kolm halba, kolm head

Halb on see, et ma sõidan jätkuvalt nagu täielik saast.
Halb, et üks töössepuutuv asi teeb meele mustaks.
Halb, et üks õnnetu mutike sai meilgi kesklinnas jää pähe.
:(
Hea on see, et tütred käisid täna kunstikoolis avatud uste päeval ja neile väga meeldis, Krissu võibolla isegi tahab seal käima hakata. See oleks väga tore, sest kunst on üks mõnusamaid asju elus ja meie linna kunstikooli vaim, vaimsus ja õpetajad meeldivad mullegi väga.
Imetore asi on nukunäitus uue kunsti muuseumis. Ma jooksin sealt läbi aga nädalavahetusel võtan fotoka ja lapsed ja süvenen.
Ja imetoredad on need hooldusravi hoolealused, keda me kolmapäeviti kiusamas käime.
Täna Juta luges ühtedele luuletusi ja mina teistega jätkuvalt meisterdasin.
Ma polegi vist teile oma mutikestest rääkinud?

Mina ei tea, mil moel õed ja hooldajad vanakesed oma vooditest välja peksavad või neid meelitavad aga täna oli mul lausa seitse huvilist. Algul osad on mossis ja teatavad tõredalt, et nad pole üldse mingist käsitööst huvitatud, lastagu neil lihtsalt olla ja vaadata. Teised naeratavad kohmetult ja kurdavad, et nende käed ei liigu ja silm ei seleta ja nad ka ei saa midagi teha.
Noh, hakkame ikka tasapisi pihta. On paar tükki, kes teevad vilkalt ja tublilt kõik kohe valmis. Teised vajavad väga palju juhendamist- mõnel tõesti käed hästi ei liigu ja Alzheimeritel ei tule vaim järele, neile peab kogu aeg rääkima, et näe joonistasid ühe silma, tee nüüd teine ka.
Pikapeale saavad kõik oma töödega valmis. Ja siis nad ei lähe enam laua äärest minema! Mul said materjalidki täna otsa ja see, kes kõige rohkem torises, tegi paberlinnule lisaks veel neli lepatriinut! Ja nad kiidavad siis üksteise asjakesi ja laidavad iseenda omasid ja tuletavad meelde, kuidas nende noorusajal ja millist käsitööd tehti.
Mul on kurb, et keskmiselt on isik hooldusel kuus nädalat ja esimesed prouad, kellega ma juba harjuma hakkasin, on juba koju läinud. Eriti tunnen puudust Elsast, maailma lahkeima näoga armsast prouakesest, kes alati esimesena laua ääres platsis oli, suure püüdlikkusega ja suure osavusega kõik tööd valmis tegi. Ja nüüd läheb koju Helgi, hirmus kurja moega mammi, kellel läheb tükk aega sulamiseks ja kes käsib kõik oma valmis tööd prügikasti visata või kellelegi ära anda - aga kes kõige pikemalt mul laua ääres istub :)
Ma esialgu üllatusin, et paljud on väga tõredad. Aga ilmselt püüavad nad nii säilitada oma väärikust. Kujutan ette, et kui sa oled terve elu saanud ise endaga hakkama, on väga raske leppida, et nüüd on kõik muutunud. Kuidas olla väärikas, kui sul on pampers püksis, sind pestakse ja kammitakse ja öeldakse, kuhu sa pead minema, mida sööma ja kuna magama. Masendav... fff, ja siis peaks minema mingeid pabereid mingi tobeda tüdrukuga voltima, fff, puu taha mingu!
Aga au neile, kes ikkagi võtavad oma napi jõu kokku ja tulevad terve pika koridori, et see tunnike midagi teha. Kujutan ette, et seegi on alandav, kui sa oled elu jooksul kudunud kümneid kampsuneid ja tikkinud ristpistes kümneid patju ja linasid aga nüüd su käed on läbi ja sa vaevu saad hakkama paberist linnutiibade voltimisega...
Päris raske on leida meisterdust, mida teha, sest tasemed on erinevad. Õnneks on mul oma lastega väga palju asju läbi tehtud ja lasteaias töötatud ajast on ka natuke meeles. Ja kuue ja kuuekümneviieaastaste juhendamine - julgustamine polegi nii erinevad, kui võiks arvata.

Aga ikkagi, mulle meeldib nendega. See väsitab kõvasti aga annab nii palju asemele. Rõõmu ja aukartust. Mul on sealt tulles alati selline tunne, et olen koost lahti võetud ja jälle kokku pandud.
Kahjuks ei jõua me nendeni, kes lamavad päevad läbi voodis.