laupäev

Sellisel ilusal päikeselisel päeval on lausa lust Pärnus käia. Tundub, et elu käib, hansapäevad tulevad ja kõik on võimalik.
Ostsin Roheliselt laadalt suitsusinki ja hapukurki ning lätlaselt kaks julm ägedat rinnamärki ning Punase Torni juures toimuvalt Hansa Päevalt keskaegse kleidi lõike. Ning Humanas ootas mind igati kaunis hansapäevade kleit. Ostsin ära aga ma ei tea, tegelt see ikka ei ole päris hansa. Kuid ta on punane! Otse väga punane.
Rahvast oli linnas väga vähevõitu, vaid turistid rallivad ringi ja täidavad isegi neid kohvikuid, kus keegi kunagi muidu ei käi.
Noja loen siis pärast hansa päeva kohta veebist kommentaare, millest kuus nurisevad kirjavigade üle ja seitsmes ütleb:

"rahvas nautis kaunist ilma. Toimetas oma koduaias või sõitis loodusesse. Mis ikka kolelinnas passida. Kuigi hansaüritust koledaks ei pea. Tublid,kes veel millegagi jännata viitsivad ja vähemalt turistidelegi midagi pakuvad. Omad on linna Peessekeeramisest tüdinenud ja ei tule ka võib-olla toredatele üritustele enam, Masu lajatab ka valusalt,mis sa ikka mööda laatu ja poode kappad,kui taskutes tühjus."

Äh, pärnakad. Mul on vahel ikka nii piinlik teie pärast.

Õhtul vedasin poja Bremeni filharmoonikute kontserdile. Laulis ka RAM ja tegelikult oli kolmest loost üks (Peteris Vasks: „Musica dolorosa“) täiesti põnev kuulata. Pahaendeline algus, siis krutib ja krutib pinget, vahepeal hoogsat marssi ja tukaloopimist, siis pööravad asjad päris halvaks ära, tükk aega kärtsu ja mürtsu ja kaost ja hävingut ... vaikus ja lootusrikas lõpp. Lahe.
Kolmanda loo ajal juhtus nii, nagu kartsin- tuli naine ja hakkas saksa keeles kisendama. Karm. No ei suuda mina ooperit nautida.
Bremeni moosekandid, eesti mehed ja kõva häälega tädi on homme pealinnas, minge ka.