Kuidas?

Täna hommikul oli mul veidi aega ja ma tuustisin oma kahetonnises ajakirjahunnikus, et leida mõnest sisustusžurnaalist kompostikasti jooniseid.
Akna taga vilistasid tuul ja vihm
lappasin ajakirju ja kadusin päris ära

Lopsakate lõhnavate aedade maailma, kus kõik õitseb, muru on alati niidetud ja peenardel kasvab vaid see, mis on sinna pandud, mitte malts ega naat
Kodudesse, kus põrandad on alati pestud, päike maalib kuldseid triipe disaindiivanitele ja valge laudlinaga kaetud laudadele, kus kreemikoogivärvi tassides aurab tee ja vaagnal pirukad.
Emad nendel kodupiltidel valavad teed tassi või istuvad kiiktoolis, tass näpus.
Lapsed mängivad vaiksel oma toas legodega.
Kus see maailm asub?
Kas need emad käivad tööl ja neil on koduabilised?
Miks mina sinna maailma kunagi ei pääse?

Mul oli kaks vaba päeva.
Laupäeval käisin autoga Maximas, koristasin koos lastega toad ära, kaevasin ja kõplasin, tegin kaks peenart, niitsin vikatiga ja lõikasin murukääridega, tegin õhtusöögi, triikisin pesu, nõustasin last kohvri pakkimisel.
Pühapäeval viisin lapse varahommikul bussile, käisin koos T-ga turul, tegin hommikusöögi, koristasin vannitoa lihvimistolmust, niitsin jälle vikatiga, tukkusin teleka ees, pistsin lapsed vanni, tegin õhtusöögi, üritasin midagi lugeda ja jäin sellega magama.
Täna hommikul mul käsi ei tõusnud nõusid ka pesema.
Ja osa murust on ikka niitmata ja vaarikad naadist juurimata.
Et siis kuidas sellesse paralleeluniversumisse pääseda, palun?

Laps saatis Türgist sõnumi: Kõik on väga tore, igatsen teid väga!