kelleks saada

Lapsed teavad täpselt, kelleks saada.
Mina ka teadsin.
Kõigepealt kondiitriks. Variku tänaval elas üks pere, kellel oli väike kondiitritöökoda. Õhk maja ümber lõhnas poole kilomeetri raadiuses. Lisaks olid nad rikkad, kuna peres oli kaks autot, mis oli tol ajal ennekuulmatu. Lisaks armastasin ma saiu ja kooke küpsetada. Ning süüa. Khm.
Siis veterinaariks, õilsatel eesmärkidel loomakesi aidata. Selle soovi kustutasid suhteliselt kiiresti visiidid meie pere elukitega linna veterinaarravilasse, kus jubedas sünges laohoone moodi majas karboolihaisudes ja räpastes kitlites arstid loomi konveiermeetodil läbi vaatasid. Polnud ju veel selliseid ninnunännu petshopp-ravilaid.
Keskkooli lõpetades leidsin, et minusugune tundeline ja kaastundlik hing võib leida oma kutsumuse uurides inimhingede saladusi TÜ-s vastavatud psühholoogiateaduskonnas. Sama leidsid ka 150 teist abiturienti ja sisse ma kuldmedalistide kõrval loomulikult ei saanud.
Aasta pärast sain vaevata sisse bioloogiateaduskonda ja olen selle üle siiani väga rõõmus. Aga sealgi pidi varsti mõtlema, kelleks saada. Mina kujutasin end loomulikult ette Gerald Durrellina, kes püüab vihmametsades loomaaedade tarvis leoparde ja kääbusleemureid. Paraku oli kohalikus zooloogiaosakonnas valida vaid hundisita või metsseapabulate uurimise vahel. Või süveneda traatusside imelisse ellu. Või naksurlaste või öösurude.
Valisin hoopis laktobatsillid, kuna enne ülikooli töötasin natuke kohalikus laboris. Pesin katseklaase. Sissejuhatus teadlasemaailma tehtud ju!
Peale ülikooli sain erialasele tööle väga nõmedasse kohta, kust ma suure kergendusega läksin dekreeti ega pöördunud iial tagasi. Selleks ajaks olin jõudnud teadmisele, et batsillid ei suhtle eriti aktiivselt oma uurijaga, laborilõhn tüütas ja päevad läbi laboris istuda pole mingi elu.

Ja olingi jälle samas punktis tagasi kui seitsmeaastaselt.
Seitse aastat lastega kodus olles tekkis hirm, et ma ei suudagi normaalseks, tuluteenivaks ja vastutusvõimeliseks täiskasvanuks saada. Õnneks sain poole kohaga tööle lasteaeda ja veendusin, et kui ma just parajasti ei põe läbi mõnda arvukatest lasteaias levivatest viirustest, suudan tööl käia küll.
Siis kogusin julgust, võtsin näppu oma tehtud tööd ja cv ja astusin sisse oma unelmate töökoha uksest. Ma sain tööle ja olin üliõnnelik!
Ega ma praegugi kurda. Aga unelmatest eriti palju enam järel ka pole. Ning närvidest.
Olen ikkagi tagasi samas punktis kui seitsmeaastaselt.

Hämmastav.
Jama on selles, et pole isegi aega istuda maha ja mõelda järele. Just niikaua olla, et miski ei kiirusta tagant. Isegi mitte vajadus raha teenida.
Eile heietasime sõbraga, et oleks vaja aastat majakavahina, et endas selgusele jõuda. Lihtsalt puhata kohustustest. Mõelda, kas see igapäevane virvarr ongi see, mida tõelise armastusega teeks ja teeks pensionini välja.

Ega ei peagi kogu elu ühte ja sama rada käima. Lihtsalt… meievanused isikud on end nii kõrvuni kohustustesse, - materiaalsetesse, moraalsetesse, perekondlikesse -mässinud, et ega ikka ei võta suvalisel hetkel seljakotti üle õla ega hakka Austraalia poole hääletama või üksikut saart Eestimaal otsima.
Tuleb välja, et hingetõmbamiseks, puhkamiseks ja selginemiseks nii vajalik time off on luksus. Mitu aastat peab selleks raha koguma? Kui mõelda, ei tuleks kõne alla praegu isegi üks kuu niisama olla.

Eile just seda Kataga arutasime. Õhtul olingi paar tundi time offis, tegin tugiisikuga õppesõitu.
Tagasi tulles olid lapsed õhtusöömata (nad ei tulnud selle peale, et ühendada külmkapis asuvad kanakoivad kastmes ja makaronid), keegi oli shampoonipudelis asendanud shampooni puhta veega, ühel oli kadunud viimane puhas sokipaar ja teisel kulunud ära kõik plaastrid. Lisaks oli kass hüpanud või kukkunud mudakraavi ning ülejäänud õhtu kulus meil T-ga kassi vannitamiseks…

laupäev

Sellisel ilusal päikeselisel päeval on lausa lust Pärnus käia. Tundub, et elu käib, hansapäevad tulevad ja kõik on võimalik.
Ostsin Roheliselt laadalt suitsusinki ja hapukurki ning lätlaselt kaks julm ägedat rinnamärki ning Punase Torni juures toimuvalt Hansa Päevalt keskaegse kleidi lõike. Ning Humanas ootas mind igati kaunis hansapäevade kleit. Ostsin ära aga ma ei tea, tegelt see ikka ei ole päris hansa. Kuid ta on punane! Otse väga punane.
Rahvast oli linnas väga vähevõitu, vaid turistid rallivad ringi ja täidavad isegi neid kohvikuid, kus keegi kunagi muidu ei käi.
Noja loen siis pärast hansa päeva kohta veebist kommentaare, millest kuus nurisevad kirjavigade üle ja seitsmes ütleb:

"rahvas nautis kaunist ilma. Toimetas oma koduaias või sõitis loodusesse. Mis ikka kolelinnas passida. Kuigi hansaüritust koledaks ei pea. Tublid,kes veel millegagi jännata viitsivad ja vähemalt turistidelegi midagi pakuvad. Omad on linna Peessekeeramisest tüdinenud ja ei tule ka võib-olla toredatele üritustele enam, Masu lajatab ka valusalt,mis sa ikka mööda laatu ja poode kappad,kui taskutes tühjus."

Äh, pärnakad. Mul on vahel ikka nii piinlik teie pärast.

Õhtul vedasin poja Bremeni filharmoonikute kontserdile. Laulis ka RAM ja tegelikult oli kolmest loost üks (Peteris Vasks: „Musica dolorosa“) täiesti põnev kuulata. Pahaendeline algus, siis krutib ja krutib pinget, vahepeal hoogsat marssi ja tukaloopimist, siis pööravad asjad päris halvaks ära, tükk aega kärtsu ja mürtsu ja kaost ja hävingut ... vaikus ja lootusrikas lõpp. Lahe.
Kolmanda loo ajal juhtus nii, nagu kartsin- tuli naine ja hakkas saksa keeles kisendama. Karm. No ei suuda mina ooperit nautida.
Bremeni moosekandid, eesti mehed ja kõva häälega tädi on homme pealinnas, minge ka.

palju muresid

mu elu oli lihtis ja rahulik pool aastat tagasi.
kuid nüüd!
Värisesin täna esimest korda üksi Lepoga koduõuest välja manööverdades nagu haavaleht.
kui kitsal teel kurvis keegi vastu tuleb, kas peaks seisma jääma, keerama kraavi või laskma roolist lahti, katma silmad kätega ja kõvasti karjuma?
kui ma parklas kedagi ära mõlgin, kas tuleks nutta?
miks ma õhtul ei mäleta, milline on peatee, kui olen pidevalt sealt päevasel ajal fooride abil üle sõitnud?
miks Lepo paigalt võttes väristab ja juristab? miks ma ei saa gaasiandmise ja sidurilibistamise vahekorda paika?
miks selle sidurilibistamise peale sidur kärssama hakkab? Ma ei saa ju libistamata tasakesi parkida ja muidu manööverdada?
ja küsimuste küsimus: kuidas saada koju??
Meil on selline suht kitsas ja künklik väravast sissesõit. Taguots ees ma ei julge veel tulla. Kui esiots ees, siis välja sõita jälle vilets. Täna sõitsin natuke aega ka ühe tugiisikuga, kes aitas mul kõrval istudes natuke hirmukrampi leevendada ja tänu Issandale, sain ikka ööseks massina hoovi :)
Nagu Iibis õigesti märkis, on masendav avastada, et sõiduõpetaja ei kuulugi masina püsivarustuse hulka.

Röövel Ööbik Kids Stuff Rokk (HD)

Mõni lugu on täielik hädaabipakett. Kui on vaja tõmmata paks punane ring ümber enda, tihe ring, müür!
Rõõm, et on välja mõeldud kõrvaklapid.
Volüüm põhja.

Väike kuid valuline kokkuvõte

Opel-Lepo on kulukas sõber. Ja vabadus ei tule odavalt kätte.

Autokool pluss esmaabi lühikursus 5000 raha.
Lisatunnid umbes 4000.
ARKi eksamitele registreerimine, juhilubade taotluse sisse andmine – 600+300+400 ... vist oli.
Veel kaks sõidueksamit 2*600.
Auto registreerimine oma nimele 900.
Aasta liikluskindlustus, kõige kõrgema määraga – mis teha, kui vahtraleht pihus- 2400.
Tulekustuti 250.
Tungraud 220.
Rattapoltide võti 120.
Õli pluss filter 285+32.
Bens 500. Müüja väitis, et massin tarbib 5-7 liitrit sajale. Võib ka nii olla?
Parktulede pirnid 2*36. Opeli varuosad pidid kõige odavamad olema.
Et siis
16 207 raha.
IIK.
Hea, et ühekorraga pole seda summat välja käidud. Oleks olnud 5200 krooni odavam, kui ma nii kõva peaga õpilane poleks olnud....

Ja ma pole veel sõitma hakanudki! Samas oleks ma osavam isik, poleks lisatundide ja lisaeksamite peale olnud tarvis kulutada.
Aga siiski - peab ikka väärt asi olema, et nii palju inimesi seda harrastust endale lubada saavad :P
Kas pean palka juurde küsima või öötöö muretsema?
Ja- ma eile sain kõik paberid korda ja pere aina käib peale- mine sõitma. Aga ma olen pool aastat sõitnud, tark inimene kõrval, kuidas ma siis nüüd üksi hakkan?
Kes tuleb mulle turvaisikuks?

ilus koht

Meie poeg sai täna 11aastaseks. Ilmselt nädalavahetusel saabub külla ports poisiklutte aga täna tekkis spontaanne idee minna perega mere äärde. Muffinid, lavashirullid ja muu värk kotti ning ratastega teele.
Meie lemmikkoht on muuli ääres linnuvaatlustormi juures. Iga ilmaga antakse sealt vingeid vaateid.
Mõnus.

Rõõmukesed

Meil ka oli emadepäev.
Mees kinkis teemakohase välguga võtmehoidja ja lillede asemel rõõmustasid mind väga kaks vahtralehte.
Krissu tegi sõbrannedega uhke küpsisetordi.
Miku kibeles pühapäevahommikul oma sünnipäevarahadega bakugane ostma. Naases Novaluxist lisaks oma julladega veel kahe dušigeelipudeli ja pisikese plastlambaga emmele.
Kati kogus karbikesesse minu ammukadunud kõrvarõngad, juukseklambri ja karvase hobuse ning lisas veel massaaži kinkekaardi (see on meil konkurentsitult armastatuim ja alati tänuga vastuvõetud kingitus tähtpäevadeks).
Oh te mu armsad :)
Mäletan, kuidas naistepäevaks sai lapsena Karete poest ostetud emale kord lõhnaõli Tsainaja Roza, kord hirmkirevate mustritega õlarätik, kord Suveniiri poest viguriline klaasvaas või plastmassist pärlid.
Isa hooleks olid lilled ja tort ja see ühine poolsalajane kombineerimine tekitas toreda kokkukuuluvuse tunde.
Nagu lastel vanematega, on ka suhtes Jumalaga.
Talle ei saa mitte midagi anda, mis Talle juba ei kuuluks. Ükskõik, mis kingitusega tegu, isegi kõige väiksemaga. Ta rõõmustab ikka, kui see on antud armastusega.

Ta on..

Opel Vectra, väike, sinine. 16 aastat vana.
A ma ei leia sobivat nime. Igal juhul on ta isane.
Noh, poistega on teinekord lihtsamgi hakkama saada kui naisterahvastega.

Hullud kuuendikud

Eile olid koolis lastevanemate koosolekud. Välja arvatud Mihklil, kelle klassijuhataja oli koosoleku nädalaid varem maha pidanud. No neil oli kõik väidetavalt hästi. Muusikaklassi lapsed teevad ja jõuavad kõike: koori, klassiansamblit, orkestrit, instrumendiõpet. Mihkel veel käib mängimas korv- ja võrkpalli.

(Kui Ritsik veel viiendas koolis käis, oli meil muusikaklass c-klass.Meie, beekate jaoks olid tseekad ühed eputajad, neil oli kõige rohkem viielisi õpilasi, neid kiideti igas asjas alati ja.. pugejad noh :D Siis olid beekad, siis aakad, tükk tühja maad ja siis deekad :) . Aga tõsi ta on, et ega muusika õppimise kõrvalt lollusteks palju aega üle ei jää.)

Läksin Krissu klassi koosolekule. Krissu mulle enne rääkis, et üks poiss solvas ühte tüdrukut tema vanemate kohta inetult öeldes, tüdruk jooksis klassist välja ja poiss saadeti vabandama. Mis siis toimus, ei tea, aga tüdruk oli poisile niimoodi põlvega näkku virutanud, et tollel silm sinine…
Siis kekas üks teine poiss lollitanud, vedanud püksid kaenla alla, sokid põlvini ja kuidagi nii. Plikad küsinud, kas ta on homo. Kui sündis tüli ja vaen, väitnud tüdrukud, et nemad mõtlesid homo sapiensi, mitte homoseksuaali…
Nüüd on poisid ja tüdrukud kõik tülis ja tigedad. Koosolekul lubas õps kutsuda vanemad kooli, kui leppimist ei tule. Noh, aga vanemad ju olidki koosolekul, miks ta siis ei rääkinud nendega eraldi?
Paljud vanemad kurtsid, et mõni õpetaja on väga karm, aina laob üksi-kaksi ega lase neid parandada. Üks ema väitis, et ta on juba terve kuhja raha abiõpetaja peale kulutanud, laps saab väiksemate töödega heasti toime aga kontrolltöödes viskab bloki ette, saab kahe ja õps karjub, et tema asi ei ole, kuidas laps hinded korda saab.
Tegin argliku ettepaneku, et nii lapse-õpetaja kui klassisiseste probleemide korral võiks ju psihholoogi vahendajaks appi paluda, see ta amet! Klassijuss ohkas, et psihholoog pole iga päev koolis. No VAHEL ta ju ometi on??
Reise-sõite klassijuh ei taha teha meie kuuendikega. Ütles ise ausalt, et temal on tasandusklassi ja oma ainetundidega nii koormatud, et tema ei jaksa üritustega veel sebida. Andis lastele võimaluse ise klassilõpureis välja mõelda ja programm paika panna. Nüüd nad siis lähevadki päevaks Kihnu, rohelise kastiautoga sõitma.

Vanemad on meil klassis vahvad, kohe kõik arutasid, kuidas probleeme lahendada. Öeldi, et pole need kuuendikud nii hullud midagi ja reiside – ürituste suhtes võivad ju vanemad ka korralduses kaasa aidata, öeldagu ainult. Üks ema ütles väga õieti, et klassivälised asjad ju liidavad lapsi. Ja meie ühine mure on, kuidas klass ühtne püsiks, lapsed normaalselt õpiks ja kõigil koolis hea olla oleks.
Imelik, et kõik need tugiõppe ja nõustamissüsteemid siis ei toimi probleemide puhul, või ei osata neid kasutada? Või lihtsalt räägivad inimesed üksteisest mööda?
Aga jah, kõlama jäi klassijussi “ähvardus”, et seitsmes klass on see kõikse õudsem aeg veel tulemas.
Prr. Vaesed õpsid. Mina ei saa oma kolmegagi alati rea peale, katsu siis 25ga olla ja innustada ja kontrollida ja korraldada.

jonnijoru

Vahel tundub, et lapsed on suured, targad ja mõistlikud. Siis jälle tüli, kius ja ving.
Igikestev tüliteema on meil võrdsus. Kes saab kõige enne arvutisse ja kes saab kogemata 5 min oma ajast kauem arvutis olla. Kes peab minema koera õue laskma, kes sõi või ei söönud voodis. Kes ostis oma taskurahast sodisööki ja andis või ei andnud teistele ka. Kes peab enne arvutiaega nõud ära pesema ja kes mitte. Kes peaks saama rohkem taskuraha ja miks. Kellele ostetakse midagi ja miks just talle.
Tunnen end kohtunikuna 24/7. Kuhu on kadunud kõik see mõistvus, empaatia ja lahkus, mida ma enda meelest titest saadik olen järeltulijates püüdnud kultiveerida?
Igal on omad kiusuteemad.
Katil on drama-mama meil. Kui ta ei saa oma tahtmist ja/või on väsinud, diivanile kõhuli ja röök. Ja ta ei tee kohe ära asju, mida palutakse teha. Hullult venitab. Tunde võib venitada, siis jääb üldse magama ja kõik tegemata. Ja kui survestan, siis jälle vihastab ja solvub ja nutab.
Miku teeb suht nurisemata ära kõik, mis palutakse. Tema kempleb asjade, arvutiaja ja muu materiaalse pärast. Sõnn mis sõnn, maine vennike selline.
Ja Krissu. Nii mõistlik ja tark laps, kes keerab lambist ära, kui ei lubata koolipäeva õhtul telekat talle sobiva kellaajani vaadata. Või palutakse nõud KOHE õhtul ära pesta, mitte pool 23, kui ta on unine ja lohakas ja kuri. Või kes väljub endast, kui vihmase ilmaga käsin jala ja vihmavarjuga minna, mitte ratta seljas end külmetada.
Mõistusevastane.
Aga see pilt...

Katike nuias mult taskuraha. Natuke siis sai ka. Käisime seesama päev linnas ja muuhulgas ka taaskasutuspoes, kus töötud õmblevad asju ja mööblit putitavad. Kati ostis suure saladuskatte all selle Looma, ja - kinkis selle mulle. Kas pole sürr loom :D?

Mis edasi?

Puhkus läbi. Hetkel pole üldse huvi töölaua taga kopitada. Või kui, siis vaid hirmus külma ilmaga, nagu oli eile. Õnneks anti mulle eile väga lahe ja lennuka mõtlemisega tädi kohtuda. Tartust peri:) Kohtusin tädiga imeilusas majas, 1600. aastast, kuhu ta tahab teha imetoredat asja erivajadustega noorte õpetamiseks, kohe rõõmsaks tegi meele.
Hea on veel see, et Tartus Pille-Resa nukupood tahab võtta müüki 10 minu traatjalg-nukku. Pean kibekiirelt neid juurde tegema ja valmis mõtlema miski seksika pakendi.
Hea on seegi, et esivanemad tulevad nädalavahetusel külla.
Halb on aga see, et teinepool kuumutas pühapäeval õues õli sees vanu münte, õli läks põlema ja pritsis talle käe peale. Väga hullu ei olnud, hoidis sõrmi poole ööni külmas vees, isegi ville ei tekkinud aga käsi on ikka niipalju hell, et midagi teha suurt ei saa. Ja ma ei saa isegi näägutada, et pahteldagu vannitoa seina või midagi.
Et mündikogumine võib olla nii ohtlik hobi :S

Üleüldse on mul vaja sooritada ost. Mina ei armasta poes käia, kui raha tühjagi pole. Ostetagu asjatundjate poolt parem kaup ära ja küll ma lepin sellega. Noh, me käisime meesperega poes ja leidsime, et äkki see. Aga isa laidab maha, temale meeldib näiteks see. See on maru ilusat värvi aga kui ma lükkaks rahakohvrit enda ees, vastab meie pere vajadustele näiteks midagi sellist.

Väike üleasustatud maja

Valmisid mõned uued nukud ja teist samapalju on veel. Paigutasin need pildistamiseks meie nukumajja, kuigi tegelikult ma neid Katile mängida ei anna - lähevad ilmselt müüki.
Et siis... blondid on ikka kõige ilusamad. See hallide juustega, kes aknast vahib, tahab olla nõid. Ühel pildil ta püüab köögiaknast varastada leiba, näete?
Nukumaja on ehitatud umbes 8-9 aastat tagasi T poolt. Mina värvisin ja kujundasin.
Kati ikka veel mängib seal ja maja on täis tuubitud igast elanikke, nagu ise näete..

Kolmas

Kahel eelmisel sõidueksamil oli nii valmis võitma. Noh, ma küll teadsin, et võib kukkuda aga lootsin ikka mitte põruda. Mõtlesin, kuidas ma torti ostan ja kuidas kergendust tunnen. Palusin enne eksamipäeva sõpradel palvetada ja pöialt hoida ja üleüldse minu peale mõelda. Pingutasin pingutasin. Ise ka palvetasin. Hoolsalt harjutasin.
Ja sain näkku.
Seekord läksin kaotama. Mitte kellelegi ei öelnud, et lähen eksamile, ainult Iti teadis. Mõtlesin ainult: huvitav, millega ma seekord põrun. Mõtlesin: seal ARKi juures nii kena metsatukk, ma peale eksamit sõidan sinna, et närve rahustada ja natuke nutta.
Ma teadsin, et saan kõige kardetuma eksaminaatori. Sain kah. Teadsin, et ikka ei oska korralikult külgboksida. Ei väga osanudki. Eksaminaator sajatas, et miks teile seal koolis mehhaanilist roolikruttimist õpetatakse, mitte oma peaga mõtlemist. Juhendas, kuidas tema meelest peaks parkima...
Õnneks oli meil seekordse eksaminaatoriga sarnane huumorimeel, päris kena oli temaga juttu puhuda. Pool linna üles kaevatud ka, nii ma siis seal 30nega tiksusin.
Ja
sain tehtud!
Jeee!
Niivõrd suur asi. Häda vanainimesel selliseid asju ikka õppida. Et siis pool aastat ja kuskil 40 sõidutundi... ja oleks, et ma siis sõidaks juba nagu kulda.
Oleks teand, et nii andetu sel alal olen, poleks ette vist võtnudki. Hea, et ei teadnud :D
Tänud kõigile toetajatele ja lohutajatele-julgustajatele!

Ps. miks mu arvutil võtab nii kaua aega wordpressi blogide lahtitegemine? teiste lehekülgedega pole probleemi. Ja kas teie ka ei saa minu blogisse esimese korraga kommentaari saata - annab errorit, kuigi kinnitussõna ja password mõlemad on kindlasti õiged?

Mina ja tema

Meil täitus täna 15 aastat tutvumise päevast. Krista sünnipäeval. Palju õnne, kallis Krista ja aitäh meid tutvustamast :)

Mul on üks pilt, kus istume Slovakkias mäe otsas. Oli palav, janu ja raske, ronisime pikka aega. Aga mäe me vallutasime ja koos selle otsas ümbrust imetlesime.
Nii ongi. Aina me ronime ja rassime, tihti ei märka midagi raja kõrval aga siis jälle leiame end kõrvuti istumas ja vaikse rõõmuga alla vaatamas. Laste peale, värskelt niidetud muru peale, heleda rahuliku maailma peale.

Tahaks veel mitut asja öelda aga ei ütle. Mind päris hirmutas, et kahest lausest minu postituses sündis lehelugu. Kuigi andsin ise selleks nõusoleku, sest kui seda on juba nagunii loetud ja siia satutud, mis siis enam.
Saan aru - on naiivne arvata, et siin käivad vaid mu lähemad sõbrad-tuttavad ja patran mida heaks arvan. Bloog on mulle tegelikult päris tähtis enese väljaelamise kanal. Kõike jälle ei peaks ilmselt välja elama, vähemalt mitte tervele ilmale.
Mõtlemise koht.
Hmmm...

ikka vanadest

Pidasime "vanurimeeskonnaga" ja ülemõega nõu ja leidsime, et peaksime vabamalt võtma.
Eile võtsimegi. Käisime lihtsalt palatist palatisse ja puhusime juttu.
Võrratu aeg oli! Kohtusin erakordselt ägedate mutikestega :)
Üks nelipühilane rääkis muuhulgas oma usulistest nägemustest, millest eriti omapärane oli uurimisreis ufodega :) Lõppeks pani ta käed kokku ja laulis kõrge kõlava häälega võõras keeles palvelaulu. Hea oli see, et ta ei vajanud vähimalgi määral lohutust ega turgutust, hoopis mina kuulasin teda ammulisui.
Teine prouake oli pärit Tartust, käinud samas koolis, kus minagi ning temagi süda kuulub siiani Tartule. Oligi ühine keel leitud. Küll meil oli palju rääkida, leidsime igas asjas, et mõtleme täiesti ühtemoodi. Ma palvetasin tema eest ja meil mõlemal olid lahkudes silmad märjad, ta raputas mu käsi ja ohkas- küll täna oli hea päev!
Jumal on supermotivaator. Läksin haiglast koju ja tundsin end väga õnneliku ja tänulikuna.
Toidupoes tegi sisseoste imekena keskealine proua, stiilne, hoolitsetud ja timmitud, kalliste riietega, kalli telefoniga, asjalik ja meeldiv. Kerge kadedus eks.
Aga ma mõtlesin. Minust ei saa iial sellist kena väärikat prouat. Samas võibolla ei teeks selline olemine mind õnnelikuks. Poleks iial arvanud, et mulle teeb nii palju rõõmu võhivõõra mutikese voodi ääres istumine. Ja absoluutselt ükspuha, mis mul selle juures seljas on või kas on meik näos.
Et
selles hooldushaiglas jääb sinust alles see, mis sa tegelikult oled. Ma kujutan ette- seal päevi ja nädalaid lamades, vaid kempsu ja söögitoa vahet liikudes - pole enam midagi sinu ja Jumala vahel. Pole tähtsust teenitud rahal, kantud riietel, karjääril, uhkusel, tutvustel.... Loeb vaid see, kuidas sa oled päriselt elanud. Kas oled südames üksi, sõpradeta, lähedasteta, kibestunud või vaatad tagasi oma elule naeratades ja rahuga.
Seda tasub neilt vanuritelt sealt õppida.

Kunst ja söök

Ma läksin tüdrukutega vaatama kena süütut nukunäitust, ise vaikselt lootes, et kohtame ka mõnda tegevuskunstnikku, kes samal ajal samas kohas üritust pidasid. Rõõm, kohtasimegi!
Uue kunsti muuseumi trepilt kallati alla ämbritega vett ja üks onu, pesuharjad kinnitatud käte ja jalgade külge, roomas mööda treppi alla, ise ennastunustavalt kõike harjates. Krissu hoidus Kataga igaks juhuks hästi kaugele aga Kati naeris mis hirmus ja aina küsis- kes see veel on. Harjamees veeres meie jalge ette, lennutas end surmtõsisel ilmel Mark Soosaare auto kapotile ning harjas sedagi hoolsalt. Seejärel vantsis trepist alla nahksetes riietes mees kohvriga, talutades enda järel kolme kinniseotud silmadega isikut. Kohver kukkus käest ja igasugused tehnikavidinad pudenesid välja... Põnevust kui palju :D
Muuseumisaalis oli igasuguseid tegelasi ja stseene, millele eriti nime anda ei osanud. Mulle meeldis rõõmsalt naeratav valgeks võõbatud näoga jaapanlane, kes sehkendas ümber lumivalge linaga kaetud laua, millel ootasid sööjaid kaunilt serveeritud suitsu-seajalad hallitanud maasikatega, poolmädanenud tomatid ja õunad jne.
Tegevuskunst on täiesti hull asi ja enamus inimesi ei arva sellest midagi aga mul pole vastu midagi. Eesmärk on pigem mõtete ja tunnete tekitamine, aru saama ei peagi :)
Kati võttis tegevuslasi täiesti eelarvamusvabalt ja järeldas: harja-supermen tahtis terve maailma puhtaks harjata. No täpselt!
Juurdlesime, kas seda harjavenda saaks koju laenata, mul oleks olnud talle mõndagi nühkida anda. Ta küll auto tegi palju poriseks aga ehk annaks teda kuidagi välja õpetada või nii :D

Söögist ka.
Supelsaksades tarbisime teed ja saiu, taluturult ostsime imelist suitsusinki. Kuidas saab nii head suitsuliha ja vorsti ilma igasuguste lisaaineteta? Miks poesingil pole veeranditki sellest maitsest? Küll tahaks seda muul päeval ka saada, kui turgu pole.
Kas te vaatate, kust söök pärit on? Mina panin säästukas hakkliha eile tagasi, kui nägin, et see saksast-poolast ja läksin ostsin talupoest hakkliha. Kahjuks talupoes pole sinki.
Millegipärast müüvad mahetalunikud oma kaubaringidel ainult lamba- ja veiseliha, mida ma ei tarbi, sest ma ei oska neid nii teha, et hea saaks. Sealiha ma pole näinud ja ka mitte kanaliha. Need Talleggi sajad kanalaibad kilekottides ajavad pisut hirmu peale, samuti fileed. Kuigi ma ostan neid, sest midagi peab ju sööma ... Talleggi ninnu-nännu eesti tibu ja kana kampaania ei loksuta mind, masstootmises pole midagi ilusat aga ma ei tea kedagi, kes rõõmsaid kanu ja nende mune müüks.
Ostsin ainult lugupidamisest eesti tüdrukute ökomakarone, olin neist mitu lugu lugenud. Väga tublid ja nii palju tööd teinud oma pastatootmisega. Mina ei armasta pastat ühelgi kujul. Nende pruuni täisterapastat aga sõin ja päris mõnus oli.
Aedviljaga on lihtne, seda ikka turult saab. A see lihavärk jah. Või kala. Norra lõhe ja Atlandi heeringas, õige eesti söök eks :D Head on mõlemad, kuigi püüan hoolega vältida mõtet raskemetallidest.
Tartus oli isa toonud Peipsi veerest latikaid ja suitsutanud nemad sõbra suitsuahjus ära. Vat seda ma nimetaksin Söögiks. Olen ostnud siin mereveeres mõne korra Maximast või taluturult suitsulatikat aga alati on need kõhnad, soolased ja kõvad. Mees ei saa aru, miks ma latikat alati hea sõnaga meenutan aga nüüd, kui ma isa tehtud kala talle Tartust kaasa tõin, sõi ja mõmises ja mõistis.
Njah, vana inimene läheb pirtsuks kätte ära. Söök on söök. Aga kuidas saab nii suur vahe olla söögil ja Söögil?

Ronja

Endla Röövlitütar Ronja oli täiesti lahe. Me käisime Katiga. Temakene lausa hüples oma istmel ja elas hingega kaasa. Ronja on ju samasugune käratsev ja traaviv tegelane nagu tema.
Lavakujundus meeldis väga, eriti tähistaevas. Täpselt nii, et eesriie läheb lahti ja - ahhh... vau!
Laulud olid head, kuigi neid oli vähe ja Seeman ega Mikiver ei oska eriti laulda. Tavaliselt häirivad lasteetenduses onud-tädid, kes lapsi mängivad, aga seekord mitte. Priit Loog ja Kaili Viidas panid suht unustama, et nad on suured inimesed. Rahvas lõpus ikka püsti seisis ja tagus plaksutada tükk aega. Vahva. Ma täitsa kartsin, et äkki on mage lavastus. Ma võtan juba isiklikult, kui Endla jälle mingi jama tüki teeb.
No ja Lindgreni lugu on muidugi väga hea. Kadedustäratavalt hea. Ainult Tove Jansson meeldib lastekirjanikest mulle veel rohkem. Trollitalv. Ja muud.

mul on vaba aeg!

Maru tore on puhkusel olla, isegi arvuti ei isuta nii palju, kui enne, sest lihtsalt on jõudu muid asju ka teha. Aga ma ikka ei saa ilma pilku heitmata, et kuidas minu armsad mutitükid blogosfääris elavad :)

Ma käisin eile Tervise vabaajakeskuses ja täna Estonia termides. Need mõlemad on vist juba mitu aastat olemas aga mina läksin sinna esimest korda. Oo mõnu!
Tervises oli mingi kampaania ja 45 krooni eest sai kolm tundi vaba aega, mille jooksul ujuda, teha pool tundi vesivõimlemist, käia soome, auru-, aroomi-, infrapuna- ja soolasaunas ning kuumas jaapani vannis. Vesivõimlemine oli kõige naljakam, sest anti need vahtkummist nuudlid ja me sõbraga ei saanud naerust nõrkedes suurt hakkama nondega, ripnesin selle nuudli peal nagu purjus meduus.
Täna teise sõbraga Estonias oli ka tore. Jälle igast saunu ja palju vett. Termides on lisaks veejugasid ja toredasti mulisevaid potte, kus oma konte leotada. Ja pärast kofikusse :) Et mingil juhul kilod ei kaoks.
Tegelikult ime küll, aga need veeprotseduurid andsid mulle kõvasti energiat. Tunnen end noore ja vahvana ning erinevalt igast tööpäevaõhtust üldse diivan ei tõmba. Väga lahe! Paraku läksin õhtul õue riisuma, hull külm oli ja köhin nüüd :(

Ma tegelikult tahtsin rääkida oma pisikest muret vanainimestega. Me tublisti oleme juba mitu kuud käinud hooldusravihaiglas ja püüdnud olla lõbustuseks või toeks või nii. Kuid. Ükskõik, mida ja kuidas me ei valmistuks, ikka läheb kõik hoopis teistmoodi.
Ma siin vahepeal rõõmustasin, et tuli meisterdusse juba hea hulk rahvast. Aga üle-eelmine kord oli vaid üks ja eelmine kord kaks mammit. See punt, kelle ma käima sain, on läinud laiali, on uued inimesed, kes mind ei tea ega usalda ega taha midagi teha. Viimane kord tahtsin teha kartulitrükki. Traavisin töölt, kaenlas värvipurgid ja kiled, rabelesin veel poest kartuleid ja plasttaldrikuid osta - ja kõik memmed haigutavad- me ei viitsi täna midagi teha :S No kaks tükki ma suutsin ära meelitada.

Et ma ei teagi, kuidas edasi. Osakonnas on 50 inimest. Absoluutselt võimatu on ennustada, mis seltskond parajasti on sees, mis neile meeldiks, tahaksid nad parajasti rääkida või kuulata või käsitöötada. Kui me tuleme, siis on enamus vanakesi väsinud või valutab neil midagi või käib pea ringi või lihtsalt pole tuju. Nad ei taha midagi teha. Me ei taha ju ka peale käia liialt.
Eelmine kord Risto lihtsalt kuulas üht taati tund aega. Eile läks Juta, lauamängud kaenlas, aga need, kes eelmine kord mänge tellisid, ei tahtnud seekord midagi teha ja Juta kuulas poolteist tundi ühe proua reisimälestusi.
Samas kahtlemata on ühe või kahe inimese ärakuulamine väga vajalik asi. Aga nagu ütlesin- ükskõik, milleks me ka valmistume, kõik kulgeb täiesti teisiti.
Seni on laulmine olnud see, mis ikka mõjub. Teeb kohe palju südameid lahti.
Jumal võiks mõne vihje anda, kuis edasi. Või tagasi.

ei midagi

Olen oma esimesest puhkusepäevast nii läbi, et täna vaevalt voodist välja end vinnasin. T ütleb ka, et jooks tassi kohvi ja läheks tagasi magama.
Eile läks uni pool 7 ära. Jalutasin koeraga mere äärde. Koristasin, pesumasinat tülitasin, kappi koristasin, süüa tegin, kütsin, poest moona vedasin, sünnipäevaleminekuks poisile kingituse ostsin. Nagu polekski midagi, tavaline naise päev eks.
A minuke väsis nii ära, et ülejäänud päeva veetsin lesides. Lugesin Indrek Hargla French ja Koulu. Polnud isegi viga. Oli põnev ja kohati isegi päris naljakas. Samas nii ülipõnev ka polnud, jätsin millalgi pooleli. Spioonikad mulle väga ei sobi.
Ükspäev enne püüdsin tublilt lugeda Kauksi Ülle Paati. Ei saanud eriti hakkama. Lõuna-eestit muidu ma mõistan küll. Aga Üllel on sõnades mingid q-d ja x-d y-d sees, väga raske oli pihta saada. Teinepäev lugesin Õnnepalu Flandria päevikut ja tukk tuli peale.
Raamatukogus just veetsin viimati aega eestlaste riiuli ees ja püüdsin kuulata, kas mõni raamat hüüab mind. Näppisin kiidetud Kenderit ja Kõusaart aga tundsin, et ei taha. Kap-realism niigi vohab meie ümber kogu aeg, mai viitsi seda veel raamatust peale lugeda.
Hakkasin mõtlema, et ei tea ühtegi eesti kirjanikku, kes ajaks lugeja naerma. Ehk Luts vast. Aga veel? Ma küll ei tea.
Veel leidsin, et mul polegi ükski eesti kirjanik seni kohutavalt meeldinud. No nii väga, et loeks poole ööni ja oleks mõnust rõngas ja käest ei saaks panna. Hmh. Peaks ju ometi olema midagi, mis minusugusele virisejale sobib.

ups, she did it again :(

Eile õhtul rõõmsalt ringikeksiv ja suure õega rulluisutav pesamuna läks mossi kui kõuepilv, kui kell 20 õhtul küsisin matemaatika kohta. Solvus jälle täieliku pisiasja peale ja jäi kahe minutiga diivanile magama. No ma ei tulnud selle peale, et varem küsida, kas ja mis tal tehtud on. Mul ei seisa meeles, et ta on alles udu ega õpi ise ära, nagu suuremad. Vähemalt mitte siis, kui õues on kevad.
Hommikul ajasin tibi varem üles ja varsti hakkasid jälle pisarad matemaatika vihiku peale tilkuma. Esimese takistuse ilmnemisel. Saatsin ta tegemata tööga kooli, no mis sa teed, kui laps ei saa tehtud ja emotsioonitseb.
Pean tõsised meetmed kasutusele võtma. Asi on sama hull kui sügisel lugemisega- blokk tuli lapsel ette ja palu, seleta või sunni, midagi tehtud ei saa.
Aga vähemalt Evelyn ei pea panka tööle minema :D
Ja Ritsikul on kaks päeva puhkuseni!

mis kõik lume alt välja ei sula

Esmaspäev oli hellalt karm päev. Lume alt on välja sulanud kaua marineerinud soppa ja kõntsa, emotsioone tuli uksest ja aknast. Uskumatu. Ma oleks väga õnnelik, kui saaks nüüd mõnda aega ilma erakorraliste koosolekute ja eriolukordateta hakkama.
Kuid lapsed. Katikene jäi mulle koduväraval vahele tahtes minnes sõbraga rattaga sõitma, ilma kiivrita, kõige uuemates kooliriietes, heleroosad uued koolijalatsid juba põhjalikud porised. Toas vedelesid koolikotid seal, kuhu nad olid peost pudenenud, võileivapuru kõikjal, sööginõud toas teleka ees, porikord põrandal. Ühesõnaga ei midagi enneolematut ega kriminaalset aga piisav põhjus, et tööltnaasev ema endast väljuks, möirgaks ja piksenooli pilluks.
Pesamuna tönnis solvunult ja küüris vannitoas tosse, vahepeal rahunes Zeus-emme maha ja koostöös suure lapsega sai kodu taas enam vähem elatavaks. Õhtu kulges meil kenasti aga kuna ma ei kontrollinud, kas Kats ikka oma matemaatika lõpetas, selgus pool 9 õhtul, et ta ei teinud seda mitte. Väsinud laps loopis raamatuid ja karjus venna peale. Unejutu ajal siis veel selgitasime ja mõtlesime, mis valesti oli läinud. Õnneks läks ta hommikul teiseks tunniks kooli ja puhanud peaga ei valmistanud ülesanded enam mingit muret.
Väga raske on Katiga. Nii kui korraks kõrvale vaatad, on ta rajalt kaldunud. Suurematega pole väga muret jupp aega olnud.
Poiss läks samal päeval staadionile trenni aga aed oli lukus. Teised olid roninud üle aia, tema ei julgenud :( Osad pugenud läbi aiaaugu, tema ei mahtunud :S Helistab siis mulle ja küsib õnnetult, mis teha. No mida ikka teha, kui ikka ei julge üle aia ronida ja muid lahendusi ei leia. Talugu kaaslaste pilked ära ja tulgu koju, mina ju ei tule sinna teda kätel üle aia kandma...
Tunnen, et pean rohkem kodus olema ja ohjama ja suunama. Aga ma olen tööl! Koos lastega on ärkvelolekutunde õhtul vast 4-5 ainult...
Noh, kuidagi peab saama.
Sobivasti samal päeval blogis R kristlikust kasvatusest. Selle raamatu ja saidi põhjal. Ma pole jõudnud süveneda veel aga osa põhimõtteid tunduvad asjalikud, teiste kohta tahaks kõvasti vastu vaielda. Loen natuke, siis blogin. Mis teie meelest on kristlik kasvatus? Sa Kairi oled seda raamatut lugenud?
Mul on tegelikult üks suur lastekasvatamise eeskuju, kel viis säravat tulemust ette näidata aga ta on hetkel Kanadas ära.

Teises linnas

Tartu oli minuga seekord lahke.
Sellepärast ma polegi Tartuga viimased korrad kaubale saanud, et suvel käisin. Kesse siis suvel Tartus tahab olla! Tartu ise ka läheks heameelega suvel kusagile mujale.

Ühesõnaga esimese asjana otsisin ma üles Berliini. Mis oli oodatust väiksem ja kipakam aga tore ikka. See maja ja hoov ja inimesed selle ümber on Pärnu poolt vaadatuna ikka hull sürrid. Ma tahtsin osta ühed kõrvakad aga isa oli kummalisest poest väga jahmatanud ja tegi ülehelikiirusel sääred.
Botaanikaaias oli viimast päeva orhideenäitus ja Katike vedas oma puhkivad ja ohkivad vanavanemad isegi triiphoonete teisele tasapinnale. Õues õitsesid krookused ja nende ümber tiirles sada janust koerliblikat, mis Katis täit vaimustust tekitasid. Ja veel toimus õues linnalinnuvaatlusüritus või midagi sellist. Iga soovija sai kokku kopsida linnupesakasti ja rahvast oli julm palju. Meie ka tegime. Kuna paps lasi jälle jalga, kuna ta ei saavat kummardada, pusisime siis kolmekesi ema ja Katiga kuni meile tuli üks onu appi ja saimegi uhke linnumaja valmis.
Tolle onuga sai sada aastat tagasi Laelatul koos taimi korjatud ja paljalt ujumas käidud aga temale minu nägu tuttav ilmselt ei olnud ja ma ka ei võtnud jutuks :)

Ülejäänud osa nädalavahetusest ma puhkasin. Üle saja aasta selline nädalavahetus kui ärkad üles ja ei tee apsaluutselt mitte midagi. Isegi ei korista. Magasin ühe väikese kuid magusa une keset heledat päeva. Õhtul sain linnaloa. Olin nii elevil nagu koplist pääsenud vasikas. Sain esimest korda irl kokku Elsaga, kes näitas mulle lahkesti ette paremad kohvikud, rääkis, mis linnas uudist ja viitsis minuga tunde vantsida mööda linna. Tänud, Elsa!
Enamus kohvikuid oli servani täis. Pärnus juhtub sellist asja vaid vahel juulikuus.
Sõime kooki Werneris ja käisime vaatamas, kui palju seda vett siis õieti Emajões on. Ikka oli! Rüütli tänaval laulsid kolm rõõmsas tujus korporanti kitarre saatel väga kenasti. Samas kooserdasid ringi kaks vahukoorevalget kaharates kostüümides miimi. Jalutajaid olid kõik kohad täis. Uus sild vilkus värvilistes tuledes.
Aprilliõhtu Tartus paneb ikka vere kiiremini käima küll. Sellist tunnet ei tekita ükski teine linn. Aprillist veel kraadi kangemad on Tartus maikuu õhtud. Kes neile vastu panna suudab, peab küll betoonist tehtud olema.
Ohjahh. Töönädalat Pärnus alga.

seitse taevasinist kuuli

Kestev ebamäärasus väsitab väga vaimu. Kohati on kange soov keset halli, külma ja udust päeva pugeda koduse voodi lillelise fliisi alla kerra, pigistada silmad kinni ja nurruda niikaua, kuni ilmad on soojad, süda rõõmus ja maailm lahke.
Õnneks on saadaval ka vaimukosutajaid. Eile käsitöötas haiglas minuga ainult Anna, kes on väga vana ja väga sassis.
Kuidas saab nii olla, et haigustest puretud, depressioonis, kepile toetuv, küürus ja kõva Alzheimeriga vanake vaatab sulle otsa ja
külmavärinad tulevad peale.
Sest ta udune, vesisinine pilk helendab.

Sõbrad ka kosutavad hinge. Ei pea koos isegi midagi tegema.
Lastega on keerulisem. Ma pean ise suuremaid kosutama, sest nad on kahe koolinädalaga juba väsinud. Välja arvatud elektrijänes Kati, kes tahab kell 7 õhtul ka veel tantsida ja rattaga sõita ja säutsuda. Sellal, kui ülejäänud pereliikmed parema meelega horisontaalasendi võtaks.

Tahtsin raamatute abil nurrumisseisundit saavutada. Lugesin Mehis Heinsaart, kuna ühes Ekspressis oli nii tore intervjuu temaga. Lugesin Vanameeste näppajat ja Härra Pauli. Ma`i teagi. Sutsu liiga sürrealistlik ja uperpallitav oli minu jaoks.
Kui Härra Paul oleks film, siis mingi Priit Pärna multikas.

Ja veel. Minu iganädalane teraapiaannus on teispäevane Ülisalajane (Fringe). Nii jabur, nii põnev, nii nunnud prohvessorid :D Oi ma naersin, kui ühes seerias jänesesuurune ja nälkjasarnane gripiviirus ringi lidus või noh, liimiskles :) Kiiksuga põnevikke võiks rohkem olla. Ja dr House võiks Salajase Walter Bishopi käest hea-olemise nippe õppida.

Leidsin üleeile tänavaporist klaaskuuli. Täna leidsin samast veel kuus pisikest helesinist kuuli. Üks neist küütleb kuldselt kah.

Nuuma silma

Ma ei ole ikka veel lastega nukunäitusel käinud aga palusin kolleegil minu jaoks mõned fotod teha.
Resa Tiitsmaa nukud (see shoppingu-kass ja teised tema ümber) on väga lahedad. Punkarid... ilus ja jube ühekorraga.. kuidas selliseid käsi saab?
Need koduse moega nukud on ka väga armsad. Nii kodused. Ja see tänavamotiiv... oeh... imeline... selle autorid olid mingid butafoorid vist.
Ühesõnaga - noh, miks meil küll ei ole käsitöömuuseumi?

pühad ja lohed

Häid ülestõusmispühi kõigile!
Küll inimesed vaevavad blogides oma päid, et kuidas ikka soovida pühi ja mis pühi ja mis see ikka tähendab.
Nojah. Eks igaüks ise vaatab, mis need pühad talle tähendavad.

Käisin lastega kinos vaatamas "Kuidas taltsutada lohet". NII hea film. Mulle hullult meeldis. Ammu pole multikat vaadates täiesti unustanud ennast. Kohati läks meelest ära, et see on multikas ja lohesid polegi olemas. Niivõrd hästi oli 3d-ga lohekene tehtud.
Kui loomasõber pole, siis ei pruugi film sobida. Aga- mul on pool Avatari ka dvd pealt vaadatud ja see tükk kuidagi üldse ei suhestunud minuga. Ilus loodus ja kah lohed küll aga ma aina haigutasin. Ma ütleks, lohemultikas on sama moraal kiirelt ja tõhusalt ära öeldud, ilma kolmetunnise punnimiseta. Kuigi ma ei tea, lõpuni pole ju veel vaadanud Avatari. Ja 3d prille mul ka pole.
Ju mu arengutase on siis alles multikate tasemel.

Hull mõte

Magades tuleb mõtteid.
Mina nägin unes oma vana koolimaja ja mingeid õpetajaid, kellega jutuks tuli

Eesti Käsitöömuuseum.

Muidugi seda ei ole olemas.
Aga ma ärgates mõtlesin, huvitav, miks seda ei ole olemas. See võiks ju täiesti olla olemas!!
Ühelt poolt eesti rahva käsitöötraditsioon ja imeline käsitöömeistrite looming. Teiselt poolt on käsitöö praegu väga popp ja nii töötud kui palgateenijad kui noored kui vanad aina teevad ja teevad igasuguseid asju.
Käsitöömuuseum on natuke olemas Anu Raua juures Heimtalis. Aga paljud teist seal käinud on? See pole ikka selline avalik ja paljukäimise koht, pigem jõuavad sinna tõelised fanaatikud.
Nii, aga kui see koht asuks Tartus või Tallinnas, või - isegi natuke-natuke linnast väljas? Oleks veidi arhailise moega maja, kus eraldi saalides on a) naiste käsitöö vanast ajast, muhu pättidest setu pitsideni, b) meeste käsitöö vanast ajast, nikerdised, sepised, punutised, mööbel ja c)kaasaaegse käsitöö parimad palad alates parimatest vildikunstnikest lõpetades vaibaloojatega ja sinna vahepeale jääksid haapsalu sallid, nukud, keraamika... mis iganes.
Seal oleks kindlasti töötuba, mis oleks 5 päeva nädalas hõivatud koolitustega,kus oma ala meistrid õpetaksid asju tegema. Lastele oleks mingi lastetoake, kus nad võiks mängida või samuti meisterdada, ükski ema ei peaks koju jääma sellepärast, et lapsi pole kuskile jätta.
Aga kui tahta tõelist muuseumi, peaksid ju olema mingid hoidlad, huvitav, mis tingimused peavad riide- ja puitesemete hoidlates olema?

No on hull idee, mis teha, aga pähe ta mulle ujus ja blogisse väljapääsu nõudis :D
Ja... ideaalis peaks ju inimene tegelema nende asjadega, mis teda vaimustavad. See aeg, mille olen veetnud mõnda tõeliselt vana riidekappi silitades või Heimtalis Raua juures või Magdaleena Gildis või Häärberis või Hansapäevadel käsitööturul või eelmisel suvel külamuuseumidest kirjutades-
on olnud suure vaimustuse aeg.

Mul nii mõte hakkas jooksma, kellega võiks suhelda, kellelt nõu küsida, kelle projektijuhiks palgata (Kata, sinu :D ) ja keda veel meeskonda haarata (no neid hulle juba jätkuks :D ), kust kogusid saaks korjama hakata, milline maja võiks välja näha, mis selle aias võiks kasvada (lilled ja ürdid), mida kohvikus võiks pakkuda (Iti leiba, karaskit, sõira, ürdikukleid, ürditeed, sõstramahla), millised vitriinid võiksid olla (nagu maanteemuuseumis need sahtlid), milliseid raamatuid seal müüa, milliseid interaktiivseid tegevusi pakkuda... hissand, no ei saa enam pidama.

Ainuke pisikesed aga`d -
ma ei tea muuseumidest midagi
ma ei tea rahaasjadest midagi
mul ei ole raha kah
on masu
ma ei tea projektikirjutamisest midagi
ma oskan hurraaga alustada aga väga viletsasti lõpetada
mul ei ole julgust
mul ei ole julgust

Pildid Heimtalist, Anu Raua kogudest.

Kas nii saab?

Ma tahtsin teha nagu esileedi, et lõpetan enne ühe projekti (juhiload) ja siis asun järgmise kallale (tervis ja kehakaal). Aga kuna load ei koida ega koida, siis otsustasin kahte asja korraga teha.
Mul on illusioon, et kui keha tunneb end hästi, siis ei jää vaimul ka muud üle, kui tubliks hakata.
Kas teil on Herbalifega kogemusi? Mul üks tuttav koos naisega - mõlemad üle 60 - tarbivad neid, võtsid alla kümneid kilosid, said tagasi normaalse vererõhu, hea enesetunde ja sära silma. Täitsa uued inimesed! Kange kiusatus on minna seda lihtsamat teed pidi ja osta üks kena purk ja ongi äkki kõik hästi. Saan aru, et kahekuune purk maksab üle 500 krooni ja see on palju, palju odavam kui kahe kuu trennirahad või ujulapilet.
Liigun tegelt päris palju, käin jala ja varsti võtan ratta kuurist välja aga - süüa mulle palju meeldib :( Ehh....

Karussell

Viimased päevad on olnud emotsionaalne karussell.
Kevadine elevus, vihm ja päike. Tolm ja udu. Lumi, lombid ja roheline maa. Servast serva.

Esmaspäeval šokkuudis.
Teisipäeval täiskuu ja sürrealistlikud unenäod.
Kolmapäeval järjekordne ARKi- feil. Seekord sain sõita vaid 15 min ja üsna kenasti, kuni tegin ühe väga vale reastumise väga vales kohas. Kõik. Järgmise korrani. Kurb ei ole- juba kogenud põruja :) aga kahju ikka. Mul oli juba nii selge pilt silme ees, kuidas ma saan tehtud ja kõigile head uudist kuulutan ja torti ostan...

Samal päeval käis Risto hooldusravis pühadejuttu rääkimas ja meie aitasime laulda. Näiteks seda laulu. Terve päev ümisen täna seda. Siuke gospel et anna minna :D
Iga kord kukub haiglas kõik välja hoopis teistmoodi, kui arvame. Seekord väitis üks õigeusklik naisterahvas, et Jumal on ebaõiglane ja Ester vaidles talle vastu :) Üks laul läks meil totaalselt metsa ja seepeale üks tädi tahtis kuulda „midagi muud” ning laulis meile ette ühe igivana kirikulaulu. Risto otsis selle kähku laulikust üles ja me esitasimegi seda, mitu memme laulis kaasa, kõrgel väriseval vanainimesehäälel.
Üks naine nuttis, mõned plaksutasid, mõned rääkisid vanadest lauludest.
Tõesti huvitav teenistus kujunes. Mulle väga meeldis, loodan, et äkki memmedelegi. Aga jah, sellise elukogemuse, selliste saatustega inimeste kõrval me oleme nagu lapsukesed seal. Et- me võime küll julgustada neid olema rõõmsad ja lootusrikkad aga.. mis meil viga rääkida.

Täna matus. Mis oli väga ilus. Kõned ütlesid kõik ära, mida vaja, slaidishow näitas ilusaid hetki, keelpillid, märjad silmad ja krampis kurgud.
Kõige kurvem hetk oli minu jaoks ootamatult hoopis kirstu kandmine autosse. Meie suured mehed, kandmas oma sõpra ära, päriseks.
Nüüd ma tean, miks matustel alkoholi vaja on. Kramp ei lähe kurgust muidu kuidagi ära...
Peale väikest veini, juustupalli, salatikorvikest ja jutuajamisi läheb kuidagi kergemaks. Nüüd on nii ja peame sellega leppima.
Kuid. Ma küll ei tahaks, et keegi minu matustel õnnetu oleks. Miks peaks? Nagu Risto ütles: tähtis pole hauakivil mitte sünnikuupäev ega surmakuupäev vaid see kriipsuke nende vahel. Kui elu on elatud nii hästi kui oskad, oled armastanud inimesi ja armastanud Jumalat ja nemad on armastanud sind, siis ongi ainult sellel tähtsust.

Siin oli blogimäng, mille üks osa oli muusika valimine oma matustele.
See pole mingi mäng vaid väga tähtis asi! Jumala eest, minu matustel ÄRGU MINGIL JUHUL mängitagu kaeblikke keelpille!! Midagi rõõmsat ikka. U2te. REMi. Poguesi. Korpiklaani. Tina Turner. Phil Collins.
Mehega arutasime ja tema ütles, et tahaks oma matustel tõsist punki kuulda :)
Mulle sobiks see lingis olev laul ka väga hästi.
Ehk siis:
Kui pühad koos siis marsivad
läbi taevalinna värava
Oo Jumal, las mind olla nende hulgas
kui pühad koos kõik marsivad.

Kaptenist ilma...

Hea, et Metsapiiga leidis minu eest luuletuse. Loodan, et ta ei pahanda, kui seda paljundan.

Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas
on koos ja segi pimedus ja valgus,
hea ja halb, tõde ja vale. Küllap
nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad
olid olendid ja iga olend kas hea või halb,
must või valge, Jumala või Kuradi oma.
Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast,
kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb
osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks?
Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ;
ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid
koos
ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks,
millekski, mis pole enam vastandid. Imelik
asendab õudse. Olemas
on natuke hõlpsam olla.

Jaan Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik"


Eks me kõik teame, et noored mehed oma südamele liiga teevad. Pikkade tööpäevadega, tööstressiga. Ja paljud neist lähevad enne õiget aega. Alati juhtub see kuskil eemal, tuttavate tuttavatel, statistikauudistes.
Nüüd juhtus see meie ülemusega. 41aastasega.
Täielik shokk.
Haruldaselt inimlik ja leebe pealik, kes suhtles alluvatega rahulikult ja tasakaalukalt, püüdis konflikte ja probleeme lahendada häält tõstmata, teise poole argumente arvestades. Koondamiste ja kokkuhoiupoliitika aasta on raske olnud kõigile, kindlasti aga palju raskem vastutajatele, otsustajatele.
Miks tema??
On siis inimlikust ellujäämisestrateegiast lähtudes etem oma stress näost punetades kolleegidele kaela karjuda, probleeme jõumeetodil lahendades?
Tuleb nii välja, sest sissepoole stressamine tegi südamele liiga.
Hoidke oma mehi, armsad.
Ja ärge ise ka üle pingutage.

esimene hall

Eilne kümnekraadine soe oli vahva. Läksin koeraga kell 7 hommikul mere äärde. Lõokesed laulsid, rästad ja kuldnokad vilistasid, õhk seisis paigal ja oli päikest täis...
Kuna kevadtöid läbi lume teha ei anna, panime mehega suusad talvekorterisse.
Käisin lastega koerteshowl, vaatasime agilityd ja kuulekuskoolituse võistlust. Ma vist olen ikka rohkem koerainimene. Kohe rõõmu ja vaimustust tekitavad ilusad, targad ja iseloomuga koerad.
Pärast ootasime veerand tundi bussi. Loksusime veerand tundi täistuubitud, palavas, õhuvabas bussis. Vantsisime veerand tundi koju, toidukott raske kui kivi. VIHKAN BUSSINDUST!
Hea Jumal, mul tõesti oleks väga vaja sõidueksamist läbi saada, ma ei jaksa enam.
Ja veel.
Piisas ühest tööalaselt saabuvast muudatusest ja ühest pillatud lausest a la mida sina siis täna teinud oled ja mul on blokk ees. Niikaua teen tööd rõõmuga, kuni ei tunneta survet ja sundi. Niipea kui saabub ora teatud kohas olukord, tekib mul trots ja soov kühvel tagantkätt liivakasti nurka visata.
Lapsik...
Ja veel, ... avastasin esimese halli juuksekarva.....üllatusin, nii vist peabki olema, 37aastaselt.
Ääää, emme, ma ei taha et sa vanaks jääd, karjus Kati. Mhh, mis mul hallist juuksevärvist, peaasi, et elu halli värvi ei ole.
Kas töö, mis ei tekita stressi, trotsi ja kurvameelsust vaid ainult- noh, või 90% ulatuses- rõõmu, on luksus?

kellele pakki?

Ma leisin vahva idee. Ei teagi, kes on selle autor aga näiteks sellist kingitust tahaks küll isegi saada. Või sellist nunnut, nagu pildil, see loom elab Heimtalis Anu Raua juures.
Niisiis:
3 esimest isikut, kes avaldavad siin blogis kommentaarides soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Konks on ka asja juures :D Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.

Emmejutte kah

Lapsed endiselt virvendavad ringi vaheaega nautides.
Ükspäev ööbis Krissu koos naabritüdrukuga nende kamba kolmanda liikme juures. Olid täitsa omaette, sest vanaema oli reisil ja sõbranna ise tahtis maja valvata.
Ma lubasin lahkesti. Üldse ei teki mõtteid, et kaks 13aastast ja üks 14aastane midagi vale korda saadavad. Nad on väga mõistlikud tüdrukud.
Eile käis Krissu pool päeva ringi nagu puuga pähe saanud. Olid kella kolmeni öösel üleval passinud.
“No me vaatasime Supermodellid ära ja rohkem midagi polnud vaadata telekast,” seletas ta. “Siis käisime poes, sõime, olime aias ja …. saad aru, J leidis Ratest nii nunnu kuti pildi, tõmbas selle telefoni ja me vaatasime seda poole ööni ja püüdsime selle kuti juures midagi negatiivset leida aga me ei leidnud. Ta oli lihtsalt …. NIII ILUS… me oleme kõik armunud aga me ei suuda seda pilti ja poissi enam ratest leida.”
Niipalju siis mõistlikkusest :D

Miku lubas kolmapäeval tulla koju kell 6 aga tuli pool 8, allpool põlvi polnud ruutsentimeetrit kuiva kohta kah. “Me mängisime jalkat ja ma unustasin kella vaadata,” vabandas ennast. Mina ei olnud kuri aga pidasin siiski vajalikuks teda järgmisel päeval kodust välja mitte lubada, et siis teinekord oleks meeles kella vaadata ja koju tulla, kui saabastes vesi loksub.
Katil oli eile külas kaks sõbrannat. Kati meil selline heledake aga sõber on nagu väike grusiin: sitikmustade juustega, tõmmu, sõstrasilmne. Kati üks teine sõber on jälle praktiliselt albiino: helevalgete juustega ja sinisilmne. Aga kõik kolm on täielikud traakjalad :D
Iial ei lõpe neil naer ja sädin ja keksimine, väga temperamentsed plikad, väga kõvad isiksused kõik.
Ja kui põnevad mängud! Kord seatakse terve ülakorrus täis lõkse koduhaldjate tabamiseks, kord avatakse kauplus, siis jälle peetakse moedemonstratsiooni vms.
Kahjuks blond ja tõmmu sõbranna pole omavahel tuttavad, peaks nad kokku viima.
Aga äkki kolm temperamenti koos oleks juba liig ja tekiks tüli?
Teine Kati külaline on teist sorti. Vaatasid raamatuid ja värvisid silmi. Küsisin kell 7, kas ta koju ei peaks minema, pimedaks läheb juba. Tema vastu, et ei pea. Viie minuti pärast helistati talle, käsutati koju no ja muidugi ta ei julgenud enam üksi minna. Lasin Katil teda saatma minna (vaid tänava teise otsa), (mul oli endal söök pooleli) kuigi ta vingus, et ei julge. Tagasiteel helistab mulle ja nutab telefoni: “Üks onu just lõi ühe maja akna katki ja jooksis minema, me nii kartsime ja jooksime ära..”
Armas aeg! Õnneks oli ta juba peaaegu kodus.
Nii need päevad siis lähevad. Ma vaatan, nad on suht väsinud juba vaheaja seiklemistest, kukuvad õhtul teleka ette magama. Aga ju on vaja sellist rihma otsast lahti laskmist. Poolteist kuud veel ja siis jälle vabadus.

Mul on nii kahju, et ma ei julge pilte siia panna. Oma laste pilte küll aga teiste laste fotosid pole vast väga ilus presenteerida. Paljud seda küll teevad, samas mulle endale vist ei meeldiks, kui minult küsimata mu enda ja mu pere pilte kasutatakse.
Muidu ma näitaks Katit ja tema sõbrannat nende klassi lavastuses Sööbik ja Pisik, kus Kati moodustas Pisiku ja tumedapäine sõber Sööbiku. Ja Krissu lahutamatut kampa. Ja Miku kolmikut. Nemad on ka vahvad: Üks pikk ja kõhn, teine ümmargune ja kolmas pisike :)
Nad kõik on lasteaiast peale sõbrad, sõimerühmast peale. Ehk siis Krissu puhul üle 10 aasta. Välja arvatud naabritüdruk, kes kolis siia 2-3 aastat tagasi ja Kati üks klassiõde.
Pildipanemise teeks võimalikuks blogi sulgemine parooli alla aga seda ka nagu ei raatsi teha. Kellele sa siis annad parooli ja kelle ilma jätad.
Kahte blogi üritasin pidada aga ei tulnud välja, ei jaksanud mina eraldi kirjutada ega teised lugeda.
Et siis jääb veel Orkut, kus tegelikult enam keegi ei käi.

kolm halba, kolm head

Halb on see, et ma sõidan jätkuvalt nagu täielik saast.
Halb, et üks töössepuutuv asi teeb meele mustaks.
Halb, et üks õnnetu mutike sai meilgi kesklinnas jää pähe.
:(
Hea on see, et tütred käisid täna kunstikoolis avatud uste päeval ja neile väga meeldis, Krissu võibolla isegi tahab seal käima hakata. See oleks väga tore, sest kunst on üks mõnusamaid asju elus ja meie linna kunstikooli vaim, vaimsus ja õpetajad meeldivad mullegi väga.
Imetore asi on nukunäitus uue kunsti muuseumis. Ma jooksin sealt läbi aga nädalavahetusel võtan fotoka ja lapsed ja süvenen.
Ja imetoredad on need hooldusravi hoolealused, keda me kolmapäeviti kiusamas käime.
Täna Juta luges ühtedele luuletusi ja mina teistega jätkuvalt meisterdasin.
Ma polegi vist teile oma mutikestest rääkinud?

Mina ei tea, mil moel õed ja hooldajad vanakesed oma vooditest välja peksavad või neid meelitavad aga täna oli mul lausa seitse huvilist. Algul osad on mossis ja teatavad tõredalt, et nad pole üldse mingist käsitööst huvitatud, lastagu neil lihtsalt olla ja vaadata. Teised naeratavad kohmetult ja kurdavad, et nende käed ei liigu ja silm ei seleta ja nad ka ei saa midagi teha.
Noh, hakkame ikka tasapisi pihta. On paar tükki, kes teevad vilkalt ja tublilt kõik kohe valmis. Teised vajavad väga palju juhendamist- mõnel tõesti käed hästi ei liigu ja Alzheimeritel ei tule vaim järele, neile peab kogu aeg rääkima, et näe joonistasid ühe silma, tee nüüd teine ka.
Pikapeale saavad kõik oma töödega valmis. Ja siis nad ei lähe enam laua äärest minema! Mul said materjalidki täna otsa ja see, kes kõige rohkem torises, tegi paberlinnule lisaks veel neli lepatriinut! Ja nad kiidavad siis üksteise asjakesi ja laidavad iseenda omasid ja tuletavad meelde, kuidas nende noorusajal ja millist käsitööd tehti.
Mul on kurb, et keskmiselt on isik hooldusel kuus nädalat ja esimesed prouad, kellega ma juba harjuma hakkasin, on juba koju läinud. Eriti tunnen puudust Elsast, maailma lahkeima näoga armsast prouakesest, kes alati esimesena laua ääres platsis oli, suure püüdlikkusega ja suure osavusega kõik tööd valmis tegi. Ja nüüd läheb koju Helgi, hirmus kurja moega mammi, kellel läheb tükk aega sulamiseks ja kes käsib kõik oma valmis tööd prügikasti visata või kellelegi ära anda - aga kes kõige pikemalt mul laua ääres istub :)
Ma esialgu üllatusin, et paljud on väga tõredad. Aga ilmselt püüavad nad nii säilitada oma väärikust. Kujutan ette, et kui sa oled terve elu saanud ise endaga hakkama, on väga raske leppida, et nüüd on kõik muutunud. Kuidas olla väärikas, kui sul on pampers püksis, sind pestakse ja kammitakse ja öeldakse, kuhu sa pead minema, mida sööma ja kuna magama. Masendav... fff, ja siis peaks minema mingeid pabereid mingi tobeda tüdrukuga voltima, fff, puu taha mingu!
Aga au neile, kes ikkagi võtavad oma napi jõu kokku ja tulevad terve pika koridori, et see tunnike midagi teha. Kujutan ette, et seegi on alandav, kui sa oled elu jooksul kudunud kümneid kampsuneid ja tikkinud ristpistes kümneid patju ja linasid aga nüüd su käed on läbi ja sa vaevu saad hakkama paberist linnutiibade voltimisega...
Päris raske on leida meisterdust, mida teha, sest tasemed on erinevad. Õnneks on mul oma lastega väga palju asju läbi tehtud ja lasteaias töötatud ajast on ka natuke meeles. Ja kuue ja kuuekümneviieaastaste juhendamine - julgustamine polegi nii erinevad, kui võiks arvata.

Aga ikkagi, mulle meeldib nendega. See väsitab kõvasti aga annab nii palju asemele. Rõõmu ja aukartust. Mul on sealt tulles alati selline tunne, et olen koost lahti võetud ja jälle kokku pandud.
Kahjuks ei jõua me nendeni, kes lamavad päevad läbi voodis.

Sügisulg 2009 Liisa Orav-Make You Feel My Love

Te ju mäletate viimasest Superstaarist Liisat?
Liisa laulab ikka edasi ja kõige vägevamalt laulab ta meil SV-s pühapäeviti.
Liisa on niiiii andekas ja samavõrd armas, ilus, rõõmus, särav ja vapper tüdruk. Lisaks mu eelmisele postitusele - kui mu lapsed on viie aasta pärast samasugused, nagu Liisa ja tema sõbrad, siis on minu süda nende pärast muretu.

vaheaeg

Koolivaheaeg kestab. Hea, et ma saan tööl käia :D
Päevad läbi lastesummas pisut väsitama hakkaksid... Kahe päeva jooksul on oma lastele lisaks konstantselt üks kuni viis lisalast kodus. Tegelikult on see tore, et lastel on sõpru ja jätkub tegevust; lihtsalt meil maja - selgub- on pisut väike.
Me siin mehega just arutasime, et kui me väikesed olime, siis me küll kellegi poole ööseks ei võinud jääda ja keegi meile ka mitte, kui need polnud just sugulased.
Aga hea, et nüüd on see kombeks. Mulle ikka meeldib, et lapsed on silma all. Imestusega vaatan, kui kaubamaja on täis istuvaid ja itsitavad lapsi või tulevad noortekeskusesse pühapäeva hommikul noored, et lihtsalt passida arvutis. Ja meeska väidab, et üks poistehulk joob tihti laupäevaõhtuti meie tänavanurgal viina. Eriti suur soov peab olema koerasitaste hangede kõrval jooki rüübata... ju siis ikka kodus pole üldse tore olla - mitte et ma lubaks oma kodus viina juua kuttidel...

See on suur jama, kui noorel pole kodus hea olla. Mul ka pikka aega oli suur soov kodust pääseda. Vanemad lihtsalt üllatusid liigselt, kui ma tudengina leidsin, et mul võiks nüüd oma elu olla. Minu karvaseid bioloogsõpru talusid nad veel vapralt, aga kui ilmusid meessoost üksiküritajad, läks asi hapuks. Kord isegi ema tungis öösel taskulambiga varustatult mu tuppa tsekkima, et kõik siivas oleks :D
Noh, oli küll kõik siivas aga selle aktsiooni tagajärjena hakkasin ööbima sõprade pool, mingites ühikates ja kus iganes. Ei olnud tore :(
Ja ma ei teagi, mis oleks selliste olukordade puhul mõistlik kompromiss. Mulle ka ilmselt ei meeldiks, kui järeltulijad meie elutoadiivanil miilustaksid või oma esimese veini lahti nööbiksid. Samas ei taha, et nad peaks kuskil suvilates või räpastes ühikatubades... elu avastama... masendav. Äkki annab kuidagi valutult ja leebelt, komplikatsioonideta suureks kasvada? Äkki on võimalik ka ilma kakluste ja vastasseisuta vanematest eemalduda?

Jajah. Pole kerge tänapäeval mõistlik lapsevanem olla. Meie omal ajal, jajah, koolivaheajal lehvitasime näpu vahel helesinist Ekraani kino abonomenti ja seisime sabas, et näha Piirivalvekoer Aalõid või Tantsib huntidega või Legend dinosaurustest. Sesamy meenutab siin minust paremini. Peale filmi sai Tartu toidupoest Riia mäel ostetud koolijäätist või suure klaastuutu seest tomatimahla. Või gaseeritud vett, kui raha nagu peaaegu polnudki.
jajah. sellised ajad...
- sammalt seljalt kraapides ja tolmu köhides vasakule ära-

feil 2

Palju õnne mulle, sain arki sõidus näkku. Kuid alles esimene kord! Üks ütles, tal laps tegi 5-6 korda seda eksamit.
Arki teooria läks ohtra stressiga kuid esimesel katsel hästi. Sõiduga tegin selle vea, et peale koolieksamit jäi kaks nädalat sõiduvahet sisse. Ühe korra sõitsin enne eksamit aga sellest oli vähe. Et siis põhimõtteliselt põrusin pusserdamistega. Ei reastunud ega pööranud puhta sõidujoonega, ei kiirendanud ega sõitnud piisavalt kiiresti, ei vahetanud käike piisavalt ludinal, jne. Lõpus tuli üks suurem kala ka: külgboksi sain kenasti paika aga välja tulles riivasin posti :(
Pluss see, et koolis sõitsin mõnusa rahuliku diisliga, eksamil oli Toyota corolla, bensuga. Kui sa oled 30 sõidutundi vabastanud enne sidurit ja siis enne andnud gaasi, on väga raske vastupidi teha, eriti kui niigi eksamisabin sees.
Mis siis ikka. Uued sõidutunnid kirja ja ikka edasi. Ma ei saa ju pooleli jätta peale nii suurt kulunud vaeva, aega ja raha.
Hale oli ikka endast. Lihtsalt, närvid on nii läbi juba. Ma kohe ei taha sõita enam ja isegi telekast ralli vaatamine ajas mind vihale.

Aga Mikul olid kõik viied ja Krissul neljad-viied pooleks. Kati ei saa veel hindeid. Käisime eile õhtul laste premeerimiseks ja minu lohutuseks pitsat söömas, sai küll parem tuju. Õhtul vaatasime Potteri filmi, Segaverelist printsi, julm igav film oli, ma lõualuud paigast haigutasin. Dumbledore keset tulejärve oli ainuke ägedam visuaal.

kreisi piipl

Ma suhtlesin täna hulluga, küll õnneks vaid telefoni teel.
Aga hirmus!
Pahaaimamatult helistasin ja küsisin infot ühe asja kohta. Meeldiva häälega härra rääkiski mõistlikult, mis vaja. Jutt läbi, tahtsin juba telefoni ära panna kui äkki hakkas tulema. Tema tahab veel mulle öelda, miks maailm on kriisis. Eks ikka gravitatsiooniseaduse rikkumise pärast! Temal on tehtud põhjalik uurimistöö, selle tulemused on saadetud juba laiali kapole, maksuametile ja presidendikantseleisse. Tema teeb endaga eksperimente, muutes uv-kiirguse ja toitumise tingimusi aga need on veel pooleli. Jeesus oli ka gravitatsioon, pluss veidi keemilisi ja bioloogilisi ühendeid…
Läbi suure häda sain kõne lõpetatud.
See on ju SEE isik, kes igale avalikule koosolekule ja loengule tuleb, ootab kannatlikult ära küsimuste esitamise aja, tõstab kätt ja hakkab rääkima -gravitatsioonist. Ta tegi seda Jüssi loengul näiteks!
Mul on korra varem olnud nii ühe tuttavaga. No täiesti normaalne inimene. Käis tööl ja turul ja kohvikus. Aga minu isik vallandas tal jälitamis- ja tagakiusamismaania. Algul arvasin, et inimene lihtsalt on imeliku iseloomuga aga kui rääkisin tuttavale psühholoogile, ütles tema, et see on ehe paranoia. Nüüd küll mitmeid aastaid pole hoogu tal enam olnud…
Mitte midagi ei ole teha. Ühiskonnale ohtlik ei ole – seni kuni inimesele ei hakka tunduma, et teda tahetakse ära tappa ja ta enesekaitseks kirve haarab.
Ja kui palju selliseid isikuid on! Ehmatav! Ma enne ei teadnudki, et nii palju, aga meie töö tõmbab neid ligi. Küll on eriskummalisi kirjasaatjaid, küll lihtsalt kinnisideede käes vaevlejaid, küll hullunud helistajaid. Ja enamus neist peab viisakaid ameteid, käivad ringi, mapp käes…
Haiglas olen kohanud Alzheimereid. Ka veider. Kena prouake teeb kenasti seda käsitööd, mida me parasjagu teeme. Saab asja valmis. Ja siis aina tunnistab asja ja küsib: kas mina tegin selle? Kuidas see tehtud on? Seletame. Ja kahe minuti pärast: kuidas see pilt on tehtud?
Hästi kurb tegelikult. Ilmselt osa probleeme suudavad ravimid lahendada. Aga tihti on ju inimene ise enda meelest normaalne? Ja ongi normaalne, lihtsalt üks ajusektsioon on lühises.
Ps. Beautiful mind on millestki sellisest, ütlemata kurb film. Salaaken Deppiga on samuti väga põnev.

Film ja vennad

Küll mulle meeldis eilne ETV film Coming Down the Mountain, Inglise 2007.
Eestikeelne nimetus Konarlik tee oli kuidagi konarlik ja mittevaatamakutsuv.
Ja küll mulle meeldiks seegi, kui ETV inimesed oskaksid rohkem reklaami teha. Nädalakavas kirjas olnud jutuke laste ja puudega inimeste kasutamisest filmides oli küll kena kuid ei öelnud antud filmi kohta kahjuks midagi.
Peategelane meenutas kangesti Ühikarottide Andrit aga ta mängis palju-palju paremini ja filmilugu, -kus nagu Ü-rottideski oli üheks teemaks noore inimese ännngggg, kes selles süüdi on ja mis sellega peale hakata, -oli võrreldamatult paremini jutustatud. Boonuseks imeilusad kaadrid ja võttekohad.
Miks sellist filmi ei võiks näiteks laupäevaõhtul kell 21.30 näidata, Kiirabihaigla asemel?
Igaõhtuse laiba- ja veredoosi asemele igatseks tv3 ja kanal 2stki midagi head näha.
Aga veel filmist. Seal oli tähtis osa vendade suhetel, mis on mulle täiesti võõras teema. Ei minul ega mehel pole õdesid-vendi ja me ei tea üldse, kuidas need asjad käivad. Olen aru saanud, et mõõdukas kaklemine käib “vendluse” ja “õeluse” juurde?
Päris pisikestel lastel on see kuidagi teistmoodi. Kui Mihkel saabus, oli kaheaastane Krissu väga elevil, aina käis ja patsutas oma “jennat”. Jennale meeldis, kui ta pikutas põrandal ja Krissu hüppas suure mürtsuga üle tema kõhu, meie olime suht hirmul aga jenna naeris või lõhki ennast.
Paari-kolmeaastastena oli neil koosmängu juba hästi palju: küll rajati onne ja ehitisi, küll mängiti rollimänge. Ilmatu põnev.
Nüüd on mõned viimased aastad hakanud see poiste-tüdrukute vastasseis tekkima, tegemised on erinevad, sõbrad ka, huvid samamoodi. Eks poisteseltskond kipub selles vanuses suuremaid õdesid kiusama, lollitama ja muidu tola mängima, tüdrukud aga tahavad omaette juttu ajada või midagi. Krissul on kaks parimat sõbrannat, kellest ühel on Mikuga sama vana vend ja nemad neli on koos mänginud sõimerühmast saadik. Teine tüdruk aga on üksik laps ja tema ei taha lärmakatest tüütutest väikevendadest midagi teada. Ja lähevadki tülli.
Katikene on Krissust noorem 5 ja Mikust 3 aastat, temal pole nii lihtne suuremate mängudesse pääseda aga ta üritab hoolega. Eks ma ikka sokutan teda Krissu pundiga kaasa. Neil Krissuga klapib vahel väga hästi. Üks tundeline Kala ja alatasa emotsioonidesse uppuv Vähk mõistavad teineteist paremini, kui mina, pidevalt “kuidas-nüüd-võiks-paremini-olla” Kaalud.
Huvitav, kuidas siis hakkab olema, kui lapsed mängueast väljas? Kas see perekondlik miski jääb neid ka täiskasvanueas siduma? Ma ikka kinnitan neile, et hoolimata pidevast nägelemisest on nemad kolm üksteisele kõige lähedasemad inimesed maailmas, kes saavad jagada oma elu ja toetada üksteist ka siis, kui meie taadiga kord lusika nurka viskame.
Tunnen väga puudust õdedest-vendadest seoses lastega, nii hea oleks sama vanadel jõmmidel koos kasvada. Minu õde võiks vahel meie lapsi hoida ja vastupidi. Minu suur vend võiks tulla mulle appi autot ostma ja minu mees võiks aidata temal köögiseina plaatida. Et see…. noh, perekond, turvasüsteem oleks laiem.
Aga on ju nii palju peresid, kus lapsed täiskasvanutena absoluutselt ei suhtle või halvima variandina jagelevad päranduse vms probleemide pärast. Kuidas nii läheb?

Kevadiselt ja kasvuhooned

Päike on täna hommikul nii mõnus, tulin lausa jala tööle, soe hakkas.
Lumi on eresinine ja märts lokkab. Lahe! Kui tubased koristamised – sättimised said läbi, tekkis tunne, et päev alles nii noor ja ilm valge, sobiks peenramaal midagi toimetada. Käisin pesu õue riputamas ja seisin nukralt mustsõstrapõõsaste kohal, tubli kümme sentimeetrit paistsid nende ladvad hangest välja..

Lapsed käisid Alicit vaatames, neile väga meeldis. Laupäeval toimus ülakorrusel viielapseline mänguõhtu, etendati reisimist: tiriti välja kotid-kohvrid, igaüks reisis oma maale, riietus vastavalt ja kauples selle maa toodetega :D
Krissu riietus jaapani punk-koolitüdrukuks ja müüs märke, Mihkel taris üles sööke ja avas mingi toidukohviku, mida teised tegid, ei tea, hull müdin toimus igatahes. Tüdrukud omavahel korraldasid eelmisel laupäeval moeetenduse: märkisid catwalki maha, riputasid külge sitse-satse, võtsid poodiumil selliseid poose et ...
Lahe seltskond. Tõesti tore. Mul hakkab kahju saama, kui nad üheltmaalt enam ei mängi.
Teisest küljest hakkan end tasapisi tundma vaba inimesena. Läheme mehega teatrisse ega peagi lapsehoidjat otsima. Käin paar tundi linna peal- sama lugu. Luksus!
Ükskord vaatasime Väljalendu ja Krissu uuris, kas ma läheks. Ma arvasin, et ei, kus ma lapsed paneks ja. Loomulikult mine! riidles Krissu, me saame küll hakkama.
Sedasi siis jah :)

Mul on veidi tööabi vaja. Tarvis kirjutada kasvuhoonetest. Kas keegi teab öelda, kus neid müüakse, mis materjalist need on? Mingi kasvuhoonete tootja või edasimüüja Eestis? Kas on vahet, kui kasvuhoone on klaasist või plastist? Mis hinnaga keegi on kätte saanud ehitise?
Eks ma hakkan muidugi guugeldama aga kindlasti guugel-muugel ka kõike ei tea.

Ohh, tahaks päris tomateid! ja värsket kurki sööks kilo korraga ära. Aga. Ma kunagi käisin ühe altrenatiivravimeetoditega tegeleva arsti juures ja ta ütles, et kevadeti tekib terve armee lapsi tema juurde, kes Luunja kurkide söömisest väga kõvasti allergilised.
Kevad tuleb tõesti. Laste vitamiinivajadus on nii suur, et sügavkülmast võetud maasikamoos kaob minutitega. Keldris on maasikamoos otsas, õuna veel on. pirnimahl on läinud pealt hallitama ja borshide kaaned on kummis :(

kodulinna teatris

Tegin eile äkkotsuse minna teatrisse Ballettmeistrit vaatama. Mehe ka tirisin kaasa.

Mul sai heameel selle üle, et Endlal on tekkinud kimbuke häid meesnäitlejaid.
Ago Anderson on oma kohmakuse ja tundlikkusega läinud täitsa Lutsepa moodi. Oma isikupära hakkab tekkima noorematel meestel: Priit Loog, Sten Karpov ja Jaanus Mehikas olid väga mõjuvad. Neid võis näha ka "Kangelases", mida ETV mõni nädal tagasi näitas.
Selline äge, veel veidi poisikeselik pauer :) Karpov meenutab natuke Toompere jr-i.
Tambet Seling mängib alati äpusid, seekord külahullu "tsaar Nikolaid" ja joodik-ohvitseri. Indrek Taalmaa Pätsuna oli seekord suht munadeta, aga ta pidigi rolli raames olema.
Vilde-tee Triinuna feimi koguv Triin Lepik oli meeldiv üllatus. Suur, ilus, sensuaalne, tundeline maadam. Jah, ilu peabki palju olema!
Kahjuks polegi rohkem Endlast naisi kõrvale panna. Just selliseid natuke vanemaid, jõulisi isiksusi. Nagu Marika Vaarik. Või Ülle Kaljuste, Maarja Jakobson, Anu Lamp.

Etendusest veel, et rahvatantsuseaded olid tõesti tasemel. Tantsiv mees on nii seksikas! Maikaväel Loog ja Karpov.... :)
Lugu ise oli tore ja hea moraaliga aga vahepeal kippus venima ning ebamääraseks minema. Etendus algas kole tuimalt- venivalt aga hoogne lõpp korvas selle.
Kuna lugu oli tehtud algselt filmiks, siis kohati mind häiris pikk ümberjutustamine. Tegelane on laval ja räägib .. ja siis me läksime sinna ja tegime seda. Teatris seiklusstseeni ümber jutustada pole just mõttekas mu meelest.
Aga- kui keegi mujalt Eestimaa otsst mõtleb, et võiks midagi Pärnus vaadata, siis BM sobib päris hästi.

ja veel. Väikese linna fenomen on ikka naljakas. Ühel õhtul vaatad laval näitlejat, vaimustud, elad kaasa.. järgmisel päeval nosib ta teatrikohvikus su kõrvallauas saiakest :) Tema laps käib sinu lapsega koos kunstiringis. Teise näitleja laps käib jälle sinu teise lapsega koos trennis. Töö pärast ka vahel suhtlen teatrirahvaga, mõnikord olen saanud lava taga ringi luusida, esietenduseks valmistumist piiluda.
Noh, ja kuidas saab siis niimoodi teatrimaagiat enda jaoks säilitada :D?

Ikka veel. Plaanin 9-10. apr Tartusse, mõtlesin, et läheks teatrisse kah. Vanemuises on vaid ninasarvik Otto (tegelt võiks ju lapsed kaasa võtta) ja Linn. kas keegi on Linna näinud?
Mis teatreid veel Tartus on?

Gabriel, mis meist saab..

Mitte alati kuid suht tihti -vastikud olukorrad ja inimprobleemid tulevad sinu kasvatamiseks. Mingi probleem sööb su närve niikaua, kuni lihtsalt oled sunnitud sellega tegelema.
Raske on ainult vahet teha, kas saad midagi või kedagi mõjutada ja kustmaalt pole midagi teha. Tuleb oma suhtumist muuta, et asjaga hakkama saada.

Eile end ühe asja peale endamisi seeneks vihastades leidsin, et oo, milliseks fruktiks mu töö on mind muutnud. Olin vanasti nii heakene! Andsin nii palju andeks, uskusin kõike ja kõiki, leppisin ja lepitasin..
Töö on teinud mind skeptiliseks ja igas asjas kahtlevaks. Ma ei usu häid uudiseid- niikuinii on kuskil mingi konks sees. Ega kiirusta halbu asju maha kandma ja hukka mõistma- alati on seal mingi positiivne varjund olemas.
Oskan suurepäraselt maha kriipsutada innukate indu ja teatada- aga kui.., mis sa siis teec? Oled sa kindel, et see on nii ja too on naa?

Kroonilisest hilinejast, unustajast ja käegalööjast ritsikust on saanud selline pedant, et hoia ja keela. Töö noh. Meil ei tule kõne alla, et keegi jätab midagi tegemata, teeb poolikult või unustab üldse ära. No- juhtub ka vahel, aga see loob ülejäänud rahva jaoks ikka suht ebameeldivaid situatsioone.
Olen muutunud paranoiliseks vigade tegemise suhtes. VIGu EI TOHI OLLA. Olen hullult saanud vastu hambaid, sest on lipsanud sisse lohakusviga või lihtsalt viga. Ühest sõnast või selle puudumisest võib uskumatult palju tüli tõusta.
Meil ei tule kõne alla, et kokkulepetest ei peeta kinni. Ei saa seda endale lubada.
Mitte, et sellest hädast vaba oleksin. Ma ei suuda iseendaga kokkulepetest kinni pidada…

Ja ma ei suuda leppida, kui inimesed teevad asju minu meelest valesti.
Ehe näide on Reporteri-Carmeni Anname ära kampaania. Miks peaks neljas või viies Eesti linnas kenad inimesed toppima kommid, riided ja mänguasjad kotti ja saatma Cargoga Tallinna, kus siis Carmen ja veel keegi neid uuesti mööda Eestit laiali hakkavad vedama? Kullakene, leia partnerid ja kogumispunktid linnades eraldi ja kaasa mõni sotsiaaltööga kursis olev inimene! Meil saab Eliisabeti kirikusse juba aasta otsa riideid ja toitu annetada ja olemas on ka nimekiri, kes seda tänuga vastu võtaksid. Milleks nodi Talina saata??
Jah, blond kriim ja vaene lapsuke, näpp suus, rõhub vaatajate südametunnistusele aga, aga… need asjad pole nii lihtsad! Kui midagi teha, siis teha korralikult!
Oh jah…
Et siis
kui ma ilgelt vihane või mossis olen, andke andeks ja tuletage palun mulle meelde, et there is another life out there ja kogu maailm ei funktsi kellast kellani, ridade arv pole loetud ja inimesed ei peagi käituma nii, nagu mulle meeldiks.
Maailmal pole ju probleemi, minul on!
Ma ise ka ei tunne enam end ära.

preili Pirtspek tunneb muret

Kas te lasete oma järeltulijatel Ühikarotte vaadata? Ma täna lasin aga olen edasise suhtes kahevahel.
No see on kahtlemata elu. Kuigi ma väga ei usu, et tänapäeval kell 22 öörahu ühikates algab ja aknast voodilinadega linna peale minnakse.
Ma ei ole selle poolt, et lapsi vati sees kasvatada. Väga tõenäoline, et kui keegi meie lastest peaks kunagi ühikaeluga tutvust tegema, siis tuuaksegi esimesel õhtul pudelid ja kanep letti ja miski ilane tüüp asub mu tütardele käppi külge ajama. Iiik!
Edasine juba sõltub. Kas võtta klaas vastu või mitte. Kas ilase tüübi musi on okei, kas käed pluusi all on okei. Kas mälukaotus ja peldikupoti embamine on okei.

Ma veidi seda kardangi, et äkki seriaalist jääb mulje, et kõik see ongi lahe ja okei. No tont. Minu meelest on hoopis "ei" okei :)
Jah, mina olin kooliajal just see preili Pirtspek, kes ei joonud end mällarisse, ei suitsetanud (kuigi harjutasin seda :D ) ega andnud kätte :S
Kas tänapäeval on siis minutaolised muuseumiväärilised??

Aga ehk pole ka mõtet vähemalt Krissul filmivaatamist keelata. Kui ta ei näe seda filmis, kuuleb ta seda koolis, näeb pidudel jne.
Näis, mis saab selle Pedaja-tegelase ropendamise ja narkovärgiga. Loodetavasti kujunevad tegelasliinid seebis siiski nii, et tekib mõni positiivne eeskuju noortele.
Heh, Pedaja oli väga ehe tegelikult! Otse elust...
Ja teised noored ka. Ehkki mõni tegelane oli liiga karikatuurne.
Muusikaline kujundus tundus täiesti kaootiline aga mulle meeldis. Visuaalne külg sobis hästi.
Kena, kui nüüd stsenaarium välisele küljele alla ei jääks.

hiljem..

ikka mõtlen, kustmaalt jookseb see piir, kus on lahe sarvi maha joosta ja ennast avastada ja kustmaalt on tegu juba enesehävitamisega.
No palju juua ei ole kuidagi tore, ma ei mõista ega saa mõistma, kuidas peetakse naljakaks purjus peaga lolluste tegemist. A la Ühikarottides elektrikontakti kusemine. Hm, tegelikult isegi võttis filmi vaadates muigama aga kui mu oma laps nii teeks, küll kütaks turja kuumaks :D
Aga kust siis oma piir teada saada, kustmaalt asi kontrolli alt väljub?
Ei teagi. Ma olen alati oma piiri teadnud. Peale ühte klaasi on hea tuju ja peale teist klaasi ei lähe enam olemine lõbusamaks. Selle fakti väljaselgitamiseks ei pea ju oksemaratone korraldama?
Või suhted vastassugupoolega. Eks me mehega muidugi ilmselt oma õhupüssi mõne aasta pärast ära õlitame :)
Nali naljaks, aga sellel alal on ju vanematel lapsele eriti raske nõu anda. Ma küll saatsin oma vanemad pikalt, kui nad mu peikade kohta midagi arvasid. Isegi sõbrad saatsin pikalt...
Aga kui sa igal laupäevaõhtul kodus istud ja printsi ootad, siis ju ei saagi teada, et ilased tüübid tuleb konkreetselt paika panna, et muidu ilusate aga pidevalt purjus tüüpide kainekssaamist võib jäädagi ootama, et ilus jutt ongi enamasti ainult ilus jutt ja asjalikud kutid kipuvad kirevate sulgedega konkurentide varju jääma.

Lõbusat meenutamist peab ikka ka endale noorusajast tekitama. Magamata öid, tantsimisest valutavaid jalgu, tänavanurga peal suudlemist. Natuke pettumuspisaraid.
Natuke.

13

15 aastat tagasi vaatas mustlane pargipingil mu kätt ja ütles, et ma saan kolm last, kelles esimene on tüdruk, kes on väga minu moodi ja kellest tuleb palju rõõmu.

13 aastat tagasi sündis säravsinisesse märtsipäeva üks pisike plika, kolm nädalat enne õiget aega. Vales linnas, sest olin sõitnud Tartusse vanematele külla. Ostsin laupäevaks tagasisõidupileti ja ööl vastu laupäeva oli haiglasse minek. Hea, et mitte otse liinibussist.
Kõik olid väga hämmastunud, eriti verivärske isa, kes ei saanudki tähtsat hetke näha, kuigi tahtis.
Laps tegi peenikest kisa ja viidi intensiivi, mina olin tunde üksi palatis, osadeks lahti, vapustatud kõigest.
Nädal hiljem sai isa Toomemäe koridoris ämmaemandalt sülle tillukese pambu, mida ta hoidis kui väga purunevat kristalli, emotsioonidest tumm.

Krissu on kandnud kogu esimese tulija koormat: lapse katkematust kisast hulluksminemise äärel emmet, pabistavaid vanavanemaid, nõutut issit. Just esimese peal harjutavad vanemad, kuidas uut inimest kasvatada. Mida lubada, kui palju lubada, kuidas juhtida, kuidas ise kasvada. Järgmised astuvad muretult Krissu rajal ja meie T-ga võtame vabalt, sest me teame, mis mähkmeid kasutada, kuidas jonni ellimineerida, kuidas palavikku alla võtta, kuidas pindu välja tõmmata ja kuidas motiveerida nõusid pesema. Kohtamas käimise, pidudele kippumise ja õnnetu armatuse faasid seisavad meil ilmselt alles ees...

Lihtsalt ime, et meie esimesest vasikast on kasvanud arukas ja lahe isik, kelle edetabelis moodustavad esikümne:
1.sõbrad 2.pere 3.Jaapan 4.muusika 5.raamatud ja nunnud asjad nagu kujukesed, draakonid 7.kunst 8.poisid 9.suvi 10.loomad.
Ta ise dikteeris edetabeli :D

raske juhus

Evelyn, sina ära parem loe edasi. Ja teised rasedad ka.
See minu eelmine postitus oli muidugi pseudoprobleem. Eriti tänase uudise kõrval.
Nii õudne lugu, et ei taha pähe mahtudagi. Inimene ootab last, on elevil ja rõõmus, kõik on parimas korras ja paari tunniga muutub kõik tragöödiaks.
Sünnitused on selles mõttes keeruline arstiteadus, et olukord võib väga kiiresti kardinaalselt muutuda ja midagi parandada võib juba hilja olla. Vanasti ju palju naisi suri sünnitades, üks hirmsamaid otsasaamise mooduseid minu meelest. Iga sünnitanud naine adub vist selle õudust.
Ei kujuta ette selle õnnetu ema olukorda. Hooldusravis on üks 60aastane mees, kes on terve elu olnud kaelast saadik halvatud ja kõik need aastad on ema teda hooldanud.
Kuuskümmend aastat!
Ei kadesta ka arsti. Nii kommentaarides kui tuttavatelt kuuldud juttudest kõlab, et see polnud tal esimene kord eksida. Ma ei kujuta ette, mis elu saab pärast sellist asja elada. Tööd enam sellel alal ei saa, inimesed vihkavad sind ja sinu hingel on selline süü.
Jumal andestab. Inimesed - kahtlen küll. Kuigi eksimine on nii inimlik. Jätkuks vaid eksijatel enesekriitikat.

Sünnitaja on väga abitus olukorras ja kui ta on üksi, ei saa ta ka midagi oma kaitseks ette võtta, ei tõuse ju püsti ja teata, et mulle teie teenindus ei meeldi, lähen teise kohta.
Olen tõesti tänulik, et mul on lastega hästi läinud. Krissu otsustas küll 3 nädalat varem ilmuda, olin just sõitnud ajaviiteks Tartusse vanematele külla, hommikuks oli mul tagasisõidupilet ja öösel läksin haiglasse..

Lindistav juhe

On vaja kähku ära hädaldada.
Minu läbisaamine tehnikaga kõigub ükskõiksuse ja vihkamise vahel.
Minu pesumasin läheb kord aastas hulluks, meie viis aastat vana õhksoojuspump pläriseb külma ilmaga nagu kohe allavarisev helikopter ja vana õmblusmasin hakkan pisut õmblemise moodi asja tegema alles pärast rusikahoope ja räiget sõimu.
Tööjuures on mul vaid kolm tehnikariista: telefon, diktofon ja arvuti. Arvutiprobleemide korral on õnneks patsiga poiss kõrvaltoast võtta. Kuigi- jah, mina olin ainuke isik kogu kollektiivist, kes suutis trooja hobuse oma arvutisse lasta ja kaotasin puhastusprotsessi ajal (mida sooritati minu puhkuse ajal) kõik oma pildid, failid ja e-maili aadressikogu : (
Diktofonilt ei oska ma müra maha saada. Ehk siis- kui lindistan rahvarohkes kohas, siis pärast maha kirjutades ei saa läbi müra enam midagi aru.
Telefonil on see jama, et kõnesid ei saa lindistada. Osad meil saavad. Neil on vanast ajast jäänud miski vahejuhe, mida saab telefoni kõhu alla panna ja otse diktofoniga ühendada. Minul pole. Käisin küsimas “kahe otsaga lindistavat juhet” neljas tehnika- ja telefonipoes ja igal pool vaadati mind nagu lollakat. Pole kuuldudki sellisest asjast. Ühes kohas küsiti lausa - aga kas telefonikõne lindistamine ebaseaduslik pole?
Ja veel käib mulle närvidele, et oleme hetketi 9kesi ühes toas. Kaks räägivad telefoniga, kaks räägivad tuppa astunud inimestega, kaks üritavat läbi melu midagi diktofonist maha kirjutada. Ja minul kostab klappidest vaid müra, MÜRA, MMÜRA!!

Ja jälle on lumi sõiduteejoonte peal.
Ja Kati nuuksub telefonis, et ta on üksi kodus, varbad külmetavad ja kurb on.
Ja ümmargune vitamiin jäi kurku kinni.
oh häda oh häda sain õuna mis mäda....

Väike kuldne argipäev

Oma igapäevasahmimistes ja tööelus tundub sageli, et maailm on ikka puhta segi.. Vahel vaatad netti ja ahhetad- et kohe ongi olemas sellised inimesed, kes selliseid asju teevad, niimoodi maailmast arvavad ja niimoodi selle ka enndast välja pritsivad?
Mina ei näe kuskil selliseid frukte. Esiteks on minu ümber peaaegu alati toredad inimesed, teiseks olen tõhus mulliehitaja.
Mitte et vahel piki pead ei saaks ja maoli mudas ei lesiks. Küll!
Aga armsad inimesed aitavad sellest kõigest üle saada. Laste kallid, mehe kaisusolek, kolleegi hea sõna, tass kohvi koos sõbraga, energiasäde tuttavalt.

Ja kogudus.

Meie kogudus üllatas mind eile tõesti.
Niivõrd erinev hulk inimesi. Ekspunkarist eluvennast õpetajate ja õppejõududeni, hulk tublisid pereinimesi ja hulk säravaid noori. On neid, kes on välismaal aga nad on ikka meiega. Katrin kunagi ütles, et ta alati vaatab, kes pühapäeval kirikus kohal ei ole, selles mõttes et nagu keegi oleks perest puudu. Nagu ema muretseb, kui keegi õhtusöögiks välja ei ilmu. Ma leian ka end vahel juba nii mõtlemast...

Me kõik oleme üks. Koos omavahel ja koos Jumalaga. Kõik need erinevused kaovad, kui on ühine rõõm või mure. Koos palvetamisel on selline jõud, et mitte miski ei saa selle vastu. Seda energiat on võimatu kirjeldada. Ma poleks seda 10 aastat tagasi kindlasti uskunud!

Mitu aastat tagasi osalesin palveketis, kui üks noor tüdruk kogudusest läks ajuoperatsioonile. Kett käib nii, et ööpäev jagatakse poole tunni või tunni kaupa inimeste vahel ära. Siis omal ajal igaüks palvetab selle asja eest. See on suur asi tegelikult. Nii hea on teada, et kui satud hätta, on alati inimesed, kes toetavad kogu iseenda ja jumaliku jõuga. Ja toetavad võõraidki.

Aitäh, SV-lased, et olete mu ümber!

Olen iseloomult väga kahtlev ja kahevahelolev isik. Millessegi mitte käegakatsutavasse uskumine on mulle olnud pikk vaev ja häda. Mismõttes Jumal on hea? Kust ma tean, et ta üldse olemas on? Kuidas ma tunnen, et ta on hea? Miks ta peaks minust hoolima? Miks ta ei suhtle minuga? Aga see sõdade ja sigaduste värk, hei, Boss, mis sa selle kohta ütled? Aga too nõme tüüp XY, ta nimetab ka ju end kristlaseks?
Peale 15 aastat vaevanägemist on pooled mu kahtlustest kadunud. No, peaaegu kolmveerand. Ikka on veel palju küsimusi, millele mul pole vastuseid.
Aga ühes olen kindel.
Jumala armastus katab kõik kinni.

Vahel on selline talveilm, kui päike paistab eresinises taevas ja õrn helkiv lumepihu langeb maa peale. See ongi nagu armastus. Peaaegu nähtamatu, igal pool.
Kui on sombune hall ilm, siis kujutan ette, kuidas kuldne õnnistusetolm langeb samamoodi alla. Bussipeatuses, mõne norgus kuju peale. Tööl mõne äkilisema isiku peale. Lapsevankrisse. Pingil magava parmu peale.

Sinu peale ka :)