Pelikan on doonorite vapilind.
Meil oli lasteaias doonoripäev, võtsin ka julguse kokku ja andsin verd, esimest korda elus. Ei old hullu, kuigi see nõel oli ikka üsnagi jämme ja valus käe sees.
Terve päeva on imelik hägune olla, pea nagu kummine kuidagi. A ju see käib asja juurde. Igavene jurakas shokolaad anti ka.
Ilm on külm ja peenardele kraam külvamata.
Kalender mai lõpuni töiseid ja mittetöiseid asju täis kirjutatud. Mai, alati on see üks igavene tormamise ja sehkendamise kuu. Ega vist suvelgi unistada aeg ole aga vähemalt lapsed on orjusest priid.
Käisin täna Krissu vanas lasteaias lugu tegemas. Rõõm oli näha, et remonti tehtud ja muidu ilus. Rääkisin loo tarvis 6aastastega emadepäevast. Ikka nad toovad issiga lilli ja lubasid kõik ära koristada ja :)
Ühel tüdrukul ei olnud isa. Tema lubas ka emale öelda, et ta armastab teda, tolmu pühkida ja salatit hakkida "kuigi mul läheb sellega hirmus palju aega". Küsisin, mida tema ema kõige rohkem armastab. "Mind!" tuli kõhklematu vastus.
Nii imearmas laps, suurte silmade ja pikkade patsidega, nii arukas ja vahva! Mida tema isa küll teeb või mõtleb, et ta sellise printsessi maha on jätnud?
Ma tean, et olen ebaõiglane, võibolla isa on surnud, või kohtub lapsega igal laupäeval või.. mis iganes..
Lihtsalt jäi kriipima. Olen kuulnud, et paljudes lasteaedades püütakse isadepäeva pidu üldse vältida, sest pooltel lastel pole neid võtta lihtsalt!
Meie issi hoiab oma tütreid. Ja tütred teda. Poevad sülle ja kaissu ja ajavad juttu..
Poiss on rohkem emmepoeg. Ma ei tea, miks see nii on. Aga võrdselt armsad ja kallid on kõik emmele ja issile, iseasi, kas me seda alati välja näidata oskame.
minagi pelikani klubis
Thursday, May 08, 2008
Posted by ritsik at 6:20 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Tere tulemast klubisse! :)
Ma torgin juba üle aasta asjapulki meie asutuses, et doonoripäev kohapeal korraldatakse. No ei jõua ju töö kõrvalt. Näis kuis läheb ;)
Meil on kuidagi nii juhtunud,et kõik isadepäevapeod oleme kodus haiged olnud. Aga meil neid ainult kaks olnud ka, siiani "probleemist" pääsenud ja nüüd seda probleemi loodetavasti enam pole ka.
Meie asutus on pannud pundi kokku ja ise verejaama kohale läinud, koos on lõbusam ja julgem:) Tööandja on vist kohustatud nats vaba aega andma ka selle jaoks.
A lasteaias organiseeris doonoripäeva meie tervishoiutöötaja, tuli üle 20 inimese ja see on väikese lasteaia kohta hea tulemus.
Mis pidudesse puutub, siis isade nappusest saan ma veel aru, aga eriti kurb on see, kui emadepäevale mõni ema kohale ei ilmu ja laps oma lille ja kaardiga nukralt üksi seisab. Ei mahu pähe, mis tööülesanne või asjatoimetus saaks lapse peost tähtsam olla?
Post a Comment