seitse taevasinist kuuli

Kestev ebamäärasus väsitab väga vaimu. Kohati on kange soov keset halli, külma ja udust päeva pugeda koduse voodi lillelise fliisi alla kerra, pigistada silmad kinni ja nurruda niikaua, kuni ilmad on soojad, süda rõõmus ja maailm lahke.
Õnneks on saadaval ka vaimukosutajaid. Eile käsitöötas haiglas minuga ainult Anna, kes on väga vana ja väga sassis.
Kuidas saab nii olla, et haigustest puretud, depressioonis, kepile toetuv, küürus ja kõva Alzheimeriga vanake vaatab sulle otsa ja
külmavärinad tulevad peale.
Sest ta udune, vesisinine pilk helendab.

Sõbrad ka kosutavad hinge. Ei pea koos isegi midagi tegema.
Lastega on keerulisem. Ma pean ise suuremaid kosutama, sest nad on kahe koolinädalaga juba väsinud. Välja arvatud elektrijänes Kati, kes tahab kell 7 õhtul ka veel tantsida ja rattaga sõita ja säutsuda. Sellal, kui ülejäänud pereliikmed parema meelega horisontaalasendi võtaks.

Tahtsin raamatute abil nurrumisseisundit saavutada. Lugesin Mehis Heinsaart, kuna ühes Ekspressis oli nii tore intervjuu temaga. Lugesin Vanameeste näppajat ja Härra Pauli. Ma`i teagi. Sutsu liiga sürrealistlik ja uperpallitav oli minu jaoks.
Kui Härra Paul oleks film, siis mingi Priit Pärna multikas.

Ja veel. Minu iganädalane teraapiaannus on teispäevane Ülisalajane (Fringe). Nii jabur, nii põnev, nii nunnud prohvessorid :D Oi ma naersin, kui ühes seerias jänesesuurune ja nälkjasarnane gripiviirus ringi lidus või noh, liimiskles :) Kiiksuga põnevikke võiks rohkem olla. Ja dr House võiks Salajase Walter Bishopi käest hea-olemise nippe õppida.

Leidsin üleeile tänavaporist klaaskuuli. Täna leidsin samast veel kuus pisikest helesinist kuuli. Üks neist küütleb kuldselt kah.