Tulge siia nüüd

Oh raske on elu, kui meeskal on puhkuse kolmas päev.
Võttis teine kätte ja hakkas ilma minu näägutamiseta ise muru niitma. Ma siis tegin ka asja ja hakkasin murukääridega aiaservi ja puuriidaääri ja õunapuuümbrusi ja kiigepostide ümbrusi pügama. Hiljem rohisin naadistunud vaarikaid. Riisusin, tundide viisi riisusin. Lapsed ka peksin tööle. Rohke asjast kõrvalehiilimise peale nad ikka natuke aitasid ka. Krissu ronis ilmatu kõrge toomingu otsa ja istus seal nagu punane kägu.
Nüüd on aed meil päris peaaegu juba. Sile, ma ütleks. See efekt kestab ma pakun tubli kaks päeva ..
Meile võib nüüd külla tulla. Programmis on muru ja niidetud õunapuualuste vaatamine. Ja saab vaadata seda vaksapikkust murtudsüdamepõõsast, mida lotte veel murdnud pole. Pluss raudürdid plekk-kausis. Ja basiilikud kenasti murulaugu kaisus peenra peal.
Ma tooks toast madratsi ja paneks selle koleda raudtorudest kiige peale, küpsetaks kooki ja tooks keldrist õunamahla, lõkkematerjal ootab küll jaani aga küünlaid võiks õue tuua, jäätist ostaks ja ...
Ps. pildil illustreeriv tähendus, selline võiks olla minu ideaalaed. Ma oma aiast ei jaksanud pilti teha, käed tahtsid õhtuks niigi küljest ära kukkuda.