Viirused liikvel

Seda ma nüüd sain oma kodus-olemise-ihalemisega. Kati võttis kätte ja jäi palavikku. Midagi muud viga ei paista olevat aga laps on tuline mis kole.
Aga ega ma kurda. Tulemuslik päev. Sain terve esimese korruse üle kraamitud, lisaks kaks masinatäit pesu, söögitegu ja kissell, natuke riiete parandamist, kahe vildiasja Tekstiilikotta näitusele viimist ja isegi haige lapse ja nukk Sipsikuga mängimist. Mängisime täringumängu Elu on selline, Kati võitis, mina jäin teiseks ja Sipsik viimaseks...
Ilm on päikeseline ja kohutavalt külm. Krissu valutab pead ja Miku köhib-tatistab. Noormees võttis eile sünnaks saadud Poiste kokaraamatu ette ja tegi niuhti tomatikastmega suupistesaiad valmis. Abivägi sirgub!
Krissu ponnistab Kadri.Kasuema lugeda. Kadri läks käbedalt aga Kasuema aeglasemalt. Väidab, et meeldib kuigi mina ei tea, kuidas ta sellest pioneerindusest ja kommunismi ülesehitamisest aru saab. (Ma vaatasin koolis sõnastikust järele, pioneer on nagu vanaaja skaut- kommenteerib ise.)
Mina loen Epp Petrone Roheliseks kasvamist. Ei tekita just head tunnet. Ei ole võimalik poest pakendamata toitu osta ju. Põrnitsesin just Säästukas kraami kassalindil- iga pisinibin on ju plastiku sees! Ok, aedviljad ja liha saaks ilma kotita turult kätte aga ma ei jõua iga päev turule.
Ja me kõik loeme õhtuti juba nädalaid ikka veel unejutuks Imeflööti ja ära ei tüdine.

Emade- ja sünnipäev

Vihm sajab. Päris hästi ajastatud, leian ma. Las minu 12 sorti taimendusi mõnulevad, ja mina pääsen kastmisest.
Päris väsitav nädalalõpp oli. Sõbranna sünna laupäeval ja Miku oma eile. Täna muudkui haigutan ja jorisen, et tahaks kodus tukkuda, mitte tööl tooli ja klaviatuuri kulutada. Lapsed on kooliaastast nii läbi, et loevad päevi ja nädalaid veerandi lõpuni. Tulevad koolist ja jäävad multikate ette diivanile magama kesk selget päeva.
Miku sünnipäeva pidasime spordihallis, kus ta trennis käib. Lihtsalt hea õnne peale helistasin haldajale (või on ta omanik) ja küsisin, kas saaks saali ja kui suure raha eest. Ja kujuta ette- mees, kes mind esimest korda elus nägi, andis mulle rahumeeli võtmed pihku ja ütles, et raha pärast pole vaja muret tunda, need korvpallilapsed on nagunii tal oma tiiva all. On ikka usaldust veel maailmas!!
Lapsed kihutasid ringi kolm tundi jutti nagu meeletud, püüdsin küll mõne rahulikuma mängu teha puhkuseks aga ma ei olnud väga hästi valmistunud, auhindu ka polnud ja kokkuvõttes lõpuks loopis ikka igaüks niisama palli. Poiss ütles, et tema on rahul ja külalised paistsid rõõmsad olevat. Meie mehega mängisime ka rahvaste palli ja palliletsu ja koera, lõbus oli. Kooli ajal vihakasin rahvaste palli, poisid virutasid ju alati palli ikka mõnuga ja ma olin aeglane kah.
Eriti ei meeldinud mulle see, et Miku sai sõpradelt kingiks palli, cd-riiuli ja 800 krooni. Raha rõõmustas teda küll väga ja palus kõik mul panka arvele viia aga … Minu meelest lastel võiks ikka veel olla seda kingituse lahtipakkimise rõõmu. Mitte et mulle endale vanemana see lihtne oleks, laste sõprade sünnipäevade eel mänguasjapoes piinatud moel tuustida aga mulle ei meeldi ikkagi ümbrikuvärk.
Õhtul kodus toibusime mõne tunni, grillisime õues kana, viinereid ja leiba. Mängisin sulgpalli ja lõin Krissule sulgpalliga otsaette muhu!
Emadepäev jäi seekord tagaplaanile. Oma emale panin posti pakikese raamatu, ravitee ja laste joonistustega, ise sain kingiks seemnest kasvatatud lille, paberist lille ja poolelioleva raamiga pildi, lillepildi loomulikult. Ja T-lt päris lilled.
Ehh, 11 aastat ema oldud. Igavuse ja üksilduse üle kurta ei saa… Ja aina huvitavamaks kogu aeg läheb. Kolm inimest kasvavad sinu kõrval iga päev, igaüks isemoodi ja ise suunas.

Taimed, ainult taimed

Oo, ma armastan maikuud! Kõik igapäev on teistmoodi kui eile.
Täna läksin turule omaarust paari lille ostma ja kaotasin viimsegi arunatukese. Naasesin 12 erinevast sordist taimetitega, kandam oleks vist veel suurem olnud, aga raha sai otsa ja ratta peale rohkem ei mahtunud ka. Kuigi vähe ei puudunud, et oleksin minupikkuse ploomipuu "Ave" ära ostnud, nalja oleks saanud selle kojuveoga.
Mis on kõige parem ploomisort, kes teab?
Õige ploom peab ikka küpsest peast nii magus olema, et herilased selle sisse peadpidi kinni saaks lennata. Meil Tartus oli mingi helekollane läbipaistmatu ploom, viljad natuke sidruni kujuga aga ma ei tea, mis nimi. Niii hea oli.
Niisiis: kress, astrid, raudürt (minu lemmik), kilbik, miski nelk,lõvilõug, murtudsüda, koriander, basiilik, tüümian, krüsanteemid, talihali.
Mulle meeldib turul müüjatega jutustada. Enamasti on igasuguste taimede ja viljadega tegelejad asjalikud ja rõõmsameelsed, nad rõõmustavad, kui sa nende kaupa kiidad, vastavad meeleldi küsimustele ja kuulavad su enda aiajutte. Aiainimesed ei hooli kunstküüntest, solaariumist ja päevapoliitikast, nemad muretsevad rohkem võimalike öökülmade ja kartulimardikate pealetungi pärast.
Kui mul meest oleks vaja otsida, siis ma landiks kõige meelsamini ehituspoodides ja aiandites:)
Täitsin oma peenart täna õhtul hoole ja armastusega ning mõtlesin kuidas saaks koera huvi mullatööde vastu kustutada. Ta sinder on kraapinud kraatreid sinna-tänna ja trampinud mu maasikate otsas, neil niigi kuivuse käes raske olla.
Töö tehtud, unistasin aiapaviljonist, uuest piirdeaiast ja üleüldse, viimase peal haljastusest. Ei, üldse mitte midagi peent vaid lihtsaid taluõueasukaid, et igal aastaajal oleks midagi vaadata.
Palgapäeval ostan mõne enela, nad on nii ilusad oma kevadises õitehangedes. Aga vist vähe aega õitsevad? Veel tahaks ma seda kreemikat uimastavalt lõhnavat kibuvitsa, noh, mairoos või kuidas seda kutsutaksegi.
Pojengid, astilbed ja karikakrad mul juba on. Põõsastest kukerpuu ja kahte sorti kontpuu. Aiaservas vohab toomingas, seda peaks vist kärpima. Teadmata viisil aeda asunud vaher on täiesti salaja kolmemeetriseks kasvanud.
Mõnus on aias!
Eile niitis T kaks tundi jutti muru, siis andis teatepulga mulle üle ja ma panin veel tund aega otsa, tõsi küll, ma niitsin mõnest kohast vikatiga. See on suure krundi ainuke miinus, muru niida nagu hull. Võta või kits..
Ilusast laupäevast saab kohe pühapäev, emadepäev ja meie Miku sünnipäev.
Sünnipäevaga on meil vägevad plaanid. Loodame, et kõik läheb ilusti.

minagi pelikani klubis

Pelikan on doonorite vapilind.
Meil oli lasteaias doonoripäev, võtsin ka julguse kokku ja andsin verd, esimest korda elus. Ei old hullu, kuigi see nõel oli ikka üsnagi jämme ja valus käe sees.
Terve päeva on imelik hägune olla, pea nagu kummine kuidagi. A ju see käib asja juurde. Igavene jurakas shokolaad anti ka.
Ilm on külm ja peenardele kraam külvamata.
Kalender mai lõpuni töiseid ja mittetöiseid asju täis kirjutatud. Mai, alati on see üks igavene tormamise ja sehkendamise kuu. Ega vist suvelgi unistada aeg ole aga vähemalt lapsed on orjusest priid.
Käisin täna Krissu vanas lasteaias lugu tegemas. Rõõm oli näha, et remonti tehtud ja muidu ilus. Rääkisin loo tarvis 6aastastega emadepäevast. Ikka nad toovad issiga lilli ja lubasid kõik ära koristada ja :)
Ühel tüdrukul ei olnud isa. Tema lubas ka emale öelda, et ta armastab teda, tolmu pühkida ja salatit hakkida "kuigi mul läheb sellega hirmus palju aega". Küsisin, mida tema ema kõige rohkem armastab. "Mind!" tuli kõhklematu vastus.
Nii imearmas laps, suurte silmade ja pikkade patsidega, nii arukas ja vahva! Mida tema isa küll teeb või mõtleb, et ta sellise printsessi maha on jätnud?
Ma tean, et olen ebaõiglane, võibolla isa on surnud, või kohtub lapsega igal laupäeval või.. mis iganes..
Lihtsalt jäi kriipima. Olen kuulnud, et paljudes lasteaedades püütakse isadepäeva pidu üldse vältida, sest pooltel lastel pole neid võtta lihtsalt!
Meie issi hoiab oma tütreid. Ja tütred teda. Poevad sülle ja kaissu ja ajavad juttu..
Poiss on rohkem emmepoeg. Ma ei tea, miks see nii on. Aga võrdselt armsad ja kallid on kõik emmele ja issile, iseasi, kas me seda alati välja näidata oskame.

you are enough

Segased tunded on täna.
Sama segased, kui tänane ilm: ere kevadpäike aga kõle tuul sunnib mantlihõlmu koomale vedama.
Olen mitu päeva mõtisklenud selle üle, mis annab või võtab inimese enesekindluse. Miks on nii, et kuitahes ilus, andekas ja sädelev inimene võib tihtipeale olla sisemiselt arg ja endassetõmbunud aga teine, kellel õigupoolest pole silma paista millegagi peale kõikide eelmainitud omaduste puudumisega, pakatab enesekindlusest?
Tõenäoliselt raske lapsepõlv? Ema vihahoos käratatud “saamatu käperdis” võib nullida ära oo kui suure osa inimese kujunemisest. Või parastav pedagoog, kes su töö üle terve klassi kuuldes irvitab. Lollaka klassivenna itsitamine tüdruku koleda hääle, kõverate jalgade või jämeda tagumiku üle seitsmendas klassis võivad naisehakatiselt võtta pikkadeks aastateks usu oma välimusesse. Vaid mõned sõnad – ja kui palju pisaraid, pettumust ja valu.. tempel mällu aastateks.
Kui pingevabad on iseenda suhtes väikelapsed! Millise uhkusega nad näitavad emale oma esimesi kriipsujukusid, jorutavad kõvasti ja valesti laulda, topivad oma pisikese punnkõhu ümber roosasid seelikuid ja on ikka kõige selle juures väikesed printsessid, kunstnikud, ISIKSUSED. Seni, kuni keskkond hakkab tiibu kärpima -klassivend irvitab või õpetaja nullib ära sinu meelest vaimustava pildi.
Ei loomulikult, adekvaatne enesehinnang on abiks ikka aga miks, miks on selleni jõudmine nii raske? Mõnel tuleb see lihtsamalt, mõni peab iga väikese solvangu või pettumuse järel seda taas varemetest üles ehitama hakkama.

Siin oli see 16-aastase minale elutarkuste ütlemise mäng. Ma ei ütleks endale siis midagi muud, kui ma korrutan endale praegu: sa oled see, kes oled ja kõikidele ei saa meeldida. Lollakad klassivennad, kel oli iga asja kohta ütlemist ja kellele ei läinud miski korda peale enese isikute upitamise ja heaolu… Need poisid on kasvanud suureks, võibolla on neist saanud vahvad inimesed aga võibolla armastavad nad Delfis kommenteerida, maksavad alluvatele mustalt palka ja veavad rämpsu metsa alla.
Pole vaja põdeda iga jõmmi ütlemiste peale! Ehk kuidas nad seal vabastavas hingamises korrutavadki:
You are enough, you do enough!

Tegelikult paneb see omaenda kõnepruuki vanematena kõvasti kontrollima. Mulle on laste suur ninnunännutamine stiilis “oh KUI ilus ja andekas sa ikka oled, apsaluutselt imeline” võõrastav aga kiitma peab lapsi küll palju ja asja eest. Ja kui ma ei kiida, küsivad nad seda ise: emme, kas me ei teinudki seda hästi?
Suur kunst on panna lapsi mõistma, et isendaga rahulolu ja lähedaste armastus ei sõltu tegelikult otseselt saavutustest. Ehk- sa oled väärtuslik ja kallis ka siis, kui saad kahe, jääd jooksuvõistlusel viimaseks või kui sul on kõverad jalad. (kuigi ilusad jalad ei ole ju saavutus?)

Saavutused on siiski meeldivad. Eile üllatas meie pesamuna mind emadepäeva lauluvõistlusel imeilusasti viisi pidades, keskmine kirjutas kirjandi emast ja suurim joonistas pesamuna diplomilt suurepäraselt pildi maha (ilma kopeerita). Ja mina üllatasin iseennast, olemata väsinud ja kuri hoolimata pikast päevast. Lugesin ilmatu pika jutu ette “Imeflöödist”, see rääkis … eee.. mh… millest küll?
Aa, Pärlipõsksest Ilonast, Neitsipõsksest Balintist ja suht äkilisest Veekuningast. Ilona löödi mättasse, siis muutus ta kuldussiks, kuldõunapuuks, kuldvoodiks, kuldroosiks… ikka raiuti ta vaeneke juppideks a lõpuks sai ikka tibiks tagasi :)

laupäevak

Ma käisin ka prügi koristamas. Kuulusin selle 3% naiivikute hulka, kes lootsid oma käte jõul suure osa sellest korda teha, mida aastaid masinatega laiali on veetud.
Aga noh, hea tunne ikka. Meie kollektiiv oli esindatud umbes 12 liikmega. Algul tuustisime prügikuhja ühes metsaveerus, selle saime isegi peaaegu tehtud. "Korralike" inimeste tehtud hunnik oli, hulk ehitusprahti pluss diivan ja autoiste, hea firma lastejalatsid, head shampoonid, lisaks koomiksid, katkised mänguasjad ja rattakiiver, kus isegi nimi sees. Hämmastav. Ühe inimese viis minutit ja õnnelik prügivaba elamine, teiste inimeste kaks tundi tihedat tööd ja s..s sobramist. Aga noh, need kaks inimgruppi- sodistajad ja koristajad ei hakka iial üksteisest aru saama.
Teine koht oli ojakallas karjamaa ääres, dziiss, sinna oli aastaid prahti veetud, osa sellest juba mudasse mattunud, osa ojasse uppunud, puude ja teiste sodide all kinni. Midagi me seal mudases risuses kaldas välja rookisime, koos mitmekümnepealise teise tiimiga, aga eriti kaunis pilt ikkagi välja ei näinud. Sinna oleks tehnikat vaja olnud, buldooserit ja koppa.
Ilm oli ideaalne. Mõnus tunne koos teistega tööd teha ülla eesmärgi nimel, nii oma kolleegidega kui võhivõõrastega.
Meediakampaania oli ülivõimas. Ma arvan, et eriti suurt praktilist kasu sellest aktsioonist ei sündinud aga seegi suur asi, kui nii suur hulk inimesi kodudest välja saadud ja koos tegutsema. Probleem samuti teadvustatud.
Kodus toibusin mõne tunni ja kuna ilm hellitas jätkuvalt, sattusin hoogu ja kaevasin õues terve õhtu. Maasika- ja lillepeenraid. Tänaseks jäid vaid kaks porkna- või milleiganes peenart ja muru peaks ära niitma.
Täna on kondid nii haiged, nagu oleks tappa saanud. Aga asja eest:)
Olen endaga rahul. Preemiaks olid mulle eile kaks haruldast ja südantsoojendavat asja: tohutu luigeparv, mis üle meie õue lendas ning minu loomade varjupaiga loo positiivsed netikommentaarid.

Mai, juhhei!

Need kevadised päevad lippavad ikke kärmesti! Kõige rohkem meeldib mulle mai juures see, et igal hommikul on midagi õues teistmoodi. Täna hommikul oli näiteks meie 80aastased pirnipuud otsustanud lõpuks lehti kasvatama hakata. Aga nartsissid ja tulbid mul ei tõuse:( Ma ikka oma arust olen kümnete kaupa sibulid maha pistnud aga kus nemad siis on??
Eile nõida ei jooksnud. Kunagi oli aeg, kui võtsin plaaniks iga volbriöö erineva kutiga veeta. No linna peal siiberdada muidgi, mitte ja-nii-edasi. Sõprade kamp seal juures oli osaliselt sama, osalt vaheldus. Igatahes sai ikka palju ja palju ringi lehvitud, Tartus ju ikka toimus kontserte, pidusid ja värke. Päris mitmeks aastaks jätkus neid erinevaid kutte, küll niisama sõpru, küll romantilisemaid tüüpe. Kuni ei tahtnud enam kellegi teisega jalutada, ainult Temaga. Ja siis tulid lapsed.
Ja siin ma nüüd olen.
Eilse õhtu veetsin koos Kataga köögilaua taga nõmeda töönädala pingeid maandades, kaaslaseks kisavad lapsed, pudel magusat veini, kanajalad, oliivid, jäätis ja fimo. Pluss leedu muinasjutud. Mulle meeldis.
Töönädal jah on jätkuvalt ebaeduline, nägin metsikut vaeva ameeriklase intervjuuga, kasutasin tõlkimiseks kahe inimese abi aga ikka ei tea, kas sai nüüd ok või ei.
Lisaks olen enda peale vihane. Tegin loomade varjupaigast loo aga pean seda kõvasti lühendama, et ta koos paari pildiga küljele ära mahuks. Sest olin möku! Ütlesin küll produtsendile, et mul on siin materjali paariskülje jaoks, aga tema ütles- ähh? sellest asjast vä? mkm!
No ja mina noogutasin kuulekalt kaasa, teeme siis ühe külje, kui härrad soovivad aga nüüd praagin välja oma emotsioone ja värke ja nii kahju on! Teine prodjuuser ütles ka, et loomulikult oleks paariskülje võinud teha aga praegu pole tema ametiaeg.
Miks ma ei kehtestanud ennast ja ei surunud paariskülge läbi? sest ma olen möku!
P..organdimaale kõik, ma ütlen.
Ja magnetmassaazist ärge palun mulle enam iialgi midagi rääkige.
Olen tööl, ootan oma asja küljendamist ja kibelen koju. Maasikapeenrasse, õunakooki tegema, Eesti naist lugema.

Rohkem mehelikkust!

Väike sügav sissehingamine enne töölehakkamist.
Esmaspäev, tööle-koolitormamine. Võileivad, köharohi Mikule, mida-homme-klassiõhtule-vaja Krissule, pesu nöörile, ratta selga, ei jõua last lasteaias trepist üles saatagi aga ta on rõõmus ja keksib ise edasi, mulle lehvitades...
Peaks vist hakkama kell 6 hommikul tõusma, nagu Eri Klas soovitas. Siis jõuab ehk nautida kiirusevaba, päikselist ja hommikust energiat täis hommikut.
Mitte süütunnet kiirustamise ja sellest tingitud kurjustamise pärast.

Kirikus oli hea teema: why men hate going to church
Selgus, et kiriklikeks peetakse nn naiselikke väärtusi nagu armastus, hoolimine, suhted, toetus, abi, harmoonia, eneseväljendus. Meheliku väärtussüsteemi aluseks on aga kompetents, aktiivus, enese proovilepanek, võistlus, edu, tulemuslikkus ja efektiivsus. Kuna mehed arvavad, et kirikus vaid mingi laulmine ja ninnunännu käib, mis nende väärtussüsteemi eriti ei sobi, siis nad ei tahagi sellega tegemist teha.
Samas Jeesus oli mõlemat: family man, kes käis külas, suhtles, tervendas, hoolis ja aitas, aga ka projektijuht ja tegija, kes käskis - võta oma voodi ja mine, tehke jüngreid, parandage meelt, võtke midagi ette oma usu ja eluga!

Nüüd ma saan aru, mis mul viga on. Ma olen liiga naine!
Kõik need naiselikud väärtused on minu jaoks A ja O, ma olen nendest üleni tehtud ning võistlusest ja riskist hoian juba lapsest peale nii kaugele, kui võimalik. Kompetents ja tulemuslikkus, jah, nendest ma ära ei ütleks :)
Aga et seda saavutada, tuleb ju esmalt risk ja vastutus võtta, julgeda olla sõltumatu, mitte karta muutusi ja vastasseisu, ilmselt mitmeid kordi alguses läbi kukkuda ja piki pead saada ... aia, mkm, parem jään oma turvalisse urgu, vooderdan selle sulgedega, ehin lilledega ja panen lõhnaküünla ka veel.

olla naine on isegi raske
nüüd katsu veel olla ka mees...

Mees ei võtaks internetikommentaare südamesse ilmselt. A ma olen naine, nii naine, kui veel olla saab! Mind vihastab ja kurvastab, kui mind nimetatakse kirjasolkijaks ja mu lugu olla nagu Vändra Aveli kirjutatud.

Peaks Kivisildniku juurde selgroo kasvatamise praktikale minema. Tema oskab lajatada igaühele vähimagi halastuse või mööndusteta ning ei kergita enda kohta öeldu peale kulmugi.
Seni aga võtkem midagi ette oma usu ja eluga.

madalsageduslik püsi- ehk alalismagnetväli

huvitav, mis asi see on?
kirjutasin magnetmassaažist ja just selline lausejupp seal sees mul oli, mille kohta kommentaarides juba sauna sain. Et kumb kooli tagasi peaks minema, ajakirjanik või massöör. Tont, ma ei mäleta, kas ma võtsin selle lause massööri antud materjalidest või tema enda jutust või segasin kogemata ise midagi juurde...
Jah, mul tõesti pole õrna aimugi, mis asi on madalsageduslik alalismagnetväli.
Mis nüüd saab!!!???
Hissand kui jube!!!
Ausalt öelda, mind ei huvita karvavõrdki, mis on madalsageduslik alalismagnetväli. Muidugi oleksin pidanud uurima ja puurima, kui ma sellest kirjutasin, et näpukaid ei tuleks, aga ma ei teinud seda, lehetsurad on ju neetult lollid ja pealiskaudsed, nagu igamees ja tubli kommentaator teab.
Minu seljavalu läks selle magnerulli toimel igatahes enam-vähem üle.

Täiega päikeseline ilm täna, kuigi jahe tuul. Mees kraamis kuuri, mina tegin vaarikaid, lapsed lasid vibu ja tegutsesid täies koosseisus liivakastis. Miku sai oma elu esimestel malevõistlustel 21. koha. Laste intensiivsel pealekäimisel avas issi tänavuse grillihooaja ja kõik sõid ennast neljakandilisteks.

Vaarikate tegemise kõrval on lehe tegemine täiega mõttetu tegemine. Eriti kui sõimata järjekordselt saad. Sa võid kirjutada kümnete kaupa imelisi tekste- mis kellelegi korda ei tundu minevat. Ja ühe 40realise, ühe veaga- ja näedsa, inimesed ikka loevad järelikult lehti, vähemalt netis.
Vaarikatega on asi lihtne: vanad varred lõkkesse, kepitad uued võsud ära ja hakka aga marju ootama.

Ma ei suuda välja mõelda, mis tööd ma võiksin veel teha. Tahaks kirjutada ja inimestega kohtuda, aga tõesõna, magnetmassaaž ja uudised ei lähe mulle korda :(
Ja vaarikate kasvatamises pole ma kah tegelt keenijus:((

Kingitustest

Tüdinesin eelmises postituses kirjeldatud põdemisest, ostsin kogunenud 230 krooni eest 200eeguse kinkekaardi ja lillevarre ning here you go!
Kingitused on tegelikult toredad. Mina ei jaga nende arvamust, kes ei salli sünnipäevi, õnnitlusi ja kinke. Võibolla on siis jama, kui sünnipäevalaps peab hommikust õhtuni pardiprae ja beseekookidega jändama aga tavaliselt ju nii enam ei tehta, vähemalt mitte noorema põlvkonna hulgas.
Kingitusi saada on alati vahva, teistele sobiva kingi leidmisega on muidugi raskem.
Lähedasemate inimeste puhul võib enam-vähem aimata, mis neile meeldiks saada ja mis neil juba kodus olemas on. Pooltuttavate ja kolleegide puhul võib kergesti mööda panna. Meil on töö juures tavaks kinkida lilli, magusat, alkoholi, tasse, vahel harva raamatuid ja aasta otsa kinkis üks tuba üllatuspilte, st raamitud foto sünnipäevalapsest mõnes eriti naljakas või kompromiteerivas situatsioonis. See oli lahe.. Aa, mu eelmine tuba kinkis loteriipileteid kah.
Kõige raskem on leida kingitust
a) ülemusele
ma ükskord kinkisin stressipalli, kus mudimisel tuled sees vilkusid..
b) õpetajatele ja kasvatajatele
kuna olen kergesti äraräägitav kollektiivi nimel tegusid tegema, olen piinelnud tundide viisi raamatupoes, kamminud läbi sisustuslette jne. Õnneks tänapäeval on hästi palju seda kinkekaardivarianti, mis teisest küljest on ka ääretult igav.
Samas... kaua sa ikka nuputad, kas seekord kinkida laste ja vanemate poolt kruusid, saumalinad või keraamilised kolakad. Las inimene ise valib.
Laste sünnipäevadel on eriti tobe, kui igaüks tuleb, rahakaardike näpus. Võiks ju eeldada, et peole on kutsutud laste sõbrad, kes teavad, kas sünnipäevalapsele meeldib puslesid panna, raamatuid lugeda või hoopis palli taguda.
Krissu sai viimati sünnipäevaks näiteks:
ripsmetushi, indiapärase seinapildi, õlakoti, kitarri, raamatuid

Aga kõige-kõige paremad on need kingitused, mille kinkija on tõesti sinu peale mõelnud, kulutanud oma aega ja fantaasiat. Isetehtud asjad on parimad. Või need värgid, mida sa ise poes aega viitmata korvi topiksid.
No mulle sobib kinkida alati:
shokolaadi või sidrunivõi purgikene, hea tee
veini- või teepiknik
ehted
lõhn
raamat
cd
massaaž
isetehtud misiganes, kasvõi omajoonistatud kaart
Aga ma naeratan pingutatult, kui mulle ulatatakse:
potilill, ma olen nimelt meister nende väljasuretamises
vaas või kipsist kass või mida iganes kapi peale tolmu kogumiseks
köögividin
laudlina
järjekordne kohvitass
sukkpüksid
koleda lõhnaga aroomiküünal

A mis teile meeldib kingiks saada?

oli mul vaja siis...

Mitte et ma 100% tähtkujude usku oleksin, aga sellega olen küll nõus, et Kaalud ja konfliktid ei sobi kokku. Kogu hingest püüan neid vältida, sealhulgas ka arusaamatusi, solvumisi jne aga no ei tule välja..
Meie lasteaiarühma abikasvatajal tuleb jubil. No ja ükspäev üks kasvataja ütles mulle, et ah, alati toovad lapsevanemad nädal aega järjest lilli ükshaaval, pange parem raha kokku ja ostke üks lill kõigi poolt.
Mina võtsin asja tõsiselt. Saatsin rühma papade-mammade meililisti küsimuse, et kas kingime ühiselt midagi ja mida. 4 vastasid, et jah, ikka, mõni oli suusõnaliselt ka poolt. Saatsin uue kirja, et kogume 25 eeku, kes tahab, see paneb. Et vaatab, palju raha tuleb, ostame siis asalea või koguni kaupsi kinkekaardi.
Täna lasteaias kasvataja ohhetama- no küll sa nüüd panid asja käima, nagu lasteaiajuhataja kohe! Et mitte kunagi mitte keegi pole abikasvatajale ega üldse kasvatajale siukest lilleraha küsinud. Tema olla mõelnud, et kogme nii 4-5 krooni ja ostame pundi nartsisse või midagi. Neile olla üks ema helistanud ja küsinud, et midaaa??
Maisaa aru, nüüd on häda, et äkki koguneb liiga palju raha vä? Ei kogune, ainult 5 inimest on praegu maksnud. Või et liigne austus abikasvatajale? Või oli see mõnele lapsevanemale selline kolosaalne summa?
Ausalt öeldes olen häiritud. Kuigi see pole teps mitte esimene kord, kus parimat tahtes vastu pead on saadud. Harju ära! Ja ära lase ennast teinekord organiseerimistegevusse kaasata.
Aasta pärast tuleb lasteaia lõpetamine, olen selle 2 korda korraldajatoimkonnas läbi elanud ja ei taha mõeldagi, milline kompromisside otsimine ja ajude ragistamine läheb lahti, et leida kõigile lapsevanematele, kasvatajatele ja juhtkonnale sobivad variandid peo ja kingituste iseloomu, koha, maksumuse jne suhtes.
Lasteaiarühm on tilluke ühiskonnamudel, kus saavad kokku absoluutselt erinevate kodude, tõekspidamiste ja soovidega suured ja väikesed inimesed.

It takes a village to raise a child

Tere talv. Tõbi vist hakkab tulema.
Hoolimata päikeselisest kevadilmast hakkas juba eile meeletu väsimus, midagi teha ei taha, keha on hell ja kergelt valutav, lisaks tillukesed õelad külmavärinad.
Seda siis on need ebamäärased päike-soe-külm-tuul ilmad.
Milleks seda nüüd vaja oli... ebaaus... aprill ja mai on minu lemmikkuud, tahaks igast asju teha, hõlmad lahti käia ja hilisõhtuni aialõhnasid kopsu tõmmata.
Ebaaus, ma ütlen veelkord :(

Tegelt tahtsin kirjutada lastekasvatamisest.
Miku tõi eile empeka koju (mp3), mille sõber talle oli üheks päevaks laenanud. Külitas mu kõrval diivani, ise mänguväljakul ronimisest (kooliriietega loomulikult) tolmune ja higine aga jube õnnelik, ning toppis kõrvaklappe pähe nii mulle kui väikeõele, et tema muusikaelamust jagada võiksime. Kati jagas vaimustust, mina püüdsin võimalikult delikaatselt arvamust avaldada, et Niki ja Miki ei kuulu just minu lemmikute hulka.

Kui sinu enda ja su mehe valmis tehtud tilluke titt on just maailma saabunud, on selline olümpiavõitja tunne, et -oh, millise täiusliku väikese kodaniku me tegime ja milliseks imelapseks me ta veel kasvatame!! Aga siis hakkab peale.
- Selgub, et pampersi-reklaamist tuttav imeline imik võib otsustada kisada arvestatava osa ööpäevast, pane talle või seitse pampsi ümber.
- Hoolimata hoole ja armastusega maheköögiviljadest keedetud tervislikust lillakapsapüreest määrib ta selle sulle ja endale sõna otseses mõttes pähe aga säilitusineid tuubil Kostariika banaani mugib mõlema suupoolega.
- Ta vaatab positiivusest pakatavaid Teletupsude saateid ja naudib emme-issi regulaarseid kallistamisi ja nunnutamisi kuid üritab otsekoha lüüa oma tillukese jalaga, nähes ÜKS KORD Walkeris Chuck Norrist seda tegemas.
- Me käime gunstisaalis, võtame jõnglast kaasa külla, kontserdile, mere äärde aga kui ta on piisavalt vana, on tema jaoks kuu elamuseks ikkagi Stiina pidu.
- Me räägime heast ja halvast, arutame filme, raamatuid ja inimeste käitumist aga ikkagi on tema suurim soov panna oma pilt Ratesse üles, lugeda Klatshimoore, vaadata Cartooni, kuulata Vanilla Ninjat ja Avril Lavignet.
- Või hoolimata kooris laulmisest ja flöödiõppimisest vaimustub ikkagi Mikist("Vuntsidega mees" ja "Kummipea").
- või hoolimata vanemate pidevast teretamisest, tänan-palun-vabandage-st keeldub vastamast ainsalegi minu töökaaslaste terele...

Ma loen huviga, kuidas Karikate Emand kasvatab oma Väikest Tüdrukut ja mõtisklen, kas tal/neil õnnestub seda lillelapselikku olekut säilitada.
Näe meil T-ga pole vist väga õnnestunud. Me ei ole täiuslikud, maailm samuti mitte, miks siis lapsed peaksid seda olema? Jääb üle vaid loota, et oleme suutnud vähemalt mingisugusegi moraalse vundamendi luua.
Kui nüüd hästi meenutada, siis olen mina ka vaimustuses ujunud oma tuttuuest kassetikast "Modern Talkingut" kuulates. Ja norinud klassiõe kallal, kes oli maalt ja nii erinev. Mitte sekkunud, kui poisid kiusasid kahte teist klassiõde. Mitte koristanud tuba ja kuulanud koolitööde tegemise asemel tundide viisi muusikat.
Teinepool jällegi on jõlkunud ringi katkutud punkaririietes ja põõsa taga õlut libistanud.
Ma loodan, et läbi kogu selle lapseea tralli, noorukiea segaduste ja keskea kriiside jääb inimeses siiski püsima see miski ilus ja hea, jumalik alge, kui soovite, täiesti eripärane ja väärtuslik, mis peegeldub tillukese vastsündinud lapse tõsises põhjatus pilgus.
Loomulikult võib vigu teha, ainult et teatud punktist alates ei ole need enam okei. Kasvatuslik miinimum võiks olla... ma ei tea... et ma ei peaks nägema oma järeltulijaid Võsa-Petsi saates. Või nagu eilses Reporteris näidati Kaido Tubli ja Meelis Kesiganes-t Tõdva külast, kes lahutasid meelt kohalike parmude klobimise ja koeratapmisega.

Sedasi. Aga eks eelpoolöeldu käib ikka ja ainult minu järeltulijate kohta, kümned blogilapsed kasvavad suurepärased ja Märdi Wilma samamoodi ja Risto ja HB Timm samamoodi...

kassid, koerad ja need, kes arvavad, et nad on inimesed või midagi

Eksperiment läbi. Kuna lapsed ikka päris telekavabalt ei saanud olla ja koos issiga nii poole silmaga mõnda saadet ikka vaatasid, eraldasin mõlemale 100 krooni asemel 75 krooni.
Ei olnudki nii hirmus. Lapsed said palju omavahel mängida. Lisaks lugesime natuke pikemalt unejutte, mina sain natuke rohkem kodutöid teha ja magada. Asjad, mida ma kangesti kibelesin vaatama, olid "Vanad torisejad", House, Kelgukoerad ja hommikused uudised. Krissu ja issi otsustasid reede õhtul kelgukaid vaadata, aga jäid mõlemad esimese reklaamipausi ajal magama.
Täna paistis soe päike, käisime pühap koolis ja riisusin oma uue Fiskarsi rehaga, mis riisub julm hästi!! Pühap kooli võtsime kaasa ka oma ajutise lapse J, kellest eespool kirjutanud olen. J laekus meile kell 11 hommikul ja lahkus kell pool 9 õhtul. Peletan endas taas kasvavat vastumeelsust J nähtamatute vanemate vastu, kes ei tunne vähimatki huvi, kus laps terve päeva on, on tal homseks õpitud, äkki tahab ta süüa või äkki on tal külm.
Mis siis, mis siis, äkki on lihtsalt hullult iseseisev laps?

Lausa vaenu tunnen ma Kiirustava Mehe vastu.
Kiirustav Mees saabus loomade varjupaiga hoovile reede hommikul 11 paiku. Reipa naeratusega selgitas ta, et on murekene. Nimelt läheb tema ema kohe-kohe vanadekodusse, koht ilusas moodsas majas juba olemas aga ema ei taha oma koera pärast sõna kuulata ja sinna minna. "No tal on mõistus juba natuke ära, vahepeal on valmis ilusti kodust ära tulema aga nii kui koera näeb, hakkab jälle jonn peale, et kuhu ma koera jätan," selgitas mees, kel too neljajalgne nüüd auto peal ja vaja varjupaika ära anda. Et ema mõistlik oleks. Veelgi enam, mees on nii suuremeelne, et pakub isegi raha, et probleem saaks lahendatud.
Varjuka neiu räägib, et asi pole rahas vaid vastutuses: koeral on peremees, kes peaks ikka ise uue omaniku leidma, varjukasse võetakse kodutuid loomi ja ka vabu kohti ei ole nii palju.
"Omanik on dementne," vaidleb mees, "ja mul ei ole aega penile uut kodu otsida, mul on emagagi pregu tegemist. Ma oleks võinud lihtsalt aiavärava lahti teha ja koera minema lasta aga ma tõin ta siia!"
No pange vähemalt lehte pildiga kuulutus, soovitab varjuka piiga, see ei võta ju palju aega.
"Mis kuradi kuulutus, mul ei ole aega hakata veel fotoaparaadiga siin ringi jooksma, saate aru!" vihastab mees.
Aga mõni sugulane, tuttav kes saaks koera eest hoolitseda- pakub neiu.
"Mul ei ole sugulasi," kärgib mees, "MUL EI OLE AEGA hakata mingi koerakauplemisega tegelema, ma võin autosid müüa mitte penisid."
Siinkohal viskas mul üle ja läksin välja aga Krissu ütles, et Kiirustav Mees oli veel tükk aega turtsunud, kuigi koer võeti lõpuks temalt siiski vastu. Küsiti, mis ema koera nimi on ja kas emane või isane. "Kust mina tean, mis ta nimi on ja ma ei hakka talle saba alla ka vaatama, et sugu kindlaks teha," oli mees kähvanud.
Isane koer oli, Jüri panime talle nimeks. Ma pole näinud armetumat olevust, kes pärast puuris seisis, üleni värisedes, täielikus segaduses ringi vaadates...
Te ei taha keegi üht murtud hingega sõbrakest?

S.. oli ka Kõrend poisiga, kes tõid nööri otsas kohale ilusa jack russelli terjeri sarnase kutsika, väites, et leidsid selle. Nende lahkudes nuttis kutsikas nii kõvasti, et isegi mittevarjuka inimene oleks aru saanud- leitud see koer küll polnud. Ähää, mm, ee, no ta oli kaks nädalat meil kah, ütles siis kõrend ja tegi käbelt minekut. Õhtul tuli molu tagasi! Kaasas Paks, kes väitis, et hoopis tema hoolitseb koera eest ja ei luba teda sugugi ära viia. No pika vaidluse ja kontrolliähvarduste peale anti neile loom tagasi. Aga...

No ja siis olid veel Kenad Naiivsed Inimesed, kes tahtsid magama panna oma bullterjeri, sest lapsed, kes koera tahtsid, on suured ja oma elu peal, pererahvas ise on palju kodust ära, koera jaoks enam aega ja kohta pole, lisaks kipub ta jalga laskma ja küla peal lõbutsev bullikas pole just kena asi. Kuna varjuka üks naine kuulis asjast, viisime koera varjupaika. "Oh, jah, kahju a mis teha," pühkis Kena Proua silmi. "Ta oli armsake, nii armsake..."
Armsakesest kutsikast kasvas - oh üllatust, hundikoera jõuga ja bullika temperamendiga koer, kes pole saanud päevagi koolitust ja kes teeb just seda, mida heaks arvab.
Te ei taha keegi viieaastast jõulist, nutikat ja reibast sõpra?

Aga prisket süsimusta kutsikat, veel hulkurielust rikkumata, leitud külast, kaelas sedelike tema sünniaja ja vanemate kirjeldusega?

Või lumivalget leebet hiiglaslikku õuekoera, keda peremees kord nädalas toitmas käis?
Ehk hoopis Leidat, tiinet väikest krantsi, asjalikku eakat koeraprouat?

Äkki on kellelgil kodus kassi ametikoht täitmata? Pakkuda on pikakarvaline kuninga kass, kolmevärviline kohev kasukas ja meelitav pilk. Või jõuline valge sinisilm, alles kohitsetud aga vaim alles murdumatu, tõeline endine hoovide kuningas.
Ehk eelistate Vene sinist? Samuti jõuline ja aristokraatliku hoiakuga.
Või number 13, süsimust kiitsakas lärmakas ja temperamentne uulitsapoiss, kes sekunditki puuris paigal ei püsi?
Ja nr 17, kah süsimust kolmekäpaline, rebasekasvatuse ohver? Rebane on käpa tervenisti ära hammustanud aga kutt kraabib liivakastis õlaga ja on üldse nii seltsiv ja tubli kass, et väärib väga oma kodu.

Nad kõik väärivad oma kodu.
Kahjuks väga paljud loomapidajad ei vääri oma looma. Ma olin juba ära unustanud, et paljude inimeste jaoks on loom umbes nagu mänguauto või uksekell. Mingi värk, millest võib natuke kasu olla aga tont, paraku süüa peab andma. Patareitoidet ei ole, see on halb. Seod 2meetrise nööriga kuudi külge, haugub ja ulub, sinder.
Või kassid. Las nad olla seal tühjas majas! Suvel nii ilusti löövad päikese käes nurru. Milleks neid kurjad loomapüüdjad kimbutavad? Kuulda on, et panevad puuri ja isegi kastreerivad!! Oh vaesekesed, mis rõõmu neil munadeta elust on... Mis siis, et nad aina paljunevad, talvel karjakaupa nälgivad, haigustesse ja haavadesse surevad.
Vabadus, see on ikka ülim!

Mis inimestel viga on? Kui sa ei suuda vastutada oma looma eest, hoolitseda oma lapse eest, panna prügi prügikasti - mida sa siis üldse suudad? Oma ema koera nime ei tea? Aga ema nime?
Eh, olen unine ja ei oska kirjutada. Aga mõte jääb samaks.
Huvitav, kas mõni kass suudaks meie lärmakas kodus vastu pidada? Kaks kassi ja koer ka veel, hullumeelsus..
see kolmekäpaline oli nii tore

Laupäev

Üle tüki aja päikeseline päev.
Laupäev juhuslikult.
Rikun just seda reeglit, et töövälisel ajal netti ei roni aga mul oli vaja ekoolist lastele õppimist vaadata ja 1 arve maksta.
Kodus palju tööd teha.
Eile veetsin terve päeva koerte varjupaigas, et sellest lugu kirjutada. Emotsioone ja muljeid on seinast seina ja see kõik otse mulksub mul kupli all ja nõuab kibekähku ära kirjutamist aga ma ei saa praegu. Õigupoolest on see tööasi, samas ma tahan selle ära kirjutada ja otse füüsiliselt on vaja seda teha AGA ma pean oma koera ära jalutama, tolmu imema, lõunasöögi tegema ja reha ostma sõitma.
Kuidagi ei soodusta loomingulist tegevust see koduperenaise elu...
Aga loo ma valmis kirjutan ja mul on tunne, et sellest tuleb hea lugu! Ongi aega lasta lausetel peas selgemat kuju võtta.
Ps. ema kipub haiglast koju, kuna personal vaatavat kõõrdi ja kive neerudest ultraheliga ei leitud.. no mida on...

Medal mulle

Püüan, hambad ristis, oma vaimset-hingelist tasakaalu säilitada.
Aga ma olen iseenda meelest medalit väärt, sest korraldasin kolme e-maili ja kahe Tartus veedetud tunniga ema haiglasse ära. Iseasi, kas tal sealolemisest ka midagi paremaks läheb aga vähemalt midagi on tehtud.
Olen kange eesti naine, jalad maas ja pea selge, pean olema! Ma ei saa endale lubada muredesse uppumist, paanikahoogu ega nädal aega joomist, kuna selgub, et peale kolme väikelapse sõltub minust siis nüüd veel kaks täiskasvanud inimest ... natuke nagu liiga vara, ma poleks osanud seda veel oodata.
Ma ei upu muredesse, kui tuleb meelde hingata. Kuigi eilne vanematekodus käik tekitas jälle uppumisetunde - aga ma olen sellegagi harjunud. Alkohooliku laps on harjunud, kui tema maailm aeg-ajalt kildudeks lendab. Küll saab jälle kokku liimitud. Järgmise korrani.

Üks hea valuvaigisti on Tartumaa loodus. Mul hakkab süda kohe kiiremini ja rõõmsamalt lööma, kui maastik pehmelt laineliseks muutub, lõputud põllud rohetavad või kollendavad vastavalt aastaajale, metsatukad on hiirekõrvus ja ojad-jõed kevadvetest üle ajavad. Lisaks kümnete kaupa toonekurgesid pesades ja põldudel askeldamas ning suuresilmne metskits otse maantee ääres viisakalt seismas, justnagu autosid-busse mööda laskmas. Õhtupäikeses kuldses kumas ujuvad väikelinnad ja maanteed rahustavad närve. Minul vähemalt.

***

Töö juures saan ja pean ma ikka arvutis olema.
Sestap mainin seda, et
esimene telekavaba päev polnudki nii lihtne, nagu ma arvasin, sest mees on ainuke, kes pole meie projektiga liitunud, sestap telekas majas ikkagi mängib.
Lastel oli üks poiss külas, sellega nad müdistasid terve õhtu. Polnud probleemi.
Ise tundsin puudust hommikutelevisiooni uudistest. Ja õhtune Reporteripooltund on ka harjumus. No triikisin pesu selle asemel, seljaga telku poole. Ja siis oli kell juba äkki 9 ja väsimus nii suur, et vaevalt püsti püsisin.
Ähh, hommikutelevisoonis on niikuinii see nädal see saatajuhtide paar, kes mulle suurt ei meeldi. Miks nad panevad Luhatsile mingid gei-riided alati selga?

Pean vist vaba päeva võtma ja Tartusse sõitma, ema haiglasse panema. Ta ise ei saa mindud ja isa ei saa teda toetatud ja kedagi rohkem ei olegi seal.
Ausalt öelda on juhe absoluutselt koos.
Tegemist on täiskasvanud teovõimelise inimesega, miks pean mina minema lapsehoidjat mängima? Peidetakse pead liiva alla- ohh, äkki läheb niisama üle, ahh, nagunii miski ei aita? Pisike pitsike aitab....
Mul ei ole lihtne oma majapidamise juurest ära käia, sest me ei ela ju samas linnas. Oleksin võinud juba nädal tagasi seda asja korraldama hakata aga ma ei teadnud, et kõik nii hulluks läheb. Lastel oli kool, ma pidin Pärnusse tagasi tulema.
Peaga vastu seina...
Ma olen nõrk, vaevalt saan oma probleemidegagi hakkama ja teiste hädade lahendamine nõuab hullult vaeva.
Aga ma pean minema.

Eksperiment algas - nüüd!

Täna on imelik päev olnud.
Algas kell pool 10 hommikul hulkuma läinud koera otsingutega. Eluk oli seal, kus ikka- oma õde juures, tolle naabri aias külauudiseid vahetamas. Ainult jooksusoldud napi pooltunniga oli ta jõudnud mingis ilges olluses püherdada. Ei olnud just rõõmurikas järgnev pesupäev..
Kell 9. 30 ilmus meie juurde too poisike, kellest ma mõni kuu tagasi kirjutasin. Kes meile kirbud majja tõi... Õigupoolest käis ta meil juba eile, sest isa on välismaal ja poiss koos nelja vennaga ema juures. Küsisin otse- kas hüppavad tüübid läinud? Mhmh, kinnitas tema särasilmil, juba ammu.
Minu süda loomulikult sulas, sest ta on nii nunnu laps. Küsisin- oled sa täna juba hommikust söönud? ei, ütles tema. Kas siis ema magas, kui sa kodust ära läksid, küsisin mina. ei, ütles tema. Kuidas ta sind siis tühja kõhuga kodust ära lasi? ei tea, ütles tema koos Mikuga mannaputru helpides.

Koguduses oli täna teema "Mida sa teed oma ülejäänud eluga?"
Ja vestlusring piiridest ning reeglitest, mis on igaühe jaoks erinevad ning mis vastavalt kas aitavad kaasa või takistavad selleks saamist või olemist, mida sa tõeliselt igatsed. Minu jaoks ei olnud see just tujutõstev vestlus, sest olen ju süütundmises käpp.
Aga.
Mind puudutasid need prioriteetide teemad. Kui palju me pühendame aega ja tähelepanu sellele, millest me tõeliselt hoolime, kui palju raiskame aega mõttetuste peale. Suured kivid ikka enne purki ja siis muu, teadagi, eks.
Vabanege prügist oma elus, selle asemel, et ajapuuduse ja muu üle pidevalt põdeda.
Keskenduge tõelisele.
Ma olen terve päev käinud nagu udus ringi, otsides selgusehetke ja lahendusi mitmetele muredele. Ei ole leidnud. Tihe uduvihm on õues.
Aga otsustasin korraldada väikese katse iseendaga. Veeta nädal aega ilma teleka ja õhtuse arvutitiiruta. Ma tahaksin teada, mida ma selle ajaga võiksin olulist teha.
Võibolla magan. Võibolla mängin lastega. Küpsetan kooki. Loen. Mõtlen. Olen.
Justnagu selgeks vihjeks lappasin just mõni päev tagasi telekakava ja kurtsin mehele, et tahaks midagi HEAD vaadata, aga pole. Mõnda sellist filmi, et pärast poleks kaotatud ajast kahju. Näiteks. Midagi hingele. Igaõhtuse CSI doosi asemel.

Pakkusin lastele samas eksperimendis osalemist. Nädal aega arvuti ja telekata- saavad 100 krooni. EIII, karjatas Mihkel. No ok, nõustus Krissu. Võibolla, arvas Mihkel.
Mulle aitab nende teleka ette tardumise talumisest. Ok, täna õhtul veel ja siis..
Huvitav, mis asendustegevust ma neile suudan pakkuda? Aga kas nad pole mitte piisavalt suured, et ise endale seda otsida? Eile Kati üllatas mind, jutustades mulle pikal bussisõidul ümber mitu pikka ja keerulist, mitu kuud tagasi loetud muinasjuttu, mida ma ise üldse enam ei mäletanud.
Võibolla ei tasu lapsi alahinnata.

Nii et eksperiment algab NÜÜD.
Vahepeal võib mulle kommentaaridesse nende filmide soovitusi panna, mille vaatamisel kaotatud ajast kahju poleks.

Neetud kivid

Elu ei ole ikka veel õpetanud mind ühte asja taluma.
Haiguseid.
Mind lööb täiesti verest välja, kui keegi haigeks jääb.
Eriti abitu tunne on siis, kui su lähedane vaevleb ja keeldub isegi uuesti arsti juurde minemast, sest "nad annavad ju ainult valuvaigistit" ja eelistab kodus valusid nädal aega viinaga tappa (valuvaigistid ei aitavat ka enam), NÄDAL aega, no ma ei saa aru.
Selline täiesti tavaline asi nagu neerukivid peaks ju olema vähemalt mingil määral ravitav? Südant siirdatakse, enneaegsed beebid turgutatakse elule, liikuvad kunstkäed ja jalad pannakse külge ja paari pisikest kivi ei saa inimese seest kätte??
Eile kirjutasin raviarstile appihüüdva maili, mille peale too vastas, et ups, kahju küll, aga tema läheb kohe-kohe pealinna tööle. Nädal aega on veel haiglas valves ja saaks inimese siiski sisse võtta. Nüüd rakendan kogu energia sellele, et ravialust veenda kaineks saama ja end EMO kaudu haiglasse trügima.

Sest
ega ei võeta ju niisama haiglasse, kui eluohtlikku seisundit pole, siis jaluta perearsti juurde ja kui sa kahenädalase järjekorra saabudes veel elumärke annad, võid saada isegi retsepti - kangemale valuvaigistile...
Tundub, et kõige nadimas olukorras on just nn keskmised haiged, kes otseselt kokku kukkuma ei hakka aga halb on olla, vaja oleks uurida, proove teha, erinevaid variante katsetada, oleks vaja lihtsalt AEGA, et arst rahulikult vestleks, haigele olukorda selgitaks.
On uhked ja moodsad haiglad, peened aparaadid, on isegi natuke arste, kes veel pole Soome sõitnud, tuhanded inimesed maksavad ravikindlustust aga ikka, ikka ei saa alati abi. See on nii ELEMENTAARNE asi- inimene jääb haigeks, läheb arsti juurde, SAAB arsti juurde ja kui pole just mõni eriti hull tõbi, võiks nagu leevendust leidda. Miks see ei toimi nii siis?

Ma ei tea, kas peaksin end kohe lõppevalt puhkuselt veel edasi puhkusele edasi küsima ja jälle Tartusse sõitma... Kõnealune haige pole hetkel just väga võitluslikus meeleolus, mida arstile saamiseks vaja läheb.
Või suudan ma telefoni teel kuidagi midagi korraldada..
Kui ma Tartusse sõidan, kes tont siis mu lapsi kantseldab, kui mees ka tööl on?

Sellistel hetkedel tuleb must masendus peale, et olen pere ainus laps. Oleks mõni õde-vend, kasvõi lähedane sugulane, kes saaks vahel aidata: lapsi vaadata, vanematel silma peal hoida, kriitilisel hetkel raha laenata, talgutele tulla, moraalseks toekski olla..
Sõpru natuke õnneks on aga antud asjaoludel ei saa nemadki aidata.

oli mingi ia asi...

Noh, eluase enam-vähem koristatud. Kati mind ei aidanud ja oli solvunud, et ma temaga mängimise asemel koristasin, mina olin solvunud, et ta minu aitamise asemel mängis. Ma küll püüdsin veenda, et enne töö siis lõbu aga motivatsioon polnud talle piisav....
Aknad on pesemata. A huvitav, keda see veel peale minu häirib?
Ja nüüd ma tahan midagi head.
Me sõime ükskord ühes pitsakohas, mida enam olemaski kahjuks pole, ühte asja. Ei suuda mina meenutada, mis see oli ja ka sõber mitte. Mina justkui mäletan, et kreembrülee aga samas ei olnud tal krõbikihti peal, siis ikka ei saanud olla?
Igatahes oli see mingi itaalia kreemine magustoit ja ma tahan seda saada.
MA TAHAN SEDA SAADA!
Mulle piisaks kreembrüleestki, kui ma teaks, kus seda Pärnus saab.

reede

Istun arvutis, oodates, et hommikukohv mõjuma hakkab...
Viimased päevad on olnud teistmoodi.
Kolmapäeval käisin koolis -poisi klassil olid avatud tunnid. Olin juba ette mossis, et 11 aastat koolipinki nühitud ja nüüd jälle, eksju, poiss nimelt tahtis, et ma kogu viietunnise koolipäeva kaasa teeksin. Tegelikkus oli oodatust meeldivam ja lõbusam.
Keka tunnis sai imestada, kuidas jõmmid ikka 45 minutit järjest joosta-hüpata jaksavad ja veel millise rõõmuga! Õps oli vahva, ei laitnud kedagi ja tegi palju mängulisi elemente. Sujuvalt kulgesid ka eesti keel ja mate, kõik istusid rahumeelselt ja kirjutasid-arvutasid. Laulmisega aga läks asi päris käest ära. Tund oli kohutavalt igav ja lapsed tegid kõike, mis ise tahtsid. Pea pooltel ei olnud flööte kaasas, mitu poissi olid täiega hullud: tagusid flöötidega vastu üksteist ja laudu, kõndisid klassis ringi, jorisesid niisama ja mölisesid õpetajale vastu.
Lausa kahju oli õpsist... Aga eks see on alati nii olnud, et osadel õpetajatel tuleb väänikute vaoshoidmine erilise vaevata välja, teised teevad tunnis korra hoidmiseks tohutuid pingutusi aga ikka ei tee keegi neist suurt välja.
Miks muusikatund nii igav peab olema? Ma saan aru, et tuleb teatud osad programmist selgeks saada aga võiks ju mingeid lõbusamaid asju vahele põimida? Nad näiteks 5 minutit järjest plaksutasid mingi laulu rütmi- iiigaaav, pannud "We will rock you" peale, oleks lastele elu sisse tulnud.
Pärast lapsevanemate lahkumist oli musa õps klassijuhatajale kaebamas käinud ja vaene klassijuhataja olevat seepeale nutma hakanud ning kõik lapsed koju saatnud, isegi need, kes mate olümpiaadiks valmistusid..

Ei, kool on hoomamatu. Isepäine, reegleid loov ja nende vastu mässav, emotsionaalne, töökas, dramaatiline süsteem, ettearvamatu nagu ookean.

Lasteaias oli kõik palju lihtsam.
Kuna ka pesamuna nõudis mind lasteaeda kaasa, veetsin eile siis pool päeva viieteistkümne viieaastasega. See oli hoopis vähem dramaatiline. Kuna ilm oli sõber, tehti õppekäik linnaserva metsa, teemaks "Otsime kevadet". Suurema osa teest lidus suurem osa mudilasi otsejoones edasi, tundmata sinilillede ja metsvintide vastu erilist huvi. Lõpuks nad rahunesid, vaatasid pesakaste ja korjasid männikoort.
Metsas on mõnus. Kui oled harjunud taimi, puid ja olevusi märkama, ei ole kunagi igav. Mõistatad, mis taime mullusügisesed marjad peene varre otsas kiiguvad. Või mis samblikuga tegu. Ja kes toomingapõõsas laulab.
Või kes on see värdjas, kes on tükeldanud raja alguses asunud infotahvli ning kallanud veidi eemal asuva koerte treeningplatsi serva haagisetäie prügi. Uurisin natuke ja ennäe- vettinud ümbrikel oli koerte tõuaretuse ühingu nimi! Absurdne..

Kati on täna minuga kodus ja kurdab juba igavust. Ähvardasin ta lasteaeda viia. Okei okei, torises neiu ja suhtleb nüüd koeraga.
Vaja tegutsema hakata. Selg on hirmus valus, sest massöör üritas seda eile molekulideks mudida.

22 üksikut sokki...

Puhkus läheb, nii mis mühiseb. Aeg võiks natuke aeglasemalt minna sellel nädalal..
Hetkel lõpetasin sokisahtlite sorteerimise. Seekord siis 9 üksikut kinnast ja 22 üksikut sokki, mõned on üksiklased juba paar aastat, lootuses et nende paarilised kuskilt välja ilmuvad.
Veel üürgab makk ja nurgas ootab 5 kilekotitäit asju, millest ma isegi ei tea, MIS asjad need on. Esimeses olid tühjad kommipaberid, üks uus padjapüür, mõned raamatud ja koolivihikud, paar mänguasja, Krissu eelmise aasta mate tasemetöö ja lugemispäevik, niisama päevik ja minu vana lõhnaõlipudel, mis suurema osa endast on kogu selle kupatuse peale tühjaks imbunud. Iuu, jõle hais!
Mul on ikka veel säilinud naiivne lootus, et mu puhkusenatuke sisaldab ka midagi muud peale koristamise...
Pühapäevaöise masendushoo olen suutnud kuskile peitu toppida. Näis, kauaks.

Tegelikult olid Tartuskäigu esimesed 5 tundi suurepärased. Algul jahmatus- mida siin tehtud on??!! Mis Tallinna klaasmajad kesklinna topitud? Tigutorn on oma absurdse vormiga isegi lahe, Tartule kiiksud sobivad aga see kumerpeegel Plasku kõrval..no ma ei tea.. Nagu Pikk Herman ja Paks Margareeta..
Edasi avastasin Tartut tasakesi ja aina süveneva naeratusega. Nägin asju, mida Pärnus ma iial pole kohanud: NELI uut kohvikut Raekoja platsil reas, KOLM noort inimest lugemas Barclay platsil pingi peal raamatut, KAKS naerunäolist tüdrukut jagamas möödujatele punaseid õhupalle, ÜKS laitmatus ülikonnas kuid patsiga mees ja üks Mait Trink mustas maani seelikus.
Avastasin imelise Pille-Resa nukupoe ja oleksin sinna tahtnud vähemalt tunnikeseks süveneda. Istusin kohvikus ja vaatasin lihtsalt tänavale.
Tartus on tänavatel kordades vähem tibisid kui Pärnus. Samas oli ka varajase laupäevaõhtu kohta üsna palju purjus tüüpe.
Aga tänavad olid tolmused ja tuul keerutas prügi.

Hakkan Akvariumi saatel taas sodikotte sorteerima. Tartule mõeldes tekkis isu mõne enneolematu kohvikutoote järele. Besee või midagi. Õhtul otsin kokaraamatu välja.

Eesti matus

Minu tädi matused ei olnudki nii hullud, nagu ma kartsin.
Sugulastega kohtumine oli meeleolukas. Paljusid inimesi nägin esimest- ja ilmselt ka viimast korda elus. Paljusid inimesi nägin viimati 10 aastat tagasi. Kallistused ja õlalepatsutused. Tegelikult oli isegi hea olla. Tunda ennast osana suguvõsast, kuuluda kusagile. Kuigi veidi irdununa.
Mina ei tunne enam sugulaste klanni tuge. Ei mäleta, kelle abikaasa töötab välismaal, ei tea, kui vanad on kellegi lapsed ega sedagi, kuidas on mu täditütretütre tütre nimi. Need asjad on toimunud siis, kui mina oma kodu siin ehitasin. Aga hea on teada, et need inimesed on siiski kusagil olemas.
Jah, kõik oli nii, nagu peab.
Lugeja ei pannud piinlikkusest punastama, elegantne vanahärra kandis hoolikalt mõõdetud tempos ja kandvate pausidega ette kõik, mis pidi, alates kadunukese eluloost ja lõpetades tema kootud sokkide ja kinnastega, mida veel mitu järeltulevat põlve kanda saavad.. ning tõstis kaeblike lauludega oma hääle sellistesse värisevatesse kõrgustesse, kuhu ükski teine kaasalaulda üritaja ei suutnud.
Pasunakoor oli südantlõhestav: kaks kõhukat härrat ja verinoored nääpsuke neiu ja tulipunaste lokkidega noormees, "miks ta pidi selle orkestri küll tellima, nagu lõikas hinge", pühkis mu viimane allesjäänud tädi silmi
Peielaud oli ka selline, nagu olema peab ja "talle oleks meeldinud, et kõik kenasti oma kõhud täis saavad", ütles seesama viimane tädi
Mul oli kahju lesest ja pojast, nad pidid seisma kõigi kaastundlike pilkude all ja ebainimliku jõuga pisaraid neelama
ja kahju omaenda isast ja tädist, kes aina rääkisid, kuidas nemad on nüüd järgmised

Ma ei osanud kahju tunda kadunud tädist endast, sest ta elas pika ja hea elu. Jumal andis talle kiire ja kerge mineku, köögis perele hommikueinet sättides. Sealsamas köögis, kus minagi olen palju kordi muginud tema võrratut murakakompotti ja muna peekoniga, riiulitel vohavad lilled, laudadel ilutsevad kümned heegeldatud linakesed ja aknalaual tärkavad topsikutes selle kevade taimelapsed.

Sain koju siitkandi sugulastega, kes ei tundnud väga hästi teed, vähemalt tund aega sõitmist Võrumaa küngaste vahel, ma helistasin kolm korda oma isale, et ta telefonitsi teed juhataks, tund aega ekslemist, halloo, paps, me oleme jälle kuskil karu perses, ütle, kas me pidime enne Savernat Otepää poole keerama?
Võrumaa ei tahtnud meid lahti lasta. Nägime selle päeva jooksul kõik ilmad ära: vihm matuserongkäigus, päike kodutalus ja surnuaias, rahesegune valing ja natuke äikest koduteel, lumehanged metsade vahel.

Ilus päev oli.
Aga ma ärkasin öösel üles, silmad märjad.
Murdumiseks ei olnud palju vaja. Eileõhtust fotode lappamist ja paari, ainult paari hetke deja vu-d vanemate pool. Ja lõikas, kontideni välja.

Leidsin ennast musta augu äärelt, selline must auk, mis imeb endasse kogu rõõmu, armastuse, lootuse ja elutahte.
Ma ei olnud seal üksi, sinna olid kogunenud kõik meie suguvõsa needused, tülid ja ähvardused, haiged, kes ei paranenud, abielud, mis nurjusid juba enne nende sõlmimist, surnuksjoonud ja surnukskihutanud mehed, viinaga elule värvi või vastupidi- unustust püüda leidvad inimesed, lagunevad talud, võssakasvanud karjamaad, peretülid ja lapsed, kes sedakõike pealt vaatavad
ja lootust ei ole

Tõmbasin end kerra oma kulunud diivanil, ainsal mööbliesemel, mis kodus veel mind mäletab, mustvalged fotod pudenesid minevikku, uppusin abitusse, mina, peaaegu keskealine kolme lapse ema ja musta augu äärel irvitas hinge vaenlane: kas sa tõesti arvasid, et sa saad sellest kunagi lahti? Kas sa arvasid, et kui sa elad eestimaa teises otsas, trambid usinalt tööle ja koju, mätsid vildist ja savist oma mõttetuid ehteid, keedad suppi, helistad kord nädalas emale, käid kirikus, jalutad koera ja kantseldad lapsi
Kas sa tõesti arvad, et siis seda kõike pole enam olemas? Kas seda saab üldse miski olematuks teha?
Saab. Raisk, peab ju saama.

Pärast matust joonistasin mustast august hästi kaugele valge samba. Seal ümber istuvad lookas laudade taga nad kõik. Punapõsksed, roheliste silmade ja mustade juustega matsakad naised naeravad ülemeelikult, kannavad lauale salateid ja marineeritud seeni, laulavad ja tantsivad, kui nende mehed tõmbavad lõõtspilli lahti. Lapsed jooksevad ringi, neid on palju, suuremad tirivad väikeseid kukil või sõidutavad rattal, veel pisemad teevad esimesi samme ja kõige kõige pisemad on oma emade sees, ja mõned lapsed on alles käest kinni hoidva paari armunud pilkudes.

Ei, ma pole nõus lootust kaotama.
Ma ei suuda hommikut ära oodata, ma tahan nõusid pesta, katkiseid sokke parandada, mehele kohvi keeta ja lastele võileiba teha, ma ei oska muud ja minu kadunud tädi oskas seda kõike kümme korda minust paremini.
Pimeduse vastu saab võidelda ainult püüdes ise maailma valgust juurde teha.

take a break

Juba nädal aega päike! Uskumatu.
Eile jõin kell 6 õhtul kohvi, tänu sellele suutsin ennast ületades ärkvelolekuaega pikendada ning ajada iseenda ja pesakonna rattad kuurist välja.
Täna tulin rattaga tööle. Ilma mütsita, loll, nüüd valutavad nii pea kui pee.
Ostsin emale sünnipäevaks käimiskepid, katile roosad tennised, krissule vaskse läikega kingad, rattale ketikaitse ja endale apelsinivärvi mantli ning sinised kossid. Meespere jäi tähelepanuta...
Ja nüüd on mul nädal aega talvepuhkust, juhhei!

Minevik tungis olevikku

...kolme inimese ja sündmuse läbi.
Esiteks käis meil töö juures üks inimene ühest tulevasest sündmusest rääkimas. Noh, nagu ikka vahel inimesed meilt läbi astuvad. Mina teda ei kohanud.
Aga.
See oli minu kunagine õpetaja. Ja üks sadistlikumaid, ebameeldivamaid, jõledamaid õpetajaid, keda ma iial olen teadnud! Ta oli aastaid mu kodulinnas rahvatantsuguru ja miks tal oli vaja veel koolis kunstitunde anda, aru ei saa. Igatahes tema käitumine, mis ilmselt andis hea tulemuse tudengite juures, hirmutas surmani ära algklasside jõnglased. Psüühiline mõnitamine, see selleks, aga mäletan teda poisse juustest ja riietest raputamas nii et ragin taga, kaardikepiga vastu pinke plaksutamas ja oma kimedal-kiledal häälel karjumas. Õudne, kui mõni tuulepea pintsli või lauakile koju unustas...
Kui ma oleks teda ise eile kohanud, huvitav, kas oleksin siis talle julgenud öelda midagi sellist nagu "tere, sadist, kas ikka poisid ja laksumängud meeldivad?"
Urjuhh, see isik elab nüüd Pärnus.

Teiseks kohtasin täna kunagist kursavenda, esimest meie kursuselt, kes abiellus. Linnuvaatlustorni avamisel:) Superkõhnast noormehest on saanud üsna heas toitumuses härra, kes töötab austusväärsel töökohal. See oli meeldiv kohtumine. Erinevalt minust ei ole tema bioloogiat hüljanud.
Ma ei taha mõelda, kuidas mina talle 13 aastat vanemana ja paksemana paistsin...

Ja kolmandaks... kolmandaks kukkus tänasel päikselisel hommikul kokku minu tädi. Pühapäeval on matused.
Tädi oli vana ja haige aga nukker on ikka. Plaanisin lastega just laup-pühap minna Tartusse ema sünnale ja niisama hängima, nüüd siis ootab ees terve pühapäev matustel.
Natuke kardan oma arvuka suguseltsiga kohtumist. Seda pole aastaid toimunud. Nüüd siis. Egas midagi.
Otsisin välja fotoalbumi ja seletasin-näitasin lastele, kes tädi Helju oli.
Noogutasid. Uurisid rahulikult veel igast asju. Kuni magamaminekuni. Ja siis-

Mihkel nutab oma voodis nagu hull.
mina- mis lahti?
M- ma ei julge magama jääda. Mis siis, kui ma suren?
mina- siis lähed Jumala juurde.
M- aga kui äkki on hoopis nii, et ei olegi midagi enam???
mina- paljud inimesed arvavad, et ei ole jah midagi. Teised jälle usuvad, et nad sünnivad uuesti. Mina usun, et me läheme Jumala juurde.
M- aga ma oleksin seal ju.. üh, üh, üksiii!
mina- seal peaksid olema ju ka vanaisad ja vanaemad. Mina küll arvan, et minu armas vanaisa vaatab mind salaja taevast ja tuleb mulle vastu, kui mu aeg sealmal on.
Ja vaata- kummitused vist ongi need hinged, kes ei taha oma lähedaste juurest ära veel minna.
Kati- Täna Reporteris ka rääkis üks tädi, kellel on kodus kummitus!

Lõpuks rahunes laps maha.
Kui ma Jumalat ei usuks, kardaksin ise sama hullusti. Mõelda vaid- igavene pimedus ja eimiski!

energiat lekib kuskilt

Arvuti imeb energiat.
Aga mingi osa päevast tuleb selle taga istuda.
Nagu tuleb ka neli korda päevas köögipõrandat pühkida oma toakoerakese mullaste käppade tagant, sukelduda esikukapil lösutavasse riidehunnikusse kahe ühesuguse kinda leidmiseks, tarida poest toidutavaari ja keeta süüa, täita sõber pesumasinat ja tühjendada riidevirna triikimislaual. Kogu aeg. Iga päev. IGA päev.
Hoolimata "Kuningliku salamõrtsuka" värskelt omandatud teisest osast, jään selle taha magama. Kas mõjub kellakeeramine või mis. Magama jään teleka ette, kuigi plaanis on vaid 10 minutiks pikali visata ja siis jalgratas kuurist välja ajada. Magan ammu, kui T lõpuks voodisse läheb. Magan ikka veel, kui telefon hommikul äratust piniseb. Magaks tööl arvuti taga ka, kui nii palju tunnistajaid poleks.
Olen juba kaks hommikut jala tööle läinud, see on mõnus osa päevast. Aga ülejäänud osa?
Elan ju nüüd ja praegu, mitte ei lükka "kvaliteetaega" edasi- kui koera saab õues pidada, kui remondi saab lõpetada, kui lapsed on suuremad ja aitavad rohkem, kui vaba aega on rohkem.. Mind on liiga vähe. Päev on liiga lühike, uni on liiga magus.
Tahaks midagi muuta aga ei tea, kuidas.
Mõttetu vigin.

Nüüd ta on!

Mul oli nii priima nädalavahetus, olen puhanud ja rõõmus:)
Selleks oli vaja vaid ühte päikeselist päeva, koguduse-pühapäevakooli käiku, kaht mõnusat külaskäiku sõprade juurde ja jalutamist vanadel radadel.
Lumi sulas vaikselt ja kiiruga ära. Eile õhtul ei suutnud õuest tuppa tullagi, sest õhus oli korraga kõik see, millest terve talve oleme unistanud: valged õhtud, esimesed lõkkepõletamised ja grillilõhnad, kuldnokkade ennastunustav vilekoor, salamisi kasvav muru ja pungades päikese poole trügivad õunapuuõied.
Nüüd on tõesti kevad. Jumal tänatud!

Lisaks vaimustus sõbra tasapisi uuenevast elamisest ja nutikusest, kuidas veel tegemata kohti peita vaipade, vanakraamipoodidest leitud imeliste mööblitükkide, tekstiilide ja pisividinate taha. Kuigi ka minimalismis on võlu, ei sobi see kaugeltki igaühele ja oma pere nägu kodu on ikka kõige õigem...

Tagasi tulles jalutasime Katiga mööda Pärnu jõe kallast, viskasime partidele saia ja vaatasime täiesti valget sinikaelparti. Kati üritas jälgida, kuidas kalamehed mõne kala välja tõmbavad aga ei jõudnud ära oodata.

Vaata, Kati, partidel on koosolek, kõhutavad siin ja prääksuvad tähtsalt omavahel.
jah, ja siin silla all on klaasikildudel koosolek.
Kas sa pead seda suurt puujuurikat kaasa vedama, raske ju?
Jah, ma hakkan sellega kodus leiutama. Nagu leiutajatekülas.
Vaata, millised pilved sealt kaugelt meie poole tulevad! Seal on pilvenõiad, kes tahavad meid ära nõiduda.
Oh, jah, läheme ruttu! Oota, ma lasen neid oma automaadist (tulistab juurikaga).
Me jõuame enne koju, kui nad meid kätte saavad.
Näe, nad ei pannud meid tähele ja lähevad hoopis teisele poole!

Väsinud pilvenõidade jahtija kukkus kodus kell 6 jalapealt söömata ja pesemata magama. Ärkas alles kell 22 õhtul, et paar võileiba alla neelata.
Emme, see oli nii lahe, kuidas me pilvede eest põgenesime!
....

Kevadise taeva pildi autor on Jüri Tõnisson Holstre põhikoolist.

Nukker Pärnu

Tänase sissekande ajendiks suur ja puhas kadedus.
Ja seda on mõtet lugeda ainult nendel, keda Pärnu elu huvitab.

Viljandi sai pärimusmuusika aida!!!!!
Meie tänane leht on nagu ikka, äärest ääreni negatiivseid uudiseid täis:(
Ja mis Pärnus siis head on?
(tükk aega ajude ragistamist).
Nooh... Mõnus elukeskkond. Rand ja pargid. Aga arenguruumi on palju. Rannas peale lebamise ja palliveeretamise pole midagi teha ju. Parkides kah. Kiikuda saab. Ja isegi pingi peal istuda, kui just mõni väsinud kodanik seal ei tukasta.

On Uue kunsti muuseum, kuhu on päris mõnus sisse astuda, kohvik on seal ja Soosaar näitab reedeti filme. Ta võiks midagi kommertslikumat vahepeal näidata, mitte ainult handi põdrakarjustest või aafrika pulmakommetest. Saaks rohkem rahvast teadlikuks sellise meeldiva koha olemasolust. Suvel võiks ohtralt vabaõhukontserte seal pidada.
Praegu on Soosaare ja tema asja saatus seal majas kahjuks üsna lahtine...
Suures saalis annaks ühe näituse sees mõne väiksema korralda: tarbekunst, ehted, mis iganes.

Kohe kõrval on üks mõnusamaid maju Pärnus- Kunstnike maja. Ideaalis oleks see maast laeni täis päevad läbi askeldavaid kunstnikke, huviline võiks piiluda, kuidas keegi vaipa koob või kuju lihvib. Kursuseid võiks korraldada, kus õpitakse erinevaid meisterdamistehnikaid ja ka "päris" kunsti. Tiina viltimiskursused on väga popid, aga teist samapalju jääb ukse taha praegu. Teeks suvekooli? Kohvik on sealt väga puudu. Mulle on see maja armas ka seepärast, et olen Tiina juures tekstiilikojas kursustel käinud, nii tahaks, et maja veel rohkem rakendust leiaks.

Kontserdimaja on ilus. Eks nad ka püüavad teha nii noortele kui lastele aga ei jõua ilmselt, sest maja on hooajal väga tihedalt täis bronnitud. Tahaks rohkem laste lauluvõistlusi, intiimsemaid salongiõhtuid. Pärnus on ju hullult palju näit noorte tantsukollektiive, mujal neid ei näe, kui kord aastas Koolitantsul. Miks? Koolides on ohtralt koore ja ansambleid, neidki võiks rohkem rahvale näidata kui samuti kord aastas jõulu- või kevadkontserdil (mis on alati puupüsti täis) või Tervise sanatooriumis soome memmedele.
Ilmselt on raha tähtsam kui kohaliku rahva huvid.

Punane Torn teeb tänuväärset tööd- laseb talvel huvilistel klaasi sulatada ning suvel korraldab laatasid-töötubasid.

Veel on Endlas Jazziklubi, Raekojas suvised kontserdisarjad, Valgre festival, filmifestival, akordioni- ja suupillifestival, ooperipäevad, koorifestival, näitus "Mees ja naine". Hansapäevad meeldivad mulle väga.
Noh? On midagi head või pole?

Ära on kadunud Watergate, Klaaspärlifestival, Pärnu Jazz, Line tantsu festival (kolis maale), ee.. veel kindlasti midagi.

Puudus on just kohalikele suunatud regulaarseid üritusi ja kooskäimise kohti. Et igal laupäeval tehakse lastega midagi seal ja seal. Ja pühapäeva pealelõunal on mingi lihtne kontsert. Või mingi nostalgiline film. Või võimalus meisterdada.
Näiteks Pärnu muuseum. Talvevaheajal olid mingid lastele suunatud ajalookursused- nii palju lapsi oli! Teeks näiteks suvel mingeid temaatilisi päevi. Lossipäev, kus saaks mõõku näppida, maailma kuulsatest lossidest pilte vaadata, lossipreilide riideid näha, loengut kuulata.
Mina läheks! A ma ei tea, kas keegi veel tunneks huvi.

Või Koidula muuseum. Ilmeilus maja toreda hooviga, kus saaks väiksemaid kontserte teha, suvel lastega mängida, majas sees talvel midagi korraldada väiksematele seltskondadele. Surnud maja praegu! Ainult klassiekskursioone võtab vastu.

Kui ma oleksin turist ja veedaksin siin nädal aega, ma kipuks juba ülehomme siit minema. Pole eriti mõnusaid kohvikuidki, kus sõbraga poole ööni veiniklaasi taga maailma paika panna. Linna peatänav on kell 8 õhtul välja surnud, olgu suvi või talv, esmaspäev või laupäev.

Kõik asjad, mida paljud kahtlemata tublid entusiastlikud inimesed siin ajavad, jäävad kuidagi siseringi üritusteks. Ja järjepidevusest jääb puudu. Just see- igal neljapäeval kell 20 saan ma minna sinna kohta midagi kuulama, vaatama või tegema.
Reklaami ei osata paljudel juhtudel teha. Või kui on hea asi, mida mahub tegema vaid 10 inimest, ei tahetagi rohkem reklaamida, sest ülejäänud 20 huvilisega ei osata midagi peale hakata.

Ma ei tea, mida siin selle nurinaga nüüd peale hakata. Ma pole siin elatud 12 aastaga veel aru saanud, miks Pärnus head algatused kõlapinda ja jaksu ei leia. On ju ometi nii palju inimesi, kes samamoodi mõtlevad. On see vähese pealehakkamise viga? Nõrga koordineerimise viga? Vähese sponsorite ja projektikirjutamise viga? Või Viisitamme viga? Või kõige hullem- uimaste kohalike viga, kes iialgi millestki piisaval määral ei huvitu, kui see miski just õllesummeri stiilis värk pole.

Ja ma ei tea, mida mina oma kodulinna heaks teha saaksin. Ma ikkagi elan siin ja tõesti on endal ka villand linna negatiivsest mainest. Ma ei taha uskuda, et Pärnul ei ole sisemist jõudu või entusiastlikke inimesi, kes asju muuta suudaksid. On neid inimesi, ma tunnen selliseid ju!
Või olen ma lihtsalt loll tartlane, kes ei suuda aru saada, et Pärnu ongi mõeldud hubaseks pensionipõlve veetmiseks ja sanatooriumides kontide leotamiseks, põlispärnakad on kultuurielu ja linna toimimisega kenasti rahul ja minu irin on vaid minu probleem. Pärnust ei saa mitte kunagi Tartut, see on fakt.

Mida teised pärnakad arvavad?
Või mittepärnakad? Mis imidž Pärnul on?

kohustuslik teema

Ilmatu mõnusad hanged.
Mina ei jaga seda viginat, et nõme lumepuder.
Eile panime koera kelku vedama ja nii koer kui lapsed olid täiesti ekstaasis. Endal ka tore olla. Pole talve ju mitu aega näinud. Mis siis, et on märts. Ega kevad ka taevase jää!

Nii kergesti võibki see minna

Olen negatiivsetest teemadest ja tülidest hullult tüdinud.
Ei viitsi isegi netikommentaare lugeda. Ei mahu pähe, kas inimesel saab hea olla, kui ta on iga päev oma 20 "see on loll ja kõik on halvasti" kommentaari kirjastanud.
Homme oleks võimalik minna metsa ulukiloendust tegema aga ma olen üsna veendunud, et oma praeguse füüsilise vormi juures istuksin esimese pooltunni järel kännule ja sinna ma jääks. Retk pidada kuus tundi kestma ja lund aina sajab juurde....
Eile oli veel veider kogemus. Istusin ühel koosolekul, inimesed vestlevad rõõmsalt ja kõlistavad kohvitasse. Minu kõrval istub memm, vana, väga vana memm. Ühekorraga vajub tema pea kuklasse, silmad kinni ja hakkab korisema! Meie teise lauanaabriga toetame teda, hüüame, inimesed avavad aknaid, valmistuvad kiirabi kutsuma, memm ei saa rääkida ega hingata, koriseb ikka... paanika..
Ja siis hiigelpika minuti järel tuleb ta endasse tagasi, naeratab ja vabandab - ikka juhtub vahel.
Inimesed jätkavad mõnevõrra sunnitult vestlust ja kringlimugimist, ulatan memmele veetopsi, tal on soe ja sile, õrnalt värisev vanainimesekäsi. Kümme minutit hiljem lööb ta innukalt kaasa seltsingu suveplaanide arutamisel...

Nii kergesti see võibki minna.

Mul pole hetkel ühtegi sugulast, kes oleks iidvana. Minu Rõngu vanaema suri üle aasta tagasi, olles surmast igatsusega üle 10 aasta rääkinud. Pisike kuivetu vanaema, kes poolpimedana ja kõrgest vererõhust sumiseva peaga kangekaelselt üritas viimase hetkeni ennast vajalikuks teha, kududes, kartuleid koorides, kanadele teri puistates... Tema tütart ajas see närvi, sest kes tahaks täisealisena ikka kuulda ema õpetusi, kuidas midagi tegema peab...
Vanaema mees tuli sõjast suht rikutud närvisüsteemiga, oli viinaga sinasõber, sattus lühikeseks ajaks vaimuhaiglasse ja suri seal kiirelt.
Vanaema üks tütar, minu tädi suri vähki. Enne seda pidas oma 60. sünnipäeva, kõik teadsid, et see jääb viimaseks ja püüdsid nägu teha, et sellest pole midagi.
Sama tädi poeg sõitis 30aastaselt purjus peaga traktoriga kraavi. Kiire lõpp.
Ma loodan, et maal on asjad praegu paremad. Käisin seal viimati 15 aastat tagasi. Nägin, kuidas peretüli käigus üks purjus sugulane teisele vihaga kärbsemürki näkku lasi ja tõotasin endale, et enam ma sinna oma jalga ei tõsta.

Teiselt poolt sugulased on surnud rahulikku vanainimesesurma.

Selline morbiidne teema kukkus välja.
Eile puges mu poeg üleni teki alla ja väitis, et ta ei taha elada. Avalduse põhjuseks oli see, et kuri ema sundis teda nõusid pesema ja tema ei viitsinud.
Samal õhtul teatas mu pesamuna potil istudes, et talle meeldiks ka surnud olla. Nimelt siis saaks niisama olla ja ei peaks midagi tegema.
Püha issand.
Vanem õde käratas talle midagi selle peale. Temal on vähemalt hetkel suur huvi elus olla, kuna ostsin talle nädalavahetuseks Stiina peo pileti.

Mul on elu jooksul igasuguseid aegu ette tulnud aga kunagi, mitte-mitte kunagi pole olnud mõtet, et parem oleks mitte olemas olla. Tahaks vahel oma närust elu muuta, seda küll, aga mitte ära lõpetada. Mäletan kunagi ennast patja nutmas, nii üksi, kui üks laps maailmas olla saab, kuu paistis aknast sisse ja ma unistasin, et kuuhaldjas Elga ilmutab mulle ennast vähemalt unes. Oli üks muinasjutt, kuidas kuuhaldjas öösiti mööda kiirtest teed maa peale laskub ja õnnetute laste pisarad ära pühib...
Olen Toomemäel pargipingil istunud, pisarad tilkumas ja igatsenud, et Keegi istub mu kõrvale ja küsib lihtsat asja- miks sa nutad?
Kunagi oli mul oranz kokkupandav jalgratas, sellega tavatsesin ennast oimetuks sõita ja tuul kuivatas pisarad ära.
Ja Jumalale olen oma ahastuse välja valanud, ja sõbrale, ja mehelegi ükskord.
Kõik need õnnetud ajad on ükskord otsa saanud. On uued tulnud- ja jälle omal ajal läinud. Üles ja alla. Elu on selline.
Ma igatsesin omal ajal väga mõne vana ja targa inimese nõuannet. Oleks mulle ometi keegi siis öelnud,
et esimene armastus ei jää viimaseks (raudselt poleks ma seda uskunud aga mis siis), et mate hinded ei vääri kurvastamist
et kõik sõbrad ei ole reetlikud
et tuleb aeg, kui võid oma mõnitajale silma vaadata ja naerda
et tuleb aeg, kui sa saad ise teha oma elu puudutavaid otsuseid ja kui need osutuvad valedeks, on võimalik enamasti uuesti alustada. Enamasti.
et Jumal on alati sinuga.

Ma võiksin neid asju praegu ise kellelegi öelda. Olen niipalju maailmale võlgu küll.
Andke mulle mõni õnnetu teismeline!

Lumetuisk ja peavalu on selle postituse inspireerijad.
Pöördun nüüd oma negatiivsete teemade juurde tagasi.

siil

adopt your own virtual pet!

Loomad mõjuvad stressi maandavalt. Eile koju laekudes, närvid krussis, tegin pliidi alla tule ja kass ronis sülle kassi tegema. Nii hea! Tuli ja kass sõid pinged ära ja pärast oli tore perekonnaga jäätist mugida.
Siilid on ka toredad!

kollektiivne rõõm ja mure

Kuigi vahel mängin mõttega, mis tunne oleks vabakutseline olla, on kollektiivis töötamine ka ikka huvitav. See on nagu üks suur elusorganism.
Tore on jagada teiste rõõme: saab keegi vanaisaks või teeb ära autojuhieksami ja teeb välja, või võtab keegi mõne väljasõidu korraldada või küpsetab keegi niisama heast tujust kolleegidele pitsat.
Kahjuks tuleb jagada ka ebameeldivaid asju. Nägelemist koosolekul, suurte isiksuste laiutamist ja nõrgemate püüdu ennast kehtestada, kellelgi tahaks rahustavaid taimseid pille soovitada ja kellelgi jälle toniseerivaid. Huvitav, misasi võiks umbes 20le ühes ruumis viibivale inimesele hästi ja rahustavalt mõjuda? Lõhnaküünal? Piparmünditee? Anekdoodid?
Jah.
Aga täna on hoopis halvasti, sest üks kolleeg jäi eile väga haigeks.
Mõni kraaksub kurja- ega sellest enam täielikult ei parane. Mõni ohkab niisama. Mõni püüab optimistlik olla. Mõnel on ükspuha.
Aga ma arvan, et kõik elavad kolleegile siiski südames kaasa ja loodavad tema paranemist. Mina küll loodan. Tunnen temast väga puudust:(

Niipalju siis kevadest

Kevadpühad läbi.
Liiga ruttu.
Meie pere pühad olid seekord väga ilmalikud. Neljapäeva veetis mees koos lastega pluss tavapärane kimbuke nende sõpru ja nood olid ta viinud sellisesse seisundisse, et ta suutis vaid köögilaua juures istudes segaselt pomiseda "koristada...homme on vaja koristada... igalt poolt koristada".
Seega oli siis vaja koristada. Suurel reedel langesid kokku asjaolud nagu ilus ilm, terve pere kodusolek ja ootamatu töötegemiseisu. Koos sai kelder veest tühjaks tassitud, koristatud, kraavipõhjast sodi välja riisutud ja lapsed korjasid isegi aiast koerajunnid kokku.
Mina arvan, et need, kes ütlevad- suurel reedel kärbes ka ei lenda- mõtlevad lihtsalt selle reegli välja, kuna see on ainus tähendus, mida nad pühadele enda jaoks leida suudavad. Minu meelest tekitab selline ümbruskonna koristamine puhta tunde ka hinges ja see on põhiline.
Otse loomulikult värvisime ka mune ja tõime lilli tuppa, tegin kohupiimatarretist ja pesin aknaid. Pühadetunne oli olemas küll! Hea olla.
Reede õhtul püstitasin oma viimase öölugemise rekordi- kella poole neljani hommikul. "Salamõrvari õpilane" oli raamat. Lugesin suurest kannatamatusest raamatu lõppu ja nüüd jätkan keskpaigast. Ei saa fantaasiaraamatute lainelt enam minema....

Lapsed läksid täna võrdlemisi pika mokaga kooli. Mina läksin erakordselt pika mokaga tööle, kuna teadsin, et tööpäev on stressirikas (oligi ja veel rohkem, kui arvasin)ja kuni homse keskpäevani on mul rahutu olemine, sest kirjutades teemadel, mida ma ei jaga, on alati hirm, et midagi läheb valesti.
Oh, oleks, et ei läheks ikka valesti!
Lisaks on Mikul kole allergia, põsed, käed ja jalad punetavad mis hirmus. Milles, pole õrna aimugi. Zyrtek ka ei aita :(

Paks lumi siinkandis maas, kuigi päike paistab.
Lähen koju ja loen raamatut. Ehk kevadiste plusskraadide tõustes tuleb ka vähe muretum ja mõnusam elu. Saaks seelikuga käia, kontsertidest kirjutada ja õhtuti peenraid sonkida.

Mida siis nüüd teha..

Krisu tegi mul koos sõbrantsiga eelmisel nädalal ühte erakooli katseid. Sõbranna tahtis kangesti minna, koolil on hea maine ja kuna Krisu parajasti jälle kolme neljandikku oma praegusest klassist vihkas, leidsime, et mingu proovigu pealegi.
Ta ise leidis, et jube kehvalt läks ja oli absull kindel, et sisse ei saa. Ma ise ka eriti ei arvanud, et ta saaks. Ja ei põdenud ka.
Võib öelda, et meile mõlemale oli üsna ükskõik, kuidas katsete tulemused on. Lahe, kui saab, tühja kah, kui mitte.

Aga. Läks nii, nagu tavaliselt lavakasse astudes- sisse saab just see, kes niisama ajaviiteks kaasa tuli.
Krissu on nimekirjas, sõbranna mitte...
Asja teeb kriitiliseks seegi, et sõbrants on just joone all, st kui keegi otsustab loobuda, saaks ta ehk ikkagi sisse.
Oleme rõõmsad ja kurvad ühekorraga. Rõõmsad, et vohh! tark laps meil ikka ja kurvad, et sõbrannal ei vedanud. Krissu tunneb süümekaid, sest kui näiteks teda, (kes ta ju eriti sellest koolist huvitatud polnudki), ees ei oleks, ehk siis sõber oleks saanud.
Helistasin sõbranna emale, nemad polnud kooli kodukat veel lugenud, kuulasin taustal elevil laste säutsumist ja ema aina hallimaks muutuvat häält: jah, kahju, kuidas ma seda talle ütlen, kindlasti on pisaraid kui palju.

Krissu on terve õhtu olnud masenduses, eriti peale oma mailide lugemist, kus sõber kirjutab, kui elevil ta on ja kui väga tulemusi ootab...
Krissule oli selles koolis kõige olulisem just see, et ta saaks seal kalli sõbraga koos olla. "Ma annan oma koha talle," pakkus ta. "Kui ma vaid saan koha just talle anda, joone all oli ju veel mitu teist last. Ma ei talu, et mu sõber õnnetu on!"
Ohh. Karta on, et sama teeks vist isegi, kes ma ju oma soovide tahaplaanile lükkamise meister olen.

Natuke kardan, et selle kooli koormus poleks äkki Krisule jõukohane, talle on juba praegu suhted ja sõbrad kordades õppimisest olulisemad. Hästi õpib ta vaid loomulikust intelligentsist ja harjumusest. Mitte suurest kirest targaks saada:)
Mis puutub tolle kooli hariduse kvaliteeti, siis on see kindlasti praeguses koolis antavast etem, aga samas ei usu ma, et ka mitte kordades etem, head tulemused lõpueksamite edetabelites (mida kõik sõimavad) tulevad ju suures osas sellest, et sinna ongi valitud helgemad pead ja nö koorekiht. Koooooorekiht. Minu laps ja kooo-ooorekiht... Kõlab tõusiklikult.
Ja lõppude lõpuks on viie aasta pärast võimalus sama kooli gümnaasiumiastmesse katseid teha.

Mina ei tea, mida teha.

Kuhu sina igatseksid reisida?

Tuttav läks reisile. Kolmeks nädalaks Indiasse, metsikult, ilma büroodeta, käsipagasi, pudelitäie antiseptiku ja fliistekiga.
Tuttava silmis oli juba mitu nädalat isesugune äraolev helk. Tema selline reisisihi valik oli pehmelt öeldes üllatav, India on ju üks maailma aimamatumaid riike.
Sa võid reisida nädala, ilma et kohtaksid teist valget inimest. Olmetingimused on eurooplasele tihti kujuteldamatud, kohalikud kombed raskesti mõistetavad. Tuttav ise on üks suurimaid kontrollifriike, keda ma tean: kõik peab olema läbi arutatud, täpselt planeeritud, sendipealt ette arvestatud, üle mõõdetud. Ja nüüd selline hüpe tundmatusesse...
Aga miks ka mitte? Keskiga käes, kõik on justkui olemas, kõike on proovitud, vaja uusi väljakutseid. Meeste värk.
Meie ühiskonnale on nii omane kõike kontrollida ning mitte lasta ennast juhustel, vaistul ja heal õnnel juhtida. Selles suhtes tundub India tõeline proovikivi.
Arvan, et kristlastel on see kergem, kuna on harjutud ennast Jumala kätesse usaldama.

Iga reis on samal ajal ka tee iseenda juurde. Ega selleks pole vajagi kaugele minna.
Minu unelmate marsruutide top viis on: Island, Norra, Peruu, Mehhiko, Austraalia või Uus Meremaa. Vähe inimesi, palju ruumi, palju loodust. Samas olen istunud Munalaiu linnuvaatlusjaamas, mille jaanuaritorm mõne kuu pärast hävitas, ja tundnud, et olen maailma ääre peal. Linnuvõrkude vahel lapike kulunud heinaga maad, rahutult rapsivad haned ning teravsinine päikeses peegelduv meri, mis ulatub taevasse ja maailma lõpust veel edasi...

Koerad on nii erinevad

Huvitav, kas ma suudaksin blogipuhkusele jääda, nagu praegu popp on?
Et kogun iseennast ja tarku mõtteid..
Kirjutamata küll ei saa olla. Kui mitte blogisk, siis paber-pliiats. Ju ma olen nii avalik naisterahvas, et ei suuda sissepoole elada. Ma pole ka väga heledalt vastu hambaid blogimise tõttu saanud, et tunneks vajadust eemale tõmbuda või parool peale panna. Parool annaks ilmselt kirjutamisvabadust natuke rohkem... samas on tore, kui vahel külalisi käib, aga ainult häid ja viisakaid külalisi :)

Ja ma ei saa aru neist, kes teevad ühe sissekande kuus, väites, et pole millestki kirjutada. Kuidas ei ole? Isegi nädalate viisi kodus lakke sülitades tekivad ju mõtted? Just film ju linastus- mistand pealkiri oligi- mehest, kes suutis vaid ühe silma pilgutamise kaudu suhelda. Raamatu kirjutas!
Ilmselt olen lihtsalt paadunud grafomaan, kes iseenda sisutühjust ohtra sõnadevoolu taha peita püüab.

Täna tahtsin kribada mõne rea absoluutselt ebaolulisel teemal - Lotte sõberkoertest. Meie igapäevasel jalutusringil on kindlad tere ütlemise kohad.
Kohe üle tee elab krantsinässakas, kes Lottet nähes hullunult oma aias klähvides amokki jookseb. Sama teeb ka kõrvaltänava shoti terjer. No tema on ilmse vaimse puudega. Kui ta oma peremeest jalutades mõnda last või koera kohtab, tardub ta algul väikseseks ohutuks kujukeseks ja ohvri möödumishetkel teeb äkilise sööstu koos mõrvarliku lõrina ja hammastelaksutamisega. Jõle loom.
Lasteaiatänava nurgal aias peavad alati möödujatel valvsalt silma peal kaks nunnut rebasenäolist krantsikest, ema ja poeg. Poeg tormab entusiastlikult Lottet tervitama, keksib, klähvib ja nuusib, vanaldane ja tüdinud moega ema teeb paar kurjemat haugatust pojale meelde tuletades, et majavalvamine pole naljaasi.
Tihti käime vaatamas Lotte õde Roosit ja tema kasuema Steffit. Lotte ja Roosi karglevad vaimustunult teine teisel pool aeda, püüdes teineteise juurde aia alt teed kraapida või üle ronida. Steffi, vana soliidne bernhardinna vaatab meid üle, teeb moepärast paar auhhi, liputab saba ja loivab kuuti tagasi.
Veel on paar Lottega umbes üheealist koeranoorukit, must labrador ja kirju krants. Nendega kohtudes vajutan tagajalad tugevasti vastu maad ja hoian kahe käega rihma, sest selline pöörane trall, mis mõlemal pool aeda heki ragisedes lahti läheb, ähvardab käe liigesest välja tõmmata või lausa pikali lennutada. Vaimustuvad noored üksteisest minutit viis, näevad, et üks ei saa välja ega teine sisse ning jahtuvad taas maha..
Kõige vastikumad on hundikoerad. Need viskuvad iga mööduva neljajalgse suunas sellise raevu ja vihkamisega, et isegi Lotte hoiab saba norus ja lippab ruttu eemale.
Üle kõige meeldivad Lottele väikesed koerad. Neile saab käppa peale panna:) Üleeile kohtasime lausa kahte nässakat tänaval patseerimas. Lotte vingerdas vaimustusest ja aina üritas nendega mürada, nood poisid olid aga hoopis teise asja peal väljas. Üks keeras kohe selja, teine üritas päris pikalt teadagi mida ning loobus alles siis, kui Lotte oma sabaga talle kogemata üle tahi virutas.
Sellised sõberkoerad siis.
Ma ei saa öelda, et armastan koeri. Koerad on nii erinevad. On selliseid, kes oma olekuga esimesest silmapilgust endasse armuma panevad ja selliseid, kes vaid põlgust äratavad. Ja selliseid, kes on ilmvõimatu käitumisega aga nii võluvad, et saavad kõik patud andeks.
Koerad on nii erinevad. Täpselt nagu inimesedki.

sodi

Sodikommentaarid on hakanud mulle siginema. Ei tea, kas tasuks mingi kaitse peale panna? Milline?

Hiljem
Paningi word verificationi peale. Vabandust ebamugavuste pärast aga ma ei taha ega viitsi iga päev spämmi rookida.

Kurvasilmne Petja

Pärnus vahepeal ikka toimub ka mõni asi. Näiteks üks suurepärane nähtus on muusikafestival lastele Muusikamoos. Selle raames käisin lastega vaatamas kontserti "Petja ja hunt" (vaata pilti). Muusikat tegi Pärnu linnaorkester ja samal ajal näidati multikat, mis muuseas võitis nädalake tagasi multifilmide kategoorias Oscari!
Oh kui vägev oli! Tõeliselt hästi tehtud multikas, detailideni välja nikerdatud dekoratsioonid, nukud ja suurepärane liikumine. Polnud mingi ninnunännu, suht sünge isegi, samas oli huumorit ka. Nukkude silmad olid hämmastavad realistlikud, lausa hüpnootilised. Petja silmad olid hundi omadega ühesugused..
Muusika tekitas erilisi emotsioone. Minu praktiliselt olematute klassikalise muusika teadmiste juures on see üks väheseid palasid, mida tean ja tunnen. Kunagi- siis kui Vikerraadio oli see üks ja õige- olid sellised pikad muusikasaated, mäletan end raadio ees käsipõsakil istumas ja üritamas meelde jätta, mis pill mis tegelast kujutas. Lõpus olid veel mingid muusikalised küsimused, mille vastuseid postkaardiga toimetusse pidi saaatma.
Lapsed ka vaatasid, silmad ümmargused peas. Poleks uskunudki, et Cartoonist ja MTVst rikutud jõnglastele selline film ja muusika huvi võiks pakkuda aga neile meeldis väga. Niiet vaadake, kui leiate kuskilt.

Veel käisime Krisuga ühe erakooli katsetel. Vaevalt ta sisse saab ja ega me ei põe, kui ta ei saa. Proovida ikka huvitav.
Ja einestasime issi ja tüdrukutega Bravos. Seegi soovitamisväärt koht Pärnus.

Homme vaheaeg. Hea kohe, ei pea lapsi õhtul rivistama ja sokke-vihikuid kontrollima.

Peale dilemmat

Koristasin 3 pool tundi.
Tegin süüa ja kirsikooki- maitea, mingi 1 tund.
Pesumasin pesi.
Käisin linnas, realiseerisin Seppälä kinkekaardi hästi istuva aga koledat värvi pluusi peale, ostsin veel lisaks juuksevahtu ja kreemi, mille peal on Claudia Schifferi pilt. Kreemi sisaldab salapärast Boswelox! Seal sees on boswell-ekstrakt!!! ja mangaan, et võidelda tõhusalt miimikakortsude tekke vastu!! Kusjuures see on esimene päevakreem, mis silub miimikakortse tänu Boswelox-kompleksile!
Mune ka Katiga viltisin. Ma viltimiskursustele jälle ei mahtunud, sestap pusisin ise. Lõpuks sain nipi kätte.

Kook söödud, toad juba ühest otsast taas segamini aetud, munad kuivama riputatud, boswelox näkku määritud.
Ikka hing kripeldab.
Ei piisa sellest, et ma ise endale kinnitan, kui tubli ma olen. Tegelikult ajab üsna turri, et mina olen ainuke isik, kes peale tööd ja nädalavahetusel kohustuste nimekirjas näpuga järge ajab.
Tegelikult kogu kiun sellest, et armastuse patarei on tühi. Päris tükk aega juba.
Armas Elsa, selleks ei pea üksikema olema, et üksindust tunda.

Aga mis parata.
Homme ärkan, ja boswelox on mind 10 aastat nooremaks teinud!

Dilemma..

.. on järgmine.
Laupäevaommik. Soe. Akna teed lahti ja linnud lärmavad. Miku ütles, et ta tõusis juba kell 7.30 üles, sest linnud vilistasid nii kõvasti tema akna taga.
Vaatad oma meeltesegaduse hoos ostetud villapakke ja mõtled, kui imeline oleks silmapilk nendega asjatama hakata.
Vaatad, et sahtel ei lähe enam kinni, sest kõik pärlipakid on laiali pudenenud.
Vaatad, et eile marmorvärviga kirjatud munad on ikka lõpp haledad ja otse karjuvad lisakaunistamise järgi. Neil oleks vaja pesa või mingit muud asja, kuhu nad panna.

Aga pesa või see muu asi peaks asuma aknalaual, aken aga, paganas, on kassi käppade poolt nii räpaseks mudastatud, et piinlik oleks sinna mingit iluasja paigutada.
Päris sobiv oleks munade tarvis sammalt muretseda. See kasvas vanasti metsas. Sinna peaks minema bussi või rattaga. See võtaks julmalt aega. See võtaks pakun et pool päeva.
Metsas kasvavad esimesed ülased, ma pakun veel. Ja pajukiisusid saaks.
Kui minna rattaga, tuleks need kuurist välja ajada, kumme pumbata, õlitada.
Osadel lastel pole vist enam rattakiivreidki alles?

Ja siis ma pean kindlasti korra linnas ära käima.
Perele maitsva ning tervisliku lõunasöögi valmistama.
Kirssidega kohupiimakoogi retsepti proovima.
Pesumasinat toitma.
Triikimata pesu kuhi ähvardab triikimislaua kohe ümber ajada.
Tolmurullid rullivad nurkades ja moodustavad loomakarvade tutikestega ühisrinnet minu vaba laupäeva vastu.

Niiet?
Lõbu või kohustused?
Kui ma alustan lõbust, ei saa seda täiel rinnal nautida, sest kohustused luuravad kogu aeg ja näitavad näpuga.
Kui ma alustan kohustustest, olen ma pooleks päevaks nii väsinud, et lõbude asemel meelitavad mind voodi ja raamat.

Raske on see kaalude tähtkuju esindaja elu, ma ütlen...

taatidest

Mul on uus lemmik: Vanad torisejad!
Et kuidas ei ole saatel õiget sisu!?
Ma olen nõus neid taate niisama istumas ja suitsu tegemas ka vaatama pool tundi. Nad on lihtsalt nii mõnusad!
No mitte kõik. See paksem, kes täna keeldus ainustki detaili enda kallal muutmast, on tõesti toriseja. Aga minu siiras respekt sellele, kes pea siniseks värvis ja kommenteeris- see on minu väike itsitamine noorte üle, kes teisiti silma paista ei oska - või midagi sellist. Või kunstiõpsile, kes kuldsed tossud jalga pani. Ja arhitektile, kes eelmises saates julm änksat (nagu Miku teatavasti ütleb) ipp-opsadi tantsu tegi. Ja 82-aastasele teivashüppe-taadile. TEIVASHÜPPE!
Täitsa mõtlema paneb. Mõned stagneeruvad juba 20aastaselt: ainult see on ok, mida mina õigeks pean ja ma ei kavatse midagi kunagi teisiti teha. Need on puhta lollakad, kes teisiti mõtlevad.
Mõnede vanainimeste elujanu ja -julgus teevad kadedaks. Annaks Jumal, et kui peaksin kunagi eidekeseks saama, ei kaotaks ma uudishimu maailma suhtes. Ja elurõõmu ja huumorimeelt. No tervist kah muidugi. Teivast ei hüppaks aga käbedalt tahaks tatsata küll. Lastelastega võidu sahmida.

Mulle meeldivad taadid kasvõi sellepärast, et nad jäävad aina haruldasemaks. Telekas näeb taate vaid siis, kui AKs pensionitõusust juttu on. Tänaval pole neid ka just palju. Kipuvad otsa lõppema, eesti mehe lühike eluiga on ju teada.

Või sellepärast, et nad tuletavad mulle meelde minu enda vanaisa. Alati rahulikku ja naeratavat vanameest, kes liikus aeglaselt oma Esimeses maailmasõjas läbilastud jala pärast, lumivalged juuksed korralikult soetud ja vesiselged, poolpimedad, helesinised silmad kusagile kaugele vaatamas.
Vanaisa oli härra, kunagine vallavanem, kes armastas pigem oma halli kõvakübara ja arveraamatuga asju ajama minna kui heinamaale loogu kokku võtma kiirustada.
Kui ta kulakuks tehti, talu ja maad ära võeti ning linna neljakesi ühetoalisesse üüripugerikku elama saadeti, ei vandunud ta alla. Ema sõnul õppis ta selgeks rätsepatöö ja õmbles meestepesu. Töötas lõpuks kastivabrikus, tegi kõige alamat tööd luues taarakaste kokku.
Vanaisa sai 50aastaselt isaks ja hakkas 70aastaselt maja ehitama.
Vanaisa elas 92aastaseks, mul on kahju, et olin tema surres alles liiga väike, et maailmaasjade kohta küsida. Küll nüüd küsiks..

Ma ei tea, kust see aeg võtta aga iseenda ja lapselaste tarvis tahaksin natuke perekonnalugu üles tähendada. Meil on fotoalbumist pilte T-i vanaisast, keda lapsed pole kunagi näinud st Krissu oli 3kuune, kui ta meil külas käis. Aga nad teavad, et ta oli olemas ja elas saaremaal, ning nad olid kurvad, kui ta suri..

Siiamaani on kuidagi rõõmus ja turvaline mõelda oma valgejuukselise kunsthammastega vanaisa peale, ta vaatab mind kusagilt kaugelt dimensioonist, vanaema kootud hall nööpidega kampsun seljas ja naeratab ikka julgustavalt..
Oskar Samuel oli minu vanaisa eesnimi.

Tänud töö eest

Ma ei tea, milliste väljenditega sobiks kristlasel vanduda. Ühes vestlusringis pakuti välja kõlalt roppustega sarnaseid sõnu nagu- .. ma ei mäletagi enam, ilmselt mütsi või jura.
Aga vanduma ajab.
Ma nägin vaeva, käisin ühte huvikooli vaatlemas, vaimustusin väga neist fanaatilistest inimestest, kirjutasin pika-pika positiivse loo, sain isegi ülemuselt kiita (kuhu ma selle risti peaksin nüüd tõmbama?). Olin ise ka rahul.
Ja nüüd helistab asutuse dire, ja riidleb, et tema kahte parandust ei olnud sees. Üks oli sõna "kodinad", mida tema pidas halvustavaks ja solvavaks, mina aga ei raatsinud tekstist välja jätta, nii muhe sõna ju!
Teine oli dire versus õpetaja, dire õtles, et riietusruumid ON valmis, ja parandas nii ka tekstis, õps ütles, et nad POLE, ja ma NÄGIN ju ometi, et poisid tõmbasid oma tunkesid sealsamas toolide peal selga?
Et jah muidu kena lugu, - ütles dire, aga näe, reporter ei pidanud kokkulepetest kinni ja kirjutas kõik valesti.
Raisk, ma kirjutasin üle pika aja südamega seda lugu!
Kui tal kasvõi mõni laps selle artikli peale ringidesse juurde tuleb, on asi õige ju! Nad saavad faking kaks külge faking tasuta faking reklaami ja ikka ei ole hästi!

Ja veel helistab mingi X motoklubiline ja ajab mingit jura motoklubide konkurentsist, et kuidas konkurendid said angaari ruumid ja tema näed, ei saanud... Ja et miks selline jõle pilt lehes, kus poisid ilma kiivriteta autoloksu lükkavad, tulgu ma parem tema poiste krossisõitu vaatama.
Miks ma teen seda tööd, ah, miks?
Who cares?
Miks ma ei hakanud batsilliuurijaks :(
Raisk

***

Täna ja natuke varem olid sünnipäevad veel kahel mulle tähtsal inimesel. Aga üks on õnnetu teatud jamade pärast ja teine valutab koledasti põletikus silma. Nii nukker!
Ei pääse probleemidest vist ükski inimene ja eriti hull, kui nad tulevad kallale ühekorraga ja just sünnipäeval, kui elu peaks ilus olema.
Iga häda läheb ükskord üle aga nii raske on sellesse uskuda, kui maailm parajasti sinust üle sõidab...
K, ole vapper!

Ega ma isegi just sära. Peris uvitav on kõigest jõust köhides ja aevastades tööl olla.
Esmaspäeva veetsin kodus horisontaalasendis, ei läinud põrmugi paremaks. Teisipäeval lohistasin end tööle, lubatud asjad vaja ära teha. Oi päris lõbusaks läks meie toas päeva peale! Üks kolleeg oli just toibunud 39kraadisest palavikust, teine tõi oma paistes kõrist kuuldavale ebamaiseid helisid, kolmas oli niisama näost valge, neljas kurtis, et tema pea on kummist tehtud...
Ehh, no ei saa inimesed koju jääda end ravima, vähemalt mitte meie töökohas. Mul on sinepiplaastritest ja köharohtudest suht villand aga tööl olla on siiski tujuküllasem, kui kodus pesemata nõude virnasid ja mudaseid aknaid vahtida.
Vajan kevadet, esimest sooja kevadvihma, tahan aknad puhtaks pesta ja mõtted ka, korda teha sahtlid ja paika panna plaanid.