Karussell

Viimased päevad on olnud emotsionaalne karussell.
Kevadine elevus, vihm ja päike. Tolm ja udu. Lumi, lombid ja roheline maa. Servast serva.

Esmaspäeval šokkuudis.
Teisipäeval täiskuu ja sürrealistlikud unenäod.
Kolmapäeval järjekordne ARKi- feil. Seekord sain sõita vaid 15 min ja üsna kenasti, kuni tegin ühe väga vale reastumise väga vales kohas. Kõik. Järgmise korrani. Kurb ei ole- juba kogenud põruja :) aga kahju ikka. Mul oli juba nii selge pilt silme ees, kuidas ma saan tehtud ja kõigile head uudist kuulutan ja torti ostan...

Samal päeval käis Risto hooldusravis pühadejuttu rääkimas ja meie aitasime laulda. Näiteks seda laulu. Terve päev ümisen täna seda. Siuke gospel et anna minna :D
Iga kord kukub haiglas kõik välja hoopis teistmoodi, kui arvame. Seekord väitis üks õigeusklik naisterahvas, et Jumal on ebaõiglane ja Ester vaidles talle vastu :) Üks laul läks meil totaalselt metsa ja seepeale üks tädi tahtis kuulda „midagi muud” ning laulis meile ette ühe igivana kirikulaulu. Risto otsis selle kähku laulikust üles ja me esitasimegi seda, mitu memme laulis kaasa, kõrgel väriseval vanainimesehäälel.
Üks naine nuttis, mõned plaksutasid, mõned rääkisid vanadest lauludest.
Tõesti huvitav teenistus kujunes. Mulle väga meeldis, loodan, et äkki memmedelegi. Aga jah, sellise elukogemuse, selliste saatustega inimeste kõrval me oleme nagu lapsukesed seal. Et- me võime küll julgustada neid olema rõõmsad ja lootusrikkad aga.. mis meil viga rääkida.

Täna matus. Mis oli väga ilus. Kõned ütlesid kõik ära, mida vaja, slaidishow näitas ilusaid hetki, keelpillid, märjad silmad ja krampis kurgud.
Kõige kurvem hetk oli minu jaoks ootamatult hoopis kirstu kandmine autosse. Meie suured mehed, kandmas oma sõpra ära, päriseks.
Nüüd ma tean, miks matustel alkoholi vaja on. Kramp ei lähe kurgust muidu kuidagi ära...
Peale väikest veini, juustupalli, salatikorvikest ja jutuajamisi läheb kuidagi kergemaks. Nüüd on nii ja peame sellega leppima.
Kuid. Ma küll ei tahaks, et keegi minu matustel õnnetu oleks. Miks peaks? Nagu Risto ütles: tähtis pole hauakivil mitte sünnikuupäev ega surmakuupäev vaid see kriipsuke nende vahel. Kui elu on elatud nii hästi kui oskad, oled armastanud inimesi ja armastanud Jumalat ja nemad on armastanud sind, siis ongi ainult sellel tähtsust.

Siin oli blogimäng, mille üks osa oli muusika valimine oma matustele.
See pole mingi mäng vaid väga tähtis asi! Jumala eest, minu matustel ÄRGU MINGIL JUHUL mängitagu kaeblikke keelpille!! Midagi rõõmsat ikka. U2te. REMi. Poguesi. Korpiklaani. Tina Turner. Phil Collins.
Mehega arutasime ja tema ütles, et tahaks oma matustel tõsist punki kuulda :)
Mulle sobiks see lingis olev laul ka väga hästi.
Ehk siis:
Kui pühad koos siis marsivad
läbi taevalinna värava
Oo Jumal, las mind olla nende hulgas
kui pühad koos kõik marsivad.