatu. Ma oleks väga õnnelik, kui saaks nüüd mõnda aega ilma erakorraliste koosolekute ja eriolukordateta hakkama.
Kuid lapsed. Katikene jäi mulle koduväraval vahele tahtes minnes sõbraga rattaga sõitma, ilma kiivrita, kõige uuemates kooliriietes, heleroosad uued koolijalatsid juba põhjalikud porised. Toas vedelesid koolikotid seal, kuhu nad olid peost pudenenud, võileivapuru kõikjal, sööginõud toas teleka ees, porikord põrandal. Ühesõnaga ei midagi enneolematut ega kriminaalset aga piisav põhjus, et tööltnaasev ema endast väljuks, möirgaks ja piksenooli pilluks.
Pesamuna tönnis solvunult ja küüris vannitoas tosse, vahepeal rahunes Zeus-emme maha ja koostöös suure lapsega sai kodu taas enam vähem elatavaks. Õhtu kulges meil kenasti aga kuna ma ei kontrollinud, kas Kats ikka oma matemaatika lõpetas, selgus pool 9 õhtul, et ta ei teinud seda mitte. Väsinud laps loopis raamatuid ja karjus venna peale. Unejutu ajal siis veel selgitasime ja mõtlesime, mis valesti oli läinud. Õnneks läks ta hommikul teiseks tunniks kooli ja puhanud peaga ei valmistanud ülesanded enam mingit muret.
Väga raske on Katiga. Nii kui korraks kõrvale vaatad, on ta rajalt kaldunud. Suurematega pole väga muret jupp aega olnud.
Poiss läks samal päeval staadionile trenni aga aed oli lukus. Teised olid roninud üle aia, tema ei julgenud :( Osad pugenud läbi aiaaugu, tema ei mahtunud :S Helistab siis mulle ja küsib õnnetult, mis teha. No mida ikka teha, kui ikka ei julge üle aia ronida ja muid lahendusi ei leia. Talugu kaaslaste pilked ära ja tulgu koju, mina ju ei tule sinna teda kätel üle aia kandma...
Tunnen, et pean rohkem kodus olema ja ohjama ja suunama. Aga ma olen tööl! Koos lastega on ärkvelolekutunde õhtul vast 4-5 ainult...
Noh, kuidagi peab saama.
Sobivasti samal päeval blogis R kristlikust kasvatusest. Selle raamatu ja saidi põhjal. Ma pole jõudnud süveneda veel aga osa põhimõtteid tunduvad asjalikud, teiste kohta tahaks kõvasti vastu vaielda. Loen natuke, siis blogin. Mis teie meelest on kristlik kasvatus? Sa Kairi oled seda raamatut lugenud?
Mul on tegelikult üks suur lastekasvatamise eeskuju, kel viis säravat tulemust ette näidata aga ta on hetkel Kanadas ära.

Teises linnas

Tartu oli minuga seekord lahke.
Sellepärast ma polegi Tartuga viimased korrad kaubale saanud, et suvel käisin. Kesse siis suvel Tartus tahab olla! Tartu ise ka läheks heameelega suvel kusagile mujale.

Ühesõnaga esimese asjana otsisin ma üles Berliini. Mis oli oodatust väiksem ja kipakam aga tore ikka. See maja ja hoov ja inimesed selle ümber on Pärnu poolt vaadatuna ikka hull sürrid. Ma tahtsin osta ühed kõrvakad aga isa oli kummalisest poest väga jahmatanud ja tegi ülehelikiirusel sääred.
Botaanikaaias oli viimast päeva orhideenäitus ja Katike vedas oma puhkivad ja ohkivad vanavanemad isegi triiphoonete teisele tasapinnale. Õues õitsesid krookused ja nende ümber tiirles sada janust koerliblikat, mis Katis täit vaimustust tekitasid. Ja veel toimus õues linnalinnuvaatlusüritus või midagi sellist. Iga soovija sai kokku kopsida linnupesakasti ja rahvast oli julm palju. Meie ka tegime. Kuna paps lasi jälle jalga, kuna ta ei saavat kummardada, pusisime siis kolmekesi ema ja Katiga kuni meile tuli üks onu appi ja saimegi uhke linnumaja valmis.
Tolle onuga sai sada aastat tagasi Laelatul koos taimi korjatud ja paljalt ujumas käidud aga temale minu nägu tuttav ilmselt ei olnud ja ma ka ei võtnud jutuks :)

Ülejäänud osa nädalavahetusest ma puhkasin. Üle saja aasta selline nädalavahetus kui ärkad üles ja ei tee apsaluutselt mitte midagi. Isegi ei korista. Magasin ühe väikese kuid magusa une keset heledat päeva. Õhtul sain linnaloa. Olin nii elevil nagu koplist pääsenud vasikas. Sain esimest korda irl kokku Elsaga, kes näitas mulle lahkesti ette paremad kohvikud, rääkis, mis linnas uudist ja viitsis minuga tunde vantsida mööda linna. Tänud, Elsa!
Enamus kohvikuid oli servani täis. Pärnus juhtub sellist asja vaid vahel juulikuus.
Sõime kooki Werneris ja käisime vaatamas, kui palju seda vett siis õieti Emajões on. Ikka oli! Rüütli tänaval laulsid kolm rõõmsas tujus korporanti kitarre saatel väga kenasti. Samas kooserdasid ringi kaks vahukoorevalget kaharates kostüümides miimi. Jalutajaid olid kõik kohad täis. Uus sild vilkus värvilistes tuledes.
Aprilliõhtu Tartus paneb ikka vere kiiremini käima küll. Sellist tunnet ei tekita ükski teine linn. Aprillist veel kraadi kangemad on Tartus maikuu õhtud. Kes neile vastu panna suudab, peab küll betoonist tehtud olema.
Ohjahh. Töönädalat Pärnus alga.

seitse taevasinist kuuli

Kestev ebamäärasus väsitab väga vaimu. Kohati on kange soov keset halli, külma ja udust päeva pugeda koduse voodi lillelise fliisi alla kerra, pigistada silmad kinni ja nurruda niikaua, kuni ilmad on soojad, süda rõõmus ja maailm lahke.
Õnneks on saadaval ka vaimukosutajaid. Eile käsitöötas haiglas minuga ainult Anna, kes on väga vana ja väga sassis.
Kuidas saab nii olla, et haigustest puretud, depressioonis, kepile toetuv, küürus ja kõva Alzheimeriga vanake vaatab sulle otsa ja
külmavärinad tulevad peale.
Sest ta udune, vesisinine pilk helendab.

Sõbrad ka kosutavad hinge. Ei pea koos isegi midagi tegema.
Lastega on keerulisem. Ma pean ise suuremaid kosutama, sest nad on kahe koolinädalaga juba väsinud. Välja arvatud elektrijänes Kati, kes tahab kell 7 õhtul ka veel tantsida ja rattaga sõita ja säutsuda. Sellal, kui ülejäänud pereliikmed parema meelega horisontaalasendi võtaks.

Tahtsin raamatute abil nurrumisseisundit saavutada. Lugesin Mehis Heinsaart, kuna ühes Ekspressis oli nii tore intervjuu temaga. Lugesin Vanameeste näppajat ja Härra Pauli. Ma`i teagi. Sutsu liiga sürrealistlik ja uperpallitav oli minu jaoks.
Kui Härra Paul oleks film, siis mingi Priit Pärna multikas.

Ja veel. Minu iganädalane teraapiaannus on teispäevane Ülisalajane (Fringe). Nii jabur, nii põnev, nii nunnud prohvessorid :D Oi ma naersin, kui ühes seerias jänesesuurune ja nälkjasarnane gripiviirus ringi lidus või noh, liimiskles :) Kiiksuga põnevikke võiks rohkem olla. Ja dr House võiks Salajase Walter Bishopi käest hea-olemise nippe õppida.

Leidsin üleeile tänavaporist klaaskuuli. Täna leidsin samast veel kuus pisikest helesinist kuuli. Üks neist küütleb kuldselt kah.

Nuuma silma

Ma ei ole ikka veel lastega nukunäitusel käinud aga palusin kolleegil minu jaoks mõned fotod teha.
Resa Tiitsmaa nukud (see shoppingu-kass ja teised tema ümber) on väga lahedad. Punkarid... ilus ja jube ühekorraga.. kuidas selliseid käsi saab?
Need koduse moega nukud on ka väga armsad. Nii kodused. Ja see tänavamotiiv... oeh... imeline... selle autorid olid mingid butafoorid vist.
Ühesõnaga - noh, miks meil küll ei ole käsitöömuuseumi?

pühad ja lohed

Häid ülestõusmispühi kõigile!
Küll inimesed vaevavad blogides oma päid, et kuidas ikka soovida pühi ja mis pühi ja mis see ikka tähendab.
Nojah. Eks igaüks ise vaatab, mis need pühad talle tähendavad.

Käisin lastega kinos vaatamas "Kuidas taltsutada lohet". NII hea film. Mulle hullult meeldis. Ammu pole multikat vaadates täiesti unustanud ennast. Kohati läks meelest ära, et see on multikas ja lohesid polegi olemas. Niivõrd hästi oli 3d-ga lohekene tehtud.
Kui loomasõber pole, siis ei pruugi film sobida. Aga- mul on pool Avatari ka dvd pealt vaadatud ja see tükk kuidagi üldse ei suhestunud minuga. Ilus loodus ja kah lohed küll aga ma aina haigutasin. Ma ütleks, lohemultikas on sama moraal kiirelt ja tõhusalt ära öeldud, ilma kolmetunnise punnimiseta. Kuigi ma ei tea, lõpuni pole ju veel vaadanud Avatari. Ja 3d prille mul ka pole.
Ju mu arengutase on siis alles multikate tasemel.

Hull mõte

Magades tuleb mõtteid.
Mina nägin unes oma vana koolimaja ja mingeid õpetajaid, kellega jutuks tuli

Eesti Käsitöömuuseum.

Muidugi seda ei ole olemas.
Aga ma ärgates mõtlesin, huvitav, miks seda ei ole olemas. See võiks ju täiesti olla olemas!!
Ühelt poolt eesti rahva käsitöötraditsioon ja imeline käsitöömeistrite looming. Teiselt poolt on käsitöö praegu väga popp ja nii töötud kui palgateenijad kui noored kui vanad aina teevad ja teevad igasuguseid asju.
Käsitöömuuseum on natuke olemas Anu Raua juures Heimtalis. Aga paljud teist seal käinud on? See pole ikka selline avalik ja paljukäimise koht, pigem jõuavad sinna tõelised fanaatikud.
Nii, aga kui see koht asuks Tartus või Tallinnas, või - isegi natuke-natuke linnast väljas? Oleks veidi arhailise moega maja, kus eraldi saalides on a) naiste käsitöö vanast ajast, muhu pättidest setu pitsideni, b) meeste käsitöö vanast ajast, nikerdised, sepised, punutised, mööbel ja c)kaasaaegse käsitöö parimad palad alates parimatest vildikunstnikest lõpetades vaibaloojatega ja sinna vahepeale jääksid haapsalu sallid, nukud, keraamika... mis iganes.
Seal oleks kindlasti töötuba, mis oleks 5 päeva nädalas hõivatud koolitustega,kus oma ala meistrid õpetaksid asju tegema. Lastele oleks mingi lastetoake, kus nad võiks mängida või samuti meisterdada, ükski ema ei peaks koju jääma sellepärast, et lapsi pole kuskile jätta.
Aga kui tahta tõelist muuseumi, peaksid ju olema mingid hoidlad, huvitav, mis tingimused peavad riide- ja puitesemete hoidlates olema?

No on hull idee, mis teha, aga pähe ta mulle ujus ja blogisse väljapääsu nõudis :D
Ja... ideaalis peaks ju inimene tegelema nende asjadega, mis teda vaimustavad. See aeg, mille olen veetnud mõnda tõeliselt vana riidekappi silitades või Heimtalis Raua juures või Magdaleena Gildis või Häärberis või Hansapäevadel käsitööturul või eelmisel suvel külamuuseumidest kirjutades-
on olnud suure vaimustuse aeg.

Mul nii mõte hakkas jooksma, kellega võiks suhelda, kellelt nõu küsida, kelle projektijuhiks palgata (Kata, sinu :D ) ja keda veel meeskonda haarata (no neid hulle juba jätkuks :D ), kust kogusid saaks korjama hakata, milline maja võiks välja näha, mis selle aias võiks kasvada (lilled ja ürdid), mida kohvikus võiks pakkuda (Iti leiba, karaskit, sõira, ürdikukleid, ürditeed, sõstramahla), millised vitriinid võiksid olla (nagu maanteemuuseumis need sahtlid), milliseid raamatuid seal müüa, milliseid interaktiivseid tegevusi pakkuda... hissand, no ei saa enam pidama.

Ainuke pisikesed aga`d -
ma ei tea muuseumidest midagi
ma ei tea rahaasjadest midagi
mul ei ole raha kah
on masu
ma ei tea projektikirjutamisest midagi
ma oskan hurraaga alustada aga väga viletsasti lõpetada
mul ei ole julgust
mul ei ole julgust

Pildid Heimtalist, Anu Raua kogudest.

Kas nii saab?

Ma tahtsin teha nagu esileedi, et lõpetan enne ühe projekti (juhiload) ja siis asun järgmise kallale (tervis ja kehakaal). Aga kuna load ei koida ega koida, siis otsustasin kahte asja korraga teha.
Mul on illusioon, et kui keha tunneb end hästi, siis ei jää vaimul ka muud üle, kui tubliks hakata.
Kas teil on Herbalifega kogemusi? Mul üks tuttav koos naisega - mõlemad üle 60 - tarbivad neid, võtsid alla kümneid kilosid, said tagasi normaalse vererõhu, hea enesetunde ja sära silma. Täitsa uued inimesed! Kange kiusatus on minna seda lihtsamat teed pidi ja osta üks kena purk ja ongi äkki kõik hästi. Saan aru, et kahekuune purk maksab üle 500 krooni ja see on palju, palju odavam kui kahe kuu trennirahad või ujulapilet.
Liigun tegelt päris palju, käin jala ja varsti võtan ratta kuurist välja aga - süüa mulle palju meeldib :( Ehh....

Karussell

Viimased päevad on olnud emotsionaalne karussell.
Kevadine elevus, vihm ja päike. Tolm ja udu. Lumi, lombid ja roheline maa. Servast serva.

Esmaspäeval šokkuudis.
Teisipäeval täiskuu ja sürrealistlikud unenäod.
Kolmapäeval järjekordne ARKi- feil. Seekord sain sõita vaid 15 min ja üsna kenasti, kuni tegin ühe väga vale reastumise väga vales kohas. Kõik. Järgmise korrani. Kurb ei ole- juba kogenud põruja :) aga kahju ikka. Mul oli juba nii selge pilt silme ees, kuidas ma saan tehtud ja kõigile head uudist kuulutan ja torti ostan...

Samal päeval käis Risto hooldusravis pühadejuttu rääkimas ja meie aitasime laulda. Näiteks seda laulu. Terve päev ümisen täna seda. Siuke gospel et anna minna :D
Iga kord kukub haiglas kõik välja hoopis teistmoodi, kui arvame. Seekord väitis üks õigeusklik naisterahvas, et Jumal on ebaõiglane ja Ester vaidles talle vastu :) Üks laul läks meil totaalselt metsa ja seepeale üks tädi tahtis kuulda „midagi muud” ning laulis meile ette ühe igivana kirikulaulu. Risto otsis selle kähku laulikust üles ja me esitasimegi seda, mitu memme laulis kaasa, kõrgel väriseval vanainimesehäälel.
Üks naine nuttis, mõned plaksutasid, mõned rääkisid vanadest lauludest.
Tõesti huvitav teenistus kujunes. Mulle väga meeldis, loodan, et äkki memmedelegi. Aga jah, sellise elukogemuse, selliste saatustega inimeste kõrval me oleme nagu lapsukesed seal. Et- me võime küll julgustada neid olema rõõmsad ja lootusrikkad aga.. mis meil viga rääkida.

Täna matus. Mis oli väga ilus. Kõned ütlesid kõik ära, mida vaja, slaidishow näitas ilusaid hetki, keelpillid, märjad silmad ja krampis kurgud.
Kõige kurvem hetk oli minu jaoks ootamatult hoopis kirstu kandmine autosse. Meie suured mehed, kandmas oma sõpra ära, päriseks.
Nüüd ma tean, miks matustel alkoholi vaja on. Kramp ei lähe kurgust muidu kuidagi ära...
Peale väikest veini, juustupalli, salatikorvikest ja jutuajamisi läheb kuidagi kergemaks. Nüüd on nii ja peame sellega leppima.
Kuid. Ma küll ei tahaks, et keegi minu matustel õnnetu oleks. Miks peaks? Nagu Risto ütles: tähtis pole hauakivil mitte sünnikuupäev ega surmakuupäev vaid see kriipsuke nende vahel. Kui elu on elatud nii hästi kui oskad, oled armastanud inimesi ja armastanud Jumalat ja nemad on armastanud sind, siis ongi ainult sellel tähtsust.

Siin oli blogimäng, mille üks osa oli muusika valimine oma matustele.
See pole mingi mäng vaid väga tähtis asi! Jumala eest, minu matustel ÄRGU MINGIL JUHUL mängitagu kaeblikke keelpille!! Midagi rõõmsat ikka. U2te. REMi. Poguesi. Korpiklaani. Tina Turner. Phil Collins.
Mehega arutasime ja tema ütles, et tahaks oma matustel tõsist punki kuulda :)
Mulle sobiks see lingis olev laul ka väga hästi.
Ehk siis:
Kui pühad koos siis marsivad
läbi taevalinna värava
Oo Jumal, las mind olla nende hulgas
kui pühad koos kõik marsivad.