Mitte alati kuid suht tihti -vastikud olukorrad ja inimprobleemid tulevad sinu kasvatamiseks. Mingi probleem sööb su närve niikaua, kuni lihtsalt oled sunnitud sellega tegelema.
Raske on ainult vahet teha, kas saad midagi või kedagi mõjutada ja kustmaalt pole midagi teha. Tuleb oma suhtumist muuta, et asjaga hakkama saada.
Eile end ühe asja peale endamisi seeneks vihastades leidsin, et oo, milliseks fruktiks mu töö on mind muutnud. Olin vanasti nii heakene! Andsin nii palju andeks, uskusin kõike ja kõiki, leppisin ja lepitasin..
Töö on teinud mind skeptiliseks ja igas asjas kahtlevaks. Ma ei usu häid uudiseid- niikuinii on kuskil mingi konks sees. Ega kiirusta halbu asju maha kandma ja hukka mõistma- alati on seal mingi positiivne varjund olemas.
Oskan suurepäraselt maha kriipsutada innukate indu ja teatada- aga kui.., mis sa siis teec? Oled sa kindel, et see on nii ja too on naa?
Kroonilisest hilinejast, unustajast ja käegalööjast ritsikust on saanud selline pedant, et hoia ja keela. Töö noh. Meil ei tule kõne alla, et keegi jätab midagi tegemata, teeb poolikult või unustab üldse ära. No- juhtub ka vahel, aga see loob ülejäänud rahva jaoks ikka suht ebameeldivaid situatsioone.
Olen muutunud paranoiliseks vigade tegemise suhtes. VIGu EI TOHI OLLA. Olen hullult saanud vastu hambaid, sest on lipsanud sisse lohakusviga või lihtsalt viga. Ühest sõnast või selle puudumisest võib uskumatult palju tüli tõusta.
Meil ei tule kõne alla, et kokkulepetest ei peeta kinni. Ei saa seda endale lubada.
Mitte, et sellest hädast vaba oleksin. Ma ei suuda iseendaga kokkulepetest kinni pidada…
Ja ma ei suuda leppida, kui inimesed teevad asju minu meelest valesti.
Ehe näide on Reporteri-Carmeni Anname ära kampaania. Miks peaks neljas või viies Eesti linnas kenad inimesed toppima kommid, riided ja mänguasjad kotti ja saatma Cargoga Tallinna, kus siis Carmen ja veel keegi neid uuesti mööda Eestit laiali hakkavad vedama? Kullakene, leia partnerid ja kogumispunktid linnades eraldi ja kaasa mõni sotsiaaltööga kursis olev inimene! Meil saab Eliisabeti kirikusse juba aasta otsa riideid ja toitu annetada ja olemas on ka nimekiri, kes seda tänuga vastu võtaksid. Milleks nodi Talina saata??
Jah, blond kriim ja vaene lapsuke, näpp suus, rõhub vaatajate südametunnistusele aga, aga… need asjad pole nii lihtsad! Kui midagi teha, siis teha korralikult!
Oh jah…
Et siis
kui ma ilgelt vihane või mossis olen, andke andeks ja tuletage palun mulle meelde, et there is another life out there ja kogu maailm ei funktsi kellast kellani, ridade arv pole loetud ja inimesed ei peagi käituma nii, nagu mulle meeldiks.
Maailmal pole ju probleemi, minul on!
Ma ise ka ei tunne enam end ära.
Gabriel, mis meist saab..
Thursday, March 11, 2010
Posted by ritsik at 1:39 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
mina arvan, et inimesed kas on mugavad...ei oska...ei tea...ei viitsi..on pinnapealsed..primitiivsed...ei julge...natuke ühte ja natuke teist...või kõik kokku..
kui kõik ajaks asju südame ja hingega, teadlikult, lõbimõelduslt, terviklikult ja lõpuni välja...siis oleks kõik ettevõtjad.
mõni aeg tagasi hakkas mul selveris lahtisi kartuleid valides osadest kartulitest kahju, mida keegi ei tahtnud...see on ikka kõige ehedam iseenda läbipõlemise märk:)
Kui kõik ajaks asju hingega ja lõpuni välja, siis oleks võibolla maailm tükk maad korrastatum või parem paik aga.. võibolla oleks maailm täis läbipõlenud inimesi...
Keegi ei jaksa kogu aeg endast sada protsenti anda. Ja ei peagi. Me oleme ju ainult inimesed.
nojah, kuidas arvad.
jah, Ritsik. ega polegi muud kui keskeakriis ja vanadus, mis salamisi meie kallal oma tööd teevad :P
Post a Comment