Eilne kümnekraadine soe oli vahva. Läksin koeraga kell 7 hommikul mere äärde. Lõokesed laulsid, rästad ja kuldnokad vilistasid, õhk seisis paigal ja oli päikest täis...
Kuna kevadtöid läbi lume teha ei anna, panime mehega suusad talvekorterisse.
Käisin lastega koerteshowl, vaatasime agilityd ja kuulekuskoolituse võistlust. Ma vist olen ikka rohkem koerainimene. Kohe rõõmu ja vaimustust tekitavad ilusad, targad ja iseloomuga koerad.
Pärast ootasime veerand tundi bussi. Loksusime veerand tundi täistuubitud, palavas, õhuvabas bussis. Vantsisime veerand tundi koju, toidukott raske kui kivi. VIHKAN BUSSINDUST!
Hea Jumal, mul tõesti oleks väga vaja sõidueksamist läbi saada, ma ei jaksa enam.
Ja veel.
Piisas ühest tööalaselt saabuvast muudatusest ja ühest pillatud lausest a la mida sina siis täna teinud oled ja mul on blokk ees. Niikaua teen tööd rõõmuga, kuni ei tunneta survet ja sundi. Niipea kui saabub ora teatud kohas olukord, tekib mul trots ja soov kühvel tagantkätt liivakasti nurka visata.
Lapsik...
Ja veel, ... avastasin esimese halli juuksekarva.....üllatusin, nii vist peabki olema, 37aastaselt.
Ääää, emme, ma ei taha et sa vanaks jääd, karjus Kati. Mhh, mis mul hallist juuksevärvist, peaasi, et elu halli värvi ei ole.
Kas töö, mis ei tekita stressi, trotsi ja kurvameelsust vaid ainult- noh, või 90% ulatuses- rõõmu, on luksus?
esimene hall
Saturday, March 27, 2010
Posted by ritsik at 11:50 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Ei ole ju luksus, vaid meie igaühe sünniõigus:) Mis tundega sa esimese aasta-paar tööd tegid, kas oli rõõmu?
Vahvad puhkepäevad teil seal linnas!
eh, naljatilk! kui juuksur mulle enne pulmi õiget juuksevärvi otsis, vangutas ta ühe ja teise juures pead, et eiei, sul on nii palju halli, et see ei sobi :D ja sa räägid mingist esimesest karvast :P
Jah, just - naljatilk :D
Ma värvin juukseid juba aastaid ja alati, kui värv pisut enam välja kasvanud on, vaatan ohkega sealt väljakasvavat osa - halli osakaal suureneb pisitasa...
Seda, millal oma esimese halli karva leidsin, ma ei mäleta. Huupi pakuks sajandivahetuse aegu... no ja mina ei ole mitte veel ka 37-aastane nüüdki ;)
Ja ometi pean end veel suht õnnelikuks inimeseks - minu ema oli minuvanuselt ikka paaaalju hallim ja õigupoolest on ta hallipäine olnud küll enam kui pool minu elust ja enamgi...
jeeah, thanks God for juuksevärv :)
Annika, esimestel aastatel oli stressi veel rohkem, sest siis ma ei teadnud hästi, mida ma üldse tegema pean. Nüüd tean, aga... noh, sa tead, mida ma mõtlen ;)
Jah, ma tean muidugi, mida sa mõtled. Oi kui palju olen ise samamoodi mõelnud. Nüüd olen enda jaoks ideaalilähedasel tööl, aga ka seda on võimalik ise ära rikkuda liigse stressamisega või veelgi mõnusamaks muuta, võttes tööd kui toredat mängu...Ma olen esimese 20 päevaga juba mõlemat jõudnud:)
Mina jällegi olen loobunud juuste värvimisest. Halli pole, kuigi lapsed ehmatasid mu ükspäev sellega peaagu oimetuks...
Aga päris mõnus on sedasi. Kui tuleks julgus veel oma salgud maha ka lõigata...
Ja bussi värgist. Varsti juba saab rattaga sõita!!!
Ja sul seal Pärnus hoopis paati vaja. Täna uudistest vaatasin :D
Post a Comment