Evelyn, sina ära parem loe edasi. Ja teised rasedad ka.
See minu eelmine postitus oli muidugi pseudoprobleem. Eriti tänase uudise kõrval.
Nii õudne lugu, et ei taha pähe mahtudagi. Inimene ootab last, on elevil ja rõõmus, kõik on parimas korras ja paari tunniga muutub kõik tragöödiaks.
Sünnitused on selles mõttes keeruline arstiteadus, et olukord võib väga kiiresti kardinaalselt muutuda ja midagi parandada võib juba hilja olla. Vanasti ju palju naisi suri sünnitades, üks hirmsamaid otsasaamise mooduseid minu meelest. Iga sünnitanud naine adub vist selle õudust.
Ei kujuta ette selle õnnetu ema olukorda. Hooldusravis on üks 60aastane mees, kes on terve elu olnud kaelast saadik halvatud ja kõik need aastad on ema teda hooldanud.
Kuuskümmend aastat!
Ei kadesta ka arsti. Nii kommentaarides kui tuttavatelt kuuldud juttudest kõlab, et see polnud tal esimene kord eksida. Ma ei kujuta ette, mis elu saab pärast sellist asja elada. Tööd enam sellel alal ei saa, inimesed vihkavad sind ja sinu hingel on selline süü.
Jumal andestab. Inimesed - kahtlen küll. Kuigi eksimine on nii inimlik. Jätkuks vaid eksijatel enesekriitikat.
Sünnitaja on väga abitus olukorras ja kui ta on üksi, ei saa ta ka midagi oma kaitseks ette võtta, ei tõuse ju püsti ja teata, et mulle teie teenindus ei meeldi, lähen teise kohta.
Olen tõesti tänulik, et mul on lastega hästi läinud. Krissu otsustas küll 3 nädalat varem ilmuda, olin just sõitnud ajaviiteks Tartusse vanematele külla, hommikuks oli mul tagasisõidupilet ja öösel läksin haiglasse..
raske juhus
Wednesday, March 03, 2010
Posted by ritsik at 10:54 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Ritsikukene, on jah hirmsaid asju ja siis mõtled, et miks küll nii, milel eest ja no MIKS!
Jah, midagi pole teah. Kuidagi oled sunnitud leppim aolukorraga millega leppida ei suuda ja ongi kõik. Siis tuleb kibestumine ja enda muserdamine ja mis kõik veel.
Need traagikad on koledad.
Just 100% ebameeldiv arst esimesel sünnitusel viis mind lõpuks kodussünnituseni viimasel.
Nagu ka tõdemus, et haiglasolemine ei garanteeri isegi mitte elusa lapse sündi. Tõdemus polnud isiklik, kuid valus mõelda ikkagi.
Inimlik andestamine eeldab ilmselt teise poole valmidust möönda: ma eksisin, mul on südamest kahju.
Kodussünnitamine on julgetele.. Mul oli kolmas sünnitus kõige kiirem ja hullem.
Haiglas oleks tugiisik küll abiks.
Mul on teisest sünnitusest üdini positiivne kogemus Pärnu haiglast. Ilmselt tänu sellele, et võtsin tasulise ämmaka, kes oli minu päralt.
Aga kurb lugeda muidugi selliseid uudiseid.
Post a Comment