13

15 aastat tagasi vaatas mustlane pargipingil mu kätt ja ütles, et ma saan kolm last, kelles esimene on tüdruk, kes on väga minu moodi ja kellest tuleb palju rõõmu.

13 aastat tagasi sündis säravsinisesse märtsipäeva üks pisike plika, kolm nädalat enne õiget aega. Vales linnas, sest olin sõitnud Tartusse vanematele külla. Ostsin laupäevaks tagasisõidupileti ja ööl vastu laupäeva oli haiglasse minek. Hea, et mitte otse liinibussist.
Kõik olid väga hämmastunud, eriti verivärske isa, kes ei saanudki tähtsat hetke näha, kuigi tahtis.
Laps tegi peenikest kisa ja viidi intensiivi, mina olin tunde üksi palatis, osadeks lahti, vapustatud kõigest.
Nädal hiljem sai isa Toomemäe koridoris ämmaemandalt sülle tillukese pambu, mida ta hoidis kui väga purunevat kristalli, emotsioonidest tumm.

Krissu on kandnud kogu esimese tulija koormat: lapse katkematust kisast hulluksminemise äärel emmet, pabistavaid vanavanemaid, nõutut issit. Just esimese peal harjutavad vanemad, kuidas uut inimest kasvatada. Mida lubada, kui palju lubada, kuidas juhtida, kuidas ise kasvada. Järgmised astuvad muretult Krissu rajal ja meie T-ga võtame vabalt, sest me teame, mis mähkmeid kasutada, kuidas jonni ellimineerida, kuidas palavikku alla võtta, kuidas pindu välja tõmmata ja kuidas motiveerida nõusid pesema. Kohtamas käimise, pidudele kippumise ja õnnetu armatuse faasid seisavad meil ilmselt alles ees...

Lihtsalt ime, et meie esimesest vasikast on kasvanud arukas ja lahe isik, kelle edetabelis moodustavad esikümne:
1.sõbrad 2.pere 3.Jaapan 4.muusika 5.raamatud ja nunnud asjad nagu kujukesed, draakonid 7.kunst 8.poisid 9.suvi 10.loomad.
Ta ise dikteeris edetabeli :D