kelleks saada

Lapsed teavad täpselt, kelleks saada.
Mina ka teadsin.
Kõigepealt kondiitriks. Variku tänaval elas üks pere, kellel oli väike kondiitritöökoda. Õhk maja ümber lõhnas poole kilomeetri raadiuses. Lisaks olid nad rikkad, kuna peres oli kaks autot, mis oli tol ajal ennekuulmatu. Lisaks armastasin ma saiu ja kooke küpsetada. Ning süüa. Khm.
Siis veterinaariks, õilsatel eesmärkidel loomakesi aidata. Selle soovi kustutasid suhteliselt kiiresti visiidid meie pere elukitega linna veterinaarravilasse, kus jubedas sünges laohoone moodi majas karboolihaisudes ja räpastes kitlites arstid loomi konveiermeetodil läbi vaatasid. Polnud ju veel selliseid ninnunännu petshopp-ravilaid.
Keskkooli lõpetades leidsin, et minusugune tundeline ja kaastundlik hing võib leida oma kutsumuse uurides inimhingede saladusi TÜ-s vastavatud psühholoogiateaduskonnas. Sama leidsid ka 150 teist abiturienti ja sisse ma kuldmedalistide kõrval loomulikult ei saanud.
Aasta pärast sain vaevata sisse bioloogiateaduskonda ja olen selle üle siiani väga rõõmus. Aga sealgi pidi varsti mõtlema, kelleks saada. Mina kujutasin end loomulikult ette Gerald Durrellina, kes püüab vihmametsades loomaaedade tarvis leoparde ja kääbusleemureid. Paraku oli kohalikus zooloogiaosakonnas valida vaid hundisita või metsseapabulate uurimise vahel. Või süveneda traatusside imelisse ellu. Või naksurlaste või öösurude.
Valisin hoopis laktobatsillid, kuna enne ülikooli töötasin natuke kohalikus laboris. Pesin katseklaase. Sissejuhatus teadlasemaailma tehtud ju!
Peale ülikooli sain erialasele tööle väga nõmedasse kohta, kust ma suure kergendusega läksin dekreeti ega pöördunud iial tagasi. Selleks ajaks olin jõudnud teadmisele, et batsillid ei suhtle eriti aktiivselt oma uurijaga, laborilõhn tüütas ja päevad läbi laboris istuda pole mingi elu.

Ja olingi jälle samas punktis tagasi kui seitsmeaastaselt.
Seitse aastat lastega kodus olles tekkis hirm, et ma ei suudagi normaalseks, tuluteenivaks ja vastutusvõimeliseks täiskasvanuks saada. Õnneks sain poole kohaga tööle lasteaeda ja veendusin, et kui ma just parajasti ei põe läbi mõnda arvukatest lasteaias levivatest viirustest, suudan tööl käia küll.
Siis kogusin julgust, võtsin näppu oma tehtud tööd ja cv ja astusin sisse oma unelmate töökoha uksest. Ma sain tööle ja olin üliõnnelik!
Ega ma praegugi kurda. Aga unelmatest eriti palju enam järel ka pole. Ning närvidest.
Olen ikkagi tagasi samas punktis kui seitsmeaastaselt.

Hämmastav.
Jama on selles, et pole isegi aega istuda maha ja mõelda järele. Just niikaua olla, et miski ei kiirusta tagant. Isegi mitte vajadus raha teenida.
Eile heietasime sõbraga, et oleks vaja aastat majakavahina, et endas selgusele jõuda. Lihtsalt puhata kohustustest. Mõelda, kas see igapäevane virvarr ongi see, mida tõelise armastusega teeks ja teeks pensionini välja.

Ega ei peagi kogu elu ühte ja sama rada käima. Lihtsalt… meievanused isikud on end nii kõrvuni kohustustesse, - materiaalsetesse, moraalsetesse, perekondlikesse -mässinud, et ega ikka ei võta suvalisel hetkel seljakotti üle õla ega hakka Austraalia poole hääletama või üksikut saart Eestimaal otsima.
Tuleb välja, et hingetõmbamiseks, puhkamiseks ja selginemiseks nii vajalik time off on luksus. Mitu aastat peab selleks raha koguma? Kui mõelda, ei tuleks kõne alla praegu isegi üks kuu niisama olla.

Eile just seda Kataga arutasime. Õhtul olingi paar tundi time offis, tegin tugiisikuga õppesõitu.
Tagasi tulles olid lapsed õhtusöömata (nad ei tulnud selle peale, et ühendada külmkapis asuvad kanakoivad kastmes ja makaronid), keegi oli shampoonipudelis asendanud shampooni puhta veega, ühel oli kadunud viimane puhas sokipaar ja teisel kulunud ära kõik plaastrid. Lisaks oli kass hüpanud või kukkunud mudakraavi ning ülejäänud õhtu kulus meil T-ga kassi vannitamiseks…