jonnijoru

Vahel tundub, et lapsed on suured, targad ja mõistlikud. Siis jälle tüli, kius ja ving.
Igikestev tüliteema on meil võrdsus. Kes saab kõige enne arvutisse ja kes saab kogemata 5 min oma ajast kauem arvutis olla. Kes peab minema koera õue laskma, kes sõi või ei söönud voodis. Kes ostis oma taskurahast sodisööki ja andis või ei andnud teistele ka. Kes peab enne arvutiaega nõud ära pesema ja kes mitte. Kes peaks saama rohkem taskuraha ja miks. Kellele ostetakse midagi ja miks just talle.
Tunnen end kohtunikuna 24/7. Kuhu on kadunud kõik see mõistvus, empaatia ja lahkus, mida ma enda meelest titest saadik olen järeltulijates püüdnud kultiveerida?
Igal on omad kiusuteemad.
Katil on drama-mama meil. Kui ta ei saa oma tahtmist ja/või on väsinud, diivanile kõhuli ja röök. Ja ta ei tee kohe ära asju, mida palutakse teha. Hullult venitab. Tunde võib venitada, siis jääb üldse magama ja kõik tegemata. Ja kui survestan, siis jälle vihastab ja solvub ja nutab.
Miku teeb suht nurisemata ära kõik, mis palutakse. Tema kempleb asjade, arvutiaja ja muu materiaalse pärast. Sõnn mis sõnn, maine vennike selline.
Ja Krissu. Nii mõistlik ja tark laps, kes keerab lambist ära, kui ei lubata koolipäeva õhtul telekat talle sobiva kellaajani vaadata. Või palutakse nõud KOHE õhtul ära pesta, mitte pool 23, kui ta on unine ja lohakas ja kuri. Või kes väljub endast, kui vihmase ilmaga käsin jala ja vihmavarjuga minna, mitte ratta seljas end külmetada.
Mõistusevastane.
Aga see pilt...

Katike nuias mult taskuraha. Natuke siis sai ka. Käisime seesama päev linnas ja muuhulgas ka taaskasutuspoes, kus töötud õmblevad asju ja mööblit putitavad. Kati ostis suure saladuskatte all selle Looma, ja - kinkis selle mulle. Kas pole sürr loom :D?