ikka vanadest

Pidasime "vanurimeeskonnaga" ja ülemõega nõu ja leidsime, et peaksime vabamalt võtma.
Eile võtsimegi. Käisime lihtsalt palatist palatisse ja puhusime juttu.
Võrratu aeg oli! Kohtusin erakordselt ägedate mutikestega :)
Üks nelipühilane rääkis muuhulgas oma usulistest nägemustest, millest eriti omapärane oli uurimisreis ufodega :) Lõppeks pani ta käed kokku ja laulis kõrge kõlava häälega võõras keeles palvelaulu. Hea oli see, et ta ei vajanud vähimalgi määral lohutust ega turgutust, hoopis mina kuulasin teda ammulisui.
Teine prouake oli pärit Tartust, käinud samas koolis, kus minagi ning temagi süda kuulub siiani Tartule. Oligi ühine keel leitud. Küll meil oli palju rääkida, leidsime igas asjas, et mõtleme täiesti ühtemoodi. Ma palvetasin tema eest ja meil mõlemal olid lahkudes silmad märjad, ta raputas mu käsi ja ohkas- küll täna oli hea päev!
Jumal on supermotivaator. Läksin haiglast koju ja tundsin end väga õnneliku ja tänulikuna.
Toidupoes tegi sisseoste imekena keskealine proua, stiilne, hoolitsetud ja timmitud, kalliste riietega, kalli telefoniga, asjalik ja meeldiv. Kerge kadedus eks.
Aga ma mõtlesin. Minust ei saa iial sellist kena väärikat prouat. Samas võibolla ei teeks selline olemine mind õnnelikuks. Poleks iial arvanud, et mulle teeb nii palju rõõmu võhivõõra mutikese voodi ääres istumine. Ja absoluutselt ükspuha, mis mul selle juures seljas on või kas on meik näos.
Et
selles hooldushaiglas jääb sinust alles see, mis sa tegelikult oled. Ma kujutan ette- seal päevi ja nädalaid lamades, vaid kempsu ja söögitoa vahet liikudes - pole enam midagi sinu ja Jumala vahel. Pole tähtsust teenitud rahal, kantud riietel, karjääril, uhkusel, tutvustel.... Loeb vaid see, kuidas sa oled päriselt elanud. Kas oled südames üksi, sõpradeta, lähedasteta, kibestunud või vaatad tagasi oma elule naeratades ja rahuga.
Seda tasub neilt vanuritelt sealt õppida.