mul on vaba aeg!

Maru tore on puhkusel olla, isegi arvuti ei isuta nii palju, kui enne, sest lihtsalt on jõudu muid asju ka teha. Aga ma ikka ei saa ilma pilku heitmata, et kuidas minu armsad mutitükid blogosfääris elavad :)

Ma käisin eile Tervise vabaajakeskuses ja täna Estonia termides. Need mõlemad on vist juba mitu aastat olemas aga mina läksin sinna esimest korda. Oo mõnu!
Tervises oli mingi kampaania ja 45 krooni eest sai kolm tundi vaba aega, mille jooksul ujuda, teha pool tundi vesivõimlemist, käia soome, auru-, aroomi-, infrapuna- ja soolasaunas ning kuumas jaapani vannis. Vesivõimlemine oli kõige naljakam, sest anti need vahtkummist nuudlid ja me sõbraga ei saanud naerust nõrkedes suurt hakkama nondega, ripnesin selle nuudli peal nagu purjus meduus.
Täna teise sõbraga Estonias oli ka tore. Jälle igast saunu ja palju vett. Termides on lisaks veejugasid ja toredasti mulisevaid potte, kus oma konte leotada. Ja pärast kofikusse :) Et mingil juhul kilod ei kaoks.
Tegelikult ime küll, aga need veeprotseduurid andsid mulle kõvasti energiat. Tunnen end noore ja vahvana ning erinevalt igast tööpäevaõhtust üldse diivan ei tõmba. Väga lahe! Paraku läksin õhtul õue riisuma, hull külm oli ja köhin nüüd :(

Ma tegelikult tahtsin rääkida oma pisikest muret vanainimestega. Me tublisti oleme juba mitu kuud käinud hooldusravihaiglas ja püüdnud olla lõbustuseks või toeks või nii. Kuid. Ükskõik, mida ja kuidas me ei valmistuks, ikka läheb kõik hoopis teistmoodi.
Ma siin vahepeal rõõmustasin, et tuli meisterdusse juba hea hulk rahvast. Aga üle-eelmine kord oli vaid üks ja eelmine kord kaks mammit. See punt, kelle ma käima sain, on läinud laiali, on uued inimesed, kes mind ei tea ega usalda ega taha midagi teha. Viimane kord tahtsin teha kartulitrükki. Traavisin töölt, kaenlas värvipurgid ja kiled, rabelesin veel poest kartuleid ja plasttaldrikuid osta - ja kõik memmed haigutavad- me ei viitsi täna midagi teha :S No kaks tükki ma suutsin ära meelitada.

Et ma ei teagi, kuidas edasi. Osakonnas on 50 inimest. Absoluutselt võimatu on ennustada, mis seltskond parajasti on sees, mis neile meeldiks, tahaksid nad parajasti rääkida või kuulata või käsitöötada. Kui me tuleme, siis on enamus vanakesi väsinud või valutab neil midagi või käib pea ringi või lihtsalt pole tuju. Nad ei taha midagi teha. Me ei taha ju ka peale käia liialt.
Eelmine kord Risto lihtsalt kuulas üht taati tund aega. Eile läks Juta, lauamängud kaenlas, aga need, kes eelmine kord mänge tellisid, ei tahtnud seekord midagi teha ja Juta kuulas poolteist tundi ühe proua reisimälestusi.
Samas kahtlemata on ühe või kahe inimese ärakuulamine väga vajalik asi. Aga nagu ütlesin- ükskõik, milleks me ka valmistume, kõik kulgeb täiesti teisiti.
Seni on laulmine olnud see, mis ikka mõjub. Teeb kohe palju südameid lahti.
Jumal võiks mõne vihje anda, kuis edasi. Või tagasi.