Film ja vennad

Küll mulle meeldis eilne ETV film Coming Down the Mountain, Inglise 2007.
Eestikeelne nimetus Konarlik tee oli kuidagi konarlik ja mittevaatamakutsuv.
Ja küll mulle meeldiks seegi, kui ETV inimesed oskaksid rohkem reklaami teha. Nädalakavas kirjas olnud jutuke laste ja puudega inimeste kasutamisest filmides oli küll kena kuid ei öelnud antud filmi kohta kahjuks midagi.
Peategelane meenutas kangesti Ühikarottide Andrit aga ta mängis palju-palju paremini ja filmilugu, -kus nagu Ü-rottideski oli üheks teemaks noore inimese ännngggg, kes selles süüdi on ja mis sellega peale hakata, -oli võrreldamatult paremini jutustatud. Boonuseks imeilusad kaadrid ja võttekohad.
Miks sellist filmi ei võiks näiteks laupäevaõhtul kell 21.30 näidata, Kiirabihaigla asemel?
Igaõhtuse laiba- ja veredoosi asemele igatseks tv3 ja kanal 2stki midagi head näha.
Aga veel filmist. Seal oli tähtis osa vendade suhetel, mis on mulle täiesti võõras teema. Ei minul ega mehel pole õdesid-vendi ja me ei tea üldse, kuidas need asjad käivad. Olen aru saanud, et mõõdukas kaklemine käib “vendluse” ja “õeluse” juurde?
Päris pisikestel lastel on see kuidagi teistmoodi. Kui Mihkel saabus, oli kaheaastane Krissu väga elevil, aina käis ja patsutas oma “jennat”. Jennale meeldis, kui ta pikutas põrandal ja Krissu hüppas suure mürtsuga üle tema kõhu, meie olime suht hirmul aga jenna naeris või lõhki ennast.
Paari-kolmeaastastena oli neil koosmängu juba hästi palju: küll rajati onne ja ehitisi, küll mängiti rollimänge. Ilmatu põnev.
Nüüd on mõned viimased aastad hakanud see poiste-tüdrukute vastasseis tekkima, tegemised on erinevad, sõbrad ka, huvid samamoodi. Eks poisteseltskond kipub selles vanuses suuremaid õdesid kiusama, lollitama ja muidu tola mängima, tüdrukud aga tahavad omaette juttu ajada või midagi. Krissul on kaks parimat sõbrannat, kellest ühel on Mikuga sama vana vend ja nemad neli on koos mänginud sõimerühmast saadik. Teine tüdruk aga on üksik laps ja tema ei taha lärmakatest tüütutest väikevendadest midagi teada. Ja lähevadki tülli.
Katikene on Krissust noorem 5 ja Mikust 3 aastat, temal pole nii lihtne suuremate mängudesse pääseda aga ta üritab hoolega. Eks ma ikka sokutan teda Krissu pundiga kaasa. Neil Krissuga klapib vahel väga hästi. Üks tundeline Kala ja alatasa emotsioonidesse uppuv Vähk mõistavad teineteist paremini, kui mina, pidevalt “kuidas-nüüd-võiks-paremini-olla” Kaalud.
Huvitav, kuidas siis hakkab olema, kui lapsed mängueast väljas? Kas see perekondlik miski jääb neid ka täiskasvanueas siduma? Ma ikka kinnitan neile, et hoolimata pidevast nägelemisest on nemad kolm üksteisele kõige lähedasemad inimesed maailmas, kes saavad jagada oma elu ja toetada üksteist ka siis, kui meie taadiga kord lusika nurka viskame.
Tunnen väga puudust õdedest-vendadest seoses lastega, nii hea oleks sama vanadel jõmmidel koos kasvada. Minu õde võiks vahel meie lapsi hoida ja vastupidi. Minu suur vend võiks tulla mulle appi autot ostma ja minu mees võiks aidata temal köögiseina plaatida. Et see…. noh, perekond, turvasüsteem oleks laiem.
Aga on ju nii palju peresid, kus lapsed täiskasvanutena absoluutselt ei suhtle või halvima variandina jagelevad päranduse vms probleemide pärast. Kuidas nii läheb?