Väike kuldne argipäev

Oma igapäevasahmimistes ja tööelus tundub sageli, et maailm on ikka puhta segi.. Vahel vaatad netti ja ahhetad- et kohe ongi olemas sellised inimesed, kes selliseid asju teevad, niimoodi maailmast arvavad ja niimoodi selle ka enndast välja pritsivad?
Mina ei näe kuskil selliseid frukte. Esiteks on minu ümber peaaegu alati toredad inimesed, teiseks olen tõhus mulliehitaja.
Mitte et vahel piki pead ei saaks ja maoli mudas ei lesiks. Küll!
Aga armsad inimesed aitavad sellest kõigest üle saada. Laste kallid, mehe kaisusolek, kolleegi hea sõna, tass kohvi koos sõbraga, energiasäde tuttavalt.

Ja kogudus.

Meie kogudus üllatas mind eile tõesti.
Niivõrd erinev hulk inimesi. Ekspunkarist eluvennast õpetajate ja õppejõududeni, hulk tublisid pereinimesi ja hulk säravaid noori. On neid, kes on välismaal aga nad on ikka meiega. Katrin kunagi ütles, et ta alati vaatab, kes pühapäeval kirikus kohal ei ole, selles mõttes et nagu keegi oleks perest puudu. Nagu ema muretseb, kui keegi õhtusöögiks välja ei ilmu. Ma leian ka end vahel juba nii mõtlemast...

Me kõik oleme üks. Koos omavahel ja koos Jumalaga. Kõik need erinevused kaovad, kui on ühine rõõm või mure. Koos palvetamisel on selline jõud, et mitte miski ei saa selle vastu. Seda energiat on võimatu kirjeldada. Ma poleks seda 10 aastat tagasi kindlasti uskunud!

Mitu aastat tagasi osalesin palveketis, kui üks noor tüdruk kogudusest läks ajuoperatsioonile. Kett käib nii, et ööpäev jagatakse poole tunni või tunni kaupa inimeste vahel ära. Siis omal ajal igaüks palvetab selle asja eest. See on suur asi tegelikult. Nii hea on teada, et kui satud hätta, on alati inimesed, kes toetavad kogu iseenda ja jumaliku jõuga. Ja toetavad võõraidki.

Aitäh, SV-lased, et olete mu ümber!

Olen iseloomult väga kahtlev ja kahevahelolev isik. Millessegi mitte käegakatsutavasse uskumine on mulle olnud pikk vaev ja häda. Mismõttes Jumal on hea? Kust ma tean, et ta üldse olemas on? Kuidas ma tunnen, et ta on hea? Miks ta peaks minust hoolima? Miks ta ei suhtle minuga? Aga see sõdade ja sigaduste värk, hei, Boss, mis sa selle kohta ütled? Aga too nõme tüüp XY, ta nimetab ka ju end kristlaseks?
Peale 15 aastat vaevanägemist on pooled mu kahtlustest kadunud. No, peaaegu kolmveerand. Ikka on veel palju küsimusi, millele mul pole vastuseid.
Aga ühes olen kindel.
Jumala armastus katab kõik kinni.

Vahel on selline talveilm, kui päike paistab eresinises taevas ja õrn helkiv lumepihu langeb maa peale. See ongi nagu armastus. Peaaegu nähtamatu, igal pool.
Kui on sombune hall ilm, siis kujutan ette, kuidas kuldne õnnistusetolm langeb samamoodi alla. Bussipeatuses, mõne norgus kuju peale. Tööl mõne äkilisema isiku peale. Lapsevankrisse. Pingil magava parmu peale.

Sinu peale ka :)