mu elu oli lihtis ja rahulik pool aastat tagasi.
kuid nüüd!
Värisesin täna esimest korda üksi Lepoga koduõuest välja manööverdades nagu haavaleht.
kui kitsal teel kurvis keegi vastu tuleb, kas peaks seisma jääma, keerama kraavi või laskma roolist lahti, katma silmad kätega ja kõvasti karjuma?
kui ma parklas kedagi ära mõlgin, kas tuleks nutta?
miks ma õhtul ei mäleta, milline on peatee, kui olen pidevalt sealt päevasel ajal fooride abil üle sõitnud?
miks Lepo paigalt võttes väristab ja juristab? miks ma ei saa gaasiandmise ja sidurilibistamise vahekorda paika?
miks selle sidurilibistamise peale sidur kärssama hakkab? Ma ei saa ju libistamata tasakesi parkida ja muidu manööverdada?
ja küsimuste küsimus: kuidas saada koju??
Meil on selline suht kitsas ja künklik väravast sissesõit. Taguots ees ma ei julge veel tulla. Kui esiots ees, siis välja sõita jälle vilets. Täna sõitsin natuke aega ka ühe tugiisikuga, kes aitas mul kõrval istudes natuke hirmukrampi leevendada ja tänu Issandale, sain ikka ööseks massina hoovi :)
Nagu Iibis õigesti märkis, on masendav avastada, et sõiduõpetaja ei kuulugi masina püsivarustuse hulka.
palju muresid
Thursday, May 13, 2010
Posted by ritsik at 12:52 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
:D ma tean, mida sa tunned! täna Lp Abikaasa tegi sellise üllatuse, et ma pidin mööda linna tiirutama. uhhh.... ma muidugi ei hoidnud oma pahameelt asja suhtes vaka all ja see päästis mind vähemalt "sõiduõpetajast". piiksus vaid ühe korra kui ma pidin teed andma (mida ma õigeaegselt ei teinud).
üldiselt pooldan seda karjumise, kätega silmade katmise varianti.....
Ära pabista! Üksi ongi palju kindlam, siis otsustad ise ja kui see otsus ja tegu ongi pool sekundit hiljem, kui "tugiisik" oleks teinud, pole hullu! Tasa ja targu, küll tuleb. Ja poeparklad - ma igatahes parkisin kõige kaugemasse hõredamasse ossa, siis oli hea kindel välja sõita. "Woman, know your limits" :)
just-just. Võta tasapisi. Ja kui mõistus ei hakka peale, siis jää seisma, pane ohutuled põlema ja mõtle. Peatee tunned märgist :).
Mul õpetaja pidevalt tegi selliseid asju, et lasi mul "telliskivi" alt sisse sõita ja siis pani pidurit ja noomis. Nii ma vaikselt märke vaatama hakkasin. Sõidutunnis ma vahel küll tundsin, et mis mina pingutan ja pabistan, tal ju ka pidur, vajutagu siis, kui ma jamasse satun :). Koolis käisin Tartus, sõitma hakkasin Tallinnas. Pabistasin ja värisesin, aga sain hakkama :).
Ja tundmatut teed sõites vaata enne kaardilt ja mõtle läbi, et millal reastud ja millal mida teed, siis on kindlam.
no vaatab. täna õhtuks on mulle antud ülesanne sõita Maximasse meestele õlut tooma :)õnneks tugiisik-õlletarbija istub ise kõrval.
ja kell 20 on vast parkla natuke tühjem...
Lahe lugemine:). Mu Tallinnasse kolinud tuttav andis hea nipi- tema käis algul pealinnas sõitmist harjutamas hilisõhtuti ja öösiti, kui tänavad tühjad. Ma ise vajaks ka sellist trenni just Tallinnas. Aga sulle jaksu ja optimistlikku meelt- varsti sa ei mäletagi enam, et alguses raske sõita oli.
Annika
Post a Comment